Eelviimast päeva 8-kuused preilid esimest korda kohalikus kohvikus.

See oli ilmselt aiapäev…

Esimene asi, kui poodi jõuame: “Kas me mänguasju võime vaatama minna?” Ja nad lihtsalt vaatavadki ning tulevad esimese kutsumise peale ära, igasuguse mangumiseta. Vaatamata sellele, et lapsed oskavad poes täitsa inimese moodi käituda, eelistan poes käia nendeta.

Hea toidu peal!

Ükssarv.

Selle pildi tegin siis, kui tahtsin Härrale näidata, millega ma hakkama sain. Kangutasin maast välja suured raudarmatuuriga betoonplaadid, mis olid nii rasked, et nende maast välja saamine oli köki-möki nende aiakärule saamise kõrval, ma lihtsalt ei jaksanud neid absoluutselt tõsta, kuigi mul on väikese naise kohta palju jõudu. Kuni ma plaate kõrvalhoone taha tassisin, tegutsesid kuumaastikul putukauurijatest kaevandusmasinad.

Lapstööjõud.

Ilm oli nii palav, et jäätist ei saanud süüa päikese käes, isegi varjus sulasid need liiga kiiresti.

Söögipeatus Pori ja Helsingi vahel – ikka Hesburger.

Lihtsalt ilus. Oeh.

Ei suutnud otsustada, milline siia lisada, nii et lisasin kõik kolm. Taaskord teel lasteaeda.

Ja saagu valgus!

Porgandiga sõitma!

Jõudsime liiga vara kohale, aga ise seda ei taibanud, käisime hoopis ümber kino ja mõtlesime, miks me ühestki uksest sisse ei saa. Viimase ukse juures avastasime, et kell pole veel nii paljugi, et võiks sisse saada. Maalt ja hobusega noh!

Kolm põlvkonda Sidruneid kardulapõllal!

See on Härra isa ehitatud traktor, üks ja ainus eksemplar.

Sai hakkama…

Head ööd!

Sorteerisin paar kausta ära, kuhu olin karjuva vaba mäluruumi vajaduse järel oma telefoni tühjendanud. Kaustades olid pildid, millest enamus on nii halva kvaliteediga, et ei kõlba neid isegi 10×15 piltideks trükkida ja albumisse panna. Tegelikult polegi suurem osa neist sellise väärtusegagi, et tahaks albumisse panna. Instagrami pole ma neid ka lisanud, sest see võtab ebamõistlikult palju aega. Nii et mul polegi nendega suurt muud teha, kui siia lisada, sest teie ju ikka tahate näha halva kvaliteediga igavaid hetki argielust. Ei, ma ei solvu, kui te neid vaadata ei viitsi, aga ma lisan ikka ja lobisen veidi juurde ka. Järjestus on täiesti juhuslik ja ajaliselt igatepidi segamini.

Siis, kui Neljandale veel kiikumine meeldis… Mõnus kevadeootus tekib neid pilte vaadates.

Suvi 2014, kui ma hakkasin poisipead välja kasvatama ja võitsin tänu sellele aasta koledaima soengu peaauhinna – mütsi! Kahjuks ei olnud see paari päeva, nädala ega kuu töö, aega läks hoopis 2 aastat, aga õnneks enam ei pea kogu aeg mütsi kandma. Ainult siis, kui juuksed on rasvased.

“Lillepeenar”, kus kasvas ainult umbrohi.

See on küll Looduse Aasta Foto nominent! Tegelikult oli neid tegelasi kümneid ja nad kõik peesitasid vaatetorni serva pealt, aga kaugelt pildistades jäid nad vaid pisikeste täppidena näha ehk ma ei saanud jäädvustada seda vaatepilti, mis meile avanes.

Mina niisama laeva peal teel Soome! Kohale jõudsin villis jalgadega ja kuna mul teisi jalanõusid kaasas polnud, siis järgmisel päeval oli valida, kas liigun tagasi koju inimese moodi (aga valust kõveras) jalanõusid kandes või lasen kõikjal paljajalu ringi. Valisin viimase ja selle ainus miinus oli oksemaitse, mis tuli suhu, kui avastasin, et astusin tänaval kellegi kollase rögaläraka sisse. Selline glamuurne taustalugu siis ühel “olen niisama ilus” pildil.

Lapsed toovad ellu (või sombusesse ilma) värve!

Selle pildi taga on lihtsalt mõnus emotsioon. Tulime kõik just põllult, poisid olid jagatud kahte traktorisse ja kombaini. Esimesed olid juba koju (minu vanaemate juurde) jõudnud ja ootasime kõik koos kombaini – rohutirtsud siristasid, õues oli nii hea värske lõhn, täiskuu paistis ja siis tuli kombain mõnusa mürina ja kollaste vilkuritega. See oli nii idülliline põllumehe tütre hetk.

