Pere ja Kodu: Muutuste tuules

July 30, 2015 ~ Liivi ~ 2 Comments

Tänase postitusega täitus Pere ja Kodus aasta blogimist ja selle kogemuse ma jätangi üheaastaseks. Seega edaspidi toon siia üle ainult vanu postitusi ning uusi juurde ei tooda. Õigemini uusi postitusi toodan otse ja ainult siia. 🙂

Meie Esimene sai nädalavahetusel seitsmeseks ja Neljas saab vähem kui kahe nädala pärast kaheseks. Meil on neli väikest inimest ja mitte ühtegi beebit, ka kõhus mitte – see on meie jaoks täiesti uus olukord!

Kui Esimene sai kaheaastaseks, siis oli majas neljakuune Teine; kui Teine sai kaheaastaseks, siis oli majas kahekuune Kolmas; kui Kolmas sai kaheaastaseks, siis oli majas viiekuune Neljas; kui Neljas saab kaheaastaseks, siis on ta endiselt selle maja pesamuna. Algab uus ja huvitav aeg! Tegelikult algas see juba umbes pool aastat tagasi, kui sai läbi seitse aastat kestnud „raseda ja/või imetava ema“ –periood. Või isegi veel varem, siis, kui müüsime maha turvahälli, sest omamoodi muutus on seegi, kui see järgmist beebit oodates ruumi ei võta.

Pärast turvahälli on kadunud veel kahekohaline vanker, lamamistool, beebide mänguasjad, voodikarussell ja muu päris pisikestega kaasas käiv kraam. Lähikuudel on ruumi vabastamas vanker, võrevoodi ja söögitool, sest kaks neist ei leia enam peaaegu üldse kasutust ning võrevoodi hakkab lihtsalt väikeseks jääma. Loodetavasti on ka päevased mähkmed peagi ajalugu, nagu seda on trepipiirded. Nädalavahetusel õppis Neljas ületama esimesel korrusel asuvat trepipiiret ning pärast seda lõhkus rabistav Teine selle üldse ära, aga kahju ka ei ole, sest vaja seda enam nagunii ei ole. Ülemise korruse trepipiire ei hoia samuti Neljandat kinni, sest abivalmis Kolmas avab selle talle, seega pole ka toda enam vaja.

Kõik hakkab aina enam vihjama sellele, et meie majas on ainult suured asjalikud lapsed, kes kõnnivad ise mööda treppi, kes magavad terve öö oma toas, kes söövad iseseisvalt ja käivad poti peal. Neljas küll veel ei käi, aga ta hakkab kindlasti lähikuudel seda tegema, see „klõps“ võib isegi homme tulla. Palun tule!

Lisaks paljudele füüsilistele muutustele on ka palju emotsionaalseid muutusi. Esiteks märkan ma Neljanda puhul enamat, kui märkasin poiste puhul. Imselt olin ma raseduste ja beebide pärast ikkagi nii palju väsinum, et ma ei osanud märgata laste kasvamist, ei osanud vaimustuda nende uutest oskustest ega heldida nende täieneva sõnavara peale. Ma ei saa öelda, et seda üldse ei olnud, aga see ei olnud kindlasti nii intensiivne praegusega võrreldes. Ma heldin iga päev ja mitte ainult Neljanda peale, vaid ma märkan ka poisse palju rohkem, ma märkan laste koostööd, nende jutuajamisi. Ma tunnen rohkem rõõmu nende tegemistest ja olemistest.

Elu nelja lapsega ei ole enam füüsiliselt nii kurnav ja tänu sellele on ka emotsionaalne kurnatus väiksem. Argielu on lihtsam, rahulikum ja rõõmsam. Rõhutan, et mitte lihtne, rahulik ja rõõmus, selliseid tundeid lihtsalt esineb palju rohkem kui aasta või kaks tagasi. Leian endiselt ka palju vähem toredaid omadussõnu argipäevade kirjeldamiseks, aga neid ma täna üles ei loetle.

