Kodutee ja armas kodu

Ärkasime laupäeval 10 minutit enne äratuskella, ilmselt reisiärevusest. Ka Esimene ärkas 5.50, teised kolm ajasime 6.30 üles ning 8.00 sõitsime välja. Täpselt nii nagu plaanitud.

_MG_5987 _MG_5993_MG_6027

Lapsed üllatasid meid ja näitasid, et nad on juba täitsa arvestatavad reisisellid! Sõitsime vahepeatusteta sõbra juurde välja, kokku 297 kilomeetrit ning kõik pidasid selle pika sõidu kenasti vastu. Pesamuna vahepeal isegi magas ja Teine pani ka viieks minutiks silmad kinni ning küsis pärast seda, kas ta magas nüüd nii kaua, et oleme juba peaaegu kohal.

Sõbra juures oli väga tore, lastel oli seal uus ja huvitav ning meil oli nii paljust rääkida. Viimasest kohtumisest oli ikkagi vähemalt poolteist aastat möödas ja vist natuke pealegi. Sõbra naist ei olnud ma üldse näinud, last samuti mitte, aga sellist tunnet küll ei olnud, et kohtun tema perega esimest korda. Veidikese pelgasin küll seda kohtumist, sest sõbra naine on venelane ja vene keelt mina ei oska, aga keelebarjäär ei olnud üldse takistuseks, saime kenasti inglise-eesti-vene keeles hakkama. Nende imearmas tütreke kasvab huvitavas keelekeskkonnas, ema suhtleb temaga vene keeles, isa eesti keeles ja sügisest läheb ta lasteaeda ning lisandub juurde soome keel. Aga keel keeleks, tahtsin tegelikult kirjutada, et väga tore oli taaskord tõdeda, et mõni inimene jääb kalliks ja omaks ka väga pikkade pauside järel. Kahju oli lausa lahkuda, aga laev ei oleks jäänud meid ootama.

Sadamasse sõit möödus samuti ladusalt ja laevale pääsemist pikalt ootama ei pidanud, võib-olla 15 minutit seisime järjekorras, kui sedagi. Kuna sõitsime esimest korda Eckerö Line laevaga, siis me ei olnud kursis lastenurkadega ning plaani pealt leidsime vaid ühe pisikese nurgakese kohvikus. Seal ei olnud lastel mitte midagi teha ning nad tüdinesid juba 10 minutiga, kuid laev polnud veel sõitmagi hakanud. Olime täitsa pettunud, et lastele on seatud nii väike ja nii mõttetu nurgake. Ainult vaade oli hea. Otsustasime, et Eckerö Linega on see esimene ja viimane sõit.

_MG_6044

Härra läks infolauda kajutit ostma, kuid tuli tagasi tühjade käte ja laia naeratusega. Infolaua juures oli kaks suurt ja avarat inimtühja mängutuba (mis olid plaanil kirjas “meeting roomina”), otseloomulikult läksime seda oma maadeavastajatega asustama. Tegevust oli seal piisavalt ja 2,5 tunni jooksul ei tulnud kellelgi tüdimust peale. Lastele jagati seal triangleid ja muid pisemaid muusikariistu ning lauldi koos nendega lastelause, neile tehti näomaalinguid ja õhupallidest loomi. Üsna pea olime seda meelt, et edaspidi sõidamegi ainult Eckerö Line laevaga. 😀

_MG_6081 _MG_6079_MG_6084

Ainus miinus tolle mänguala juures oli see, et osad lapsevanemad ei mõista silte lugeda. Me naersime, et kas tõesti tuleb lisada seintele ja laudadele keelumärgid, et seal ei tohi magada ega süüa ning lauad on mõeldud ainult lastele (need olid kaetud rasvakriitide, värvitavate piltide ja lauamängudega), aga peagi selgus, et isegi nendest jääb väheks.

