Küünte närimisest ja kogelemisest

February 25, 2019March 6, 2019 ~ Liivi ~ 13 Comments

Jagasin umbes nädal tagasi, kuidas sain üle pika aja Neljanda küüsi lõigata ja kuidas see suur sündmus sai vääriliselt premeeritud lakitud küünte näol.Ma ei mäleta, millal Neljas küüsi närima hakkas, aga pakun, et see juhtus umbes kaks aastat tagasi. Ma lõikan lastel küüsi tavaliselt pühapäeviti ja ühel mitte nii ilusal pühapäeval avastasin, et Neljandal ei olegi midagi lõigata, ei olnud ka järgmisel ega ülejärgmisel … Sealjuures ei näinud ma teda kunagi küüsi närimas.

Tema salahobi muutus lõpuks muidugi avalikuks ja küüned veel lühemaks. Kui polnud enam midagi närida, siis järas sekka veidi nahka, mistõttu olid olematute küünte ümbrused sageli paistes ja punased. Mitte kõige ilusam vaatepilt.

Ootamatult tekkinud harjumusest vabanemiseks kasutasime dialoogi (ei mõjunud 3-4aastasele); peale sattudes meenutasime, et sedasi võib ussid saada; magama saatsime kinnastes; kasutasin erinevaid kibedaid küünevedelikke; ostsin motivatsiooni-küünelakid, millega lubasin küüned ära värvida, kui ta neid enam ei näri; andsime alla, sest miski ei toiminud.

Viiendaks sünnipäevaks sai Neljas ka vanaemalt küünelakkide komplekti, mille peale ma kurvalt teatasin, et kahjuks pole nendega midagi teha, sest laps närib küüsi. Komplekt jäi vanaema juurde ja kui Neljas sinna ööseks jäi, siis järgmisel päeval sain tagasi lakitud varbaküüntega lapse – Neljas oli vanaema nõusse saanud argumendiga, et varbaküüsi ta ju ei näri. tenor-1 Sellest ajast on tal varbaküüned aegajalt lakitud olnud, mistõttu ta sõrmeküünte lakkimist enam nii väga ei igatsenud … Kuni Silver tuli koju ja nad veetsid mõnel õhtul isa-tütre kvaliteetaega teineteise küüsi lakkides.Silver käis paar nädalat lakitud varbaküüntega ringi, sest vanaema kingitud lakid ei tule kergelt maha. Ei olnud palju puudu, et ta oleks ka Wagenküll lossispaad kena pediküüriga külastanud.

Kuna Silver värvis Neljandal ka sõrmeküüned ära, siis detsembrist alates on ta igapäevaselt lehvitanud oma lakkidega meie nina alla ja palunud seda korrata. Ma andsin lõpuks alla ja nõustusin ühe korra seda tegema, samal ajal kommenteerisin, kuidas tal pole seal midagi lakkida, sest ta on oma küüned nii lühikesed näritud. Kui maniküür sai tehtud, siis küsisin Neljandalt, kas tema lihani näritud sakilised küüned on nüüd kuidagi ilusamad. Ta nõustus, et ei ole ja mina ütlesin, et seetõttu ma tal küüsi rohkem ei värvi.

Ma ei tea, kas see mõjutas teda tugevalt või ta lihtsalt ei raatsinud lakitud küüsi närida, kuid sellest õhtust pole ta seda enam teinud. Ta hoopis käis iga päev oma küüsi näitamas ja küsimas, kas juba saab neid lõigata. Selleni jõudmine võttis aega kaks nädalat ja tänaseks on ta oma halva harjumuseta vastu pidanud juba kolm. Ma ei ole väga optimistlik ega imestaks, kui ta ühel hetkel jälle küüsi närib, aga praegune edusamm annab siiski lootust, et ühel hetkel saab ta sellest harjumusest päris priiks.

Praegu premeerin tema tublidust sellega, et tal piisab vaid sõrmi nipsutada ja ma lakin kiidusõnade saatel ta küüsi. Teen seda Bio4You-st ostetud Suncoat laste küünelakkidega, mis on ohutu koostisega, peaaegu lõhnatud (pudelit lähedalt nuusutades on tunda õrna lõhna), kuivavad üsna kiiresti ja tulevad kergelt maha. Kohati isegi liiga kergelt, kuid ma ei ootagi, et viieaastase küünelakk oleks kauapüsiv.

