“Eia jõulud Tondikakul”

Mõnikord ikka veab ka! Tahtsin “Eia jõulud Tondikakul” ammu enne meie jõule ära vaadata, aga Rakveres olid kõik seansid välja müüdud ja ükski päev ei olnud piisavalt hea pealinna sõitmiseks, teisel jõulupühal lihtalt ei viitsinud seda teha, edasi tulid jälle muud käigud, kuni sain teate, et Forum Cinemas kutsub suurpered taas kinno ja just seda filmi vaatama. Ideaalne! Panin meid pikemalt mõtlemata kirja ning 4. jaanuaril vaatasime Coca-Cola Plazas paljuräägitud jõulufilmi ära.

Enne kui filmi juurde liigun, meenutan, kuidas eelmisel aastal samuti 4. jaanuaril Coca-Cola Plazas suurperede seansil käisime, seal pildile jäime ja kuidas ma pärast end kirusin, et ma endaga rohkem vaeva ei näinud. Kirusin muidugi seda ka, kuidas lapsed laualt kohe Fantad haarasid, kuigi me ei lubanud.Suurperede kino Coca-Cola Plaza 201804.01.2018, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rasmus Kooskora

Tänavu pingutasin veidi rohkem (loe: pesin juuksed ja värvisin ripsmed) ning seekord tuli perepilt selline, et patt oleks millegi üle kurta.

Kuna suurtel poistel kukub pea kuklasse, kui nad näevad minu käes kaamerat koos statiiviga, siis on kodused (aegvõttega tehtud) perepildid enamasti sellised, kus poiste näod karjuvad, et nad teevad seda käsu korras ega jaksa oodata, millal see õudus läbi saab. Teine lugu on aga siis, kui kaamera on kellegi võõra käes – kõigil jäävad kaelad kandma ja tehakse viisakat nägu. Aitäh fotograafile ühe viimasa aja ilusama perepildi eest!Suurperede kino Coca-Cola Plaza04.01.2019, pilt: Coca-Cola Plaza / fotograaf Rene Lutterus

Rääkides nüüd Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks pühendatud filmist, siis olin lugenud erinevaid “Eia jõulud Tondikakul” arvustusi, mis andsid lootust üheks heaks filmielamuseks ja samas valmistasid ette ka millekski igavalt klišeelikuks, nii et olin põhimõtteliselt kõigeks valmis.

Ütlen eos, et ma ei pettunud ja igav ei hakanud kordagi, kuigi filmi süžee on tõesti pigem kerge, etteaimatav, klišeelik ja samas ka küsimusi tekitav. Ma filmi alguses päris kindlasti ei heldinud, kui Eia kuskile Tondikaku naabrite juurde võõrast vanameest ootama jäeti ja seda veel vanamehe enda teadmata. Täiesti absurdne olukord, mis mind hetkeks isegi ärritas, aga edasi läks kõik visuaalselt nii ilusaks, et see mõistusevastane algus lihtsalt ununes ära.

Lumised looduskaadrid, loomad, majad, interjöörid, detailid, riided, värvid – kõik on filmis nii ilus ja sellele ilule oleks omakorda justkui pehmelt nostalgiline filter peale tõmmatud. See on tõesti üks ilusamaid kodumaiseid filme, mida vaadanud olen, kuigi visuaalselt see väga kodumaine ei tundugi, vähemalt minus tekitasid paljud kaadrid tunde, et vaatan Rootsi lastefilmi, millele Eesti näitlejad peale loevad. Õnneks Tondikaku talu, Niva, vana T-40 (või mis iganes muu traktor) ja vennad Piusid tõid mind ikka kodumaale tagasi.

Tegelikult on täitsa kodumaine ka Tondikaku muinasjutuline naabermaja, milleks on Käbliku talu suur puhkemaja. Kogu Käbliku talu kompleks on lihtsalt nii imeline, et kui me kord uued pulmad teeme, siis võiksid need toimuda just seal ja vähemalt kolm päeva jutti.Käbliku puhkemajaFoto: Käbliku talu koduleht

Tondikaku talu on palju tagasihoidlikum ja veidi mõnekümne aasta tagusesse aega kinni jäänud, kuid vahvaid detaile jäi sealgi silma, näiteks ei puudunud laualt viimasel ajal väga populaarseks muutunud teeseen. See oli üks asi, mis pilku tõmbas, aga samas minu jaoks võõraks jäi, sest lapsepõlvest ma sellist purki ei mäleta – alles viimase aasta jooksul on need paljude tuttavate kodutesse tekkinud – samas kõik muu Tondikaku interjööris suunas mõtted minevikku, nii lapsepõlvekoju kui ka vanaema juurde.