Seal olid suured istumispadjad ja üks isa lohistas padja nurka ning magas selle peal õndsat und, samal ajal ema ja lapsed sõid küpsiseid ja šokolaade. Neid lapsevanemaid, kes niisama laua taga istusid, oli palju. Vahepeal ei olnud meie lastel võimalustki laua taha värvima saada, aga õnneks paelus see neid kõige vähem ka.
_MG_6110_MG_6129Kui laevalt maha saime, siis suundusime Hesburgerisse, kus preili kukkus tooli pealt maha. Ta jorises üle saali ja seda mitte valust, vaid pigem väsimusest. Kui ta kallistuste ja lohutuste peale ei rahunenud, siis ütlesin talle veidi konkreetsema hääletooniga, et aitab nüüd küll. Selle peale meie kohutav kahene lihtsalt röögatas väga vihaselt kurgupõhjast. Kuna poisid pole kunagi midagi sellist teinud, siis ma täitsa kardan preiliga kuskil avalikus kohas viibimist. Mine tea, millega ta veel üllatada võib. 😀

Kui kõhud said täis, siis käisime veel poest läbi, et saaks järgmist hommikut kohvi ja koogiga alustada. Kodus ootas meid ikkagi tühi külmkapp. Aga koju oli hea jõuda. Nii hea!

_MG_6152_MG_6161

Lapsed läksid kohe oma jäneseid tervitama ja siis tuppa mänguasju otsima. Kolmas oli nii rõõmus, sest ta “oli seda terve oma elu oodanud”. 😀

Kui pool tunnikest õues jalutamist ja toas mõnulemist läbi sai, siis tekkis juba tunne, et polegi ära olnud. Lapsed hakkasid väsima, nad olid ikkagi vara tõusnud ja 12,5 tundi pikk kodutee oli seljataga. Ma olin ka väsinud, kuid voodiriided tuli lahti pakkida ja laste kaisukad üles otsida._MG_6188Ilmselgelt on meie auto kummist, sest kogu see tavaar mahtus kenasti ära, kusjuures pildilt on veel puudu kergkäru, 16-tolline jalgratas ja suur tõukeratas. 😀_MG_6180

Kui lapsed magama jäid, siis üritasin sirvida vahepeal saabunud ajakirju, aga sirvimisest kaugemale ma ei jõudnudki. Jõudsin hoopis oma armsasse voodisse, lükkasin oma varbad vastu Härra varbaid ja jäin käed-jalad laiali magama. Olime kõik kutud.

Pühapäev oli korralik tööpäev, sest pesu vajas pesemist ja aed niitmist-rohimist. Hommikune vaade köögiaknast:_MG_6194Ilm oli õnneks suurepärane, lapsed said üle pika aja vabalt õues joosta, jänesed samamoodi ning meie Härraga saime aias rügada ja päikest võtta. 😀

_MG_6254 _MG_6239 _MG_6220Minu maasikad ja umbrohi! 😀

Õhtune vaade köögiaknast:

_MG_6278

Milli (hall) ja Lotte (beež) on siiani õues, naudivad vabadust ja söövad mu lilli ja kraabivad igale poole auke. Mõnus! 😀

Teha on veel palju nii õues kui ka toas, pooled asjadki on veel lahti pakkimata. Kui ree peale tagasi saan, siis kirjutan taas rohkem. 🙂

Ilusat jaanipäeva teile!

Nelja lapsega Ahhaas, kui dinosaurused veel elasid

See on nüüd üks vana teema, sest tollest Ahhaa keskuse külastamisest on möödas juba 2 ja pool kuud, aga see meenus alles eile, kui Tikri postitust lugesin. Tookord tahtsin jagada rõõmu, kuidas nelja lapsega sellises vähe asjalikumas kohas käimine oli kardetust kergem, aga siis oli see blogi alles ideetasandil olemas ning hiljem ununes rõõm. 😀

Kui meil oli lapsi veel kaks, siis käisime ka Ahhaas, kus 3-aastane lõbutses täie raha eest, aga 1,5-aastane tüdines esimese viie minutiga ja nii kulus tookord kogu aur Teise peale. Seetõttu pelgasin uut käiku, sest Neljas ei olnud sel hetkel eriti palju vanem, kuid nüüd tuli ohjata nelja last. Kartsin asjata, Neljas pidas kenasti vastu ning igav tal ei hakanud, poistel ka mitte.
dinosaurusLäksimegi ainult dinosauruste pärast, aga esimene ring ürgsisalike vahel möödus kiiresti ja nutuselt. Isegi suured poisid olid alguses umbusaldavad, aga lõpuks olid kõik neli seda nägu, et tahaksid dinosaurustele pai teha.

