Laupäev nelja lapsega nelja seina vahel

January 31, 2016 ~ Liivi ~ 4 Comments

Täna oli veidi ängistav päev, sest see oli juba teine, mille veetsime lastega koduseinte vahel. Tegelikult olen ju palju kauemgi sedasi olnud, et nädalas korra olen poes käinud ja siis on ka olnud ainus aeg, kus olen täiskasvanud inimestega samasse ruumi sattunud. Praegu lihtsalt olen ärahellitatud, sest oli mul ju ligi 2 kuud igapäevane kaaslane kõrval, kellega sai vähemalt üle päeva nelja seina vahelt jalga lastud. Seetõttu reedavadki kappide ja sahtlite sisud ikka veel kolimisjärgse olukorra.

Kodus istume seetõttu, et Kolmas ärkas eile kõrge palavikuga ja lasteaeda ei saanud. Teised ka ei saanud, sest ma ei tahtnud tulikuuma last kaasa vedada ja üksi teda koju jätta ka ei saa. Tänane päev möödus tal endiselt normaalsest pisut soojemana, mis tähendab, et me oleme nakkusohtlikud (oleksime ka palavikuta) ega saanud minna Härra vanemate juurde. Minu vanemate juurde ka mitte, sest nemad lihtsalt ei taha riskida haigeks jäämisega. Noh, et äkki meil seagripp või midagi.

Laps ise on elav ja rõõmus, tema tahtis väga kuskile minna, ükskõik kuhu, peaasi, et kuskile. Sama tahtsid teised kolm Sidrunit, mis on arusaadav, sest nad on harjunud vähemalt korra nädalas ühe või teise või mõlema vanaema juures külas käima. Minu vanemate juurde kibelevad nad eriti, sest seal on seitse kutsikat. Ma isegi kibelen. Härra vanemate juurde kibelen ka, midagi on kohe puudu, kui ma korra nädalas sinna sauna ei saa.

Lapsed olid hästi õnnetud, et täna vanaema juurde ei saanud, Teine nuttis eriti kurva väljanägemisega pisaraid ja kartis, et kutsikad antakse enne ära kui Kolmas terveks saab. Nii võib see tegelikult olla küll, sest kui ma käiks vanematel külas ainult tervete lastega, siis ma satuks sinna õite harva ja tõenäoline on, et nüüd jäävad kõik jälle riburada haigeks.

Laste meeleolude rõõmsamaks muutmiseks lubasin õhtuks midagi head süüa teha ja nendega multikaid vaadata. Kuigi külmik on liha täis, siis laste mõistes hea alla see ei kuulunud ja pidin tegema pannkooke, kui nemad samal ajal multikaid vaatasid. Aus kaup.

Esimesed näljased juba kohal:

Täna mängisime laste Aliast ja avastasin, et nüüd on juba täitsa tore lastega koos mängida, suuremad saavad väga hästi hakkama. Pisemad veel mitte nii hästi – nad ootasid kannatamatult enda korda ja kui see kätte jõudis, siis nad astusid meie ette ning ütlesid seda, mida nemad kaardil nägid ja siis olid veel oma hea seletamisoskuse üle õnnelikud.

Esimene pani ainult ühe korra seletamisega mööda, kui kilpkonna kirjeldas järgmiselt: “Ta on nagu konn, aga tal on kilp.” Olgu öeldud, et sõna või selle osa ei tohi seletamisel mainida. Aga muidu olid nende kirjeldused nii vahvad:

“Kui mees armub naisesse ja viib talle lille, siis ta viib just selle.” (Muidugi roos! Härra tõi mulle ka, mitu korda ja siis mul hakkas temast juba kahju – vaene mees ostab kalleid roose, kui mulle valmistaks suuremat rõõmu üks gerbera. Sellest ajast saan alati gerberaid.)
“Alt nagu vihmauss, ülevalt nagu suur ring ja lendab ringi.” (Õhupall)
“Ta on sportlane…” Musklimees! “Ei, tal on nõrgad käed ja ta viskab ühe käega palli õhku ja teise käega lööb seda.” (Tennisemängija. Ilmselt ükski neist ei nõustu väitega, et neil on nõrgad käed.)