Küünelaki saab maha kraapides, seda nii kuivalt kui märjalt, viimasel juhul on kraapimist lihtsalt vähem. Vannis ligunedes võib lakk ühest või teisest kohast veidi maha tulla, aga palja veega seda siiski maha ei pese. Neljanda varbaküüntel on lakk püsinud isegi paar nädalat, sõrmeküüsi olen siin aga iga päev värskendanud, seda küll juba seetõttu, et ta on ise näiteks sinise värvi maha kraapinud ja kollast asemele soovinud.Neljas ja tema ohutud motivatsiooni-küünelakid.

Ma ei oska tagantjärele öelda, mis võis ajendada teda küüsi närima, kui täna usun, et sellel oli igavusest palju sügavam põhjus.

Ma kirjutasin ligi kolm aastat tagasi, kuidas ta intensiivse potitreeningu ajal kogelema hakkas ja kuidas koos klõpsuga (hakkas üleöö ise potil käima) see kogelemine ka vähenes. Kogelemine ise pole aga kuskile kadunud, see tuleb ja läheb. Oleme võtnud asja rahulikult ega ole sellele tähelepanu pööranud, sest tema vanuses on kogelemine üsna tavaline nähtus, mis kaob enamasti koolieaks. Ma väga loodan, et Neljandaga sedasi läheb, aga kuna ta on kogelenud vahelduva eduga kolm aastat, siis olen hakanud arvestama ka kehvema variandiga.

Neljas on muidu julge ja avatud laps, aga mingil põhjusel on ta alati peljanud teisi lapsi. Mängumaadel ja -väljakutel on ta valinud atraktsioonid, kus teisi ei ole ja kui keegi on temaga ühinenud, siis on ta valinud uue atraktsiooni. Kui lapsi on palju olnud, siis on ta eelistanud olla meie juures või hoidnud tugevalt vendadega kokku. Meie ja tema enda jaoks on see olnud väga suur asi, kui ta on kuskil endale sõbra leidnud, kuid enamasti on need sõbrad olnud kas päris pisikesed (1-2aastased) või juba koolieas tüdrukud, endavanustega on väga harva ühise keele leidnud.

Täna leian, et ma suhtusin sellesse kergekäeliselt ja panin ta liiga vara lasteaeda, kuigi ta oli siis juba kolmene. Ta ei olnud valmis teiste endavanustega suhtlema, ta ei olnud nõus nendega isegi sama laua taga sööma. Esimesel aastal käis ta lasteaias kokku küll ainult kuu kuni kaks, sest ta oli enamuse ajast haige, aga sellepärast ilmselt oligi, et lasteaed tekitas temas stressi. Siiani tekitab, ta ei taha kunagi pikalt lasteaias käia, ütleb, et ei jaksa sealset lärmi kuulata.

Ta on nüüd talve jooksul palju ja pikalt kodus olnud, jaanuari lõpust tänaseni ta praktiliselt polegi lasteaias käinud ja me märkasime Silveriga, et kogelemine on vähenenud. Võrreldes aasta lõpuga, kus laps ei saanud vahepeal üldse sõna suust, oli kogelemine praktiliselt tajumatu. Neljapäeval oli ta aga pika päeva lasteaias ning õhtul oli meil kodus jälle tugevalt kogelev laps.

Talle meeldis lasteaias, sest sel päeval oli neil saalis etendus ja ta polnud ka oma sõbrannasid ammu näinud, kuid tema kõnest oli näha, et päev oli tema jaoks väsitav. Ta kogeles vaid sel ühel õhtul, eile oli taas kõik korras.

Olen sellele kõigele nüüd mitu päeva mõelnud ja üks osa minust ütleb, et ka tema puhul tuleks kaaluda koolipikendust. Erinevalt Esimesest ei ole ta kunagi arengust maas olnud, pigem ees, aga ta on oluliselt tundlikum ja siinkohal ehk tuleks üks lisa-aasta kasuks.