Minu jaoks oli mõnusalt nostalgiline see stseen, kus Jete otsis eestiaegsest kummutist Eiale paksemat villast mantlit, sest sarnasest kapist otsisin ka mina omal ajal nii ema lapsepõlvest jäänud villaseid ja karvaseid mantleid kui ka vanu häid karupükse, villastest sokkidest ja labakinnastest rääkimata.

Näitlejatest muljetades, siis peaosades olnud lapsed tegid väga head tööd, mul ei olnud kordagi sellist tunnet nagu vaataks “Suletud uste taga”. Vanad kalad olid kõik vanad kalad, kes ilmselt eriti vaeva nägema ei pidanud, sest rollid olid üsna lihtsad. Juhan Ulfsak ja Jaan Rekkor sobisid ideaalselt enda osadesse, samuti Meelis Rämmeld, kes kehastas traktori-Petsi nii tõetruult, et Silver ei tundnud teda kohe äragi ja arvas hetkeks, et mõni kohalik Pets on mängima pandud.

Vennad Piusid olid ekraanil nii lõbusad, et ma täitsa kujutan ette, kuidas nendega võtetel nalja sai.

Tõnu Oja ei too mulle alati “Pätut” silmade ette, aga seekord hakkas peas vana hea tunnusmuusika mängima, kui ta arvas, et koer on kotletid nahka pannud. See oli kuidagi nii … “Pätu”.

Kuigi filmi tempo on rahulik, hoiavad head näitlejaid ja muinasjutuline ilu pilku ekraanil ning mõni stseen võib olla isegi selline, et kisub silma niiskeks, lastel kiskus tegelikult päris märjaks ja see oli midagi uut. Võib vast öelda, et vaatamata lihtsale ja etteaimatavale süžeele on film liigutav ning selles on sõnum, mis võiks jõuda nendeni, kes on täiskasvanute omavahelise keerulise suhte tõttu võtnud lapselt kellegi, kes oleks talle armas.

Mainin ära, et mind absoluutselt ei häirinud filmi lihtne sisu ja ma ei pööraks sellele üldse tähelepanu, kui nii mõnigi poleks oma arvustustes sellele rõhunud. Ehk tõesti jääb “Eia jõulud Tondikakul” igavalt idülliliseks ühele suurele filmikunsti austajale, kes muidu armastab Pöffilt sügavat sisu või raputavat elamust otsida, aga kuna teose eesmärk ongi olla üks muinasjutuliselt ilus perefilm, siis minu silmis on see enda žanri meistriklass ja igasugune nurisemine on liig.

Kui ühes arvustuses “Üksinda kodus” ja “Eia jõule Tondikakul” esimese kasuks võrreldamatuteks peeti, siis ütleksin, et neid ei anna omavahel üldse kõrvutada, ei ühe ega teise kasuks või kahjuks, kuid edaspidi võiksid mõlemad jõulude ajal telekavas olla küll.

Kes pole veel “Eia jõule Tondikakul” näinud, siis soovitame kindlasti vaatama minna ja loodame, et saate sama hea filmielamuse.

Kui keegi on mänginud “Eia jõulud Tondikakul” lauamängu, siis palun jagage muljeid. Esimene partii mänge müüdi läbi, aga ainsa tagasisidena olen leidnud kommentaarid, et juhend on liiga keeruline ja seetõttu pole mängimiseni jõutud.