Aga tagasi pannkookide juurde. Kui me teeme neid koos Härraga, siis üks on panni taga ja teine serveerib lastele kooke ning käed on sedasi vähemalt pool tundi rakkes, sest pisematele tuleb koogid ära tükeldada ja suurematele tuleb need rulli keerata, et nad saaksid ise lõigata ja nad kõik söövad 2-3 kooki. Kui ma üksi olen, siis küpsetan ja serveerin vähemalt tund aega ning mõtlen, et kuidas küll tehakse 10 lapsega peres pannkooke.

Kuna pesamuna sõi nii kahvli kui ka käega, siis tema suust kõlas kõige kiiremini “palun veel”.

Kui lõpuks oli neljast suust kõlanud “aitäh, kõht on täis”, siis sain mina ka maha istuda, pannkooki süüa ja multikaid vaadata.

Et tegelikult polnud sellel kodusel päeval väga vigagi.

Kui issi on eemal…

January 30, 2016 ~ Liivi ~ 11 Comments

Härra oli kodus peaaegu 2 kuud, mille jooksul jõudsid lapsed harjuda sellega, et issi on iga päev olemas. Neljanda jaoks oli ta kõige rohkem olemas, sest preili meil lasteaias ei käi ning magab alates selle aasta algusest taas meie kaisus, nii et tema on saanud olla issi kõrval hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni.

Võib-olla tüdrukud ongi veidi issikamad või siis lihtsalt tundlikumad, aga esimest korda näeme, kuidas Soomes töötava isaga käib kaasas Eestis kurvastav laps. Neljas on issi ärasõidust alates nutune olnud ning oma emotsioonidega võidelnud. Ta nutab issit taga, aga telefonis temaga rääkida ei taha, vaid on pahane, et issi Soome läks. Täna õhtul ikkagi korra tegi suu lahti ja küsis Härralt, kas ta tuleb tunni aja pärast koju. Kahjuks ei tule ja see teeb preilile väga haiget.

Ka minul on valus kuulda, kui kurb võib üks laps olla. “Ma muretsen, sest issi läks Soome. Miks mina kaasa ei saanud? Ma tahan issit näha! Miks issi läks Soome ja mina ei saanud? Ma muretsen issi pärast. Ma igatsen issit.” See kõik tuleb läbi ahastava nutu…

Poistega pole kunagi nii olnud. Vaid ühe korra on Esimene oma solvumist välja näidanud, kui Härra oli nädal aega Eestis komandeeringus. Esimene oli siis poolteist aastat vana ja Härra oli olnud enne seda mitu kuud kodune, lapsel oli ilmselt ununenud, et issi pole alati temaga. Nädal issita läks kergelt, aga kui Härra tagasi tuli, siis lapse esimesele rõõmsale reaktsioonile järgnes südamest tulev nutt, millest võis välja lugeda etteheite üksi jätmise eest.

Seda on poisid küll öelnud, et nad igatsevad issit, nad räägivad temast omavahel ja issi on ka nende mängudes sees, aga nad ei ole olnud kunagi nii kurvad, et meil oleksid tekkinud sellise elukorralduse pärast süümepiinad. Praegu tekivad, aga jäädavalt koju tulla Härra veel ei saa. Kodumaale saaks küll, aga siis ta hakkaks lihtsalt üle Eesti komandeeringutes olema ning kodus me teda ikka ei näeks.

Pesamunale seda muidugi momendil selgeks ei tee, aga kallistan teda siis iga päev issi eest ka ning loodan, et tema mure issi pärast vaibub kiiresti. Härra on juba kahe nädala pärast kodus tagasi ja see aeg möödub linnutiivul, nii et Neljas ei pea pikalt ootama. Varsti läheme juba suveks Soome ja küll millalgi tuleb issi ka jäädavalt koju. Seni peame vastu ja katsume ikka naeratada.