Ma ei ütleks, et ta on koolivalmiduseks sotsiaalselt ebaküps … Ta teeb kõike kaasa, ta püsib paigal, tal on huvi õppetöö vastu, ta on füüsiliselt aktiivne ning vaimselt rõõmus ja rahulik, aga tundub, et igasugused muutused või kõrged ootused löövad ta seesmiselt sedasi rivist välja, et ta hakkab kogelema ja maandab pingeid küüsi närides. Mitte ainult, aegaajalt tõstab pead ka märksa delikaatsem probleem.

Kuna ta on pealtnäha täiesti tavaline laps, siis kõiki probleeme oleme võtnud siiani kui ealisi iseärasusi, millest ta kindlasti välja kasvab. Ma usun ja loodan endiselt, et see nii on, aga augustilapsena on ta verivärske seitsmesena 1. klassi minnes ehk liiga vähe kasvanud. Rühmavahetus tähendaks aga uusi lapsi, uut stressi … Võib-olla mõjuks kool just paremini, poole lühemad päevad ja vähem lärmi (v.a vahetundides) …

Mõtlen ka siin valjult, sest ilmselgelt ma midagi välja ei ole mõelnud ja see pole ehk ka minu pädevuses, mistõttu pean plaani suhelda vähe targematega, näiteks Rajaleidja meeskonnaga. Kui kogelemine algas, siis ma suhtlesin lasteaia logopeediga ja talitasin tema nõuannete järgi, kuid selleks ajaks, kui Neljas korralikult lasteaias hakkas käima, oli logopeed läinud.

Sügisel sai lasteaed uue logopeedi, kes võttis Neljanda oma tiiva alla, aga seda üldse mitte kogelemise pärast, sest seda ta esimeste kokkupuudete ajal ei kuulnud, kuigi õpetajad olid lapse kohta selle välja toonud. Tema märkas hoopis lapse pehmet L-tähte, mis on jälle miski, mida me pole kunagi tajunud. Olen sellele nüüd teadlikumalt tähelepanu pööranud, aga ma ikka ei saa aru, et tema L oleks kuidagi ebatavaline. On või ei ole, suuharjutused mööda külge ikka maha ei jookse.

Muus osas ei ole ma lasteaiast Neljanda kohta mingit sellist tagasisidet saanud, mis võiks panna muretsema, aga viimastel päevadel olen siiski mõelnud, et äkki ma peaksin muretsema …

Kolmanda 7 (kummist mängutoas)

January 29, 2019March 6, 2019 ~ Liivi ~ 4 Comments

Kolmas sai eelmisel nädalal 7aastaseks, ta on peaaegu 120 cm pikk ning tema peaümbermõõt on minu omast suurem. Tal peabki suur pea olema, sest muidu ei mahuks kogu tarkus nii pisikese poisi sisse ära.

Kolmas oskab tõesti mõnikord oma teadmiste või elutarkusega üllatada, tal on väga hea mälu, suur teadmistehimu ja ta värvib vasakukäelisena paremini kui me viis paremakäelist kokku. Kõige enam meeldibki talle joonistada-värvida-voolida-meisterdada ja ta räägib juba paar aastat, et tulevikus saab temast kunstnik.

Sünnipäevaks me talle siiski uusi kunstitarbeid ei kinkinud, aga kamba peale sai ta mitu toredat raamatut, kust ta saab omandada uusi teadmisi: “Keemilised elemendid”, “Uurin, küsin, avastan” ja “500 põnevat fakti: Loomad”. Kõik kolm on huvitavad raamatud ka minu jaoks, näiteks keemilised elemendid polnud kooliajal kaugeltki nii põnevad kui nüüd lasteraamatus.

Kirjutada tahan tegelikult sünnipäevapeost, mille toimumise osas olime viimase hetkeni kõhklevad, sest me ei leidnud Kolmandaga mingit üksmeelt. Ta oli enamuse ajast veendunud, et ta ei taha mingit sünnipäeva ja kui tahtis, siis ei sobinud talle ükski kohalik võimalus. Me jälle ei tahtnud pidada sünnipäeva 15 km kaugusel, sest tõenäoliselt on enamusel vanematest natuke villand autojuhi mängimisest. Vähemalt minul mõnikord on, aga eks mul ole nelja lapse peale Rakvere vahet sünnipäevadel käimisi omajagu olnud ka.

