Ma olen seda postitust pikalt edasi lükanud, sest ma lihtsalt ei ole osanud kurbust sõnadesse panna. Üritasin mitu korda, kuid sein oli ees ja ma ei saanud sellest mööda ei ülevalt ega alt.

Katsun nüüd alustada algusest. Võib-olla mäletate, et võtsin majakuulutuse sama kiiresti maha kui üles panin ja kõik oli üldse segane. See tuli sellest, et me üürnikud ütlesid korteri lühikese etteteatamisajaga üles ja kuna me korterit müüa ei saanud, siis kaalusime juba tõsiselt majast loobumist. Otsisime küll alternatiive ajapikenduseks, millest võib-olla oleks piisanud, aga mina lihtsalt ei jõudnud enam lõngakera kerida.

Kui maja ostsime, siis laenu kuumakse pidi kompenseerima korteri üür ja majas elamise väiksemad kulud, aga kokkuvõttes saime üüri 0 eurot, sest see ei kompenseerinud tegelikult isegi remonti, rääkimata rikutud mööblist, mida läks siit jäätmejaama omajagu. Üürile andmine ise tõi kaasa omajagu stressi – üürnike (keda oli kokku kuus) otsimine, probleemid naabritega, probleemid rahaga (kaks korda saime vastu pükse) ja pidev mure meie vara pärast.

Ühesõnaga tundsin, et ma ei jaksa enam muretseda maja hoidmise ja heade üüriliste leidmise pärast. Kui üürnikud korteri üles ütlesid, siis võtsime seda märgina, et nüüd on aeg endal tagasi kolida, tahame või mitte. Kui aga maja vastu keegi kahe nädala jooksul tõsist huvi ei tundnud, siis hakkas hirm, et müüme kaua ja maksame seni tühja korteri eest kommunaalkulusid, mis ei ole talvel üldse mitte väikesed. Mõtlemine ajas taas hulluks, kas riskida ja oodata või kohe uus üüriline sisse otsida, lõpuks valisime viimase, sest me lihtsalt ei saanud lubada vähemalt 200 € suurust kahjumit kuus.

Mõeldud tehtud ja päev pärast uute üüriliste sisse kolimist koputati maja uksele ja sealt hakkas pihta eriti stressirohke ootamine ja mõtlemine. Kas öelda üürnikele, et võib-olla ostetakse maja ära. Aga äkki ei osteta, kuid nemad otsivad hirmust uue korteri. Aga äkki ostetakse ja ma pean neil viimasel minutil paluma lahkuda, sest vastasel juhul peame esialgu kaheks kuuks minu vanemate juurde kolima. Aga kuidas ma neil palun ära kolida, kui ma tean, et nad soovisid pikaajalist elukohta ja kahtlesid juba siis, kui ütlesin, et võib-olla saavad ainult suveni sees elada. 

Kuni notarini ma ei julgenudki neile midagi öelda, sest sinnani ei olnud ma milleski kindel. Aga sealt edasi läks kiireks, sest maja uued omanikud pidid oma elamispinna lähinädalatel vabastama ja ka nemad ei olnud vaimustuses paariks kuuks vanemate juurde kolimisest. Pidin ikkagi paluma üürnikel võimalikult kiiresti lahkuda, kuigi lepingu järgi oli etteteatamisaeg 2 kuud. Kuna meil ei olnud plaanid neid lollitada ja see kõik kukkus lihtsalt väga pahasti välja, siis maksime neile tagasi viimsegi euro ja läksime sõpradena lahku. Kurvad olime siiski mõlemad.

Kui me enne nende tulekut siin natuke kõpitsesime ja kõik läikima lõime, siis mõtlesin, et polegi nii hull, kui ükskord peame tagasi kolima, kärab küll. Aga kui ma järgmine kord siia astusin teadmisega, et me kolimegi kohe tagasi, siis ma lihtsalt nutsin lahinal. See ei olnud minu kodu. Minu nina võttis kinni suitsuhaisu, mis oli aastate jooksul siia sisse imbunud, mu silmad nägid kõiki katkiseid seinapaneele, kobrutavat laminaati, plastmassist poolpiduseid põrandaliiste, suitsetamisest kollaseks luitunud aknaraame, kulunud köögimööblit ja eraldiseisvat pliiti selle vahel. Ma unistasin integreeritud pliidiplaadist, mille ma majja sain, ja järsku olin tagasi köögis, kus kitsa pliidi taga askeldades lendab toitu kappide ja pliidi vahele. Palun ei!