#MeToo #EndaSüü #OleÕnnelik

Loen Mangi uudiste kommentaare ja kuigi inimeste empaatiavõimetus ei tule mulle üllatusena, olen ikkagi sõnavõttudest häiritud. Naised, kellele Mang kätt püksi toppis, on ise süüdi, sest nad usuvad horoskoope. Päriselt?! Aga kui Mangi juurde läheb Statistikaameti esindaja vanemaealiste elamistingimuste kohta küsimusi esitama ja enne lahkumist krabatakse teda “sünnituskohast”, sest tal olla aura halb või midagi, kas siis on ikka naine süüdi? Mis ta siis läks sedasi üksinda mingi imeliku vanamehe juurde uuringut täitma?

See on ajuvaba, kuidas Mangi tegude pealt langeb fookus hoopis naistele. Mis siis on, kui mõni võtab neid horoskoope nii tõsiselt, et tahab tähetargalt personaalset aastahoroskoopi? Kas siis võibki käsi püksi ajada?

Me Silveriga hoiame ka igal aastal Mangi aastahoroskoope alles ja võrdleme aasta lõpus, kui palju sellest on täppi läinud, kuigi me ei usu nendesse ega ela nende järgi. See on nagu horoskoobi Bingo, mida korra aastas mängid. Raha eest ma personaalset horoskoopi ei telliks, aga kui keegi oleks selle kinkinud, siis oleksin ilmselt uudishimust Mangi juurde kohale läinud. Kui ta oleks seal hakanud mulle auradest ja tšakratest rääkima, siis oleksin viisakusest tema juhiseid kuulanud, olenemata sellest, kas ma ise sellistesse asjadesse usun või mitte. Ma oleksin teinud seda teadmisest, et tema nendesse usub ja soovist teda mitte solvata, sest ma poleks tulnud selle peale, et Eesti hinnatuima teadmamehe eesmärk on hoopis kättpidi püksi jõuda.

Mulle on tegelikult kunagi auradest räägitud ja see oli väga põnev. Ma olin siis laps ja juhtus see Raadi surnuväljal, kus üks mees kiitis mu aurat, rääkis midagi nende värvidest ja erilisusest ning minu võimest samuti aurasid näha, kui veidigi keskendun. Õpetas vaatama metsa aurat, mida olla kõige kergem näha ja ma võiksin vanduda, et tol hetkel ma kaugustes olnud puude aurat nägin ka. Minu jaoks oli tegu toreda onu ja põneva olukorraga, nii et kui nüüd aastaid hiljem oleks Mang hakanud mu aurast rääkima, siis ma oleksin võinud vabalt müüdud olla, aga nagu tuli Pealtnägijast välja, siis tema ei ole nii tore onu. Paraku ei oleks ma osanud seda ette näha, kuigi olen ka teiste mitte nii toredate onudega kokku puutunud.

Mulle tehti 17-aastaselt ööpäevane EKG ja vererõhu monitooring, milleks vajalikud seadmed paigaldas mulle keskealine meesarst. Ma ei olnud varem meesarsti ees palja ülakehaga olnud, mul oli nii ebamugav, et mul olid silmad märjad ja ootamise hetkel katsin oma rindu kätega. Mida tegi arst? Jättis oma tegemised pooleli, istus mu voodi kõrvale ja hakkas rääkima, et ta on arst, ta ei märka muidu rindu, aga kui mina neid sedasi peidan, siis see just tõmbab tema kui mehe tähelepanu ja tal hakkab imelik. Lasin käed vastumeelselt külgedele ning ootasin edasi end katmata, aga arst ei hakanud edasi tegutsema, vaid istus mu kõrval, vaatas mind ja rääkis, kuidas mul on ilusad rinnad ja kuna nibud läksid jahedas ruumis kikki, siis järelikult on mul väga tundlikud nibud, mistõttu saan kindlasti kergelt orgasme.

Kui ta seda kõike rääkis, siis ta toetas lösutades oma selga vastu tooli seljatuge, jalad olid laiali, püksiõmblus soonis kubemesse, kust vaatas vastu plekk, mis nägi välja nagu ta oleks nendes pükstes märga unenägu näinud. Tema olek ja tema jutt olid väga häirivad ning mu ainus soov oli saada need seadmed ja andurid kiiresti külge, et ma ei peaks tema ees pikemalt palja ülakehaga lebama. Ma tundsin end seksuaalobjektina, mitte patsiendina. Olin ka ise süüdi, et üldse arsti juurde läksin?