Loomulikult on muutunud ka argipäevade ja elu enda rütm. Seda ei dikteeri enam pisike beebi, vaid kõik kulgevad ühtses rütmis ning midagi ei juhtu, kui keegi lõunauinakut ei tee. Kõik peavad vastu pika päeva ja see muudab kergemaks nii väljasõidud kui ka lihtsalt külalisterohked päevad koduseinte vahel. Kõik teavad, et öö on magamiseks, mõnikord küll emme ja issi vahel, aga rohkem magatakse ikkagi oma voodis hommikuni välja. Mina tegelikult veel kohanen magamiseks mõeldud öödega, sest ligi 7 aastat magamatust on minu unerütmi korralikult segi löönud.

Mainimata on veel suurenev vabadus. Lapsi on praegu kergem hoida anda. Ma usun, et peagi laieneb ka hoidjate ring, sest väikestega mässamist jääb oluliselt vähemaks ja nad suudavad oma vajadustest selgesõnaliselt märku anda. Suuremad on üldse juba nii suured, et neid ei olegi vaja hoida, neil tuleb vaid silm peal hoida. Sedasi tuleb peagi kõne alla laste kõrvalt kooli ja/või tööle minemine. Seega elame muutuste tuules ning nii olevik kui ka eesootav on uus ja huvitav.

Pere ja Kodu: Tore koos kasvada ja kakelda

July 23, 2015 ~ Liivi ~ Leave a comment

Ma väga oleksin tahtnud täna mõnda asja kirjutada, aga polnud selleks energiat. Homme stardime siit kell 6 hommikul sadama poole ja tuleb pikk päev, ka homme ei kirjuta ma midagi. Võib-olla ei kirjuta enne uut nädalat midagi, sest nädalavahetus tuleb tegus. Esmaspäeval sõidame ilmselt juba Soome poole tagasi, käime vist kodus ainult Esimese sünnipäeva pidamas. Kui ma vahepeal kirjutada ei jõua, siis mõned Pere ja Kodu postitused jõuan ehk ikka siia kopeerida. Alustan täna kõige uuemast. 🙂

Me teadsime algusest peale, et meie esiklaps saab esimesel võimalusel õe või venna, kellega tal oleks tore koos kasvada ja mängida. Sellega on läinud nii, et mõnikord tekib küsimus, kes sellist alatut valet levitab, et lastel on tore koos mängida? Neil on pigem tore koos kasvada ja kakelda.

Ma ei ole veel juulikuu Pere ja Kodu sirvida saanud, seega ma ei tea, kuidas lahutada tülitsevaid õdesid-vendi, aga ootan huviga antud artikli lugemist. Kaldun siiski arvama, et neid saab lahutada vaid erinevatesse tubadesse kinni panemisega.

Ühest küljest ajab laste pidev kraaklemine närvi mustaks, teisest küljest saan nendest väga hästi aru, sest ka täiskasvanute vahel tekivad hõõrdumised, kui nad on kuust kuusse, hommikust õhtuni, ninapidi koos. Meie suuremad lapsed on nüüd kolm kuud lasteaiast kodus olnud ja see tähendab, et nad on terve selle aja 24 tundi ööpäevas neljakesi olnud, ega ole saanud üksteisest puhata. See tähendab ka seda, et hommikust õhtuni tekib neil erimeelsusi ja minule jääb mulje, et nad peale kaklemise muud ei teegi.

Kui peres on kaks last, siis on vaid üks paar, kes omavahel kaklevad, aga nelja lapsega tekib erinevaid kooslusi terve tosin. Kord kaklevad Esimene ja Teine, siis Teine ja Kolmas, siis Kolmas ja Neljas, siis nad vahetavad paarilisi, siis nad kaklevad erinevate kolmikutena ja on tulnud ette ka seda, et kõik neli kaklevad ühe mänguasja pärast. Pole siis ime, et tekib küsimus, kas nad peale kaklemise midagi muud ka teha oskavad.

Pärast Teise sündi oli umbes 10 kuud idüllilist aega, kus Esimene ainult käis ja musitas oma väikest venda. Ta jõudis alati esimesena vääksuva beebini ja nägi südamest vaeva, et väikevennal oleks hea. Ta tassis talle mänguasju, pikutas põrandal tema kõrval, paitas ja nunnutas. Kuid siis võttis see armas väikevend jalad alla ning sealt alates hakkas pihta kaklemine ja karjumine, sest too väikevend ei tahtnud enam neid titekaid asju, mida Esimene talle tassis, vaid tahtis neid, millega Esimene parasjagu mängis. Tänaseks pole olukord palju muutunud ja vaidlusi tekib ka siis, kui nad koos mängivad, sest ühe või teise arvates mängib keegi valesti.

