Pere ja Kodu

Pere ja Kodu: Hambapalavik on olemas!

~ Liivi ~ 5 Comments

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 04.06.2015.

Kuigi suurem osa – kui mitte kõik – meditsiinitöötajaid ja teadlasi väidab, et hambapalavikku pole olemas, tõestab minu sõltumatu uuring vastupidist. Olles jälginud ligi seitsme aasta jooksul nelja katsealust, võin kinnitada, et hambapalavik on olemas!

Minu esimesel katsealusel hakkasid hambad lõikuma umbes 4-kuuselt. Rõhutan sõna hakkasid, sest lõikusid need alles rohkem kui kuu aega hiljem, aga tulekust andsid märku igapäevaselt – ohjeldamatu süljeeritus, tohutu närimisvajadus, paistes igemed, öine magamatus, katkendlik söömine, mis vaheldus nutuga, ja muu lõikumisele iseloomulik. Vahetult enne hammaste suhu ilmumist läks lapsel kõht lahti ja mähkmest hakkas levima spetsiifiline lõhn, mida ka edaspidi sai tunda ainult vahetult enne hammaste lõikumist. Nimetagem seda hambakakaks, mida samuti väidetavalt olemas ei ole.

Targemad seletavad seda kokkusattumusena või hammaste lõikumisest tingitud nõrgema immuunsusega. Lahtine kõht, nohu ja/või palavik ei olevat kuidagi otseselt seotud hammaste tulemisega. Ma ei ole sellega nõus.

Esimesel katsealusel tulid kõik hambad kindla rutiiniga, nagu eelpool juba kirjeldasin, kuid mõnikord lisandus tavapärastele sümptomitele palavik. Esimesel korral oli see ehmatav. Arvasin, et laps on haige, kuid tollele palavikule ei järgnenud midagi muud peale uue hamba. Igemest läbilõikunud kurjajuurega sai korda seedimine ja kadus vesine nohu. See ei jäänud ühekordseks kogemuseks, palavikud tekkisid enamasti vastu ööd ja kadusid hommikuks ning ma ei pööranud neile tähelepanu, suurema jälgimise alla sattus hoopis lapse naeratus, sest oskasin alati uut hammast oodata. Minu jaoks ei olnud kahtlustki, et palavikud olid tingitud hammaste tulekust, sest laps oli esimesed kaks eluaastat terve nagu purikas.

Teisel katsealusel hakkasid hambad hiljem lõikuma, aga tulid suhu sama aeglaselt ja täpselt samasuguste vaevustega. Palavikke esines vaid sagedamini, seda isegi kahe ja poole aastaselt, kui lõikusid viimased hambad. Ka hambakaka lõhn jäi samaks ning isegi minu assistent (Härra) tundis selle une pealt ära, tegu on lihtsalt nii spetsiifilise lõhnaga. Seda lõhna tundsime iga katsealuse puhul vahetult enne hammaste lõikumist.

Ka teine katsealune oli tugeva tervisega laps, kes ei vajanud esimestel eluaastatel ravimeid (pole siiani hanerasvast midagi kangemat saanud). Ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et tema palavikud on olnud tingitud algavast viirushaigusest, sest ka tema ei jäänud kunagi haigeks. Kuna katsealusel olid magamistingimuste osas kõrged nõudmised, siis juhtus isegi seda, et ta magas kõrge palavikuga keset krõbedat pakast külmas aiamajas. Ka sellele vahejuhtumile ei järgnenud külmetushaigust.

Minu tähelepanekuid kinnitas kolmas katsealune, kelle esimesed hambad lõikusid neljakuuselt, aga edasi tulid veidi vales järjekorras ning paari kuu pikkused lõikumisvaevused lõppesid sellega, et 3-4 hammast tulid korraga suhu. Tema purihambad tulid suhu kõige raskemalt, lisaks kõigele eelnevalt mainitule esines tal tõsist paistetust. Sümptomid kestsid kaks kuud, aga hammast ei tulnud kuskilt, vaatamata sellele, et loetud nädalate tagant esines tal nii kõhulahtisust kui ka palavikku koos paistes põsega. Suust vaatas vastu vaid paistes igemel laiutav verevalum.Verevalumeid esines ka varasematel katsealustel, kuid nende puhul oli tavaline, et ühel hommikul oli padi verine ja hammas suus.