Pühapäevaõhtune traditsiooniline laste suurpuhastus.

October 19, 2015 ~ Liivi ~ 20 Comments

Mul on ootel teemad lasteaiast, sünnitusjärgsest depressioonist, toitumiskavast, laste autosse jätmisest, lähedastest kaugenemisest, aga tähtsamad asjad ikka ennekõike, eks! Jagan hoopis põhjaliku kirjelduse ja piltidega oma tavapärast pühapäeva õhtut.

Panen vannivee jooksma, ise jooksen laste tuppa ja kuhjan käe peale 3 hommikumantlit, 4 pidžaamat ja sama palju paare sokke (nüüd susse), mida varba otsa tõmmata. Samal ajal Kolmas ja Neljas juba võtavad riideid seljast, või vähemalt üritavad. Viskan oma saagi pesumasina peale ning aitan lapsed vanni.Tavaliselt istun nende valvamise ajal ninapidi nutikas või koristan vannituba. Täna tegin pilte.

Esimesena pesen puhtaks Neljanda, aga see ei ole väga kiire portsess. Esmalt pesen tal Puhta Looduse šampooniga pea puhtaks ning lasen tal veel edasi mängida. Mõnikord kasutan ka palsamit või kammin beebikõõma lahti, täna tegin mõlemat. Kuna nad nagunii ligunevad vahuses vannis, siis dušigeeliga ma neid ei pese, mõnikord ei pese ma neid üldse, vaid nad ise küürivad end käsnaga ja teevad seda väga põhjalikult. Ka Neljas tahab end väga ise pesta. Viimane samm on “käed vastu seina ja vaata üles”, mille ajal loputan juustest viimased šampooni- või palsamijäägid välja ning lasen keha veega üle.

Esimesena võtan Neljanda välja, mässin ta rätiku sisse ja palun tal trepiastmele istuda ning ise otsin küünekäärid välja. Igal pühapäeval on neil maniküür ja igal teisel pühapäeval maniküür + pediküür, täna oli see teine pühapäev. Pärast küünte lõikamist puhastan kõrvad ära, siis läheb hommikumantel selga ja “aidaa” – Neljas läheb multikate ette jahtuma.
Kui Neljas on vannist läinud, siis Kolmandal on pidu, saab üksinda mängida ja laiutada. Aga see pidu kestabki nii kaua, kuni mina tegelen Neljanda küünte, kõrvade ja riietamisega. Kolmandaga kordan peapesu protseduuri, palsamit ei kasuta, aga beebikõõma kammin küll lahti. Temal on kõige paksemad juuksed, ta higistab kergelt ning rasust kõõma on tal kõige rohkem. Edasi kordan kõike eelnevalt mainitut, sest maniküüri-pediküüri ajad klapivad kõigil, sedasi on kõige lihtsam järje peal olla. Kolmandaga tegelemise ajal jookseb vann veest tühjaks ja täidan selle uuesti suurte poiste vahetuse jaoks. Kahjuks peavad nad koos käima, sest eraldi sulistamiseks ei jätku sooja vett. Mõnikord nad kurdavad, täna ei kurtnud.
Kui nemad on vanni jõudnud, siis panen peaaegu alati pesumasina käima, sest selleks ajaks on viimase tunniga kogunenud pool masinatäit musta pesu ja teise poole saan mustapesukastist juurde. Edasi jätan nad üksinda mängima ning koristan kööki või ajan muid asju ning iga suurema lärmi või hoopistükis vaikuse peale küsin hõigates, kas kõik on korras. On.

Kui ma vannituppa tagasi jõuan, siis on kõik kohad veepritsmeid täis, sest nad on jälle unustanud kardina ette tõmmata.Tänase vannitamise ajal kaotas Teine oma hääle. Ma ei mäleta, et lastel oleks üldse kunagi hääl päris ära olnud, aga Teine küll kähises täna nii õnnetult. Leidsin, et targem on tema esimesena välja võtta. Pesin ise tema pea puhtaks, kuigi ma ei tohiks seda enam tema eest ära teha, sest varsti hakkab ujumistrenn ja lapse oskus end voolava vee all iseseisvalt pesta on üsna kehvake. Teisel on hästi pehmed juuksed ja temal erilisi kõõmamuresid ei ole, seega peapesu käis kähku. Keha pesi ta ise, loputasin mina ja tegin seda nii nagu eelmise kahega – “käed vastu seina ja vaata üles”.