Kui Kolmanda number 7 hakkas juba väga lähedale jõudma, pakkusin uuesti välja, et teeme peo kohalikus Roosistuudios. Pärast mõningaid erimeelsusi leppis – loomulikult laupäeval, millal siis veel – pakkumisega ka Kolmas ja me broneerisime sünnipäevatoa juba teisipäevaks, mille järel said osad lapsevanemad läbi Facebooki grupi kutse kätte 2 päeva enne pidu ja osad lapsed alles esmaspäeval lasteaias ehk päev varem.

Paberil kutse said tegelikult kõik lapsed, ka need, kelle vanemad olid lapse tulekust juba teada andnud. Kolmas lihtsalt väga tahtis neid kutseid valmistada ja jagada ning kuna ta on ilmselgelt emasse, siis tegeles ta kutsetega pühapäeval vahetult enne ööund. kutsed Ma ei lootnud, et sünnipäevapeole tuleb nii lühikese etteteatamisega palju lapsi, aga võta näpust, rühmakaaslastest tuli kohale üle poole, täpsemalt 13 last. Kokku oli lapsi 23, lisaks veel 7 täiskasvanut ja nüüd postitust kirjutades nägin Roosistuudio kodulehel, et koht mahutab kuni 12 last. Ups!Sünnipäevalaps & 22 kompanjoni

Lärm tõesti ei mahtunud sünnipäevatuppa ära, seda oli kohati nii palju, et isegi sünnipäevalaps kattis vahepeal oma kõrvad ja otsis vaiksemat kohta. Selle leidis ta kööginurgast, kus samal põhjusel istusid enamuse ajast kõik täiskasvanud, välja arvatud Silver, tema vaatas omal soovil, et lapsed sünnipäevatuba päris ära ei lammutaks. eluõied Silver valvab eluõisi ega suuda oma vaimustust varjata.

Kui ma juba kööginurga juurde jõudsin, siis pajatan sekka sellest, mida ma sünnipäevalauale panin. Kuna igal sünnipäeval on palju toidukraami alles jäänud, siis seekord katsusin vähemaga piirduda ja mis te arvate, mis sai? Kõik sai otsa ja jäi puudugi!

Panin lauale leivakorvikesi juustu-küüslauguvõidega, palju beebiporgandeid, paprika- ja kurgiviile tipikastmega, mitu suurt pakki Pik-Nik juustupulkasid, kaks kaussi viinamarju, pisikesi kaneelirulle, “Valeri” küpsiseid, paki vahukomme ja juustupalle ning õhtu lõpetamiseks oli olemas ka suur küpsisetort. Joogiks oli ainult vesi, nii tavaline kui sidrunimaitseline ja seda nii kraanivee kui Värska kujul, ei mingit mahla ega karastusjooki. Ettevalmistused pisikeses kööginurgas

Mul on rõõm tõdeda, et esimestena kadusid paprika- ja kurgiviilud, kuigi neid sai veel juurdegi lõigutud. Juustupallid ja vahukommid kadusid pea sama kiiresti, kuid neid oli oluliselt vähem kui köögivilju, viimastena läksid kaneelirullid ja koos pooliku tordiga tõime koju tagasi ka umbes 7 küpsist, rohkem midagi. Õppisin sellest, et järgmisel korral panen lauale veel rohkem rohelist ja veel vähem magusat.Alles algus, kus laud polnud täielikult kaetud ja laudlina oli veel alles. Hiljem ei olnud, sest üks kann sidrunivett kukkus ise ümber.

Roosistuudio on küll väike, aga seal saab läbi ruumide ringiratast joosta ja seda tehti nii palju, et koju läksid lapsed ilmselt tühjade kõhtudega. Seda on nad muidugi alati siis ka teinud, kui pool lauale pandud toidukraamist on alles jäänud – pole lihtsalt olnud aega süüa. Roosistuudios olime aga kokku 4 ja pool tundi, nii et lapsed leidsid möödaminnes aega näksimiseks.