Kolmandal katsealusel nii lihtsalt ei läinud. Ta oli väga rahutu, ei saanud öösiti magada, kuid ei saanud end ka rinna otsas lohutada, sest see tegi liiga. Lõpuks oli tal kaks ööd kõrge palavik ja teise öö järel ärkas laps paistes näopoolega. Me ei osanud enam muud teha, kui erakorraliselt hambakirurgi juurde minna. Arst tegi igemesse augu, millest voolas välja põletikune vedelik, ja palus tagasi tulla, kui paistetus ei taandu. Tema sõnul oli hammas veel kõrgel ja lõikumisega pidi aega minema. See oli halb uudis, sest too hammas oli nii pikalt oma tulekust märku andnud, et me ei jõudnud ära oodata, millal see lõpuks lõikub ja öösiti magada laseb. Õnneks hambakirurg eksis, sest pärast seda protseduuri ilmus hambatipp juba paari päeva pärast igemest välja.

Neljandal katsealusel esines harva palavikke, kuid hambad tulid samuti aeglaselt ja raskelt ning ta oli praktiliselt terve esimese eluaasta kerges nohus. Minu jaoks on see seletatav tema hammaste massilise suhu kasvamisega, sest esimeseks sünnipäevaks oli tal 12 hammast suus ja järgmised andsid juba tulekust märku. Üllataval kombel tulid tal esimesed hambad märkamatult neljakuuselt, kuid see oli vaid näide sellest, kuidas veel võiksid hambad lõikuda. Edasi kannatasime tuttavaid lõikumiseelseid sümptomeid 4 nädalat kuni 2 kuud.

Olen vaadelnud vähemalt 50 palavikku, mis on kõik tekkinud kas vahetult enne hamba igemest läbi tungimist või ajal, mil kõik lõikumisvaevused on olnud haripunktis, kuid millele pole järgnenud hammast. Viimast juhtus ainult kolmanda katsealusega, kellel teadmata põhjusel tulid hambad tavapärasest erinevalt.

Sellegipoolest on kõik palavikud olnud seotud paistes igemete ja spetsiifiliselt lõhnava mähkmesisuga. Käisin paaril korral pärast katsealuse öist palavikku perearsti juures kontrollis ning mitte miski ei viidanud sellele, et laps oleks haige, ka vereproov mitte. Seetõttu ma edaspidi palavikke ei kartnud ning me käisime õues, külas, poes nii nagu alati. Ei olnud suuremat vastuvõtlikkust viiruste suhtes, sest lapsed haigeks ei jäänud.

Olen veendunud, et palavikud ja seedimishäired olid otseselt seotud hammaste lõikumisega ning (kõhu)viirustega tegemist ei olnud. Kui näiteks kolmandal katsealusel tulid hambad ja ta oli palavikus ning esines ka kõhulahtisust, siis esimesed kaks olid ja jäid sel ajal terveks ning katsealusel endal ei järgnenud palavikule haigussümptomeid. Ei kõla viiruse moodi, mis?

Pigem on seda nii vähe korralikult uuritud, et tegelikult ei osata põhjendada, miks mõnel lapsel tulevad hambad suure valu ja palavikuga, samas teisel lõikuvad need igasuguste sümptomiteta. Kui nii mõnegi ema jaoks oli lapse suhu tekkinud hammas üllatus, siis mina vaatasin nädalaid jutti igal hommikul lapse suhu lootusega, et midagi on kuskile poole liikunud. Enamasti oli liikunud vaid paistetus – suuremaks!

Kolmanda lapse puhul ei pidanud suhugi vaatama, sest tema paistes punetav põsk ei jäänud kellelgi märkamata. Kui terve näopool paiste läks, siis ilmselgelt oli see juba nii tugev põletik, et kaks ööd kestnud palaviku võib julgelt selle arvele kirjutada. Kui kirurg mädase-verise vedeliku igemest välja lasi, siis alanes paistetus kiiresti ja hammas tuli ka lõpuks välja. Ma pigem arvan, et see põletikupaistetus oligi see, mis ei lasknud hambal igemest läbi tulla, ja sellest olid lapsel kaks kuud lõikumisvaevused, sealhulgas palavikud.

