Pere ja Kodu: Vanemate kvaliteetaeg

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 09.09.2014.

Pühapäeva hommikul sõitis minu armas abikaasa taas üle lahe, ilma meieta. Võiks arvata, et see viimane osa kurvastab mind kõige rohkem, aga ei, minul võttis silma märjaks see, et me ei saanudki terve suve jooksul seda kauaoodatud meie kahe aega.

Suve alguses leidsin, et Neljas on küll juba nii vana, et võib terveks pikaks päevaks vanaema hoida jääda. Unistasin päevast, kus kõik neli on vanaemadele ära jagatud ja meie Härraga lööme end üles, sõidame linna, käime kinos või teatris, vähekese peenemas restoranis, jalutame rannas, aga… Suvi sai läbi ja seda päeva ei saabunudki.

Septembri esimesel nädalal oli plaanis lõpuks lubada aega meile kahele, aga enesele teadmata kasutasime ainsa võimaluse ära, kui kahe suurema lapsega rongiga Tallinasse sõitsime. Tegime neile elamuspäeva emme ja issiga – käisime kinos, McDonaldsis ja jalutasime vanalinnas. Ma ei kahetse sugugi, et lastega väljas käisime. Ka nemad olid ära teeninud võimaluse veeta aega vaid meie kahega, sest seda polnud juhtunud kolmanda lapse sünnist alates. Kahju on pigem sellest, et meie võimalused kahekesi kvaliteetaega veeta nii olematud on, seda nii piiratud aja kui ka olematu tugigrupi tõttu.

Ma ei saa öelda, et me pole üldse saanud kahekesi olla. Veidi ikka oleme – detsembris käisime Neljanda uinaku ajal 15 km kaugusel „nooblis“ šašlõkibaaris pulma-aastapäeva tähistamas, samamoodi märtsis Härra sünnipäeva ja juunis minu oma. Juulis sõitsin rongiga Ülemistele, Härra tuli laevalt ja korjas mu peale, ostsime Maksimarketist toidukraami ning sõitsimegi kahekesi koju tagasi.

Esimese lapsega ei olnud sedagi, sest ma ei tahtnud tema kõrvalt kuskile minna, aga nüüd on teisiti. Ma olen kuus aastat olnud ainult ema, olen tüdinud, olen läbipõlenud, olen väsinud ja tahaksin väga meelt lahutada, trennis käia, mõne hobiga tegeleda. Lastest puhata.

Minu sünnipäeva puhul käisime sõpradega mägiautodega sõitmas ja seikluspargis ronimas, need kuus tundi möödusid liiga kiiresti. Tuju oli küll mitu päeva parem, aga paraku jäid akud ikka pooltühjaks. Küllap oleksin parem inimene ja ema, kui saaksin korra-kaks nädalas mõned tunnidki enda jaoks. Ja seda mitte ööune arvelt (nagu mul üldse oleks normaalset ööund).

Kuna lapsed ei käinud terve suve lasteaias ning suuremad päeval ei maganud (ja pesamuna ei maga öösiti), siis mul on täielik üleküllus nendest. Nüüd said kolm päeva lasteaias olla ja tõid juba mingi viiruse koju, nädal-kaks jälle põdemist. Sellise graafikuga käisid kaks suuremat terve eelmise aasta lasteaias.

Kõige selle varjus ootasingi seda imelist meie kahe päeva erilise õhinaga. Kui pärast lastega kinos käimist selgus, et Härra siiski ei saa teisipäevani kodus olla ja seega ei tule ka mingit imelist päeva, siis mu elevus asendus paksu masendusega. Issand, kui väga ma oleksin tahtnud oma mehega ühe vaheldusrikka päeva veeta.

Ilmselt pean meie kvaliteetajaks pidama kõiki neid hetki, kus me laste ööune ajal tüdinult oma punaste silmadega teleri ees istume, viitsimata teineteisega sõnagi rääkida… Aga magama ka ei lähe, sest see on meie aeg.

Ärge saage valesti aru, tegelikult on meil ka ilusaid hetki, aga mina olen praegu lihtsalt liiga tujust ära, et neid mäletada. Ma isegi ei tea, mis mul viimastel päevadel viga on… Täiskuu, PMS, derpessioon?

Igatahes, kui ilusad hetked meelde tulevad, siis jagan kindlasti.

Huvitav on lugeda enda aastatagusest ajast, sest ka täna on meie kahe kvaliteetaeg suhteliselt samas seisus, aga tulen sellega oluliselt paremini toime. Küllap on asi selles, et nüüd mu ööuni on enamasti normaalne.
Samas seisus on ka lasteaiarutiin, poisid käisid 3 päeva kohal ja nüüd oleme kõik terve nädala haiged olnud ning suure tõenäosusega vindume veel teise nädala otsa.  