Jah, ta ei katsunud mind ebasündsalt ega ajanud kätt püksi, aga oma positsiooni ühe teismelise rinnapartii imetlemiseks kasutas ta ära küll, sest neid seadmeid oleks saanud edukalt paigaldada ka rinnahoidjaga kaetud ülakehale, mis on kusjuures mõne arsti tavapraktika, aga seda sain ma teada alles hiljem. Too arst oleks võinud samuti pisarateni traumeeritud 17aastasele tüdrukule öelda, et jäta rinnahoidja selga, see ei sega, aga ei, tema tahtis mu rindu vaadata ja nende tundlikkusest rääkida, mis ei olnud absoluutselt seotud mulle määratud uuringuga.

Mul on veel üks veider kogemus väidetavalt arstiga, milles ma tagantjärele sügavalt kahtlen. Ma üritasin oma elus kolmandat korda hääletada ja esimest korda pakuti mulle küüti, peatujaks oli viisaka välimusega väikest kasvu keskealine meesterahvas. Hindasin kiiresti tema universaalkerega uue Passati pereautoks ja habetunud sõbraliku näo isalikuks ning istusin autosse. Ta ise sõitis T-särgi väel ja palus mul jope ära võtta, sest muidu hakkab palav, aga ma ei tahtnud, tegin eest vaid luku lahti. Rääkisime maast ja ilmast, autodest, minu koolist, tema tööst ja ta hakkas rääkima, kuidas ta arstina näeb traumapunktis sageli, kuidas naistel on õnnetuste käigus rinnahoidja metallist tugikaared kehasse tunginud. Selle peale küsis ta minult, milliseid rinnahoidjaid ma kannan. Ma siis vastasin, et kuidas kunagi ja kuulasin õpetussõnu, milliseid rinnahoidjaid ma kandma peaksin.

Ma ei mäleta, kuidas läks jutt lihaste peale, aga mäletan, et ma olin enda musklite suhtes kriitiline ja tüdruku kohta olid mul sel ajal tõesti suured musklid. Selle peale ajas ta oma tugevalt rusikas käe õla kõrgusele püsti ja tahtis, et selle alla suruksin ja näitaksin, kas mu musklites jõudu ka on. Minu jaoks oli see naljakas ja puiklesin vastu, aga tema ikka ootas oma rusikas käega. Surusin siis oma vasaku käega tema paremat kätt kogu jõuga alla, päris maha seda ei murdnud, aga oma kohale see seisma ka ei jäänud. Siis imestas, et ma olen väikese naise kohta tõesti tugev ja ajas oma käe mu jope avatud luku vahelt pluusi alla, et katsuda, kas mul kõhulihaseid on ka tunda. Ma lükkasin ta käe eemale ja tema lükkas selle vägisi uuesti mulle pluusi alla, sõrmed kompisid mu keha ja jõudsid otsapidi rinnahoidjani, mille peale ta kommenteeris midagi selle kohta, et need tugikaartega olid. Ma lükkasin teda endiselt eemale, palusin ärritunult tal lõpetada ja ütlesin, et mul on ebamugav.

Samal ajal tekkis mul ka kabuhirm, et ta ei lasegi mind autost välja, vaid viib kuskile metsa. Minu sihtpunktini polnud enam palju maad jäänud, aga ta sõitis nii aeglaselt, et kohale jõudmine tundus mägede taga. Ma olin ebameeldivast olukorrast sedasi tardunud, et ma ei julgenud ka öelda, et tahaksin varem maha minna, ma lihtsalt üritasin viia jututeemasid mujale, kui tema üritas taas intiimsete teemadeni jõuda. Väidetavalt professionaalsest huvist. Olukord oli siiski piisavalt kahtlane, et otsida silmadega, kas autos on midagi, mida saab vajadusel enesekaitseks kasutada, ja palvetada, et asi sinnani ei läheks.