output_V0VFwyPeegellabürint oli laste lemmik ja ma ütleksin, et poisid olid väga tublid, et ka üksinda seal hakkama said. Mina näiteks ei saanud ühest otsast sisenemise ja teisest väljumisega hakkama, kuidagi lõpetasin ikka seal, kust alustasin. Ma vaatasin kogu aeg põrandat, sest no iga loll eristab päris põranda ja peegelduse, aga see nipp ei töötanudki, vähemalt mitte minu puhul, ilmselt ma siis loll ei ole. 😀_MG_2782_MG_2785Hiljem pilte vaadates avastasin, et meiega samal ajal seikles labürindis veidi vanem noormees, kellel on Teisega ilmselt ühine stilist. _MG_2779See torn oli ka üks laste lemmik, ma sain iga poisiga mitu korda tipus ära käia, Härra samamoodi._MG_2789Muidugi meeldis poistele masinates olla. Poisid ju! Kolmanda lemmik oli elektriauto, hämar tuletõrjeauto teda ei kutsunud, aga suuremaid küll, sest seal oli palju nuppe ja masinat sai “käivitada”._MG_2924_MG_2848Kui me Ahhaasse läksime, siis seal oli mitu suuremat kooligruppi ja lapsi/noori oli igal pool “jalus”. Sedasi oli raskem oma lapsi jälgida, sest poisid kippusid ikka erisuundades minema, aga meid Härraga oli vaid kaks. Neljas oli alguses pikalt kergkärus, tema ei kippunudki sealt välja ning oli ülerahvastuse pärast pelglik. Aga siis järsku kadusid kõik ära ja me olime keskuses peaaegu ainsad. Siis läks olemine väga lihtsaks, poiste jälgimine ei olnud enam raske ning preilil tuli ka eluvaim sisse._MG_2877_MG_2868Keskuses on kaks “auku”, millest näeb siis teineteist. Härra üritas Neljandale näidata, et ma olen selle augu põhjas, aga preili ajas sõrad vastu, kartis klaasile astuda. Kui lõpuks nägi, et seal augu põhjas lehvitab üks tuttav nägu, siis viskas end vahepeal isegi pikali, et paremini näha.

Hiljem, kui ta pööraselt ringi jooksma hakkas, siis ta kukkus ja tänu sellele märkas veel ühte “auku”, mille põhjas oli luukerega laboriruum. Ka selle klaasi peale ei julgenud ta astuda, roomas hoopis turvaliselt “augu” serval nagu gifist näha:output_9404qV_MG_2861output_zZqwUDNeljas tõesti jooksis seal pärast pööraselt ringi, tema jaoks olid suurimad atraktsioonid need tulekesed põranda sees. Ta jooksis vist kõik lambikesed läbi ja üritas neid laiaks litsuda nagu putukaid. Seda siis oma töntsi pooleteistaastase jalakesega, mis tihti ei saanud lambile isegi siis pihta, kui see otse tema jala all oli. 😀output_UFUxUXDinosauruste juures oli ka üks toake, mille põrand oli puhta kreenis, aga mis ekraanilt vaadates tundus sirge. Poistele pakkuski ekraan vist rohkem huvi, kui toake ise. Igatahes nad pikalt mässasid ja edvistasid seal. Samal ajal jälgisin mina neid väljast ja kõkutasin naerda selle üle, kui lihtsad asjad neis sellist elevust tekitavad.

Teine kreenis ruum oli ka, aga seal ma pilte ei teinud ja sealt oli raske lapsi kätte saada, sest too ruumike oli täis noori, kes seal lihtsalt istusid ja juttu rääkisid. Meie 3-aastane Kolmas läks nende juurde ega saanud enam sealt välja, läks paanikasse ja Härra pidi ta siis sealt noorte vahelt (keda oli ikka terve klassitäis) ära päästma. Suuremad poisid said küll ise välja, aga nad ei tahtnud sealt ära tulla ja mina ka ei tahtnud suure seltskonna ees lastega taidlema hakata.