Kui Kolmas sündis, siis Esimene ilmselt juba teadis, mis teda eest ootab ja teda enam sellise suure õhina ja armastusega ei hoitud. Teine oli üldse südametu suur vend, keda jättis Kolmas täitsa külmaks, tema ei pikutanud põrandal mängiva beebi kõrval, vaid astus talle peale. Kui Neljas sündis, siis oli taas rohkem sellist idüllilist aega, kus kolm poissi jooksid võidu iga väikese vääksu peale beebi juurde. Nad hakkasid ise oma väikest õde Nunnuks kutsuma ja see suur armastus, millega nad Nunnut hommikust õhtuni üle kallasid, leevendas kõvasti nende omavahelisi kraaklemisi. Kuid siis võttis ka Nunnu jalad alla ning tema uueks nimeks sai vinguv „ära tee, anna tagasi“, ehk kordus muster, mida olin 5 aastat varem näinud.

Minu naiivne nägemus idülliliselt mängivatest lastest purunes juba ammu. Ma olin nii kinni vennaga kasvamise mälestustes ja soovisin oma lastele samasugust lapsepõlve, kuid olin unustanud, kuidas me õega ainult kaklesime ja tänaseni teineteise suhtes jahedad oleme. Tegelikult kaklesime ka vennaga ja ilmselt mitte vähe, aga meil oli siiski tore. Ma loodan, et meie lapsed mäletavad oma lapsepõlve tulevikus sama toredana. Ilmselt see nii ongi, sest muidu nad ei tahaks praegu endale veel ühte väikest venda või õde. Nende arvates on neil juba praegu koos tore.

Tegelikult neil ongi tore ja hoopis minul on sellest mõnikord raske aru saada. Nende kaklemised on sageli lihtsalt meelega kiusamised ja õnneks või kahjuks mäletan hästi, kuidas mulle endale meeldis lapsena teiste kallal nokkida, et nad mind taga ajaksid. Jah, täiskasvanu jaoks on see „muusika kõrvadele“, aga laste jaoks meelelahutus ja nii nad kordamööda kiusavad üksteist. Kuni pill tuleb pika ilu peale.

Õnneks ei ole olukord nii hull, et nad tõepoolest ainult kakleksid. Nad ka mängivad koos ja möllavad lõbusalt, nad aitavad, hoiavad, kaitsevad ja lohutavad üksteist, nad arvestavad üksteisega. Sageli esineb idüllilisi hetki, kus ma leian end mõttelt, et neil siiski on koos tore ja hea.Ka selle postituse kirjutamise ajal on Esimene ja Teine terve aja teises toas Legodega mänginud ning Kolmas ja Neljas on terve aja minu kõrval puslesid kokku pannud, Kolmas on kannatlikult Neljandat aidanud, puslepiltidel olevaid loomi tutvustanud ja nad on kahekesi kõikvõimalikud loomahääled mulle ette kandnud. Sellest idüllist ei jäänud muidugi välja ka mõlema mängupaari hetkelised erimeelsused, aga midagi ei ole teha, need käivad asja juurde – neil on tore koos kasvada, mängida ja kakelda.

Pere ja Kodu: Lapsed kui rahaallikas

July 17, 2015 ~ Liivi ~ 5 Comments

Kui meedias on juttu „Kodutundest“, lasterikastest peredest, peretoetustest, siis kommentaarid kubisevad teooriatest, kuidas lapsed on raha pärast tehtud. Sellist suhtumist ei kohta ainult anonüümsete kommenteerijate hulgas, seda kohtab ka peolauas, kui teemaks tuleb peretoetuste kasv.

Raha pärast tehtud lapse tiitlit jagatakse üldse väga agaralt. Isegi meie teise lapse puhul sosistati seljataga, et see on raha pärast tehtud laps. Ma ei imesta, kui sama on öeldud ka kolmanda ja neljanda lapse kohta. Õigus, seda ongi Perekooli foorumis tehtud.

