Meie pikk-kõrv Lotte jäi täna magama, päriseks. Teadsime mitu nädalat, et nii läheb ja olin juba ette ära palju pisaraid poetanud, aga täna tuli neid ikka veel ja tuleb ka praegu. Palusin emal meie poolt Lottele palju paisid ja kallisid teha ning kui ta paar tundi hiljem kirjutas, et Lotte jäi paide saatel igaveseks magama, siis ma nutsin nagu väike laps.

Lotte oli vaid 3 aastat ja 4 kuud vana. Ta tuli meie juurde 3 aastat tagasi 25. juulil ja me tegime nüüd 25. juulil talle viimased paid… Ja me veel lootsime, et ta saab vanaduspõlves taas meie aias ringi hüpata…

Paraku ei hüpanud ta juba mõnda aega ringi, sest juulikuu esimesel hommikul ta lihtsalt ei hüpanud enam, hoopis liikus ainult esijalgade jõul ja lohistas tagakeha järel. Härra vanemad läksid temaga kohe arsti juurde, kus kirjutati välja antibiootikumid, mingid ravimid veel ja vist vitamiinid, aga midagi paremaks ei läinud ning küülikukasvatajaga rääkides selgus, et ei lähegi paremaks, küüliku puhul tavaline asi ja ravimatu, läheb hoopis ainult hullemaks. See pidi olema (hiid)küülikute puhul tavaline probleem, sest nende selg on nõrk ja piisab ainult valesti hüppamisest ja ongi kõik. Arst oli ka vahepeal küülikute kohta rohkem uurinud ja kinnitamas sama. Siis tulid esimesed pisarad, sest esimest korda tuli pähe mõte, et see on Lotte lõpu algus, sinnani arvasime, et võtab veidi ravimeid ja hakkab uuesti kõndima. Kui see nii lihtne oleks, siis ilmselt ei oleks ükski inimene ratastoolis…

Kuna Lotte roomas ringi, oli elurõõmus, uudishimulik, sõi isukalt, siis otsustasime, et kuni tal on hea olla, seni teda magama ei pane. Vaatamata sellele, et ta väga isukalt sõi ja end peaaegu üldse ei liigutanud, läks ta aina kõhnemaks. Kui nüüd Eestis käisime, siis olid ka tema esijalad nii nõrgaks jäänud, et ta ei liikunud enam üldse, oli kogu aeg sama külje peal ja kere oli nii kange, et teise külje peale teda keerata ei saanud. Saime aru, et enam ei ole tal hea olla ning teadsime kõik, mida see tähendab… Tänaseks oli Lotte veel nigelamaks jäänud ja ka tema karv oli lahti. Ta ei olnud enam Lotte, vaid küülikuvare.

Ma ei teinud haigest Lottest mitte ühtegi pilti, ma tahan mäletada teda tervena ja kuigi oli ebaaus lükata see kurb töö ema kaela, siis ma tunnen kergendust, et minu viimane mälupilt Lottest on selline, kus ta sööb matsutades mu peopesast mustsõstraid.

Lotte, sa olid nii äge! Aitäh sulle ja hüppa rõõmsalt pilvelt pilvele!

Eile võtsime poole kuue ajal õhtul suuna kodu poole, umbes neli tundi hiljem astusime oma kajutisse, kus tegime filmiõhtu, et aeg kiiremini mööduks. Sinna juurde kuulusid ka krõpsud, mida käisime Teise ja Neljandaga (meil oli Härraga kokkulepe, et me ei hakka kuuekesi kuskile trügima, vaid käime kordamööda ringi, mina nii öelda raskemate lastega ja tema sõnakuulelike paipoistega) laeva kauplusest ostmas ja kui ma juba parfümeeriaosakonnast läbi käisin, siis testisime erinevaid lõhnaõlisid ning leidsime kõik oma lemmiku, mida endale peale pihustasime. Väike asi, aga laste jaoks oli see nii suur elamus, ikkagi esimene kord.