Ei läinud, aga mulle jäi sellest sõidust nii halb tunne, et ma hakkasin autost välja saades kergendusest nutma. Hiljem hakkasin mõtlema, et äkki tal tegelikult olid kurjemad kavatsused, aga selle “suru mu käsi maha” katsega tundis, et olen füüsiliselt liiga aeganõudev ohver ja loobus. Või siis oligi eesmärk lihtsalt korra noore naise ihu katsuda … professionaalsest huvist. Ei tea, aga liiale ta läks ja minu jaoks oli see ainus õnnestunud hääletamine piisavalt hirmus, et seda mitte kunagi enam teha.

Olin ise süüdi, et hääletasin? Et kui ma seda juba tegin ja autosse istusin, siis ise olin loll ja ta võiski oma käed mulle pluusi alla lükata?

Ma ei tea, aga ma siiski arvan, et need asjad nii ei käi. Arst on arst, ta võib teha oma tööd ja kui ta just seksuoloog ei ole, siis patsiendi tundlikud nibud ja orgasmid ei puutu tema töösse. Inimese auto on tema oma ja tema otsustab, kas ta võtab hääletaja peale või mitte, vägisi hoo pealt autosse hüpata ei saa. Hääletaja keha on tema oma ja tema otsustab, kes võib kätt pluusi alla panna ja kes mitte, seda ei tehta ootamatult ega vägisi.

Selliseid kahtlaseid onusid on masendavalt palju. Põhikooliaegsest kunstiõpetajast, kes oma suurerinnalistele õpilastele aktimaali võimalusi pakkus ja suvevaheajal mulle koju lilli tuli tooma, olen juba pikemalt kirjutanud, seda lugu kordama ei hakka, aga üks omamoodi #MeToo lugu oli seegi.

Kui mul rinnad alles kasvama hakkasid ja ma rattaga vanaema juurde läksin, siis peatas mind tuttav külamees, kes paar sõna juttu puhus ja siis korra kasvavast rinnast näpistades kapinupu nalja tegi. Minu jaoks ei olnud naljakas. Valus oli. Piinlik ka, kuigi tegelikult oleks pidanud temal piinlik olema, sest ükski normaalne täiskasvanud inimene ei katsu sedasi kellegi kapinuppe.

Kui mul veel kapinuppegi ei olnud, siis käisin koos vanaisaga küla kogunemispunktis, kus tema mängis teiste vanameestega kaarte ja mina jooksin mööda mõisahoonet ringi või klimberdasin klaverit. Selles hoones elas üks mees, maakeeli öeldes parm, kes kord peatas mind koridoris ja pakkus kommi. Ma ei tahtnud. Tema ikka pakkus. Läksin ettevaatlikult tema eluruumi uksele, aga sellest ei piisanud, ta kutsus mind aina lähemale, kuni ütles, et enne ma kommi ei saa, kui talle musi annan. Minu poolest võis ta oma kommid endale hoida, aga toast välja saamiseks pidin veidi rabelema, sest ta pani oma käed mulle külge ja hakkas ise musi tegema. Võib-olla isegi tegi selle põsele ära, ma ei mäleta enam hästi, aga edaspidi käisin tema eluruumi uksest suure kaarega mööda.

Ma ei tea, võib-olla onu Parm mõtles, et küll oleks tore, kui tal oleks ka väike lapselaps, kes talle musi teeks. Onu Külamehe jaoks äkki oligi kasvava rinna näpistamine naljakas ja midagi halba ta selles näha ei osanud. Onu Kunstiõpetaja kunstnikuhing ehk ei … ei, seal ei ole mingit vabandust ja onu Arstide teguviise ma ka kuidagi õigustada ei suuda. Nii et enne täisealiseks saamist olin kokku puutunud viie vähem või rohkem mitte nii toreda onuga. #MeToo

Teismeeas olen leidnud end ka olukorrast, kus ärkasin sügavast unest selle peale, et mu rindadega tehti lähemat tutvust. Me olime minu juures, meid oli viis ja me jäime ühes rivis alles varahommikul magama. Ma olin kaine, ma olin riides, aga piisavalt väsinud, et mitte tunda, kuidas keegi mu kallal askeldab. Kui ma lõpuks aru sain, mis toimub, siis ma ei osanud kuidagi reageerida, ma teesklesin, et endiselt magan, keerasin ringutades külge, küsisin kellaaega ning käitusin nii nagu midagi ei oleks olnud.

