“Appi – rott! Rott? Fui! Häh, kõigest mingi rott ju!” ütlevad paljud minuvanused. Mida mina teen? Nutan siin hommikust alates, sest meie rotimutt Siidi suri öösel. Ma alustasin nutmisega juba mitu päeva tagasi, sest siis oli selge, et ta on minemas.
Ma arvasin, et seda ei juhtu enam. Et ma olen nii vana, et ei kiindu rotti sedasi, nagu kiindusin lapsena, aga tundub, et mõned asjad ei muutu kunagi. Ma olen siin nutnud rohkem kui lapsed kokku… Suured poisid pole tegelikult üldse nutnud, nende ainus reaktsioon oli “ooh, kahju!” ja elu läks edasi. Mitte et minu elu oleks seisma jäänud, seda mitte, täna on lihtsalt väga palju vetsupaberit kulunud, sest salvrätte pole.
Siidi elas peaaegu 3-aastaseks, aga oleks elanud ilmselt kauem, kui tal poleks olnud kasvajat. Viimase avastasin septembris, kuid otsustasime seda mitte lõigata, sest see oleks olnud risk ja ta oli selleks hetkeks juba kaheaastane, mis ongi roti kesmine eluiga. Ta elas oma kasvajaga täisväärtuslikku elu seitse kuud, veel aprilli keskel jooksis ta siin ringi, kuigi kõht oli juba vastu maad ning ronida enam ei jõudnud. Sealt edasi läks asi kiiresti halvemaks, kasvaja kasvas aina suuremaks ja Siidi jäi aina väiksemaks…
Me polnud ainsad, kes said aru, et lõpp on lähedal. Rotipreili Bella veetis viimasel nädalal iga sekundi Siidi kõrval, ta ei tahtnud isegi tubades ringi joosta, tahtis ainult puuri tagasi. Siidi ei teinud enam suurt midagi peale magamise ja Bella magas kogu aeg tema kõrval, kuigi tema kindlasti polnud nii väsinud. Kui Siidi lohistas end jooma, siis ta jooksis rahutult ümber tema, püüdis teda pesta ja nügis teda iga külje alt. Nüüd, kus hommikul oli puuris Siidi elutu keha, ei tahtnud Bella tema kõrvalt ära tulla, vaid rebis kõvasti paberit ja ehitas Siidi ümber pesa. See oli kurb vaatepilt.
Siidi oli väga äge rott, ta jooksis meil järel ja üritas järjepidevalt mööda jalgu üles ronida ning müras meiega. Ta ajas kasse taga ja hammustas neid sabast. Meid ei hammustanud ta kunagi, kuid ta rebis jultunult huuli lahti ja toppis pea suhu, kui kuskilt head lõhnad tulid. Ta ei teinud seda ainult meiega, vaid ka kassidega. Mul on olnud elu jooksul palju rotte, aga peale Siidi pole ükski end vägisi kassi suhu surunud. Hull!
Ühte asja ei teinud Siidi aga kunagi – ta ei maganud meie kaisus. Kui ta oli puurist väljas, siis ta ei maganud üldse. Kui Mallukas jagas pilte rottidest, kes lösutasid diivanil, siis minul oli Siidit raske pildistada, sest ta ei olnud kunagi paigal. Ta oli tõeliselt püsimatu hing. Kui lasime tal tunde joosta, siis ta jooksiski tunde ja näris möödaminnes võimalikult palju asju katki. Need asjad meenutavad teda meile veel pikka aega… Oeh, ma jään seda hullu igatsema…
Täna on annetamistalgud ja mul on tunne, et täna ma just ei anneta. Ma olen igasugustest annetuste kogumisest nii väsinud – aita organisatsioone, aita haiglaid, aita lapsi, aita vanureid, aita loomi, aita aitajaid ja muudkui anneta!
Me viimased sendid
Ma hea meelega annetaks kõigile, aga paraku ei ole see võimalik ning see tekitab mõnikord nii suurt jõuetust, et ma lihtsalt väldin postitusi ja artikleid, mille pealkirjas on sõna “anneta”. Alati muidugi ei saa vältida, näiteks hiljuti vaatasin kellegi Instagrami stoorisid vist loomade aitamisest, millele järgnes valikvastustega küsimus, kus sai vastata, et annetan ka või olen tropp ega anneta. See ei olnud sõna-sõnalt nii, aga mõte oli sama ja selline survestamine tekitas trotsi, nii et otsustasin olla tropp ja mitte annetada.
