Pere ja Kodu: Neli last ja lasteaed

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 11.11.2014. Huvitav on lugeda, kuidas asjad ja mõtted olid aasta tagasi või kevadel, mil kirjutasin samuti lasteaiast. Ka selle postituse lisan kohe jutti, sest tore on enne praeguse olukorra kirjeldamist meenutada vanu mõtteid ja plaane, mis teoks ei saanud. 

Olen kohanud arvamust, et kodused emad saadavad oma suuremad lapsed selleks lasteaeda, et nad jalust ära saada. Arvatakse vist, et kodus on hulga kergem olla, kui vähegi iseseisvamad lapsed on minema saadetud. Enda mätta otsast võin öelda, et päris nii see ei ole.

Palju kergem oleks magamata ööd kompenseerida hilisema ärkamisega. Tegelikult ärkame me niigi hiljem kui paljud teised, sest lapsed lähevad lasteaeda kella üheksaks, kuid sunniviisilise äratuseta me teeksime sellel ajal alles silmad lahti.

Seega on raske tõusta poolteist tundi varem, et jõuda õigeks ajaks kolmesaja meetri kaugusele lasteaeda. Tegelikult ei jõua me vähemalt pooltel kordadel õigeks ajaks kohale, ilmselt peaksime veel varem ärkama. Minul tuleb seda varsti nii või naa teha, sest mõne aja pärast pean igal hommikul olema valmis vajadusel lund rookima, et vanker garaažist kätte saada ja väravast välja pääseda.

Hommikud nelja lapsega ei ole väga lõbusad, sest pisemad on väsimusest nutused, suuremad pahurad ja minu taluvuslävi madal.  Ma annan küll lastele aega rahulikult oma tempos ärgata, sest enne, kui nad saavad alumise korruse vallutada, tuleb vähemalt pliidi alla tuli teha, et sooja saada.  Kui tahan veel eriti eeskujulik ema olla, siis keedan ruttu pudru ka valmis, kuni lapsed teisel korrusel virguvad. Ja siis läheb lahti hullumaja!

Kes ei ole veel riidesse saanud, kes on endale valed riided selga pannud, kes on oma riided üldse ära kaotanud ja kes jookseb eest ära või muutub süles sültjaks massiks, kui teda riietada üritan. Siis on nad kõik rivis – kellel ajab mingi rõivasilt sügelema, kes ei saa sokke jalga, kes ei saa endale ühtegi asja ise selga, kes keda kiusab ja kes küsis esimesena ja nii edasi. Selle kõige juures karjub Neljas mulle miljon korda „mäm-mäm-mäm“ kõrva.

Laua ääres korrutan juba päris mitmendat aastat, kuidas tuleb süüa taldriku kohal, et ei kukuks midagi pluusi peale. Mõnikord siiski kukub ja enamasti just siis, kui lapsel on seljas heledad riided ja kukkujaks on ketšupist nõretav viimane tükk omletti või muud sarnast. Viis minutit jälle kadunud! Kui ma ei aitaks riideid vahetada, siis kuluks tegevuse peale ilmselt kolm korda rohkem aega.

Eelmisel nädalal mõtlesin ühe hommikusöögi ajal, et küll on tore graafikus olla, aga Murphy ilmselt kuulis seda, sest minut hiljem kukutas Kolmas oma kausi koos piima ja hommikusöögihelvestega laua kõrval istunud Neljandale pähe, laps sai muhu ja tilkus magusast piimast, põrandal oli katastroof ning lisaks Neljanda valunutule kajas kõrvus ka Kolmanda ahastav ulgumine, sest tema söök kukkus maha. Mina tahtsin ka selle kompoti peale ulguma hakata, aga polnud aega, sest üks laps vajas pesu ja uusi riideid, teine süüa ning põrand puhastamist.

Tavaliselt hommikusöögi ajal juba koidab, et aeg ei halasta ja jube kiireks läheb. Pean katkise grammofonina korrutama, et nad sööksid kiiremini (aga samas ei mätsutaks ega ajaks endale midagi peale) ja lõpetaksid kõik muud kõrvalised tegevused. Ise söödan samal ajal Neljandat ja tegelen selle jamaga, mida ta suust välja võtab ja käte vahel mudib – iga teine amps tuleb üle vaadata, jumal teab, mida talle sisse söödetakse.

Kui taldrikud on tühjad, siis ummistub meie kaheruutmeetrine vannituba hambapesijatega ja ainult Esimene on tänaseks saavutanud sellise vilumuse, et temal luban hommikuti iseseisvalt hambaid pesta (õhtuti veel harjan korralikult üle), aga teised kolm suud saavad kaks korda päevas iseseisva harjutamise lõpus ühe korraliku hambapesuteenuse.