Keskuses olime kokku vist 3 tundi, aga pilte tegin selle aja sees tõesti vähe, sest rohkem kulus aur ikkagi laste peale, kes ei püsinud üldse koos. Kõik jooksid pead laiali ringi, jalad liikusid kiiremini kui mõte. Kohati oli tüütu küll, aga ei midagi nii hullu, et pelgaks selliseid päevi korrata.

Kui Ahhaast ära läksime, siis ostsin 4D kinno 3 piletit, et Härra saaks suuremate poistega dinosauruste lühifilmi vaatama minna, aga ma kinokava kohe ei vaadanud ja hiljem avastasin, et film hakkab alles 2 tunni pärast. Kuna meil olid kõhud ka tühjad, siis külastasime Siriust, kus saab vähese raha eest suure hunniku friikaid. Sirius on koht, kus me Härraga enne lapsi sageli kräppi sõime, kui ta Tartu kandis töötas ja mina tal komandeeringus külas käisin. Kui me aastakese Tartus elasime, siis sai ka paar korda kuus friikaid või lögaburgerit osta ning neid Emajõe kaldal süüa. Romantika missugune!

Lõunakeskuses selgus, et meie 5-aastane on ikkagi liiga lühike, et 4D kinno minna, aga meil oli juba temale pilet olemas. Tuli midagi muud välja mõelda. Nii siis käisin mina üksinda mingis kaevanduses sõitmas ja sain seal seljapõrutuse. Öeldi, et dinosauruste film raputab veel rohkem ja ma hakkasin Esimese pärast täita muretsema, sest mina sain tõesti raputamise pärast haiget. Kuid Härra ja Esimene jäid enda seansiga väga rahule, oli olnud piisavalt tõetruu ja seljapõrutust ei saanud kumbki. Vedas neil.

Kes parasjagu kinos ei olnud, need lõhkusid Lõunakeskuses õhupalle. See mäng läks lastele väga peale. 🙂
output_2m9E9YPäev venis kokkuvõttes üsna pikaks, aga lapsed olid väga tublid. Mõtlesime küll, et äkki nad magavad teel Tartusse, aga ei maganud, kuid sellest ei olnud hullu ka, kellelgi polnud aega väsimust tunda. Kui hakkasime koju sõitma, siis Neljas kustus kohe ja peagi kustusid vennad ka._MG_2951

Tühipea!

Vastu ööd panen veel tühipea tühjad mõtted kirja, sest homme ma kindlasti enam ei viitsiks heietada teemal “eile”.

Ma oleksin pidanud tegelikult Pere ja Kodu blogisse uue postituse kirjutama, aga kuidas ma oleksin seda saanud teha, kui ma valasin täna nõudepesukäsnale Fairy asemel toiduõli ning kohvi asemel tegin presskannuga kuuma suhkruvett?! Mis sügavaid mõtteid selline tühi pea genereerib?

Neljas oli kaks päeva palavikus ja pahas tujus ning öösel oli selle kompoti haripunkt. Kui mina kella 1 ajal hakkasin magama sättima, siis preili leidis, et tema ikka ei saa minuta olla. Nii me vajusime kahekesi Esimese ja Kolmanda kõrvale, kes magavad kokkulükatud voodites. Mina jäin Neljanda ja Kolmanda vahele, et nende titetekid enda peal ära kasutada, ühe teki alla surusin jalad ja teise oma tõmbasin õlgade peale, et ma päris taeva all ei peaks magama.