Üks mitu aastat vana Pärnu Postimehe artikkel rääkis sellest, kuidas lastearstid puutuvad enda töös kokku enamasti hoitud lastega ning hoolitsuseta lapsi näevad väga harva, kuid sellegipoolest on loos pikk lõik, kus kirjeldatakse emapalga pärast sünnitajaid. See on üsna vastuoluline artikkel, kui arstid näevad enda sõnul väga harva poolmetsistunud hoolitsuseta lapsi, aga kohtavad sageli hoolimatuid raha pärast sünnitajaid. Seda eriti noorte hariduseta emade näol. Mina olen ka noor hariduseta ema ja mind väga solvab mõte, et äkki on mindki haiglapersonali poolt seetõttu ebaõiglaselt raha pärast sünnitajaks tembeldatud.

Meedia sel teemal ei halasta, vastupidi. Näiteks hiljuti algas üks artikkel järgmise lausega: „Maakohtades on laps tihti kõige olulisem vara, sest laps toob perre raha.“ Jälle saadi oma klikid kirja ning maal elavad pered tõestagu nüüd, et nende lapsed ei ole raha pärast tehtud. Ometi peaks iga kalkuleeriv inimene aru saama, et laps ei too raha perre, laps viib selle välja. Seda nii linnas kui ka maal.

Peretoetused ei ole nii suured, et nende pärast võiks teadlikult lapsi sünnitada. Kui ühe lapsega pere eelarvesse laekub iga kuu 45 €, siis selle raha kõrval võib viie lapse pere eelarvesse laekunud 390 € tunduda suure summana, aga too viie lapsega pere vajab ka suuremat elamist, suuremat autot ja nad peavad ostma iga 2 aasta tagant uue pesumasina, sest see töötab 2 korda päevas. Seda kõike siis lisaks tavapärastele söök-riided-koolitarbed väljaminekutele. Kui see pere elab veel maal, siis neil kulub terve varandus, et viia lapsi lasteaeda, kooli, trenni, linna arsti juurde, loomaaeda ja nii edasi.

Ma ei pea tegelikult üldse teoorias rääkima. Ma võin rääkida meie perest – maal elavatest harimatutest noortest lapsevanematest, kellel on neli last. Meie peretoetuste summa on hetkel 385 € sentidega ja minu arvates on see Eesti kohta väga hea. See on meie perele suureks abiks. Jah, abiks, sest laste peale kulub ühes kuus palju rohkem.

Ma olen selle aasta algusest pannud kõik väiksemad ja suuremad ostud meie pere eelarvesse kirja ning esimese kuue kuuga on olnud otsesed kulud lastele keskmiselt 266 € kuus. Selle summa sees on lasteaiaga kaasnevad kulud (kohatasu, toitlustus, pildid, judo, väljasõidud, sünnipäevad), riided, jalanõud, meelelahutus, visiiditasud, apteegiarved, juuksur, uus madrats, voodiriided, nuputamisraamatud ja nii edasi.

Me jätame ETK kauplustesse igakuiselt keskmiselt 500 €, aga kuna maksame Säästukaart Plussiga, siis ma ei ole toidu- ja tarbekraami kulusid täpselt üles märkinud. Seega ma ei oska öelda, kui suur osa sellest laste peale kulub, aga ka selle numbri sees on mähkmeid, mänguasju, puslesid, raamatuid, multikaid. Suuremalt jaolt siiski söök, hügieenivahendid ja muu tarbekaup.

Võrreldes ühe lapsega kulub nelja lapsega neljakordselt tualettpaberit, hambapastat, hambaharju (mida vahetame pea iga kuu, sest need lähevad kiiresti harali või kaovad ära), seepi, vannivahtu, nõudepesuvahendit, pesugeeli, isegi prügikotte kulub tihedamini, sest prügi tekib rohkem. Rääkimata siis söögikraamist – neli last ei söö üldse mitte vähe. Ma võin ETK arvetest julgelt 200 € lastega seotud kuludeks arvestada.