Kõige raskem osa on õueriietesse saamine. Esik on kitsas, lapsi on palju, riideid veel rohkem ja kordub sama, mis toariietegagi – kes paneb valed riided, kes ei saa riideid selga ja trambib jalgu vastu maad, kes nutab kõrval, sest tahab, et aitaksin teda samal ajal, kui ma Neljandat riidesse panen.

Kui viimane riidesse saab, siis esimesel on juba palav. Minul on higimull otsa ees isegi õueriieteta. Sellega ei ole alati kõik veel läbi. Oi, kui palju kordi on Neljandal just siis paksem häda mähkmesse tulnud, kui mina olen valmis minema hakkama. Mitte vähem kordi pole Kolmas täisvarustuses teatanud, et tal on nüüd pissihäda.

Oi, ma unustasin mainida, et selle kõige keskel kuulen vähemalt mitukümmend korda: “Miks sa meid nii vara üles ajasid, ma tahan veel magada? Ma ei taha lasteaeda minna. Miks sa meid varem üles ei ajanud, et me oleks saanud multikaid ka vaadata? Ma  ei lähe lasteaeda! Kas meil on praegu aega mängida ka? Miks? Me ei saa MITTE KUNAGI mängida! Miks ma pean lastaeda minema? Miks? Miks?? MIKS?!?”

Etteruttavalt ütlen ära, et õhtul kordub lasteaias sama, kui silmapiirile ilmun: “Miks jubaaaa?! Ma pole üldse mängida saanud! Miks sa nii vara tulid? Miks sa Teist esimesena ei toonud? Miks sa Esimest esimesena ei toonud? Miks ma kauem olla ei saa? Ma ei saa MITTE KUNAGI lasteaias mängida!”

Tagasi hommiku juurde. Kuigi lasteaed on vaid viie minuti kaugusel, on tihti jalutuskäik sinna pikk ja vaevarikas. Kord jalutab üks ees minema ja teine jääb maha, kord koperdab keegi vankri ees, kord on keegi keset teed, kord tahetakse mõnest lahtisest väravast sisse minna, siis leitakse mõni haruldane puuleht, oks, kivi, kommipaber või porilomp, millest ei saa üle ega ümber. Ma isegi ei tea, kellele ma kogu aeg seletan, et tuleb kõndida korralikult tee ääres, ja seda kiiresti, sest me pidime viis minutit tagasi lasteaias olema.

Tavaliselt läheb Esimene maja eest üksinda edasi ja mina viin Teise teisele poole maja tema rühma, kus ka enamasti veel kakleme, sest ta ei taha riideid vahetada, turtsub ja tigetseb.

Kui ta lõpuks leebub ja ma tagasi õue saan minna, siis Teine läheb akna peale ja lehvitame teineteisele seni, kuni ma silmapiirilt kaon, enne saadame veel õhumusisid ka. Edasi liigun Esimese rühma, et ta üle kontrollida ja kallistades head aega jätta. Tema juures läheb kiiresti ja kiire mul alati ongi, sest jätan pea alati väiksemad õue, aga neile see eriti ei meeldi. Tegelikult meeldis viimane kord Kolmandale väga, sest ta ei olnud kahekohalisse vankrisse kinni pandud, vaid sai vabalt porilompides joosta.

Kui suured poisid on teiste laste sekka saadetud ja me pisematega koju tagasi jõuame, siis on kell tavaliselt pool kümme. Järgmised seitse tundi suuremate omavahelise kaklemiseta mööduvad linnutiivul. Ainus pluss suuremate „jalust ära saatmise“ juures ongi see, et minu kõrvad puhkavad kraaklemisest ja poisid üksteisest. Mõnikord küll tehakse õhtuse kaklemisega päevane puhkus tasa, aga üldiselt parandab väike lahusolek nende läbisaamist.

Muus osas „ainult“ kahe väikese lapsega kodus olemine kuidagi kergem ei ole. Hommikuse äratuse tõttu on tujud ettearvamatud, minu küljes rippumist esineb rohkem ja silmist ei saa ma neid üldse lasta, sest ei ole kedagi, kes ära kaebaks, kui pisemad pahandusi teevad või Neljas kaskadööri mängib.
Ma isegi ütleksin, et minul oleks kergem, kui keegi lasteaias ei käiks. Kuu aega tagasi oleksin kirjutanud, et haigusi oleks samuti vähem – küllap olekski, aga sellel teemal toimus huvitav suunamuutus, millest kirjutan järgmises postituses.