Veidi Roosistuudiol endal peatudes, siis tegu on pisikese vintage-stiilis sünnipäevatoaga, kus pole tulede ja viledega plastmassist mänguasju. Hästi hubane, armas ja pastelne koht, mistõttu Kolmas leidis, et tegu on tüdrukute mängutoaga ja see oli ka põhjus, miks ta ei tahtnud seal sünnipäeva pidada. Asja ei teinud paremaks ka see, kui tal sõbrad kutsed kätte said ja peokohta samuti tüdrukute mängumaaks või lilletoaks nimetasid.

Vaatamata eelarvamustele ei öelnud aga mitte ükski laps kohapeal, et tegu on plikaliku mängutoaga, oh ei, poisid serveerisid puidust torte, tegid nukuteatrit ja julgemad kandsid kostüümikapist leitud kleitegi. Kõigil oli lõpuni välja lõbus ja Kolmas leidis pärast pidu, et see oli parim sünnipäev üldse ning järgmine võiks ka Roosistuudios tulla.Õnnelik sünnipäevalaps

Sünnipäev tõestas ka mulle endale, et lastel ei ole vaja tohutult ruumi, atraktsioone, mänguasju ning tulesid ja vilesid, et neil tore oleks. Piisabki ühest puidust kohvikust, võimalusest teha teatrit või mängida lauamänge ning laste loovus teeb ülejäänud töö ise ära. Roosistuudios lapsed päriselt mängisid omavahel, mida oli tore kõrvalt vaadata, sest ma arvasin, et nad ei oska seda enam.Kui algas teatritükk ja enamus kogunesid ühte ruumi seda vaatama, mahtusid ära küll. seitse 3 Vahepeal leiti aega kaardimängudeks.Järjekordne etendus, kuhu kaasati ka publik.

Kohalikele lugejatele soovitan sünnipäevatuba soojalt ja üldse mitte ainult tüdrukute sünnipäevade pidamiseks, mängutoas on lõbus ka poistel. Ütlen seda seetõttu, et Roosistuudio perenaise sõnul on ta varemgi kuulnud arvamust, et tegu on tüdrukute peoruumiga, aga kinnitan, et see ei ole nii. Saladuskatte all ütlen ka seda, et Roosistuudio pisikesed ruumid on kummist ja mahutavad palju rohkem lapsi kui 12, ainult et kõrvadel võib valus hakata …

Mul on tegelikult hea meel, et lapsi oli pea 2 korda rohkem kui 12, melu oli omajagu ja Kolmas sai endale vägeva sünnipäevapeo, või isegi -nädala, sest järgmisel päeval, kui ta sai päriselt 7, sõitsime perega juba mitmeks ööks Pärnusse, nii et pidu kestis tal nädala lõpuni ja sellest kirjutan ka millalgi pikemalt.

Lõpetuseks veel üks muhe pilt Kolmanda sünnipäevapeolt:Ütlesin ju, et Roosistuudios on poistel ka lõbus …

Laste lemmikud lauamängud

November 9, 2018March 7, 2019 ~ Liivi ~ 3 Comments

Tahtsin alguses lisada pealkirjaks “Meie lemmikud lauamängud”, aga minu ja Silveri lemmikud ei kattu väga palju laste omadega ning kirjutada tahan rohkem viimastest, sest kõige suuremad mängijad on meil ikkagi lapsed.Kui lühidalt rääkida minu ja Silveri lemmikutest, siis ainus ühine lemmik on meil “Tower”, mis on ka üks nendest vähestest, mis meile ja lastele võrdselt põnevust pakub. Nii lihtne, samas nii haarav.

Minu vaieldamatu lemmik on “Scrabble”, aga seda on põnev siis mängida, kui mängijaid on rohkem kui kaks, muidu kipub asi venima. Silverile see mäng nii väga ei meeldi, kuid aegaajalt ta ikka ohverdab end ja teeb minuga ühe sõnamatši. Esimene ka juba vaikselt saab sõnade loomisega hakkama, aga minu jaoks veel natuke liiga aeglaselt ja vigaselt, et mul oleks põnev temaga mängida.