Kolmas ja Neljas lehvitavad lasteaeda jäänud Teisele.

Oma aia puhul armastasin kõige rohkem vaatepilti marjapõõsastes nosivatest lastest. Nad võisid pikalt ühe põõsa juures marju noppida või siis mööda vaarikahekki ühest otsast teise liikuda ja meetrikõrguselt kõik vaarikad nahka pista. Ka ussitanud.

Sel päeval oli haiglas “kaks kanüüli ühe hinnaga” kampaania. Tookord ärkas Esimene haiglase näoga (nagu pildil näha) ja kurtis, et tal käelabad valutavad, olid teised punased ja paistes. Minul oli jälle kurk nii valus, et ei saanud neelatagi. Läksime koos EMOsse (oli nädalavahetus), arst vaatas lapse üle, vaatas minu kurku ning saatis õe lapselt vereproovi võtma. Kui õde tuli, siis ta keskendus ainult minule, kuigi ma ütlesin, et ma sain aru, et ma ei pea vereproovi andma. Tema vaidles vastu ja kokkuvõttes võttis ainult minult ja paigaldas igaks juhuks kanüüli ka. Kui uuesti arstiga rääkis, siis tuli tagasi, vabandas ette ja taha ning kordas protseduuri lapsega. Vähemalt saime ühtekad olla.

OOTD ehk kuidas 20 € eest hästi riietuda: Müts (nüüdne BredenKids, soodushind 7 €), jakk (nimetu, taaskasutus 3 €) kleit (nimetu, taaskasutus 2.50 €), sukkpüksid (nimetu, taaskasutus, 2.50 €), jalanõud (Kavat, taaskasutus 5 €).

Kolmanda esimesed lasteaiapäevad. Vaatasime koos, kuidas suured vennad bussiga matkale läksid.

Kombainis laiutamisruumi väga ei ole.

Tulime lasteaiast ja jäime hommikuse ergutava vihmasaju kätte. Neljas võttis vihmast viimast.

Teel lasteaeda.

Ma ei saa aru, kuidas lapsed selliseid asju fännavad. Minul hakkas juba väikesest sõidust halb, aga nemad võiksidki end keerutama jääda. Issand, mul hakkas isegi pildi vaatamise peale sees keerama…

Kui Kolmas sai muhu, siis need nägid enamasti just sellised välja.

Neljas, Kolmas (vankris) ja Teine (rattaga) ootasid akna all, kuni ma Esimese rühmast ära tõin. See oli hirmus tüütu aeg, palju tüütum, kui praegu koos pesamunaga kolme lapse lasteaeda viimine ja sealt tagasi toomine. Tol ajal tuli minna ühele poole maja, enamasti ei leppinud pisemad ootamisega ja nad tuli rühmaruumi kaasa võtta (üks süles, teine käe otsas), samal ajal tuli aidata Esimesel/Teisel riietuda, pesamuna süles hoida ja 2,5-aastast Kolmandat jälgida, et ta laste tehtud meisterdamistöid oma maitse järgi ümber ei kujundaks, siis kolme lapsega teisele poole maja minna, et korrata sama järgmises rühmas. Üldiselt oli higimull otsa ees.

Nüüd on palju kergem – kõik käivad omal jalal, Esimene läheb üksi oma rühma, me viime Neljandaga Teise ja Kolmanda nende rühmaruumidesse, liigume läbi maja, ei pea vankriga ühelt poolt teisele poole maja liikuma, viimase asjana kontrollime Esimese üle ja lähemegi tagasi koju. Higimull on ikka otsa ees.

See ei ole veel lõpp, kaks korda sama palju pilte jäi veel albumisse ootama, aga mul saab kohe sülearvuti aku tühjaks, nii et hiljem tuleb vol 2 ja võib-olla ka vol 3. Aga kui praegu jäi nendest piltidest väheks, siis tegin hiljuti ajutiselt avalikuks oma Facebooki albumi “Kolm Põrsakest ja Printsess Herneteral”.  See oli pikalt päris peidus, sest mingil põhjusel läksid seal pildid valesse järjekorda ja minusuguse korraarmastaja jaoks oli see nii suur katastroof, et selline korralagedus tuli avalikust ruumist eemaldada. Nüüd ükspäev jäin albumit vaatama ja mõtlesin, et mul tulid varem pildid ikka palju paremini välja, lausa nii hästi, et ma ei saa sellist annet ainult endale hoida. Nii siis jagangi teiega mõnda aastat laste elus.