Lasteaiast loobuda ma ei taha, sest ilma selleta oleks meil kõigil veel raskem kohaneda üleöö koolieluga. Pärast viieaastast kaootilist titemajandust oli ja on siiani raske isegi lasteaiaga kohaneda. Tunnen lausa hirmu kooli ees, sest siis ei saa enam nii kergelt vabu päevi teha või iga väikese nohuga lapsed koju jätta. Tahaksin vaid loota, et selleks ajaks on meil kõigil ööd magamiseks ning režiimi on kergem luua.

Mõningane režiim ei ole ainus, miks lasteaeda oluliseks pean.  Kuna minu pisikeses „lasteaiarühmas“ on erinevas vanuses lapsed, siis mul on keeruline leida õpetlikke tegevusi, mis sobiks neile kõigile – paratamatult muutuvad kõik „mängime kooli“ üritused „hullumaja mängudeks“, millest ma tahaksin kiiresti välja saada. Lasteaias on neil eale vastavad tegevused ja eakaaslased, kellega kambavaimus uusi teadmisi ja oskusi koguda. Vähem oluline ei ole nende sotsiaalne elu, vaheldus kodusest argirutiinist, puhkus minust ja üksteisest. Kolmapäeviti puhkavad nad jälle kodus, et lasteaed liiga rutiinseks ja väsitavaks ei muutuks.Lasteaed

Lisaks kõigele sellele mulle endale lihtsalt meeldib meie lasteaed. Kuna mina ei ole käinud lasteaias, siis saan nüüd läbi enda laste lasteaiaelu maitsta ja mulle meeldib see. Järgmisel aastal samal ajal räägin võib-olla teistsugust juttu, sest suure tõenäosusega on mul siis „nelja lapse ja lasteaia“ asemel neli last lasteaias ning saan seda lasteaiaelu maitsta rohkem kui seedida jõuan…

Pere ja Kodu: Suhetest ja isadepäevast

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 04.11.2014. Kõikidele postituses olevatele numbritele lisage mõttes aasta juurde. 🙂 

Hakkasin kirjutama teisel teemal, aga vahepeal jõudsin kiigata Madli blogi, kus ta leiab, et isadepäev imeb, ja minul muutis tuul suunda. Kirjutama ajendab tegelikult järgmine lõik: „Siinsed teised blogijad on – Natalja mitte – (alles) olukorras, kus lapsed on väiksed, abikaasa armas ja lootused tulevikule kõrged. 10 aasta pärast on teemad teised: kuidas lapsi lahutuses säästa, kuidas vara jagada, kas leitakse üldse keegi uus jne.“

Ma ei taha Madlile sugugi vastu vaielda, sest statistikale toetudes ei ole väga tõenäoline, et ülejäänud 12-st blogijast on kõik oma partneriga 10 aasta pärast endiselt koos.  Ma ei spekuleeri, milline meie suhe siis on, aga tänase kohta võiksin öelda, et olukord, kus lapsed on väikesed ja neid on lausa neli, on suhtele pigem proovikivi. On olnud palju kordi, kus abikaasa ei olegi nii armas ja seda meie mõlema seisukohalt. Kuid me oleme endale teadvustanud, et see seis on ajutine ja me saame ükskord oma une ja magamistoa tagasi, leiame teineteise jaoks rohkem aega ehk paremad ajad on alles ees.

Me oleme iseloomudelt erinevad, aga ellusuhtumiselt sarnased ja just see muudab meie liidu tugevaks. Me oleme Silveriga mõlemad konservatiivsed, kui asi puudutab abielu ja perekonda, see on see, mis mulle kindlustunde annab. Ma usun, et meid on palju mõjutanud inimesed meie ümber. Mind on päris kindlasti mõjutanud minu vanemate suhe, kes alles möödunud kuu lõpus tähistasid oma 27. pulma-aastapäeva. Kuigi ma olen demonstratiivselt näppe kurku toppinud, kui olen neid suudlemas näinud, siis olen tegelikult rõõmus olnud, et nad seda endiselt teevad.