Pere ja Kodu: Nimi meest ei riku?

Avaldatud Pere ja Kodus 02.09.2014. 

Meie esimene laps polnud veel kaheaastanegi, kui tabasin end tihti mõttelt, et üks ehe Eesti maapoiss on saanud endale vist liiga kuningliku-jumaliku nime. Aga mis sa enam teed, kui lapsel on mälestustekarbis nimelised lutid? Need mõtted siiski ei kadunud ja kolm aastat hiljem seisin maavalituses sooviga muuta lapse nime…OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kui meil ei olnud veel aimugi lapse soost, mõtlesin mina juba nimele ning utsitasin tulevast isa kaasa mõtlema. Otseloomulikult arvas tema, et selle kiire asjaga on aega küll, aga mina ei tahtnud, et laps poole aasta pärast nimetuna sünnib, seega pinnisin teda edasi. Kui vastuseks kõlas, et poisi nimi võiks olla Joosep, siis ma hakkasin laginal naerma: „Nii nõmedat nime mina küll oma lapsele ei pane!“

Tol hetkel ei mõelnud ka Härra seda nime tõsiselt, ta lihtsalt tahtis, et ma vait jääksin, aga kuidagi hakkasime teineteist selle Joosepiga norima ja last antud nimega kutsuma. Kui oli aeg valmis teha meetripikkune nimekiri, mida lapsele on osta vaja, siis kiusu pärast panin selle pealkirjaks „Joosepi nimekiri“  ja andsin selle Härrale tutvumiseks. Ühel hetkel tundus, et me enam ei norigi teineteist…

Kui ma neli nädalat enne sünnitust sain teada, et ootan poissi, siis oli lapsel vähemalt nimi olemas – Joosep! Kuna pidasin seda endiselt liiga vanamoeliseks nimeks, oli minu soov lisada juurde midagi veidi uhkemat ja nii sai temast pärast sündi Sebastian Joosep.

Ise arvasin, et see on suhteliselt lihtne nimi, aga tegelikult oli isegi vanaisal pikalt külmiku peal nimespikker, sest Sebastian ei tahtnud talle kuidagi meelde jääda. Pika lohiseva nime asemel kutsusid pea kõik poissi lihtsalt Joosepiks, ka meie.  Nendest vähestest, kes pikka nime kasutasid, hääldasid pooled nime valesti – kord oli ta Sebastjaan, siis jälle Sebastjann. Kui ma ise lapse nime kuskile kirjutama pidin, siis tundus nimi ka hirmus pikk. Tundsin õige pea, et nimevalik sai tehtud suurushullustuses.

Kui teine laps sündis, siis meil ei olnud ühtegi nimevarianti, laps ei olnud lihtsalt ühegi nime nägu. Ta oli üldse väga huvitava näoga. Joosepi puhul saime kohe aru, kes tema isa on, aga teine laps ei meenutanud ei mind ega Härrat.

Nädal hiljem sain teada, et laps sündis oma kadunud vanavanaisa sünnipäeval ja tundsin kohe, et tahan tema järgi lapsele nime anda. Kahjuks olen oma isapoolset vanaisa ainult piltide peal näinud ja palju aastaid arvasin, et tema nimi oli Karli. Tegelikult oli Karl, ja Härra vanematel üks lapselaps Karl oli juba olemas, seega selle nime välistasime. Kuid Karli jäi kummitama ja minu vanaisale mõeldes sai laps selle nime endale.

Peagi öeldi, et lapsel on minu isa pilk, siis avastasin, et minu venna titepiltidel vaatab vastu meie Karli. Kuna minu vend on isasse ning isa oma isasse, siis kokkuvõttes on vanavanaisaga samal päeval sündinud laps tema nägu ja saanud tema järgi nime. Minu jaoks on see kõik isegi müstiline, sest Karli on meie neljast lapsest ainsana nii välimuselt kui olemuselt minu suguvõsasse, minu (vana)isasse. Kas samal kuupäeval sündimine oli kokkusattumus või äkki… (Vanaisa võttis 45 aastat tagasi endalt ise hetkeemotsiooni ajal elu. Olen lugenud uskumust, et enesetapu järel on hing kehata seni, kuni oleks pidanud saabuma tema õige aeg minna. Võib-olla see õige aeg olekski enne Karli sündi saabunud.)