Neljas uuesti ei uinunud, mind ka ära ei lubanud, oma voodisse minna ei tahtnud. Hoopis toppis mulle sõrmi ninna ja kallistas ja laiutas ja teiselt poolt laiutas Kolmas vastu. Kestis see trall kella kolmeni ja järgmisel hetkel oli kell 6 ning Silver kolistas köögis. Ma olin külmunud, ma olin sundasendist kange, ma olin surmväsinud. Jätsin sügavalt magava Neljanda vendade kõrvale ja kobisin meie voodisse Silveri poolele, mis oli veel veidi soe. Sain 45 minutit tukkuda, kui juba tuli kari lapsi suure kisaga multikaid vaatama…

tumblr_inline_nftlgb6qbL1rkygkg
Päevast ei mäleta ma kahjuks eriti midagi. Peale toiduõli ja suhkruvee apsude meenub vaid Kolmanda väike peahaav. Kahest sinisest silmaalusest oli tal ilmselt vähe ja ta otsustas kõndida peaga vastu kapinurka. See juhtus siis, kui teised kolm olid juba voodis ja Kolmas hakkas meie tuppa magama minema. Öörahu oli juba niii lähedal, aga ei saanud ikka ilma nututa ja selle õnnetuse peale tulid ka suuremad poisid voodist välja, et VERD näha. Neil oli põnev, Kolmandal mitte nii väga.

100CANON18Kui ma juba mälukaardi arvutisse surusin, siis lisan mõned vanemad pildid veel.

Toidu kühveldamine sai just uue tähenduse:

_MG_5608Ega iga päev last labidaga söömas ei näe! Küll näen ja sätin igal õhtul tema kaisukaid, keda on kokku 9.

_MG_5593

Need ei ole suvalised kaisukad, vaid Neljas on konkreetselt need endale valinud. Esimene on küll surunud talle veel ühte roosat lammast ja muid pehmeid elukaid, kes meil kodus peremeesteta kappidel seisavad, aga need preilile ei sobi.

Ka teab ta täpselt, millised 5 kaisukat on Esimese omad, millised 5 Teise omad ja millised 3 Kolmanda omad. Lõunauinakute ajal võtab ta endale veel seltsiks Esimese suure Puhhi ja Teise kassi (mis on tegelikult titekas seljakott), aga õhtuti ta neid ei soovi ning viskab need poistele tagasi.

100CANON19

Viskasin küll juba outfiti pildid vahele, aga jätkan ikka magamisteemaga. Ükspäev vaatasime viiekesi poiste voodis vedeledes Frozenit, aga kõige pisem vaataja väsis poole peal ära. Lõunauinak segasummasuvilas:
_MG_4802Nüüd küll magavad Kolmas ja Teine kordamööda meie toas, aga esimesed 4 nädalat magati kolmekesi ühes voodis. Kodutundes on lapsed alati rõõmsad, kui päris oma voodi saavad, aga meie poisid olid rõõmsad, et saavad ühes voodis magada.

_MG_4550Eelmisel aastal olime majas ning meie päralt oli 4 magamistuba, aga ikkagi magasid poisid alguses kolmekesi põrandal ühe madratsi peal. Kui juba harjusid uue kohaga, siis hakkasid Esimene ja Teine kordamööda omaette toas magama. Silver magas ka omaette toas, sest Neljas ärkas sel ajal 83 korda öö jooksul ja Silveri ööuni oli niigi lühike. Ka täna tuli ta 23 ajal koju ning hommikul kell 7 peab jälle platsis olema.

Siin Soomes on tekkinud veel üks traditsioon – igapäevane reklaamlehtede lugemine:_MG_4794Mäletan, kuidas me vennaga Hobby Halli ja muid katalooge sirvisime ning igalt leheküljelt endale midagi valisime. Nüüd teevad seda Esimene ja Teine ning seda on nii vahva kõrvalt kuulata. 🙂

Jälle üks tavaline perepilt albumisse “üksikisa nelja lapsega”:

_MG_5534

Lisaks veel pilte, aga ma ei jaksa. Vaid ühe FB-s levinud testi tulemust jagan, see on nii kümnesse:

761efa6847a75f4299cf4fd63c0d387a

Tuli nüüd nii sisutühi postitus, aga kuna aeg on juba kulutatud, siis lasen selle ikkagi eetrisse ka. Piiksun veel lõppu, et ma olen nii üleväsinud, et mul on sellest kerge joove. 😀