Kuna vannitada on neli last ning musti riideid ja nõusid koguneb rohkem, kulub rohkem ka vett ja elektrit. Kuna prügi tekib rohkem, käib prügiauto tihedamini. Elektri-, vee- ja prügiarvetele kulub keskmiselt 100 € ja sellest summast on vähemalt kolmandik lastega kaasnev kulu. Kui veel laiemalt mõelda, siis enne lapsi sobis meile väga hästi 2-toaline korter, nii meie 4-toaline korter kui ka maja said ostetud ainult laste pärast, seega laenukoormusest võib ka väga suure osa laste arvele panna.

Kui meil ei oleks lapsi, siis meil ei oleks vaja ka 7-kohalist autot, mille ülalpidamisele on seni kulunud 185 € kuus. Selle summa sisse ei ole arvestatud kütust, aga ka seda kulub omajagu. Maal elades on auto tihtipeale ainus võimalus liikuma pääsemiseks ja arsti juurde tuleb mõnikord sõita 100+ kilomeetrit. Sama palju tuleb sõita loomaaeda, kinno, teemaparkidesse ja nii edasi. Õigus, see 266 €, mis sisaldab meelelahutust ja visiiditasusid, ei sisalda nendega kaasnenud kütusekulu. Meie janune pereauto joob diislit rohkem kui 100 € eest kuus, seega ei ole autoga seotud kogukulud mitte väikesed.

Eelarve järgi on ka väljas söömistele kulunud keskmiselt 30 € kuus, ka sellest summast poole võin lastega seotud kuludesse lisada. Muid väiksemaid asju lisandub veel, nagu näiteks 6-aastase eest makstud laevapiletid, lastega seotud telefonikõned, haiglate või meelelahtusuasutuste juures makstud parkimistasud ja nii edasi.

Isegi siis, kui ma ei aja taga igat laste peale kulutatud eurot, on selge, et lapsed ei ole rahaallikas. Või kui on, siis seda kinodele, mängutubadele, Lennele ja Huppale. Meie peres tähendab neli last siiski seda, et nende peale kulub palju raha ja aega ning viimase tõttu on minu töötamise-teenimise võimalused veel paar aastat olematud. Kui ma just ei taha minna tööle selleks, et maksta kogu palk lapsehoidjale, sest kolm-neli lasteaialast on pidevalt tõbised. See ei ole päris nii, et ma „vorbin“ lapsi teha, et mitte tööle minna, sest lasterahadest elab ka nii toredasti ära. See 385 € kuus ei kata pooltki lastega seotud kulutustest, muust rääkimata.

Ühest küljest oleks meil kokkuhoiukohti, samas teisest küljest ei saa me lubada ainult uusi riideid ja jalanõusid, me ei saa igal kuul väljasõite korraldada, me võime ainult unistada lastega kuskile kaugemale reisimisest ning lapsed peavad veel mõnda aega unistama päris oma tubadest, kuid sellele vaatamata lähenevad igakuised kulutused lastele neljakohalisele summale. Katsugu keegi öelda, meie lapsed on meie suurim vara, sest nad toovad perre raha.

Me isegi ei ela päris maal, aga imselgelt on ka sellistes peredes kulud suured, kus lähim lasteaed ja kool on 10 kilomeetri kaugusel, isa käib tööl üldse teises suunas veel kaugemal ning ühistranspordivõimalused puuduvad. Kui osad pered elavadki tagasihoidlikes tingimustes ja toetused on peamised sissetulekud, siis need toetused kuluvad suuremas osas ikkagi laste üleval pidamisele. Laps vajab igal juhul katust peakohale, lambivalgust, sooja tuba, süüa, riideid, koolitarbeid ning need kõik maksavad. See, kui vanemad ei saa lapsele lubada kallist lõpureisi välismaale või uut jalgratast, ei tähenda, et nende lasterahad lähevad valesse kohta.

Jah, on ka selliseid peresid, kus enamus rahast läheb tõepoolest kõrist alla ning sotsiaaltöötaja vaadaku ise, et perelapsed oleksid riides ja söödetud, kuid neid ei ole üldse nii palju nagu üritatakse näidata. Mitut sellist perekonda teie teate? Ma mõtlen, et päriselt teate, mitte ei eelda, et see nii on, sest peres on viis last ja nägite, kuidas isa ostis poest kaheliitrise kange õlle.