Jah, ametlikult ei ole tõestatud, et hammaste lõikumine ja palavik oleksid omavahel otseselt seotud, kuid pole tõestatud ka vastupidist. Mina võin enda katsealuste põhjal julgelt väita, et hambapalavik on olemas. Ma ei kahtle selles karvavõrdki.

Pere ja Kodu: Alkohol ja lapsed

~ Liivi ~ Leave a comment

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 27.05.2015. 

Ma olen kohanud arvamust, et laste ees ei tohiks üldse alkoholi tarbida. Seetõttu peaksid täiskasvanute sünnipäevad pärast laste sündi muutuma morsipidudeks, seda enam, et tervitusnaps on nagunii lihtsalt üks tobe harjumus.

Ma ei vaidlegi sellele vastu – olen ka ise mõelnud, et miks üldse on kombeks juua tähtpäevadel alkoholi, kui pidulikuma meeleolu loomiseks võiks lihtsalt klaaside asemel pokaalidest mahla juua. Mina tihtipeale just sedasi teengi, sest alkoholi ma väga ei armasta. Samamoodi on saanud lapsed pokaale kokku lüüa ja nendest mahla juua, et ka nendel oleks veidi pidulikum tunne. Mina ei seosta pokaalide kokku löömist kangema kraamiga ega muretse, et lapsedki seda tegema hakkavad.

Minu vanemad ei teinud alkoholist „keelatud magusat vilja“, vastupidi, ma sain päris väikese lapsena maitsta nende jooke. Ilmselt nii mõnigi loobiks sellise asja peale mu vanemad kividega vigaseks, aga mina olen seda meelt, et just seetõttu ei pidanud ma alkoholist lugu isegi pöörases teismeeas. Mulle seostus kangem kraam vastiku maitsega. Ilmselt teeb iga väike laps konjaki peale nägusid ja mõtleb, et need täiskasvanud on ikka imelikud küll, et sellist solki joovad. Mina just nii mõtlesin. Ka teismeeas, kui sõprade seltskonnas alkoholi tarbiti. Ma küll mekkisin jooke, mida ma varem näinud ei olnud, aga tõdesin alati, et kui isegi esimene lonks maitses hästi, siis teine oli juba rõve. Kolmandani ma seetõttu ei jõudnud ning oskasin olla ülevoolavas tujus ka kaine peaga.

Alkohol ei olnud meie majas üldse tabuteema. Isa jõi vabalt meie ees oma saunaõllesid ja tähtpäevadel oli alkohol laual, kuid mu vanemad on olnud mõistlikud tarbijad. Olen nüüd vanemas eas mõnel korral näinud säravate silmadega isa, kes on olnud eriti heas tujus, aga see on ka kõik, isegi samm on sirge olnud. Sama lugu on meie enda peres – me ei peida laste eest alkoholi, kuid protsendiga joogid pole meil igapäevane nähtus ja purjus inimest pole lapsed lähedalt näinud. Nii minu kui ka Silveri peres tarbitakse alkoholi väga mõistlikult, asi ei jõua kunagi pehme keeleni ega laua all magamiseni.

Mina olen lapsena purjus inimesi näinud küll ja küll, sest minu vanavanemad pitsi ei sülitanud. Lisaks elas nendega minu padujoodikust onu, kes oli pidevalt sedasi maani täis, et ta ei suutnud köögilaua tagant enda tuppagi minna. Lapsena pakkus see mulle nalja, ma käisin teda seni habemest sikutamas, kuni ta mind taarudes vitsaga taga hakkas ajama. Vitsa ta siiski kunagi ei andnud, ilmselt seetõttu, et ei saanud mind kätte, kuid võib-olla ka seetõttu, et ta tegelikult ei saanud kunagi minu peale päriselt kurjaks.