Tänane aktsioon tekitab umbes samasugust trotsi, sest praegu tuleb abipalveid igast uksest ja aknast. Mõte mulle iseenesest meeldib, aga kuu on selleks nii vale. Detsember on kõige kulukam kuu, meie perele igas mõttes kulukas, sest üheski teises kuus pole nii palju sünnipäevi, nii palju tähtpäevi, nii palju üritusi ja nii palju rahakogumisi. Meid ootab ees miinuses talv, lõpetasin selle eel vähiravifondi püsimaksegi ära, aga samas tean, et kuu lõpus vaatan heategevussaateid ning nutan ja annetan. Samuti osaleme kooli jõululaadal, kus kogutakse klassiraha ja meil käib koolis ikkagi kolm last, nii et ilmselgelt kulutame seal arvestatava summa. Nagu oleme igal heategevuslaadal kulutanud.
Kõige lihtsam ongi panustada rahaga, mistõttu on see on tegelikult vähim, mida teha saame. Müts maha nende ees, kes panustavad oma aega ja energiat heategevusürituste korraldamisse või heategevusfondide eesmärkide saavutamisse; kes aitavad loomi sooja toa ning hoole ja armastusega; kes küpsetavad ja meisterdavad heategevuslaatade jaoks või kes esinevad heategevuskontsertidel – nende panus on märkimisväärne!
Ma alustasin seda postitust veidi teise mõttega, aga jõudsin praeguseks sinnani, et mulle meenus Ande Baikov ja tema märkimisväärne panus. Kuidas ma saan hakata lõputute rahakogumiste teemal auru välju laskma, kui tema on kaotamas Ranna Rantšot ja rajab praegu olematu ajaga uut turvakodu oma sadadele hoolealustele?! Kogu tema aeg, energia ja sissetulek kulub farmiloomadele, seda eriti nüüd, kus ta peab valede valikute ja ebaõigluse tõttu nullist alustama.
Ma usun, et paljud annaksid tema asemel alla, mina kindlasti annaksin, sest ma pole nii tugev inimene, et suudaksin mõõtmatult valusa kaotuse järel loetud nädalatega farmiloomadele uue turvakodu luua. Kui keegi sellega hakkama saab, siis just Ande ja tema sõbrad, aga ainult nende pealehakkamisest ei piisa…
Võtke 11 minutit aega, et vaadata Ande ja farmiloomade turvakodu lugu:
Annetamistalgute üheks eesmärgiks on kutsuda üles inimesi head tegema ja seda võin ma küll teha – tunnustame Andet ja tema missiooni ning aitame tal luua uue turvakodu! Ma ei ütle, et annetame tänase talgupäeva raames või jõulukuu puhul, teeme seda lihtsalt heast soovist ja kui mitte täna, siis homme, järgmisel kuul või hoopis märtsis, kui laekub enammakstud tulumaksu tagastus. Me saame seda teha millal iganes, sest farmiloomade turvakodu ei kao kuskile ja abi kulub seal alati ära!
Meie pere annetas 10 eurot, mis on väike summa ja millest üksi ei ole abi, aga palju väikeseid summasid suudavad koos teha imet!
MTÜ Farmiloomade turvakodu Eestimaal – EE502200221068757019
Ma ei ütle teile, et olete tropid, kui ei anneta, sest see ei ole nii. Annetab see, kes saab ja sinna, kuhu soovib. Kõik ei jõua kõikjale, arusaadav, aga ma loodan, et Andeni jõuab nii palju inimesi, et ta saab turvakodu uuesti üles ehitada ja koos sadade farmiloomadega Ankru Talli ankrusse jääda.
Ranna Rantšosse me ei jõudnud, kuid Ankru Talli külastame kindlasti ja võib-olla kirjutan kunagi ka selle postituse, millega alustasin. Täna aga lõpetasin sellega, et ikkagi annetasin…
PS! Kui meil on seis jälle parem, siis kindlasti sõlmin Kingitud Elu toetamiseks uue püsikorralduse. Igaks juhuks ütlen kõva häälega välja, et Murphy mulle kohe vähki ei saadaks. Mitte et vähiravifondi toetamine oleks haigestumise eest kaitsnud, aga toetamise peatamine tundub küll selline tegu, mis Murphy tähelepanu tõmbab.