Ja mina ostsin oma elu esimese huulepulga, kuigi ma tegelikult ei kasuta meiki. Jaanuaris kaotasin kolimise käigus oma ainsad ripsmetušid ka ära ja alles viis kuud hiljem oma sünnipäeval tundsin nendest puudust. Tegin siis endale kingituse ja ostsin uue ripsmetuši, mille peale kandmise järel kuulsin korduvalt, et näen nii hea välja. Kes siis ei tahaks hea välja näha?! Kui Härra veel ohkas, et oleks need huuled ka värvitud… No eile õhtul lõpuks olid ja Härra ütles, et ma näen välja nagu kloun. Kes tahab näha välja nagu kloun?! Ma vist annan selle huulepulga oma emale.

Ühesõnaga oli kojusõit täitsa tore. Tore tähendab siis seda, et ei olnud hetki, kus oleks tahtnud juukseid peast välja kakkuda. Kahjuks tekkis see hetk kodus, kui läksin kööki ruloosid alla laskma ja tundsin, et midagi kleepus jala all. Härra pani tule põlema ja vaatepilt pani appi karjuma – keegi oli meie külmkapi ära tapnud!

Vaatepilt oli lihtsalt kohutav ja tekkis küsimus, kas meil oli vahepeal vool ära või andis külmik otsad, sest hallitust oli juba väga palju tekkinud, ka külmkapi sisse, kuhu me unustasime porru, hiina kapsa ja tomatid. Need ei näinud enam enda moodi välja, nii et võis eeldada, et külmkapp polnud pikka aega töötanud. Elektrilevi kodulehel tarbimisajalugu uurides selguski, et külmik hakkas 9. juunil streikima, 12. juunil jäi päris seisma ja 21. juunil hakkas uuesti tööle, aga endiselt streikides. Kui eile koju jõudsime, siis külmik töötas, aga pärast ukse avamist jäi vakka ega teinud teist nägu ka, kui sai külma juurde lisatud. Ega ta ei võinud ju näiteks 3 nädalat tagasi ära surra, ikka siis, kui meid kodus polnud!

Kuna me jõudsime koju kell pool kolm öösel, siis jätsime koristamise hommikuks. Kardin ja meetrine jupp nööri läksid prügikasti, samamoodi pea kõik, mis külmikus oli ja seal oli palju, alustades jäätistest lõpetades atoopilist dermatiiti raviva hormoonsalviga. Täitsa kahju oli! Prügimäele läheb ka külmkapp ise, sest parandada ei ole seda mõtet, esiteks on see vana (täpset vanust ei oska öelda, sest tuli majaga kaasavaraks, aga välimuse järgi pakuks 15+ aastat) teiseks võtab see nii palju voolu (kaks korda rohkem kui võtavad uued külmikud). Õnneks uut kohe ostma ei pea, meie 9-aastat tagasi ostetud külmik seisab Lehtses, toome selle siia tagasi ja loodame, et see kestab veel mõnda aega.

Meil on praegu täielik kodumasinate surnuaed! Külmik viskas vedru välja, 6 aastat vana nõudepesumasin teeb imelikku häält ega pese nõusid enam puhtaks, elektripliidil ei tööta ahi (õnneks kehtib sellel veel garantii), 9 aastat vana pesumasin lülitab end tsükli jooksul 100 korda sisse-välja, aga käib siiski veel tsükli lõpuni. Meie sülearvutid on ka 5 ja 6 aastat vanad, nii et nende puhul peaks vist hakkama juba palvetama, et need veel mõnda aega kestaksid. Üldse ei imesta, kui kõik mainitud asjad annavad kambavaimus korraga otsad…

Ahjaa, ma unustasin vaiba, see ka haiseb ja kleepub, sest maasikavedelik voolas sinna sisse, aga õnneks see ei hallita, nii et seda ära ei viska, peseme hoopis survepesuriga puhtaks. Nagu ma poleks käinud alles hiljuti Lehtses vaipu pesemas…

Nii et jaanilaupäev algas meil huvitavalt, aga katastroof on nüüdseks likvideeritud, keerame vaiba ka rulli ja viskame autosse ning läheme vanemate juurde paljajalu jooksma, grillima, sauna leili võtma ja jaanimardikaid otsima!

Ägedaid jaane teile!