Ka vanaisast on mälestusi, kus ta oli rohkem kui veidi švipsis. See oli minu jaoks hirmutav, sest ta oli kõhuseina songa tõttu justkui viimast kuud rase ja ma kartsin, et ta kukub kõhu peale. Ühe korra pugesin nuttes onu tuppa laua alla peitugi, sest vanaisa samm oli väga ebakindel ja mulle tundus, et nüüd ta küll kukub ja sureb ära. Purjus inimene ise ei olnud minu jaoks traumeeriv vaatepilt. Mulle tundus see sel ajal pigem loomulik, et onu oli kogu aeg purjus ning aegajalt vanaisa ja vanaema ka. Vanaema hoidis end küll rohkem tagasi, kuid ükskord ületas ka tema piiri ning tol korral talutasin väikese tüdrukuna voodisse kolm tuikuvat inimest. Täna leian muidugi, et ükski laps ei peaks midagi sellist kogema, aga tookord ei olnud see vahejuhtum minu jaoks traumeeriv. Ma ei rääkinud sellest isegi vanematele.

Vaatamata nendele mälestustele olen oma emale väga tänulik, et ta mind vanaema juurde lubas, kuigi teadis, et seal peres päris karsklased ei olda. Minul oleks täna samasuguses olukorras raske seda lubada. Enda kogemuseta oleks otsus lihtne – ma ei jätaks lapsi selliste inimeste hoole alla, kelle puhul on väikenegi võimalus, et nad alkoholiga üle piiri lähevad. Kuid kui minu vanemad oleksid sedasi talitanud, oleks jäänud olemata minu suhe vanavanematega.

Täiskasvanud inimene muidugi leiab, et selline alkoholi liigtarbimine lapse juuresolekul ei näita suurt hoolt ja armastust, vastupidi. Kuid ma olin laps ja ma tundsin vanavanemate juures armastust, mida kodus ei tundnud. Pehme keelega vanaisa oli eriti tore mängukaaslane, kellel oli suu kõrvuni ja kes läks rõõmsalt minu möllamistega kaasa. Lõbus oli küll hetkeni, mil ta taarudes kõndima hakkas, aga üldiselt ta kõndiski siis laua tagant voodisse, et magama minna. Onu oli tõesti selline, kes jõi end lõviks ja hakkas möirgama, aga mitte minu peale. Minul lasi ta ennast kiusata ja vähegi teovõimelisena kiusas ta mind vastu. Vanaema muutus pigem kurvaks, kippus kurtma, nutma ja meesperele etteheiteid tegema.

Tegelikult tegi ta seda sageli ka kainena ja täna saan ma temast aru, kuigi lapsena leidsin, et ta on meespere vastu liiga kuri. Oli tavaline, et vanaisa ei saanud oma kõhuseina songa pärast raskeid töid teha ja onu oli liiga purjus, et talutöödes aidata või puid tuppa tassida. Kainetel hommikutel oli ta lihtsalt nii pahur, et saatis kõik pimedasse kohta ja hakkas pead parandama. Kõik oli enamasti vanaema õlgadel, kuigi ka tema tervis polnud kiita – tal ei olnud kerge.

Jah, nii hull nende majas asi ei olnud, et ma oleksin jäänud teisejärguliseks, seega seda päris pahupoolt ma ei ole näinud. Ma olin alati hoitud ja tähelepanu keskpunktis, vanavanemad ei olnud minuga närvilised ega agressiivsed ja päris oksendamiseni või oimetuks nad end ei joonud. Kuid nägin piisavalt palju, et alkoholi veel hullemaks solgiks pidada ja seetõttu isegi hindan neid lapsepõlvemälestusi.

Mul oli vanavanematega väga ilus suhe ja mul oleks väga kahju, kui see oleks olemata jäänud. Meenutan seda täna endale, kui täiskasvanuna kipun pooldama laste säästmist sellistest mälestustest. Säästmise asemel võib laps hoopis paljust ilma jääda. Tarbimisel ja tarbimisel on muidugi vahe sees ja inimesed on joobes olekus erinevad, kuid tihti ei näe me inimest ennast tema joogipudeli taga, kui samal ajal näevad lapsed pudelist läbi.

