Pere ja Kodu: Miks neid nii palju on?

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 19.08.2014.

Enamasti ma ei tunne, et oleme suurpere, et neli last oleks kuidagi suur arv. Rohkem küll kui üks või kaks, aga siiski vaid neli – mõnes peres on lapsi neliteist, mis suurpere meie nende kõrval oleme?! Mõnikord on mul jälle tunne, et meil on nelikümmend last. Seda mitte segaduse ja lärmi pärast, mida nad teha võivad, vaid kõrvalseisjate kommentaaride pärast.

Meil ei olnud plaanis saada neli last jutti. Valetan, ma tegelikult isegi mõtlesin sellele, aga pärast teise lapse sündi ütlesin, et ei ühtegi titte rohkem, ma ei jõua, ma ei jaksa, ma ei taha. Titt arvas teisiti. Kolmanda ootamise ajal mõtlesin taas, et kuidas ma siis neljanda kuskile kaugesse tulevikku pesamunaks jätan, et äkki annaks talle võimaluse varem tulla. See mõte läks üle, kui olin olnud mõned kuud kolme lapse ema, sest ma ei jõudnud, ei jaksanud, ei tahtnud. Ootasin vaid, et kolmas muutuks juba veidi iseseisvamaks, et saaksin olla vahepeal ka inimene ja naine, mitte ainult ema.

Kuu enne pesamuna aastaseks saamist sain taas positiivse rasedustesti. Kes ütles, et välk kaks korda samasse kohta ei löö? Teate, mis oli minu esimene tunne? Häbi. Mõtlesin kommentaaridele, mida kuulsin kolmanda lapse ootamise ja sünni järel: „Jälle?! Ära ei teegi või? Issand jumal, KOLM last! Noh, palju neid siis nüüd tuleb, nii palju, kui tuleb, jah?“

Kuidas ma ütlen, et ootan neljandat last? Mida meist arvatakse? Normaalsed inimesed ju ei tee nii palju lapsi. Kui neljanda lapse uudis avalikuks sai, siis tulid taas kommentaarid: „Misasja, JÄLLE?!?! Kas jätad alles või? Issand jumal, N-E-L-I last, sa ei saa hakkama! Millal teid siis kodutundes näeb?“  Eeee… Aitäh toetuse ja julgustavate sõnade eest!

Kui arvate, et tegu on mingite suvaliste inimeste kommentaaridega, siis eksite, enamasti olid autoriteks täitsa lähedased inimesed. Sellised väljaütlemised ja kõõrdis pilgud tekitasid tunde, et üle kahe-kolme lapse on häbiasi. Raseduse ajal tundsingi tihti piinlikkust, kui jalutasin lastega või nendega koos poes käisin, olin nagu vaatamisväärsus ja mitte heas mõttes. Välimuse järgi peetakse mind siiani alaealiseks ja mul oligi tunne, et mind jälgivad hindavad pilgud – „vahi plikat, suur kõht ees, titt vankris ja kaks pätakat veel kõrval, aga ise ei tohi viinasokkide jaoks kangemat kraamigi osta“.

Pärast lapse sündi asendus häbi pigem uhkusega ja sellele on palju aidanud kaasa vastupidised kommentaarid, milles jagatakse vaid kiitust ja tunnustust. Kui kuskilt ringiga jõuab minuni mõni kahtlane kommentaar või loen üldistavat arvamust suurperede suhtes, siis jätab see mind nüüd külmaks. Tagantjärele mõtlen, kui tobe oli häbeneda neljanda lapse saamist, teades, kui hästi nad meil välja tulevad. Meie pesamuna on nüüd aastane, ma sain neljaga hakkama ja saan ka edaspidi hakkama ning võin tunda ainult uhkust oma varanduse üle.