Väga sageli ongi inimeste suhtumine selline, et toimetulevate suurperede vastu pole midagi, aga vot neid pole vaja, kes sünnitavad kümme last olematutesse elamistingimustesse ja elavad toetustest. Kui palju te selliseid teate? Mina ei tea ühtegi. 2010. aasta seisuga oli kümne ja enama lapsega peresid Eestis 22. Neid pole üldse nii palju, et igaüks mõnda sellist perekonda teaks. Päris kindlasti ei ela kõik sellised pered olematutes tingimustes, aga sellegipoolest räägitakse nendest kõige enam.

Selles on suuresti süüdi meedia, kes maalibki suurest peredest halva pildi. Pealkirjad, mis räägivad raha pärast sünnitajatest või kümnetest tuhandetest vaesuses elavatest lastest, müüvad hästi. Ka meie oleme elanud statistika põhjal suhtelises vaesuses, ja kuigi me ise ei ole end kunagi vaestena tundnud, on ka meie lapsed loendatud kümnete tuhandete vaesuspiiril elavate laste hulka, millest pajatavad uudised inimestele väga peale lähevad.

Samas avaldas Statistikaamet juuni alguses sotsiaaluuringu tulemused, mille põhjal ei olegi Eesti laste materiaalne heaolu nii halb, kui üritatakse nende kümnete tuhandete vaesuses elavate laste põhjal näidata. Kuhu jäid siis esileheuudised, et 97 % peredest suudavad tagada lastele elementaarsed elamistingimused?

Vaid Postimees edastas lugu pealkirjaga: „Päris kõigil lastel pole kodus mänguasju ja raamatuid.“ Selline pealkiri müüb küll paremini, aga artikkel ise ei müü, sest kes ikka tahab teada, et Eesti laste materiaalne heaolu on üldjoontes hea. Parem ikka müüa neid väheseid erandeid, kellel nii hästi ei lähe ning luua mulje, et maal ainult sellised pered elavadki, kelle rahaallikaks on lapsed.Lapsed ei ole hea äriprojekt ja suurem osa pereplaneerijaid saab sellest väga hästi aru, aga üldistatakse nende üksikute väheste sotsiaalsete oskustega inimeste põhjal, keda aegajalt „Kodutundes“ näeb. Aegajalt seetõttu, et saade ei kajasta sugugi ainult selliseid perekondi, kus lapsed on sünnitatud teadlikult vaesusesse. Enamusel on seljataga hoopis ebaõnn või kurb saatus, mille eest ei ole pea keegi kaitstud. Aga ühiskonna suhtumine on selline, nagu oleks toimetulevaid peresid väga vähe ning alates kolmanda lapse sünnist tuleb ilmtingimata rõhutada peaasja, et need lapsed tuleb jõuda ka üles kasvatada. Enamus jõuabki, ja mitte seetõttu, et lastega käivad kaasas suured rahalaevad.

Nagu eelnevalt ütlesin, siis ma ei eitagi, et on peresid, kus prioriteedid ei ole paigas, aga sellised ei ole kaugeltki mitte kõik suhtelises vaesuses elavad perekonnad. Ka mitte kõik absoluutses vaesuses elavad pered. Ka ei ole tuhanded toimetulekutoetuse saajad vaid vaesuses elavad maapered, kus sirgub seitse last. Milliste andmete põhjal julgeb üks Eesti loetum väljaanne väita, et maal elavate perede jaoks on lapsed TIHTI kõige olulisem vara, sest nad toovad raha perre? Ainuüksi ajakirjaniku eelarvamuste põhjal?

Meedia kallutatud suhtumine ongi loonud eelarvamusterohke ühiskonna ning nii mõnigi paneb „mõtlematute sarisigijatega“ ebaõiglaselt ühte patta koristaja, kes ei jõua oma lastele Ecco sandaale osta või viie lapsega pere, kelle kodus on kuivkäimla. Inimeste nõudmised on erinevad ja elamistingimused, mis ühe jaoks on alla igasuguse arvestuse, ei pruugi seda teise jaoks üldse olla. Aga ometi saab sealt alguse see, et üks loob oma tagasihoidlikesse tingimustesse pere ning teine näitab näpuga, et kindlasti raha pärast tehtud lapsed ja milleks on vaja neid vaesusesse sünnitada. Vaesus on suhteline mõiste ja vaene saab olla ka vaimult.