Ma ei taha kõlada, nagu oleksin tolerantne liigtarbimise suhtes, sest seda ma kindlasti ei ole. Ma üritan näha pudelist kaugemale ja soovin, et ka teised oskaksid seda teha. Minu mälestuste põhjal on minu vanavanemaid koledalt materdatud ja see on mulle väga haiget teinud. Minu jaoks olid nad siis maailma parimad vanavanemad, on seda tegelikult siiani ja ma jään neid alati igatsema. Mis suhe neil oli omavahel, naabrite või ühiskonnaga, on täiesti teisejärguline, minu suhe vanavanematega oli täis hellust, hoolt ja armastust, igas olekus. Jah, on olemas hoopis vastupidiseid näiteid, aga seda ma soovingi, et kõiki ei pandaks pikemalt süvenemata nende vastupidistega ühte patta.

Nüüd ma küll läksin sujuvalt ühelt teemalt teisele üle, kuid kokkuvõttes need siiski haakuvad. See kõik on minu mätas, millel seistes kujundan oma suhtumist teemasse „lapsed ja alkohol“. Ma olen valmis olema sama julge, nagu olid mu vanemad, ja tegelikult juba olengi seda olnud, kuid lapsed pole olnud nii julged, et oleksid soovinud eemaletõukava lõhnaga jooke keeleotsaga maitsta. Kui varem neil oli huvi jookide vastu, mida täiskasvanud sünnipäevalauas kokku lõid, siis enam ei ole ning ma näen, et nende jaoks on juba praegu kangem kraam solk, mitte lastele keelatud magus vili.

Hiljuti juhtisin tähelepanu pargipingil magavale joodikule, kellel oli viinapudel kõrval. Lapsed vaatasid teda pikalt suure imestusega, et miks ta sedasi magab ja mida see tähendab, et ta purjus on. Ma rääkisin neile, kuidas inimene purju jääb ja kuidas asjad nii kaugele võivad minna. Nende jaoks jäi siiski arusaamatuks, miks sedasi juuakse ja miks onu oma koju magama ei läinud. See hetk on mälestusena laste jaoks võib-olla igavene ja hindamatu väärtusega, sest nad ütlesid ühest suust, et vaatepilt on hirmus ja nemad küll ei tahaks kunagi purjus olla.

Ma muidugi ei usu, et poisid saavad küpseks täiskarsklastena, kes end sõprade poolt kunagi mõjutada ei lase. Samas – mine tea, minu 25aastasest vennast on alkohol mööda läinud. Me siiski oma lastele täiskarsklust peale suruda ei saa, sest me ei ole ise karsklased, kuid me saame olla eeskujuks mõistliku tarbimisega. Lisaks saame olla avatud nende küsimustele ja ausad oma vastustes, saame olla põhjalikud oma selgitustöös ja taunivad alkoholi kuritarvitamise suhtes. Seda kõike me olemegi.õllekorgimaa

PS! Pilt ilmestab hästi, kui raske on laste ees teha nägu, et alkoholi pole olemas. See on üks põhjus, miks me pole teinud alkoholist laste jaoks „pole sinu asi“ teemat, sest varem või hiljem muutub see meie õllekorgimaal ka nende asjaks, aga nende seisukoht kujuneb juba praegu.

Pere ja Kodu: Koolipikendus pole häbiasi!

~ Liivi ~ 13 Comments

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 09.05.2015.  Möödunud on ligi aasta, aga mõtted ja tunded on endiselt samad, nii et äkki aitab see postitus veel sellel kevadel kedagi, kuigi koolipikenduse protsessid vist juba käivad. 

Tänaseks on meie esiklapse koolipikendus ametlik ja poiss läheb kooli 8aastaselt. Olen olukorraga rahul, sest ma olin koolipikenduse poolt juba enne selle vajaduse ilmnemist.

_MG_3957 (4)

Kõik sai alguse ühest pikast artiklist, milles psühholoogid selgitasid, miks võiks suvelapsed, eriti poisslapsed, saata kooli alles aasta hiljem. Mõtlesin tookord autoritega kaasa ning nõustusin iga nende väitega – enamasti on alles seitsmeseks saanud poiss ja kohe kaheksaseks saav tüdruk ebavõrdses seisus, isegi ühes eas tüdrukul ja poisil on vahe sees ja seda tihti õrnema soo esindaja kasuks.
Pole tõesti ime, miks nii paljude poiste haridustee jääb poolikuks, kui nad esimesest klassist alates jäävad õpetajate lemmikutest maha ning kodutööd tunduvad tundides kuuldud hiina keele jätkuna. Peagi kaob motivatsioon pingutada, kui isegi poole ööni tuupimise järel hinnatakse vaev „3“ peale.