Hiljem väitis noormees mu sõbrannale, et ta arvas, et ma olen üleval. Seda on raske uskuda, sest kui ma olin üleval, siis ei olnud meie vahel midagi sellist, millele oleks võinud midagi veel intiimsemat järgneda, aga mine tea, tema oli joonud, äkki oli tal teine reaalsustaju. Igatahes ringiga ta minult vabandust palus, mina andeks andsin, omavahel me seda teemat ei puudutanud ning olime sõbrad edasi. Kuigi see oli ehk kõige #MeToom kogemus, võtan seda kui kõige vähem traumeerivat. Võib-olla seetõttu, et ta ei olnud mingi onu, vaid teismeline, kes eksis, kes tundis end hiljem ebamugavalt ja kes vabandas.

Keskealised “arstid” teadsid, mida nad teevad ja sealjuures ei tundnud nad end üldse ebamugavalt, vastupidi, nad käitusid nii mugavalt, et mul oli selline tunne nagu ma oleksin ise imelik, kui ma ei taha, et mu rindadest räägitakse või kätt pluusi alla pannakse. Ma kujutan ette, et Mang suutis ka tekitada naistes tunde, et nemad on imelikud, kui lähevad personaalse horoskoobi järele, aga keelduvad tšakrate avamisest. Mulle jäi Pealtnägijast nähtu põhjal mulje, et Mang oskab hästi enne tšakrate kallale minekut luua sellise “oleme vanad sõbrad” õhkkonna, milles pelgad äraütlemisega tähetarga tundeid riivata ja viimasel hetkel on juba hilja, sest selleks hetkeks on käed püksis.

Kunagi lugesin, et ahistada saab vaid neid naisi, kes seda teha lasevad. Erandeid kindlasti on, aga muidu usun, et selles on tõetera sees ja ahistajad oskavadki selliseid naisi ära tunda. Ma väldin konflikte, ma kardan inimeste tundeid riivata, ma ei tahtnud ka nendele arstidele ega oma õpetajale öelda, et nad on igavesed rõvedad perverdid, sest ma ei olnud kindel, et nad seda on. Ma üritasin minu jaoks ebamugavaid olukordi viisakalt lahendada, mistõttu polnud ime, et neil ebamugav ei hakanud. Ma võin praegu mõelda, mida kõike ma oleksin võinud teha või mida ma teeksin tulevikus sarnases olukorras, aga reaalsuses ei osanud ma peale tardumise muud teha ega ole kindel, kas tulevikuski oskaksin.

Tegelikult ma ei olnud isegi #MeToo tekkimise raames kindel, kas mind ikka on ahistatud, äkki mõtlen üle, aga kui asetasin vaimusilmas enda asemele oma tütre, siis ma ei lubaks temaga sedasi käituda, nii et jah, mind on ahistatud.

Mind on krabatud kannist, mulle on pandud käsi pealetükkivalt ümber, üritatud vägisi suudelda, kooris vilistatud ja “ksss-ksss-ksss” hüütud ning üheski sellises episoodis pole mul olnud keeruline jääda “pipraks” või kedagi hoopis pimedasse kohta saata, sest need on olnud üheselt mõistetavad olukorrad. Raskem ongi hinnata just neid olukordki, kus arst palub rinnad peidust vabastada, sest muidu hakkab tal imelik või teine puhtast professionaalsest huvist hakkab ilmsüütu ilmega kätt pluusi alla ajama, et kontrollida kõhulihaste olukorda … või kui Igor Mang hakkab pärast pooleteise tunnist maast ja ilmast rääkimist aura värve vaatama ning kinniseid tšakraid avama. Sellistes olukordades võib sisemine segadus nii suur olla, et ei saagi toimunust enne aru, kui see kõik juba läbi on.

Jüri Ennet võiks seda ometi teada, mitte niigi traumeeritud ohvreid süüdistada ja käskida neil õnnelikud olla. Jumal tänatud, et ma enda kogemustest mingeid ärevushäireid ei saanud ega tema vastuvõtul ei lõpetanud. #EndaSüü #OleÕnnelik

LightheartedApprehensiveJenny-max-1mb