See oli hetk, kus mu süda murdus ja ma soovisin, et oleksime ikkagi veel üritanud ja otsinud ajapikendust. Aga aega ei saanud enam tagasi keerata.

Tegelikult oli see juba südame teine murdumine. Esimene oli siis, kui maja uued omanikud tõid osa asju majja ja kolisid ise nädalaks vanemate juurde meie väljakolimist ootama. Ma istusin ja vaatasin, kuidas lastetuppa kolm voodit juurde tekkis ning meenutasin seda päeva, kus me nii õnnelikena alles soolaleivapidu pidasime, kuidas me istusime isaga lastetoa diivanil ja puhusime kingituseks toodud pallibasseini täis, kuidas sel hetkel oli kõik nii hästi. Enam ei olnud nii hästi ja uute omanike mööbliga saabus reaalsus, meie lahkumine oli vaid päevade küsimus…

Kolmandat korda murdsin südame, kui maja oli juba tühi ja ma tegin igas toas värviparandusi. Kõige rohkem tegin neid lastetoas ja see meenutas meie viimaseid majja kolimise eelseid pingutusi. Meenutas elevust, mida tekitas laste vastvalminud tuppa uue mööbli paigutamine, meenutas rõõmu, mida tundsid lapsed esimest korda oma uude tuppa astudes ja mida tundsime meie nähes õnnelikke lapsi. Valus oli mõelda, et nemad ei astu sinna tuppa enam kunagi.

Neljas ja viimane murdumine saabus välisukse igaveseks sulgemise järel. Ma nutsin viimati nii kõva häälega vist 11-aastaselt, kui mu vanaisa suri. Kodust loobumisega kaasneski palju leinatunnet ja pisaraid nii minu kui ka Härra poolt.

Läheb aega, kuni sellest päriselt üle saame, aga võin öelda, et progress on toimunud ja järgmine postitus tuleb juba veidi vähem kurvem.

Järgneb…

Mul oli eile hommikust alates kerge pingepeavalu, aga valuvaigistid olid otsas ja nii suur see valu ei olnud, et oleksin tahtnud laste valuvaigistavat siirupit juua. Ma suures hädas olen seda teinud küll, aga eile ei olnud esialgu nii suur häda. Pärast oli häda nii suur, et ma nutsin vanemate juures diivanil väljakannatamatu peavalu ja südamevalu käes…

Kui läksime lastele järele, siis käisime Tapalt läbi, sest ema palus meil torti tuua. Tordiga kassajärjekorda minnes vaatasin teadmata kohta ega märganud meest, kes mulle vastu tuli, aga kuulsin, kuidas ta minu kõrval kellelegi “ole vait!” käratas. Vaatasin taha ja sain aru, et ta ütles seda poekärus jorisevale lapsele. Järgmisel hetkel ta raputas seda käru, kiiresti ja tugevalt nii edasi-tagasi kui ka üles-alla. See kestis korra, aga laps oli siiski hetkeks nagu jahukott poekärus. Lapsel oli jorisemiseks täitsa mõjuv põhjus, ta oli kärusse valesti istuma pandud, jalad korvi poole ja tollel pealtnäha 3-aastasel paksus talvekombes olnud lapsel oli sedasi väga ebamugav.

Mees jõudis naiseni, kes ilmselt ütles, et laps on valesti kärus ja nad hakkasid tüdrukut õigesti istuma sättima, mees hoidis last kõrgemal ja naine juhtis lapse jalad õigetesse kohtadesse ning selle peale lasi mees lapse lihtsalt lahti ja laiutas agressiivselt käsi ning oli kael õieli lapse poole. Tüdruk põhimõtteliselt kukkus istumiskohale ja nina all oli tal ähvardav “katsu sa ainult…” kehahoiak. Taustaks käis pidev õiendamine, ma sõnu ei kuulnud, aga tooni küll. Viimase asjana nägin, kuidas mees lõi lapsele lahtise käega vastu pead ja hoidis kätt “panen veel, kui…” moega üleval.

Rohkem ma neid ei näinud, vaid läksin Silveri järel nutt kurgus autosse. Ma ei ole musterema, olen minagi kannatuse katkemise järel lastele käratanud, et nad oleksid vait, olen karjunud, olen kätt tõstnud, aga poes nähtu ületas minu taluvuspiiri. Mu peas oli küsimus, et mis toimub nende koduseinte vahel, kui teiste silme all koheldakse last sedasi… Laps oli sellega ilmselgelt harjunud, sest tema ei teinud teist nägu ka. Ta ei nutnud ega olnud seda nägu, et kardaks.