Esimesega mängime rohkem “Saboteur`i” koos laiendusega või “Saboteur Duel`i”, sest me oleme kahekesi ainsad, kellele need mängud meeldivad ja esimest kahekesi ilma laienduseta mängida ei saa. Saboteur Duel on kiirem mäng, esimene variant on vähe ajakulukam, aga võrdselt põnevad on mõlemad. Mõnikord suudan Silveri ka “Saboteuri” mängima sundida ja vastutasuks mängin temaga “Eesti mälumängu”, kus ta alati võidab, nii et viimane minu lemmikute hulgas ei ole.

Silver ei ole tegelikult väga suur mängija, kuigi vahepeal ta tahtis sageli elektroonilist “Monopoly” mängida ja see on tõesti selline lauamäng, millest alguses tekib sõltuvus, aga lõpuks muutub kõik nii lihtsaks, et sammud muutuvad monotoonseks. Laste jaoks see veel nii lihtne ei ole ja nemad mängivad seda rõõmuga, eriti Esimene koos oma sõpradega. Hind on sellel muidu krõbe, aga ma ostsin meie oma 20 euro eest Osta.ee-st ja sellise hinnaga uusi liigub seal siiamaani, praegugi on üks üleval.

“Cluedo” on ka päris lahe mäng, aga lapsed ei ole ikkagi sama tähelepanelikud kui mina ja see muudab nendega mängimise … tüütuks. Sedasi on tegelikult iga lauamänguga, sest lapsed mängivad lärmakalt ega oska kaotada, nii et palju energiat kulub rahu maa peale toomisele. Seetõttu armastan ma väga neid mänge, mida nad omavahel oskavad, saavad ja tahavad mängida, et ma ei peaks kaasatud olema. Mitte et ma ise üldse nendega ei mängiks, mängin ikka ja mängib ka Silver, aga teeme seda rohkem seetõttu, et lastega ühiselt aega veeta, mitte seetõttu, et meil endil väga põnev oleks. Kui vaid üks laps on mängus, siis pole tegelikult hullu, aga kõik neli … Kohati hullumaja. Kui rääkida lauamängudest, millega lapsed oskavad, saavad ja tahavad iseseisvalt mängida, siis esimesena tuleb pähe “Bandido”, mida saab mängida ka üksi, olen isegi seda teinud. See on ka selline mäng, mis on hästi kerge, aga samas haarav. Kui koolis oli lauamängude päev, siis Esimene võttis selle kaasa ja koju tulles kiitis, et kõigile meeldis tema mäng. “Bandido” juures on hea veel see, et võidavad või kaotavad kõik ehk igasugused omavahelised solvumised ja hõõrdumised jäävad tänu sellele ära ning kõik tunnevad võidurõõmu, kui Bandido ei saa põgenema.

Väiksemad mängivad iseseisvalt “Carcassonne Junior” lauamängu, mis on jällegi väga lihtne, aga laste jaoks põnev. Sama lugu on kahe erineva “Dobble” variandi ja “Toweriga”.

Tegelikult ongi meil enamus mänge nii lihtsad, et lapsed saavad nendega omapead hakkama, aga ka neil on enda lemmikud välja kujunenud ja ajas muutunud, sest veel mõned kuud tagasi ütlesid kõik, et “7 ühe hoobiga” on nende lemmik, aga täna ei maininud seda keegi. Laste lemmikud:

Esimese (10): “Cluedo”, mõlemad “Monopolyd”, “Tower”, “Saboteurid”, “Bandido” ja kõige lemmikum on “Kes leiab esimesena?”.

Talle võib “Cluedo” meeldida, aga ta ei oska seda kõrvalise abita hästi mängida ja seetõttu ei ole ta seda kordagi kapist välja võtnud, kui sõbrad on siin olnud, nii et ma kahtlustan, et ta nimetab seda üheks lemmikuks vaid seetõttu, et sai lauamängu jõuluvanalt.

Teise (8): “Võlumets”, “Tower”, “Monopoly Junior“, “Kogu pere reaalsuskontroll” ja “Kes leiab esimesena?”.

Kolmanda (6): Kõik tegevuskaardid, “Carcassonne Junior, “Kogu pere reaalsuskontroll”, “Dobbled”, “Kes leiab esimesena?”.