Siia postituse lõppu lisan oma isikliku lemmiku, mille kvaliteet sai veidi kannatada, sest salvestasin selle Facebookist. Arvutist otsimine oleks võtnud lihtsalt liiga palju aega.

“Preili, millal sa poti peal hakkad käima?”
“Varsti!”
“Millal varsti? Sa oled juba nii suur tüdruk, ma ei jaksa sind enam kraani all pesta. Oleks aeg poti peal käima hakata!”
“Küll ma hakkan!!!” (Kujuta vaimusilmas ette “issandjumalküll, jäta mind juba rahule” hääletooni.)

“Miks sa ei käi poti peal?”
“Ma ei taha!”
“Mis tähendab, et sa ei taha? Need asjad ei käi nii! Kõik käivad poti peal.”
“Jaa, Mirtu käib, Rasmus käib, emme käib…”
“Just, ja sina pead hakkama ka poti peal käima!”
“Varsti!”

“Preili, tule sööma! Näe, tule istu siia.”
“Ma ei saa ju istuda – mul on kaka püksis!” (Kujuta seda vaimusilmas ette “kuidas sa aru ei saa, see on ju elementaarne, et sedasi ei saa istuda” hääletooniga.)

“Miks sa ei läinud poti peale?!”
“Sest ei tahtnud!”
“Millal sa hakkad poti peal käima?”
“Ma ei tea.”

Sellised vestlused on meil igapäevased ja tõenäoliselt on pesamuna nendest tüdinud, sest ta enam ei ootagi, millal emme kaagutades tema mähet vahetama hakkab. Ta teeb seda hommikul esimese asjana ise ning vastavalt vajadusele kordab tegevust päeva jooksul. Tubli ja tragi tüdruk, eks! Ainult peput veel ise ei pese, nii et number kahte sisaldavad mähkmed on endiselt minu rida.

Vahepeal oli periood, kus ta käis mähkmeta, kannatas terve päeva ning siis tuli mähkmega minu juurde ja palus, et paneksin talle selle jalga. Kui ma seda ei teinud, siis ta pissis suure hädakisa saatel põrandale. Nüüd on ta suurem ja tublim ning paneb endale ise mähkme jalga, kui enam ei jaksa kinni hoida.

Ta on poole aasta jooksul 3-4 korda potti pissinud. Sellest üks kord oli selline, kus ta juba enne potile panemist hoidis värisedes jalgu ristis ning nuttis mähkme järele. Ma tõstsin ta hoopis potile, kus ta enam ei jõudnud kinni hoida ning pissis hüsteerilise nutu saatel potti, ise püüdis samal ajal ikka kramplikult kinni hoida. See oli nii hirmus kisa, et ma kartsin halvimat, näiteks põie lõhkemist või jumal teab mida, sest selle nutu sees ta ainult korrutas “aii-aii-aii-aii”. Kõndisin temaga mööda tube ja püüdsin teda süles rahustada, aga sellest polnud abi ning ma hakkasin juba ise ka paanikasse minema. Olukorra tegi keerulisemaks see, et pidime hakkama just poistele järele minema, aga kuidas tegeled sellega, kui lapsel äkki põis lõhkes ja peab hoopis erakorralisse minema

Olin viimaseks juba täitsa valmis, aga laps rahunes kohe, kui õue jõudsime. Polnudki põis lõhki. Aga oli piisavalt hirmus kogemus, et teda rohkem mitte sedasi potile suruda. Potti ennast ta ei karda, istub seal meeleldi, aga pissimist kardab ta kohutavalt. Seda muidugi sel juhul, kui mähet pole jalas.

Treeningmähkmetesse laseb ka vabalt, märg olemine teda siis ei häiri. Alles ükspäev lasi tema treeningmähe läbi ning ta istus voodile märja loigu, mille peale hakkas õiendama: “Keegi on siia pissinud! Kes pissib siia?! Emme, tule vaata, keegi pissis mu voodisse!” Endal oli kleit nabani märg…

See teebki asja kuidagi nii koomiliseks, kui laps, kellega saab juba rääkida nagu väikese täiskasvanuga, kannab ikka mähkmeid ning ütleb otse välja, et ta ei taha poti peal käia. Ta teab väga hästi, kus pott on ja mida sinna tehakse, aga ta lihtsalt ei tee, ka kommi nimel mitte. Kuidas ma peaksin sellise lapse potile saama?

Ja mina veel arvasin, et tüdruku saab kiiremini ja kergemini mähkmevabaks…