Üks hiljutine kommentaar siiski pani kulmu kergitama. Olevat see kõlanud nii: „Miks tal neid lapsi niiiii palju on, ise nii noor.“ Ma ei tea, kui palju oleks siis normaalne või kui vana ma peaksin olema, et võiksin omada nii palju lapsi. Tahaksin loota, et tegu ei olnud halvustava kommentaariga, sest taas ei tulnud see suvalise inimese suust. Hetkeks haavas küll ja oleksin tahtnud teada, milline meie neljast lapsest see üleliigne on, või millised, sest äkki kolm last on ka liiga palju…

Miks neid on siis nii palju? Vastus on, et neid pole üldse palju. Neliteist on palju, nelikümmend on liiga palju, aga neli on kõigest neli._MG_8211

Pere ja Kodu: Rinnaga toitmine – trump terveks eluks

Käimas on järjekordne ülemaailmne rinnaga toitmise nädal, mida on seekord üsna vähe kajastatud. Mina jagan siin eelmisel aastal kirjutatud postitust ja lisan lähipäevil veel vanu imetamisteemalisi kirjutisi. 

Avaldatud Pere ja Kodus 12.08.2014.

Augusti esimesel seitsmel päeval tähistati 22.korda ülemaailmset rinnaga toitmise nädalat, mille teemaks oli seekord „Rinnaga toitmine – trump terveks eluks“. Ühest küljest tänuväärne üritus, aga teisest küljest – miks on tänapäeval vaja rinnaga toitmist propageerida?! Palju aastaid tagasi ei olnud imetamine mingi küsimus, aga täna on vaja tõsta inimeste teadlikkust ja neile meelde tuletada, kuidas on loodus asjad sättinud.ImetamineMeedia on muutnud rinnad seksikaks ja me oleme unustanud, et need on tegelikult järglaste toitmiseks. On normaalne kanda rõivaid, mis rõhutavad partiid ja paljastavad rinnakumerusi, aga avalikus kohas on äärmiselt ebasünnis  imetamise ajal lehvitada oma tissidega. Kõndiva lapse imetamine on üldse rõve. Pealegi ei saa 8-kuune laps enam midagi rinnapiimast, mõttetu lurr. Sellise ühiskonna toetusega on pea iga imetav ema kokku puutunud, ka mina, seetõttu saan täitsa aru, miks tuleb rinnaga toitmisest kõva häälega rääkida.

Mina olen oma lühikese elu jooksul pooleaastaste pausidega neli ja pool aastat imetav ema olnud ja olen seda mõnda aega veel. Poisid said rinda kuni järgmise raseduse teise trimestri alguseni, siis loobusid nad ise, kuna rinnapiima maitse muutus. Lugesin, et see nii on, ise ei ole maitsenud!

Kõige vähem sai rinda Kolmas, aasta ja paar nädalat peale ning minu jaoks oli see liiga lühike aeg. Kõige kauem Teine, kes oli võõrdumise ajal aasta ja viis kuud vana. Jah, ta oli juba suur poiss, kes jooksis, ronis, teadis omajagu sõnu ja pahandust oskas ka teha, kuid rinna otsas oli ta taas nii väike, abitu ja armas. Seda oleks kindlasti ka kaheaastane – Maailma Tervishoiuorganisatsioon nimelt soovitab imetada vähemalt kaks aastat.

Kui Kolmas oli aasta ja viis kuud vana, siis vaatasin teda ja mõte talle rinna andmisest oli võõrastav. Mul oli naljakas meenutada, et ma Teist sel ajal veel imetasin, sest ammu rinnast võõrdunud aasta ja viie kuune laps tundus tõesti suur ja mõte temast rinna otsas isegi veidi judinaid tekitav. Saan aru, miks osad vaatavad pikalt imetamisele viltu, aga võin kinnitada, et hetkes endas ei tundu kõndiv ja rääkiv laps rinna otsas üldse suur. Ma lootsin tegelikult Kolmandale kaks aastat rinda anda, aga läks nii, et temal oli kaheaastaselt juba pooleaastane õde ja seetõttu jäi meie kvaliteetaeg nii lühikeseks.