Tookord oli meie suvepoiss alles kahene või kolmene ja ta oli alates sünnist esindanud arengutabeli alumist poolt. Ta hakkas keerama seitsmekuuselt, istuma kümnekuuselt ja seda ka omamoodi ehk ajas end toe najal püsti ja siis lasi endal pepuli kukkuda. Kõndima hakkas aasta ja kahekuuselt ning tolle artikli lugemise ajal oli ka tema kõne areng teistest temaealistest kehvem. Kuigi olin korduvalt kuulnud, et poisid arenevadki aeglasemalt ja küll varsti teistele järele jõuab, hakkasin end juba harjutama koolipikenduse mõttega.

Aja jooksul kinnistus see mõte aina enam, eriti siis, kui suvelapse poolteist aastat noorem vend talle juba numbrite ja värvide tundmises silmi ette hakkas tegema. Peagi ei olnud see ainult minu mõte, vaid ka tema pikaaegse staažiga lasteaiaõpetaja hakkas sellest minuga ääriveeri rääkima. Suur oli tema kergendus, kui ütlesin ise otse välja, et ma plaaningi lapsele koolipikendust taotleda. Minagi tundsin kergendust, sest õpetajalt saadud tagasiside kinnitas, et olen õigel teel.

Päris valutult kõik siiski ei läinud, sest õpetaja soovitas uut õppeaastat nooremas rühmas alustada ja see valmistas meile mehega muret. Me küll leidsime, et see on õige samm, kuid ikkagi kartsime, kuidas laps uues rühmas kohaneb, kuidas talle mõjub lahkumine vanast rühmast, kus tal olid juba oma sõbrad ja lemmikõpetaja. Minagi olin Esimese õpetajatega väga rahul ja kurvastasin, et laps enam nende käe all õppida ei saa. Lisaks olid nende rühmaruumid ühed avaramad ja laste omavaheline läbisaamine väga hea, Esimene ei kurtnud kunagi, et keegi oleks talle liiga teinud. Samas tema noorem vend rääkis iga päev, kuidas ta ei taha lasteaias käia, sest nende rühma Toots tegi talle pidevalt haiget.
Kuid hirmul olid suured silmad ja rühmavahetus läks väga kergelt. Esimene ootas rühmavahetust suure elevusega ja see elevus säilis ka uuel õppeaastal, ta kohanes kiiresti ja oli hirmus õnnelik, et tema õpetajaks sai lasteaia ainus meesõpetaja. Kui ta vanas rühmas oli üks nooremaid ja pisemaid, siis nüüd oli ta üks vanemaid ja kasvu poolest keskmine. Ka arengu poolest oli ta nüüd täitsa keskmine ning laps sai oma eduelamuse, mida ta vajas.

Varem ei teinud ta midagi kaasa, kapseldus oma maailma juba siis, kui nägi, et lauale tuuakse pliiatsid ja paberid. Kui laste tööd olid garderoobi üles riputatud, siis sain ma juba kaugelt aru, milline oli minu lapse oma – kõige valgem paberileht. Näiteks ükskord värvisid nad Eesti lippu ja kui mõni laps oli oma sinimustvalgele veel majad ja koerad juurde joonistanud, siis minu laps oli oma lipu vaid keskelt lõdva randmega halliks värvinud. Tema tööd jäid enamasti poolikuks ja töövihikus haigutas ka tühjus.

Nüüd ma juba saan imetleda oma lapse joonistusi ja voolimistöid, tema töövihikus on kõik püüdlikult lõpuni tehtud ning tema uued õpetajad imestasid, miks laps nende rühma üle viidi. Nemad ei ole näinud endassekapseldunud last, kes end teisteks kehvemaks pidades pliiatsi juba eos nurka viskab. Nemad näevad enesekindlat last, kes teeb rõõmuga kõike kaasa.