Ma soovisin uut rotti, aga teadsin, et Silver kolme “tilgutajaga” (loe: kuserotiga) nõus ei ole, nii et lemmikloomapoes rotibeebiga tõtt vaadates ma vaid unistasin, päriselt kolmanda katkulevitaja peale ei mõelnud. Või noh, salaja natuke mõtlesin ka, sest rotibeebi vaatas minuga samamoodi tõtt nagu tegi seda Siidi poolteist aastat tagasi.
Siidi tegi seda kolmel külastusel järjest ja kolmandal korral sai ta põhimõtteliselt emotsiooni ajel koju toodud. Ma lihtsalt ei saanud teda enam sinna jätta ja Silver leebus ka, sest Siidi tõesti vaatas meid sellise näoga, et tahab meiega kaasa tulla.
Edasi otsisime Siidile tikutulega sõpra, kuni leidsin Facebookist kuulutuse, kus müüdi Lasnamäel emast rotibeebit. Sealt tõime endale pisikese Saara, kes ei harjunud meiega kunagi päriselt ära. Jah, räägin minevikus.
Siidi ja Saara. Saara on tagaplaanil, nagu alati.
Vaid viis päeva pärast lemmikloomapoes unistamist suri ootamatult meie Saara. See ei olnud tegelikult päris ootamatu, sest neljapäeva õhtul ma aimasin, et reede hommikul teda enam ei ole ja ei olnudki…
Saara ei tundnud viimasel nädalal söögi vastu suurt huvi, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest ta polnud kunagi selline krabaja nagu Siidi. Päris söömata ta ei olnud, halb välja ei näinud ning puurist väljas olles jooksis elavalt ringi, aga tollel neljapäeval oli midagi teisiti. Ta oli end puuris nurka surunud, mulle vastu ei tulnud ja söögilõhnast välja ei teinud. Kui ta voodisse jooksma panin, siis mulle tundus, et ta lipsas vanaviisi kohe padja taha, midagi imelikku tähele ei pannud, aga hiljem puuri tagasi pannes ei võtnud ta enam tagumisi jalgu korralikult alla. Ta kõndis kuidagi veidralt taarudes ja end pikaks venitades, mille ajal nägi kõht jube peenike välja. Saara otsis puuris uut pimedat nurka, kuhu end suruda ja ta nägi nii õnnetu välja, et ma lihtsalt teadsin, et ta on suremas.
Hommikuks oligi tal hing seest ja veri ninast väljas. Päris veri, mitte porfüriin, mida rotid stressi ja haiguste ajal eritavad. Saara elas vaid aasta ja 4 kuud, nii et vanadusse oli veel vara surra, aga mis temaga juhtus, seda ei saa kunagi teada. Omad kahtlused mul muidugi on.
Pärast Saara soetamist märkasin, kuidas müüjal on sageli uued kuulutused üleval, aga Facebooki sein on tal täis ainult madusid. Võib-olla teen praegu kasvatajale liiga, aga ma kaldun arvama, et rottide paljundamisel emaloomadele väga puhkust ei anta ning seda ka ei jälgita, kes omavahel paarituvad, sest tõenäoliselt pole rotid seal armastatud lemmikuteks, vaid hoopis lemmikute söögiks.
Selle avastasin ma alles pärast Saara surma, sinnani arvasin, et müüja on lihtsalt liiga agar rottide paljundaja, aga ega see midagi muutnud ei oleks. Igal juhul oleksin ma Saara koju toonud, mitte teda kellegi lõunasöögiks jätnud.
Oli, mis oli, Saarat enam ei ole, aga vähemalt oli tal meie juures ilus lühike elu. Seda muidugi minu silmis, tema ise arvas ehk teisiti, sest ta pelgas meid lõpuni välja. Mitte ainult meid, vaid kõike, ta oli julge uudistaja vaid pimedas toas või teki all.
Siidi on hoopis teist masti, tema on algusest peale olnud väga julge, täielik sõber. Korteris kõnnib ta bossina ringi, meil jookseb järel, kassidele annab tappa ja kui meil või kassidel on suus hea lõhn, siis ta lihtsalt peab saama seda lähemalt nuusutada. See on tegelikult päris naljakas vaatepilt, kuidas rott üritab väevõimuga kassi suhu pugeda.
Ma mõtlesin alati, et meil vedas, et loomapoest nii julge roti saime. Omajagu on ju soovitatud võtta lemmikloom kellegi kodust, mitte loomapoest, sest viimases ei saavat loomad inimeste tähelepanu ning olla arad ja haigemad. Kaks korda ikka sedasi ei vea ju, või veab?