Neljas, kes sai just aastaseks, on veel täielik puuk, kes ööpäevaringselt iga 2-3 tunni tagant end rinna külge haagib. Mõnikord ta samal ajal nokib mu nahast kõrgemat sünnimärki, näpistab ja küünistab, surub sõrmi kaenlaauku või ajab neid rangluu taha nagu hakkaks seda „imelikku pulka“ enda kätte võtma, mina samal ajal rabelen kõditunde käes ja ajan tema kümneid käsi ja sadu sõrmi tulutult eemale ning tahan selle koletise eest põgeneda. Teinekord jälle lähevad ta silmad kohe pahupidi, kui rinna otsa saab ja edasi lebab ta rahulikult minu kaisus, kuni minul ka silm looja läheb, aga laps teab, et õndsa une privileeg on ainult temal ning mind äratatakse kerge hammustuse ja selja keeramisega. See on märk sellest, et aeg on ta võrevoodisse tõsta ja tagasi enda kohustuste juurde naaseda. Vähemalt oli meil see lühike hetk.

Tunnistan, et rinnaga toitmine ei ole puhas kvaliteetaeg. See on mõnikord väga tüütu või põrgulikult valus, aga need hammustamise ja näpistamise perioodid tulevad ja lähevad, kuid lapse siiras pilk ja lähedustunne jäävad. Mina ei ole pärast lapse rinnapiimast võõrdumist sellist pikka armastavat pilku enam näinud ega lähedusest paksu õhku tundnud. Imetamises on midagi imelist!

Lisaks nendele hetkedele tugevdab rinnapiim lapse immuunsust, imemisliigutused aitavad kaasa lapse alalõualuu ja lihaste õigele arengule ning muidugi võtab ema rind kõik valud ja muudab heaks kõik tujud. Emal jällegi aitab (eriti öine) imetamine kiiremini rasedusega kogunenud kilodest vabaneda ning vähendab sünnitusjärgest depressiooni või selle riski, samuti vähendab rinnavähi riski. Seda kõike muidugi eranditega, aga reeglina on imetamisel palju positiivsed omadusi ja see pole tänapäeva moevärk, vaid see on mitu miljonit aastat vana looduse ime. Ärge laske seda raisku!

Ma nüüd paljastan ühe saladuse. Kui ma esimest last ootasin, siis ma mõtlesin, et ei mina hakka oma rindu rikkuma ja laps saab rinda kaks kuud, aitab talle sellest küll. Pärast beebiteemaliste raamatute lugemist seadsin uueks eesmärgiks end kuus kuud lapse heaks ohverdada. Läks aga nii, et nutsin lahinal, kui mu väike neljateistkuune pojake enam üleöö rinda ei võtnud.

Kui rinnaga toitmise teema on Sinu jaoks hetkel või tulevikus aktuaalne, siis soovin Sulle imelist imetamist!

PS. Kuigi tänaseks põrun ma pliiatsitestis, ei ole mu rinnad rikutud, hoopis mu meel oli seitse aastat tagasi ühiskonna iluideaalide ja meedia poolt rikutud.

Pere ja Kodu: “Igavast pereelust” Ameerika mägedel

See on minu esimene postitus Pere ja Kodu lehel, avaldatud 01.08.2014. Tuleb küll suure hilinemisega, aga lubage ma tutvustan end:                                                                                                                                                                                                
Ma olen Liivi, olen 26-aastane ja mul jookseb seitsmes aasta abielunaisena. Meil on neli väikest last, elame oma majas ja meie aias jooksevad ringi kaks küülikut. Kõlab ju hästi, aga tegelikult on meie elu kaugel idüllist.                                                                                                                                                                               Viimased 6 aastat olen ma elanud ainult lastele ja kõik need aastad on olnud täis tõuse ja mõõne. Pärast esimese lapse sündi sattusime justkui Ameerika mägedele. See ei olnudki tegelikult seotud lapsega, vaid lihtsalt asjaolude kokkulangemisega – lapse sünd ja majanduslangus sattusid samale ajale. Algasid rasked ajad – rahamured, kolimised, koondamised, nahakoorimised ja sinna vahele sündis meie teine laps ning plaaniväliselt ka kolmas ja neljas.

Lisaks olmestressile põdesin korduvalt sünnitusjärgset depressiooni, sest elu lastega oli ja on kõike muud kui lust ja lillepidu. Ükskord lendas isegi Pere ja Kodu nurka, kui lugesin taas roosamannast artiklit pereelust, sest tundus, et kõigil teistel on elu lastega üks suur roosa Hubba-Bubba mull.