Kui tahate küsida, miks ma ei läinud midagi ütlema, siis vastan juba eos, et mul ei ole sellisteks asjadeks närvi. Silver ei näinud, mis toimus, tema maksis tordi eest, aga ka temal ei oleks ma lubanud midagi ütlema minna. Esiteks oli too asotsiaalse välimusega mees 2 meetrit pikk ja teiseks poleks ta suure tõenäosusega lubanud, et ta ei käitu enam kunagi oma lapsega nii, vaid oleks kodus lapsele korraliku õppetunni andnud, et too edaspidi rohkem jamasid kaela ei tooks.

Ma helistasin hoopis 112, sest ma ei osanud muud teha. Lootsin, et äkki saadetakse patrull välja, kes vestleb perekonnaga ning edastab info valla sotsiaaltöötajale ja lastekaitseametnikule. Ma küll ei tea, mida viimased selle infoga oleksid peale hakanud, sest ma olen veendunud, et too pere on ametnikele nagunii tuttav ja sellised vahejuhtumid ei tule neile uudistena. Väike koht.

Ma ei suutnud isegi häirekeskusega nii rääkida, et mu hääl poleks nutu tagasi hoidmise pärast värisenud. Nad lubasidki patrulli välja saata, aga enne nende jõudmist astus perekond poest välja. Helistasin uuesti, et teada anda, kuhu poole inimesed suunduvad. Teise kõne ajal tundsin, et ma raiskan vaid inimeste aega, sest naine teisel pool toru oli napisõnaline, järsk ja karmi hääletooniga. Ta pani mind vahepeal ootele ja jätkates ütles “jah”, mille peale mina küsisin kellega ma nüüd räägin, sest ma ei saanud aru, mis toimub ja arvasin, et mind ühendati Tapa patrulliga. Vastuseks sain ma tõstetud hääletooniga, et mina helistasin neile. See oli selline segane moment, kus ma ei saanud aru, mida ma ootama pidin ja mida ma oleksin pidanud edasi rääkima.

Lõpptulemus oli ikkagi see, et patrull oli hõivatud ja meil lubati “sündmuskohalt” lahkuda. Öeldi, et kui patrull poleks hõivatud, siis nad oleksid kohale tulnud, minuga vestelnud ja mu andmed kirja pannud. Milleks? Ma ei tundnud neid inimesi, ma ei tea, kus nad elavad, ma ei tea nende kohta midagi peale selle, et mees on pikk ja kandis eile õhtul sinist jopet ning naine on lühike ja kandis rohelist jopet.

Sisse jäi nii abitu tunne. Ma ei saanud ega osanud midagi muud teha ja hädaabinumbri jaoks ei olnud see ka eriti suur häda.

Nii me siis lahkusimegi sündmuskohalt teadmisega, et midagi ei saa teha. Võib-olla oligi nii parem, sest tõenäoliselt oleks tüdruk saanud kodus karistada ka politsei sekkumise eest. Mida viimasedki oleksid teha saanud? Laps ei olnud vigaseks pekstud ja poest väljudes nägid nad välja nagu täitsa tavaline perekond. Olgu, mitte päris tavaline, mees ja naine nägid ehk natuke liiga vanad välja, et olla tolle väikese tüdruku vanemad, aga nad nägid ka sellised välja, et võisid olla end vanaks joonud…

Pärast kogetud emotsioonipaketti kasvas mu peavalu sõrmenipsuga migreeniks. Ma ei suutnud enam istuvas asendis olla, lasin seljatoe alla ning püüdsin mõelda häid mõtteid, et mu pea ei lõhkeks ja iiveldus millekski enamaks ei kasvaks. Vaikides pidasin 15 kilomeetrit vastu ning ema juurde jõudes ruttasin läbi udu esimese asjana ravimikapi juurde, võtsin kaks valuvaigistit sisse, viskasin diivanile pikali ning lootsin, et need mõjuvad kiiresti ja ma ei lõpeta vannitoa põrandal peavalu välja oksendamas.

Ei lõpetanud. Valu läks üle, aga kurbus jäi. Kurbus, et ma ei saanud, osanud ega julgenud midagi teha. Kas oleks üldse saanud midagi teha…