Kohe pärast Saara surma mõtlesin tollele rotibeebile, kes minust loomapoodi jäi, sest rotid on õnnelikumad, kui neil on kaaslane ja mina ei tahtnud, et Siidi üksi jääb. Me polnud Saarat veel mahagi matnud, kui olime juba loomapoes uut rotti valimas. Mitte et seal oleks midagi valida olnud, minule varem otsa vaadanud hallikirju rotibeebi oli läinud, alles oli vaid üks, kes eelmisel korral magas sedasi nurgas, et ma teda hästi ei näinudki. Seekord tuli ta klaasi juurde meile otsa vaatama ja me nägime väikest Saarat…
Sel hetkel me isegi ei teadnud, kas rott on emane või isane, aga lootsime, et on emane ja me saame ta endaga koju kaasa võtta. Oligi emane, välimuselt Saara, aga iseloomult Siidi ja nimeks sai ta Bella.
Siidi ja Bella. Haruldane hetk, kus mõlemad olid vaatamata enda agarale pesemisele nii paigal, et jäid peaaegu selgetena pildile.
Siidi võttis Bella esimesest nuusutamisest omaks, mis tundub täitsa loogiline, sest mis võimuvõitlust sa väikese beebiga ikka pead. Siidi on hoopis taasavastanud oma mängulise poole, ta mürab nii Bella kui ka minuga ja viimane on miski, mida ta pole ammu teinud. Teate, kuidas rott mürab? Kui ma trummeldavate sõrmedega tema poole liigun, siis ta liigub hüpeldes eest ära. Kui ta kätte saan, siis viskab end selili ja vahelduva eduga haarab sõrmedest kinni või lükkab neid eemale, samal ajal näksab sajast erinevast kohast nii õrnalt, et seda pole praktiliselt tundagi. Kui pärast “maadlust” trummeldavate sõrmedega eest ära joosta, siis jookseb järele, hüppab peale ja maadleb edasi. Mõnikord ajab ta kätt pikalt taga, lihtsalt jooksebki hüpeldes järel, kuni mina hakkan uuesti teda taga ajama.
Bella mängib minuga samamoodi ja ta on samuti vägagi boss beebi, ta on esimesest päevast alates julgelt ringi uurinud ega peida end tekkide või voodite all. Ta on küll veel pisut tagasihoidlik võrreldes Siidiga, aga ta oli juba esimestel päevadel meiega julgem kui Saara oma viimastel elupäevadel.
Rotibeebist unistades ma küll päris seda ei soovinud, et keegi “eest ära” sureks ja kui täitsa aus olla, siis Saara surmani arvasin üldse, et kui rotid hinge heidavad, siis uusi majja ei too. Ma lihtsalt ei arvestanud, et üks rottidest võib nii varakult surra. Nüüd on aga Bellal ja Siidil nii suur vahe, et kui Siidi vanaks jääb ja … Siis tuleks Bellale sõber kõrvale vaadata.
Siidi ja Bella teel Soome.
Erinevalt teistest lemmikutest on Siidi ja Bella meiega Soomes kaasas, kassid aga elavad praegu oma parimat elu minu vanemate juures ja merisead Silveri vanemate juures. Kassid ega merisead lihtsalt ei kannataks hästi umbes 9 tundi kestvat sõitu, lisaks oleksid esimesed siin sama rahutud kui korteris, sest õue nad siin ei saaks ning sigadel on jumala suva, kus nad on, peaasi, et saavad süüa, palju süüa. Silveri vanemate juures saavadki nad nüüd pugida lõputult võililli, salatilehti ja kurki. Või noh, kurki praegu vist ei saa, sest keegi varastas neil kurgipeenrad tühjaks…
Ps! Paar päeva pärast Saara surma heitis hinge ka Milli, hiidküülik, kes meil majas elades aias ringi jooksis ja kes elas viimased 3,5 aastat Silveri vanemate aias.
Milli ja Lotte. Nüüd hüppavad nad koos pilvelt pilvele, väike Pätu nende kannul.
Pps! Kaks surnud looma kolmandata ei jää… Kui Bella on välimuselt Saara teisik, siis kohtasime siin ka Siidi teisikut. Nimelt oli talvel üks rott keldrisse pugenud, endale majaomaniku vanadesse riietesse pesa teinud ja ise nukuvankrisse ära surnud.