Aga nüüd tagasi kahe jalaga maa peale! Karli sai seega endale just õige nime, aga selle lihtsa lühikese nime kõrval tundus Sebastian Joosep ülepingutatult pikk. Kui meie perre oli lisandunud veel Mihkel ja kõhus kasvas Tuuli, siis võtsin vastu otsuse lapse nime muuta, sest Sebastian Joosep kuidagi ei sobinud oma lihtsate vendade ja tulevase õe kõrvale. Tegelikult on muutus selle kohta vist palju öelda, pigem parandasime lapse nime.

Kuna nime muutmine pidi olema põhjendatud, siis sai avaldusse rivistatud: lohisev pikkus, lähedaste seas unustatud ning arstide ja teiste ametlikult pöörduvate inimeste poolt Sebastiani harv kasutamine, nime valed hääldused jne. Lisaks tunnistasin, et esimese lapsega tabas mind suurushullustus.

Põhjendused olid piisavad ja saime loa muuta Sebastian Joosepi ainult Joosepiks. Laps ise ei osanud alguses sellest midagi arvata, sest temal ei püsinud esimene nimi üldse meeles, tema tunnistaski ennast ainult Joosepina.

Mõne aja pärast hakkas laps end ootamatult Sebastian Joosepiks kutsuma, aga see oli vast ajupesu tulemus. Kui ma esimest korda tulin välja jutuga, et tahan lapse nime ära muuta, siis inimene, kes kunagi last Sebastianiks ei kutsunud, teatas, et tema uut nime ei tunnistaks. Ilmselt tema siis pärast nimevahetust hakkaski lapsele sisendama, et ta nimi on ikkagi Sebastian Joosep.

Alguses olin kole pahane sellise torkimise peale, aga Joosep unustas oma Sebastiani kiiresti ära ja hakkas kõikidele, kes vana asja meelde tuletasid, rõhutama, et ta on ainult Joosep. Ta oli ja ongi ainult Joosep. Kui nimevahetusest rääkisin, siis nii mõnigi oli üllatunud, sest nad üldse ei mäletanudki, et laps sündides kaks nime sai. Ka mina ise unustasin selle mõnikord ära.

Alguses põdesin, kuidas ma muudan lapsel nime, kui tal on juba nii palju nimelisi mälestusesemeid. See tundus ka nii ebaharilik tegu, nagu oleksin pidanud jääma kindlaks esialgsele nimele, kuigi mu keel ei paindunud last Sebastianiks kutsuma.

Sebastian on muidu väga ilus nimi, aga see lihtsalt ei olnud tema nimi. Kui ma mitmeaastase kaalumise järel otsuse lõpuks vastu võtsin, siis see samm tundus järsku nii loomulik ja lihtne ning küsisin endalt hoopis, miks ma seda juba varem ei teinud. Tagantjärele pole ma otsust kordagi kahetsenud, vastupidi – lapsel on lõpuks õige nimi, ta on ka ametlikult pesuehtne maapoiss Toots, mitte majesteetlik väljavalitu.

Nii palju siis nõmedast nimest, mida ma mitte kunagi oma lapsele ei pane.

Pere ja Kodu: Samast soost lapsed – nii kurb!

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 22.08.2014.

Minu eelmine postitus tõi ühe huvitava kommentaari: „Oi, kui palju olen mina kaastundeavaldusi saanud juba alates neljanda poja sünnist. Hetkel kuus poega ja no seda inimeste juttu, et nii palju ja kahjuks veel ainult poisid ka…“

Kas perekonda on tõesti tabanud hirmus ebaõnn, või on see hoopis lotovõit?! Proovige ise saada järjest kuus samast soost last – väga väike võimalus, et sedasi läheb.

Pean tõdema, et ma sain juba poole väiksema arvu poistega lohutuste osaliseks, kuigi ma ise olin oma komplektist vaimustuses. Ma ei tea, kas kolme poisi kohta ikka võib nii öelda. Olen aru saanud, et samast soost lapsed on poolik kollektsioon ja komplekt on koos siis, kui majas on erisoost lapsed.

Kuigi ma kogusin juba teismeeas oma tütrele riideid, ütles sisetunne esimese raseduse ajal, et ootan poega ja see mõte meeldis mulle. Teise raseduse ajal lootsin küll, et tuleb tütar, aga kui lubati poissi, siis meeldis mulle mõte väikese vanusevahega vendadest palju rohkem.

Kolmanda rasedusega on omaette lugu rääkida. Ma olin kindel, et ootan poega, sisetunne oli lihtsalt nii tugev ja olin juba korduvalt unes näinud, kuidas hoian last süles ja tean, et ta on poiss, kuigi miski sellele ei vihjanud. Kuklavoldi ultrahelis oli arst üsna kindel, et tegu on tüdrukuga, aga kuna näidud ei olnud kõige paremad, siis oli risk Downi sündroomile 1:21.