Temal tuli lisaks küüntele ja kõrvadele tegeleda ka nahamuredega – kreemitasin tema punetavaid kuivavaid põski ja narmendavaid küüneümbrusi. Seejärel pani laps end riidesse ja kurvastas, et tal pole hommikumantlit. Lubasin, et ostan selle talle ja tema palus, et valiksin kõige lahedama, mis kompenseeriks tema praeguse vaeslapse olukorra.Teise iluprotseduuride ajal sai Esimene üksinda vannis mõnuleda ja oma pea puhtaks pesta. Tal on juuste asemel kuivad traatharjad ja 7-aastaselt kannab ta peas ikka väga visa hingega beebikõõma, seega tema peapesule järgnes minu poolt ikkagi kammiga hõõrumine.Esimene teeb vannis kõike iseseisvalt, korjab mänguasja kokku, laseb vee välja ning loputab end puhtaks. Küünte lõikamine on siiski minu töö ja ma ei kujuta ette, mis vanuses hakkab laps ise maniküüri ja pediküüri tegema. Või tänapäeva lapsed ei hakkagi ning pesast välja lennates saavadki neist küünesalongide iganädalased kliendid?

Esimene vajas ka veidikese kreemitamist ja võis minna.Edasi tuleb tegeleda väikese järeltööga – loputan vanni üle, puhastan põranda, panen jalarätiku kuivama, teen akna lahti, et lasta välja niiskus, millest õhk on paks. Selleks ajaks on kell tavaliselt palju ja täna oli veel eriti palju, sest meil oli terve päevaplaan segi.

Vahepalana räägin ära, mis režiimi sassi lõi. Nimelt ootasin majahuvilist, kes aga kohale ei jõudnud ega vastanud kõnele ka. Ma olen viimase aja sündmustest ja meeleolust vaimselt nii kurnatud, et oleksin väga tahtnud koos lastega magada, aga selle asemel koristasin, ja ajasin lapsed ka varem üles, et voodid enne huviliste saabumist korda teha. Edasi jäin ootele ja lükkasin edasi söögitegemise ning poes käimise. Pärast pooleteisetunnist ootamist helistasin, aga kõnele ei vastatud ja tagasi ka ei helistatud. Õnneks ei ole see traditsiooniline, aga võttis sedasi läbi, et mul ei olnudki enam jaksu lastega koos poodi minna. Kutsusin sõberid külla ja kasutasin võimalust ning käisin nende autoga poes (ei pidanud siis enda oma aiast välja ajama), kuni nad lastel silma peal hoidsid. Pärast siis kohvitasime ka ja nüüd istun veel kell 2 üleval – kofeiin koos üleüldise üleväsimusega. See kahjuks on üsna traditsiooniline.

Täna õhtul sai küüritud, kraabitud ja kreemitatud kokku neli last, lõigatud 80 küünt, puhastatud 8 kõrva. Muidugi on ka nädala sees vannituba avatud, aga pesemine käib siis vastavalt vajadusele ja küüsi ei lõika. Suurpuhastus käib ikka ainult pühapäeva õhtuti ja see võtab aega 2-3 tundi. Tore on see, et kui Härra on kodus, siis need õhtud kuuluvad talle.

Suupuhastatud lapsed on valmis magama minema:Ainult hambad vaja veel puhtaks pesta. Esimene peseb iseseisvalt, teistel pesen üle.Ja magama! Tuba on juba “korda tehtud”, aga ainult nii palju, et oleksid teerajad sees, kui on vaja öösel vetsu minna. Päeva lõpetab (üksikute eranditega) igaõhtune kalli-musi-pai. Head ööd!