On levinud arvamus, et abielu seitsmes aasta on kõige raskem. Meie jaoks on see müüt, sest meil olid kõik seitse aastat rasked.
Statistika ei toeta samuti seda teooriat, sest suurem osa abielusid lahutatakse juba enne kurikuulsat seitsmendat aastat. Meil on hästi läinud, sest tähistasime äsja seitsmendat pulmaaastapäeva ja ühtlasi panime punkti seitse aastat kestnud abielukriisile.
Kriis on tegelikult liialdatud, sest meie abielu ei ole kordagi juuksekarva otsas rippunud, aga pärast pulmapäeva on meie teel omajagu proovikive olnud küll – ehitustööd korteris ja majas, koondamine tööandja pankroti tõttu, pettasaamised uutes töökohtades, rahamured, kolimised, vanemate juures elamine, neli beebiiga, depressioonid ja nii edasi.
Esimesel kuul härra ja prouana ostsime korteri, mis vajas kõvasti remonti ning peagi saime aru, et ütlusel „majaehitus on abielu proovikivi“ on tõepõhi all, kuigi me maja ei ehitanud. Vaatamata sellele, et me olime sisustamisküsimustes alati ühel nõul ehk kompromissialdis Silver nõustus iga minu nägemusega, tekkisid remondi pärast pinged ning karvased ja sulelised hakkasid lendama.
See oli veel väike asi, sest majas lendasid juba abielusõrmused. Tegelikult ainult üks ja see ei olnud minu oma, kuigi olin siis ülimalt emotsionaalne rase. Ma olin ka ülimalt nõudlik ja ärritav töödejuhataja, seega polnud ime, et ehitajal kannatus katkes ja ta lepingust taganeda soovis.
Mõistva abikaasana korjasin ma tookord tema sõrmuse üles, pistsin selle koos enda omaga taskusse, läksin vannituppa, tõstsin kolksuga potikaane üles, tõmbasin vett ja välja tulles ütlesin, et lasin meie sõrmused potist alla. See ehmatas Silveri väga ära, ta võttis kõik oma sõnad tagasi ning mina võtsin taskust sõrmused välja – „TÜNG!“ – ja kõik oligi jälle korras.
Enne seda olin tegelikult ka mina sõrmusega bluffinud, aga seda sõrmusele kriime tekitamata. Näiteks kolm päeva pärast esimest pulma-aastapäeva ei saanud ma pimedas tagurdamisega hakkama ning Silver tegi selle kohta märkuse. Me pidime tema vanemate juurest minu omade juurde sõitma, et nendega uus aasta vastu võtta, aga mina võtsin solvunult suuna kodu poole ja tema mind ei takistanud ka.
Üksinda magamistoa aknast ilutulestikku vaadates nutsin endal silmad peast ja võtsin sõrmuse sõrmest, sest mu mees ilmselgelt ei armastanud mind. Tagantjärele mõeldes võiks see naljakas olla, aga kuna selliseid draamasid olen algusaastatel palju korraldanud, siis see peaks ilmselt kurb olema. Ah, keda ma lollitan, ma naeran kogu aeg enda üle ja Silver teeb seda samuti – naerab minu üle.
Me oleme olnud teineteise suhtes ennastületavalt kannatlikud ja mõistvad, vastasel juhul me ilmselt ei oleks enam koos. Suurem au kannatlikkuse osas kuulub Silverile, sest tema on pidanud üle elama minu (sünnitusjärgsed) depressioonid ja see pole üldse kerge olnud. Meie kummagi jaoks. Ka temal on olnud oma madalseisud ja need kõik on olnud tööga seotud. Kui tema seitsmeaastane töösuhe tööandja pankroti tõttu otsa sai, siis ta oli väga löödud – pärast „labidamehest“ asfalteerimistööde objektijuhiks tõusmist oli ta taas alguses.
Talveks leidis ta endale ajutise madalapalgalise töö, kevadel tõmmati tal järgmises kohas nahk üle kõrvade, kolmandas kohas ei küündinud palk lubatud tasemele ja pool aastat hiljem ei olnud enam täiskohaga tööd ka pakkuda, neljandast kohast põgenes ta pärast seda, kui töökoormus kasvas ligi 400 tunnini kuus ning vastu sai ta maohaavad ja palgasumma, mis kattis vaid meie kohustused.
Need poolteist aastat olid tema enesehinnangule ja minu turvatundele laastavad. Ma olin küll toetav ja mõistev, aga samas olin hirmunud, sest ma ei näinud enam seda töökat ja kohusetundlikku meest, kellesse mina armusin. Mõnel hetkel tundus, et ta on käega löönud ega usu enam endasse ja ma kartsin meie tuleviku pärast, sest meie toetusime temale.
Edasiste plaanideta lappas ta tuimalt töökuulutusi ega julgenud enam kuskile kandideeridagi, aga siis jäi silma kuulutus, milles otsiti teetöölist Soome ja ta saatis CV, kuigi tal ei olnud nõutud keeleoskust. Muude oskuste osakaal oli selle eest nii suur, et ta sai proovipäevadele ja sealt edasi pikema jututa tööle. Alguses oli küll keelebarjääri tõttu raske, sest ta on ainus eestlane soomekeelses brigaadis ning peale ülemuse ei oska ükski töökaaslane inglise keelt, aga käte ja jalgadega sai kõik selgeks tehtud ning tema eneseusk ja minu turvatunne taastusid kiiresti.