Seega rühmavahetus oli parim asi, mis meie lapsega juhtuda sai. Isegi judos käib ta nüüd motiveerituna ja õhkab iga kord, kui tore tund neil oli. Eelmisel aastal tahtis ta loobuda, sest ta kogu aeg kaotas või sai peksa, nagu ta ise ütles, kuid nüüd on ta korduvalt õnnest pakatanud, sest tal on judos hästi läinud, viimane kord oli isegi ainsana enda rühmast üllatusmuna võitnud. Ka kodus on ta nüüd palju avatum ja mõtleb kaasa, kui ristsõnu või nuputamisraamatuid lahendame.

Rühmavahetus oli ka seetõttu ainuõige otsus, et laps ei pea nüüd sellel kevadel pealt vaatama, kuidas tema vanad rühmakaaslased lasteaia lõpetavad ja kooli lähevad. Tema on enda tulevaste klassikaaslastega samas rühmas, lõpetavad koos ja lähevad kooli koos. Talle küll jääb pisut arusaamatuks, miks temaga samas eas naabripoiss ja sõbranna juba sellel sügisel kooli lähevad, aga teda lohutab see, et tema saab minna kooli koos oma parima sõbraga, kes on samuti rühma üks vanemaid nagu meie Esimene.

Laps ootab väga kooliminekut ja ma loodan, et tema elevus säilib ka koolitee alguses. Koolipikendus soosib seda igati ja annab võimaluse materjali kergemini omandada, on lootust, et ta kogeb ka esimeses klassis eduelamust, mis teda edaspidigi kannab. Meie näeme ja tunneme, et oleme teinud õige otsuse. Ma ei häbene absoluutselt, et mu laps aasta hiljem kooli läheb.

Küll on olnud erinevad meid ümbritsevate inimeste arvamused. Õnneks oleme kogenud rohkem toetust või lihtsalt ükskõiksust, sest mõnda inimest koolipikenduse tagamaad lihtsalt ei huvita. Ei peagi! Kuid oleme kogenud ka suhtumist, kus pärast pikalt aru andmist peetakse ikka meie otsust valeks ja heidetakse ette, kuidas teeme lapsele karuteene ning kuidas gümnaasiumi lõpetamisel poiss vihkab meid, kuna tema peab meie pärast lõpetama „vanaisana“ keset lastekarja. (Lõpetamise ajal viimast kuud 19aastane nooruk on ju ikkagi palju vanem kui mõned kuud enne lõpetamist 19aastaseks saanud klassikaaslased.) Pealegi elu ei peagi kerge olema ja harjugu laps sellega juba esimeses klassis!

Ma arvan, et vanemad ei peaks iga hinna eest püüdma selle poole, et nende laps oleks eakaaslastest parem. Pigem tuleks ikkagi püüelda selle poole, kuidas lapsel parem on. Ka ei peaks vastu sõdima, kui õpetajad soovitavad jätta lapse klassi kordama, pigem juba uuesti ja paremini, kui hambad risti lõpuni välja. Kui laps just enne lõppu ei murdu.

Ma tean, mis on koolistress, ma tean, mis tunne on olla teistest aeglasem, olen ka mina suvelaps, kes enne kooli ei käinud päevagi lasteaias. Neid kordi oli nii palju, kus ma püüdsin lahendada kiiresti ülesandeid, et teenida ära õpetaja heakskiit, kuid pidin enamasti pettunult pealt vaatama, kuidas teised olid minust kiiremad ja targemad. Reaalainetes algasid alati uued peatükid enne, kui mina vanad selgeks sain, ja nii muutusid matemaatika, keemia ja füüsika minu jaoks iga aastaga aina segasemaks. Samas minu detsembris sündinud väikevend omandas kõike lennult ja sai häid hindeid, kuigi ei avanud kodus koolikottigi. Tekitas trotsi küll.

Ma ei arva, et venna eelis oli see, et tema oli kooliteed alustades minuga võrreldes pool aastat vanem. Pigem ongi laste võimed erinevad ja minule oleks ehk samuti koolipikendus ära kulunud, samas vend oleks võinud vabalt aasta varem kooli minna. Koolitee puhul ei peaks lähtuma ainult lapse vanusest, vaid lapsest endast ja seda meie teemegi.

Julgustan ka neid, kes kaaluvad samuti koolipikendust. See ei ole häbiasi, kui vanemad toetavad lapse arengut temale sobivad tempos ega oota enamat, kui laps suudab anda.