Tundsin end oma olukorras nii üksi. Ja kui ma kord kurtsin tuttavale kolme lapse emale, kuidas ma lähen kodus hulluks, siis avas ka tema end ja tuli välja, et me oleme mõlemad hullumas, aga teeme sealjuures head nägu. Tahan olla see, kes esimesena suu avab, et paljud väsinud emad saaksid kergendusest ohata, end avada ja tühjaks rääkida.

„Igav pereelu“ Ameerika mägedel ongi just see, millest ma kirjutada kavatsen. Ilu-, moe-, kästiöö- toidu- ja kaalublogid pole näiteks üldse minu pärusmaa. Pere ja kodu küll. Soovin paotada meie segasummasuvila ust ja rääkida asjadest nii nagu need on. Nii, nagu oleksin tahtnud ise näha teiste humoorikate „lapsed tegid pätti“ lugude taga sisemuses vihast nutvat väsinud ema.

Loodan, et saan anda endasugustele noortele emadele äratundmisrõõmu ja kurbust, naeru, lohutust, julgust ja teadmist, et nad pole üksi. Mina nüüd tean, et ma pole üksi, aga sain seda teada tänu sellele, et avasin end esimesena. Pärast seda lasid mitu tuttavat ema oma korsetinöörid lõdvaks, vajusid kössi ja ütlesid, et nemad ka enam ei jõua. Ei peagi alati jõudma – homme jõuab ka!

Mõni unistus täitub. Ja õige ruttu!

Mäletan, et päris pisikesest peale unistasin abiellumisest ja laste saamisest. Soovisin saada ka lauljaks, kuid ma ei saanud isegi mudilaskoori sisse ja varesekoori polnud olemas, seega laulmine jäi tagaplaanile. Modelliks ma samuti ei sobinud, sest olin lühike ja pehme. Näitlemine ka ei tulnud välja, sest valetada ma ei osanud ja anekdootide peale hakkasin juba enne selle rääkimist naerma. Sedasi on see tegelikult siiani, he-hee.

Igatahes olin ma vaid 14-15, kui kogusin juba oma tulevasele tütrele riideid. 16-aastaselt avastasin enda jaoks Pere ja Kodu ning sellest ajast saadik on see olnud mu lemmikajakiri. Üsna ebatüüpiline vist. Ka vastasugupoole puhul hindasin omadusi, mille põhjal eeldasin, et tegu võiks olla tulevikus hea abikaasa ja hea isaga. 15-aastaselt nägin neid omadusi enda tänase abikaasa puhul, kes oli siis vaid 20-aastane, kuid hoopis teistsugune kui paljud temavanused. Ma muidugi ei arvanud siis, et temast minu abikaasa ja laste isa saab.

Aga nii ta kuidagi läks ja minu vaist ei petnud mind – mul on hea abikaasa ja lastel hea isa. Nüüd ma siis olen abikaasa ja ema, nagu lapsena unistasin. Isegi laste arv on selline nagu oli aastaid minu nägemuses. Kolmelapselise pere vanima lapsena mõtlesin alati, et kaks last on liiga vähe ning kolm ei klapi kuidagi, seega saab mul olema neli last. Plaanis oli küll kaks praegu ja kaks kaugemas tulevikus, aga nemad tulid kõik järjest. Ja väga tore, et tulid! Nüüd mõtlen isegi viienda peale, aga tema võiks küll kaugemas tulevikus tulla.

Ma võin tänu neile kirjutada raamatu. Ei, mitte sellest, kuidas lapsi kasvatada. Vaatamata neljale lapsele pole mul aimugi, kuidas seda õigesti teha. Küll võin kirjutada raamatu kõigest, mida olen valesti teinud, mida ma pole osanud oodata ja kui kaugel on minu unistuste elu abikaasa ja emana lapsepõlve nägemusest. Mitte halvas mõttes, sest vaatamata sellele, et mõnikord tahaksin jätta kodustele kirja, et läksin psühhiaatriahaiglasse, on mul tegelikult unistuste perekond ning ma ei vahetaks oma meest ja lapsi mitte ühegi teise elu vastu.

igavast pereelust ameerika mägedel
Ennast ma veel otsin ja avastan, või siis alles hakkan otsima ja avastama, kui ükskord laste kõrvalt selleks võimalus avaneb.