Muul ajal on olnud Silver minu tugi ja seda ka siis, kui tal on olnud raske mind mõista. Minulgi on olnud raske end mõista. Kuna kõik lapsed on olnud kehvad magajad, siis olen ligi 6 ja pool aastat magamata olnud ning sellest on tekkinud palju pingeid.
Olen olnud lapsikut trotsi täis, olen olnud kade Silveri peale, kui tema on saanud minna alumisele korrusele magama või Soomes oma vähestel vabadel päevadel lõunani põõnanud. Mis siis, et tema on lasknud pärast elutoa diivanil veedetud ööd minul hommikul kauem magada. Ikkagi on ebaaus, et temal rindades piima ei ole ja mina olen pidanud seetõttu 1800 (liialdamata) ööl asendamatu olema. Kuigi ma tean, et temal ka ei ole kerge, olen ikkagi talle tema võimalusi ette heitnud.
Olen olnud päriselt fuuria, nagu ta mind hellitavalt kutsub. Teine hellitusnimi on füürer. Ühesõnaga, ei ole Silveril minuga kerge olnud, ta on pidanud palju kikivarvul käima.
Aga seda kõike on viimasel ajal aina vähem ja edasi saab minna ainult paremaks. Seda kinnitas ka see, et me saime esimest korda pärast Esimese sündi kahekesi terveks ööpäevaks välja minna. Veetsime aastapäeva Viimsi spaas, kus olime ka pulmaööl. Kui mitte arvestada neid kordi, kus ma lõpurasedana Silveril komandeeringutes külas käisin ja hotellis ööbisin, siis viimane selline romantiline puhkus jäi 2008. aasta märtsikuusse.
Esimese lapse kõrvalt me ei kibelenudki kuskile, teise kõrvalt hakkasime juba igatsema meie kahe vaba aega ning sealt edasi oleme kohati lausa meeleheitel olnud, sest oleme nii väga tahtnud oma toredate laste juurest kaugele põgeneda, et veidikese kahekesi meelt lahutada.
Ühest küljest on lapsed meid veel rohkem lähendanud ja suhet tugevdanud, aga teisest küljest on see meie suhet ka õõnestanud. Alati imestan, kui räägitakse, kui harmooniline on elu pärast lapse sündi. Ei olnud mitte midagi harmoonilist selles, kui meie beebi ööd ja päevad nuttis ning me kumbki aru ei saanud, mida ta tahab, miks ta nii teeb, mis tal viga on. Ise olime väsimusest närvilised ja elasime end teineteise peal välja, mitte ei olnud õnnest uimased. Tõsi, on olnud ka ilusaid hetki, aga iga lapse beebiiga on siiski katsumus olnud.
Pulma-aastapäeval meenutasime olnut ja imestasime, kui palju katsumusi on meie teele jäänud, kui palju meie elu on muutunud ja kuidas me ise ei ole peaaegu üldse muutunud. Veidi rahulikumad oleme küll ja „pilt on, aga häält ei ole“ olukordi meie abielus enam ei esine, aga muidu oleme ikka sama lapsikud ja tobedad nagu suhte alguses.
Mõnikord tekib küll küsimus, kui vanad me oleme, kui teineteist mööda maja taga ajame või teineteisel suvalisel ajal pükse alla tõmbame (okei, see on rohkem minu teema), aga võib-olla see lapsik huumor ongi aidanud meil olmestressiga toime tulla. Oleme seitsme abieluaasta jooksul olnud koos rohkem halvas kui heas ja näinud teineteise kõige inetumaid külgi, miski on ju pidanud selle kompenseerima.
Olmestressis on meie halvad küljed tundunud tegelikkusest isegi halvemad ja ma olen rasketel aegadel mõelnud küll, kas ma olen ikka õige inimesega koos. Tean, et Silver on endalt sama küsinud. Tean ka seda, et täna on tema vastus „jah“, nagu ka minu oma. Mul on Silveriga väga vedanud, ta on väga hea abikaasa ja isa ning ma austan ja armastan teda kogu südamest!
Kui ma sügisel sensitiivi juures käisin ja talle Silveri pildi ulatasin, siis ütles ta pikemalt mõtlemata: „Oh, tema on hea mees! Ta on väga aus mees, ta ei ole sind reetnud ega reeda ka!“ Kusjuures ma ei ole Silveris kahelnud ega küsinud ka midagi, kui pildi ulatasin, kuid sellist iseloomustust oli siiski hea kuulda. Ka muu, mida ta Silveri kohta nägi, oli väga täpne. Mul tõesti on hea mees ja ma ootan põnevusega meie järgmist seitset abieluaastat!
PS. Lugesin nüüd uut teooriat, et suhte 12. aasta on see kõige raskem. See hakkas meil just jooksma, aga pärast seitset aastat abielukriisi peaks see 12. aasta käkitegu olema.
PPS. Me oleme endalt palju kordi küsinud, kes need lollid on, kes abielluvad detsembris, kui ühe emal on sünnipäev ja teise isal, onul ja vennal samuti ning enne pulmi on jõulud ja pärast aastavahetus. Ma ei tea, mida me mõtlesime! Nüüd veeretame igal aastal detsembrikuus sente… 🙂