Olin soo suhtes üllatunud ja riski suhtes šokeeritud, minu ainus soov oli, et laps oleks terve. Paar päeva hiljem olin küll juba maha rahunenud ja olin kindel, et lapsega on kõik korras. Haigusriskina tundub 1:21 esialgu hirmus kõrge, eks? Aga kui sellise suhtega oleks võimalus võita miljon eurot, siis tundub see jälle niivõrd madal, et üldse ei loodagi saada selleks üheks õnnelikuks. Sedasi mõeldes tundus ka Downi sündroom nii ebatõenäoline. Mõte tütre ootamisest tundus sama ebatõenäoline.

Siis tuli kauaoodatud looteveeuuringu vastus, mis kinnitas, et laps on terve. Kuigi ma olin miljon korda ette kujutanud, kuidas mulle seda öeldakse ja olin kindel, et ma võtan seda rahulikult, siis tegelikult hakkasin ikkagi kontrollimatult nutma. Kui küsisin üle, kas laps on tüdruk nagu arst ennustas, siis vastuseks öeldi veidi üllatunult: „Tüdruk? Meie andmetel on tegu poisiga.“ Kui ma arvasin, et rohkem õnneahastusest nutta ei saa, siis sellel hetkel pidin küll nutu kätte lämbuma. Minu kõhus kasvas terve poiss! Poiss!!! Mis saaks veel parem olla?!

Helistasin kohe Härrale ja jagasin rõõmusõnumit. Ta tundis terve lapse üle nii suurt rõõmu, et sugu muutus täiesti teisejärguliseks, kuigi tema sisetunne oli rohkem tüdruku poolt. Teatasin häid uudiseid ka meie emadele ja Härra ema reaktsioon oli minu jaoks väga üllatav. Esimese asjana hakkas ta pahandama: „Kuidas sai arst tüdrukut lubada, kui ei olegi tüdruk. Kuidas ikka nii saab?“

Minu õnnejoovastus oli hetkega kadunud. Kuidas saab vanaema rõõmust mitte lakke hüpata, kui minu kõhus kasvab tema terve pojapoeg?! See kõne lõppes väga kiiresti. Hiljem sain paarist kohast veel õnnesoove terve lapse puhul ja lohutusi, et ta poisiks osutus, nagu ma oleks pidanud sellepärast kuidagi pettunud olema. Ma tõesti ei olnud. Vastupidi, olin maailma õnnelikum tulevane kolme poja ema.

Kolm poissi

Kui Neljanda puhul samuti kuklavoldi ultrahelis tüdrukut lubati, siis ma seda väga tõsiselt ei võtnud ja olin kaks kuud hiljem järgmises ultrahelis valmis kuulma, et kõhus kasvab poiss. See poleks olnud minu jaoks pettumus, minu ainus soov oli, et laps oleks terve. Tüdruk jäi siiski tüdrukuks. Ma ei eita, et olin selle üle väga rõõmus, aga täpselt sama rõõmus oleksin ma olnud ka järgmise poja üle.

Lohutusi me seega enam ei vajanud, aga siis tulid järgmised kommentaarid stiilis: „Saite lõpuks oma kauaoodatud tüdruku! Need „lõpuks“ ja „kauaoodatud“ kommentaarid olid alguses väga häirivad, sest polnud kaua aega möödas meeleheitest, mida tundsin, kui sain teada, et neljandat last ootan. Kauaoodatust oli asi kaugel.

Selja taga spekuleeriti, et nüüd on kõik, rohkem neid ei tule. Veider järeldus. Kui teine laps oleks tüdruk olnud, siis olekski meil ainult kaks last? Või kui neljas oleks ka poiss olnud, siis ootaksin praegu viiendat? Vaevalt küll.

Paar päeva tagasi avastas Härra töökaaslane, et kolm vanemat on poisid ja pesamuna tüdruk. Oma avastuse peale ütles ta teadvalt: „Tegitegi nii kaua kuni tüdruku saite, jah?“ Täpselt nii. Kuna ma olen unistanud ka kaksikutest, siis on järgmine eesmärk olemas, mille poole püüelda.

See ei olegi võimatu, et järgmisena kaksikud saame, soodumus selleks on mul olemas. Meil on veel palju aastaid aega lapsi saada ja ma usun, et kui meil on majas neli hormoonidest pulbitsevat teismelist, siis paar väikest emmekat kulub maailmavihkajate vahele ära. Seega ei ole veel kõik ja neid tuleb veel. Ükskõik, mis soost, peaasi, et terved.

Nagu minu vanaema küsis pärast Neljanda sündi murelikult: „Ega te nüüd püssi põõsasse ei viska?“ Ei, ei viska. 🙂