Muide, tegevuskaartide alt leidsin, et midagi uut on jälle välja tulnud – “100 viisi, kuidas olla hea laps”. Selle toob lastele 1. detsembril päkapikk, vihjeks või nii.

Neljas (5): “Carcassonne Junior”, “Dobbled”, “Tower”, “Bandido” ja loomulikult “Kes leiab esimesena?”. Pusled ka.

https://www.instagram.com/p/Bp6Q0f9gAJm/

Lauamängude troonil seisab seega praegu “Kes leiab esimesena?”, mille Loovhoog meile kuu aega tagasi kinkis, aga mida ma ise juba ammu piidlesin.

Ma piidlesin tegelikult vana versiooni, aga saime uue disainiga mängu, millele on lisatud uusi esemeid ja tegevusi. Viimased muudavad mängu täiesti etteaimamatuks, näiteks ükskord oli Neljas meist kõigist väga haledalt maas ja see viis tal tuju väga ära, aga siis sai õige tegevusega kaardi (võta kotist 2 eset juurde + võta teistelt mängijatelt 2 eset ära) ja selle sama käigu ajal hakkas tal sarnaseid tegevusi aina tulema ja tulema ja tulema, kuni ta oli meist kõigist ees. Temal endal oli nalja palju, aga meie jaoks hakkas asi juba igavaks minema, sest Neljanda käik ei paistnud kunagi otsa saavat.

https://www.instagram.com/p/Bpz0Uzwgvkn/

“Kes leiab esimesena?” on piisavalt lihtne, et ka pere pisemad seda mängida saaksid, aga samas tekitab ka suuremates hasarti ja laste suust muud ei kuule, kui “teeme ühe ringi veel” ning koolist tulles tahetakse ka esimesena asjana seda mängida. Iga uue mängu puhul on neil alguses olnud vaimustus, aga mitte sellist ahvivaimustust, nii et see lauamäng valiti ilmselt põhjusega 2013. aastal parimaks laste lauamänguks Taanis. See ongi parim, kui mul kõik neli nii arvavad ja külla tulnud sõpru seda mängima panevad ning sõbrad seda mängima ka jäävad.

Mul on hästi hea meel vaadata, kui poiste sõbrad siin lauamänge mängivad ja mu rõõm oleks veel suurem, kui rohkem sõpru siin sedasi mängimas käiksid. Kahjuks mõned sõbrad ei taha poistele külla tulla, sest siin on igav, ei ole Playstationit ega muud ägedat, on vaid legolaud, lauamängud ja peitus.

See on küll juba teine jutt, aga ka meie poistel hakkas asi juba käest minema, mistõttu jäid Xbox ja tahvelarvuti Soome, arvutites ma ei luba neil mängida ning telefonide kasutamise osas on ka piirang peal ja nad on jälle nagu lapsed. Jah, kui võimalus on, siis eelistavad ikkagi igasuguseid ekraanimänge, kuid kui võimalust ei ole, siis oskavad aega kasutada ka teisiti kui igavuse üle kurtes. Rõõm on näha, et see on nakkav – on mitu last, kes varem ütlesid, et siin ei ole midagi teha, aga nüüd on hakanud aina sagedamini meil Legodega mängimas käima.

Kui mul on lapsi siin kokku kuus, seitse või rohkemgi, siis mürglit, madinat ja lärmi on omajagu, aga mõnel päeval on see tõesti muusika kõrvadele, sest mul on hea meel, et lapsed endiselt mängida oskavad ja ka lauamängudest lugu peavad.Kelle lapsed peavad samamoodi lauamängudest lugu, siis minu omad soovitavad “Kes leiab esimesena?” lauamängu ja ühe sellise väärt auhinna loosin ma Facebookis välja ka.

Järgmisel kuul on juba jõulud ja nagu igal aastal, toob ka tänavu jõuluvana meile paar lauamängu juurde. Kuidas teil, jõuluvana armastab lauamänge kinkida? Kui nii ja “Kes leiab esimesena?” lauamängu kodus olemas ei ole, siis see on küll üks selline mäng, mis võiks kingikotis koha leida, võib-olla isegi esimesena.