Silveri vanemad abiellusid samuti väga noortena ja eelmisel aastavahetusel tähistasid nad kuldpulmi. Nende esimene poeg oli üle 20 aasta vabaabielus endast vanema naisega, kes kevadel lahkus siit ilmast. Teine poeg on olnud vabaabielus vähemalt 25 aastat, nad on suureks kasvatanud kaks last ja nende suhe on endiselt harmooniline, nad on alati koosviibimistel teineteise embuses nagu värskelt armunud. Toon neid alati eeskujuks, kui Silver üritab mulle selgeks teha, et me pole enam teismelised, et võiksime avalikult kudrutada. Tütar on samuti oma kaaslasega pikalt koos olnud, neil on 18-aastane tütar ja 8-aastane poeg. Keskeas saadud pesamuna ehk Silver, on end mulle pühendanud ligi 11 aastat, meie vanuseid arvestades see number suurem olla ei saakski. MeieNende suhete ühiseks omaduseks on see, et need on loodud (veri)noorelt. Me olime Silveriga vaid 15 ja 20 aastat vanad, kui meil sõprusest midagi enamat tekkima hakkas. Me oleme põhimõtteliselt koos kasvanud, meie „minad“ on arenenud teineteise kõrval teineteisega arvestades, me mõlemad kolisime vanematekodust ühisesse koju ja seega ei ole meil olnud raske harjuda kooseluga, sest me kumbki ei teadnud, mis tunne on üksi elada, majandada ja ainult iseendaga arvestada.

Kui mõtlen tutvusringkonna suhtes laiemalt, siis mulle tuleb pähe väga palju pikalt koos olnud paare ja alles korraliku ajude ragistamisega hakkavad meenuma purunenud suhted. Viimaseid on tegelikult üsna palju, aga nad lihtsalt ei paista kohe välja läbi minu roosade prilliklaaside. Arvan, et Madli näeb samuti seda, mida ta tahab näha ja seda ei saa pahaks panna.

Isadepäevast rääkides, siis meie poiste rühmades seda vist ei tähistata, ühes rühmas jääb kindlasti ära ja teises pole ka kuulnud, et midagi toimuks. Ühiskondliku tähistamise vastu mul siiski midagi ei ole, kuigi Silveri osalemine isadepäevaüritustel oleks vähetõenäoline, seda ka siis, kui ta töötaks Eestis. Tööiseloom on lihtsalt selline.

Seega kaastundest meie laste vastu ei peaks küll päev ise ega ükski üritus ära jääma. Tegelikult ei ole vaja isegi kaasa tunda, sest lapsed on harjunud sellega, et issi on kord pikalt ära ja siis jälle pikalt kodus.  Ja kui issi on kodus, siis ta võtab ohjad üle ning ärkab koos lastega, teeb neile putru, viib nad lasteaeda ja toob sealt, möllab ja mängib nendega, vannitab või saunatab, peseb nende hambaid ja lõikab küüsi, vahetab mähkmeid ja paneb nad õhtul magama, ilmselt annaks rinda ka, kui saaks. Ma üldse ei imesta, miks Neljas teda emmeks kutsub…

Pühapäeval peame teda kindlasti meeles, kuigi ta on esimest korda isadepäeval ära – küll me mingisuguse üllatuse talle ikka välja mõtleme. Kooki sööme hoopis minu ja Silveri isaga, nagu oleme seda igal aastal teinud, seekord lihtsalt ilma Silverita.

Meie jaoks ongi isadepäev olnud pigem meie isade päev, enda pere keskel ei ole me tähtpäevale erilist rõhku pannud. Ma õhkan nagunii Silverile pidevalt, kuidas ma teda meie laste isana imetlen, seega minupoolsest tunnustamisest tal puudust ei ole ja lapsed on siiani veel liiga väikesed olnud, et isadepäevast midagi erilist arvata, ka nende jaoks on see olnud lihtsalt üks järjekordne koogiralli. Seega on Silveri isadepäevad alles ees ja võib-olla ongi need hoopis kauges tulevikus kõige toredamad, kui lapsed tulevad oma peredega meie juurde kooki sööma.

Pere ja Kodu: Kuidas me kinos käisime

Üleeile aasta tagasi. Avaldatud Pere ja Kodu blogis 28.10.2014.

Reede hommikul viisime suuremad lapsed lasteaeda, pisemad minu ema juurde ning plaanisime minna Coca-Cola Plazasse perekomöödiat vaatama. Tegelikult tahtsime minna vaatama „Raevu“, „Kohtunikku“ või „Valemaandumist“, aga lõunasel ajal neid ei näidatud, seega tuli leppida perefilmiga, mille nime ma ei mäleta, aga mille treiler tundus lõbus.

Kui lapsed said üle antud ja meie olime juba umbes 20 kilomeetrit Tallinna poole sõitnud, suri auto välja. Masin läks küll uuesti käima, kuid linna sõitmisega enam riskida ei julgenud ning võtsime suuna kodu poole tagasi. Paari kilomeetri pärast suri auto taas välja ning käima läks vaevaliselt. Sedasi mitu korda ja oli selge, et nii me küll koju ei jõua. Lõppeski see sellega, et isa vedas meid köie otsas enda juurde.

Kuna saime juba auto ostmisega tünga ning oleme masinat suurte summadega remontinud, siis hakkasid rahanumbrid taas silme ees jooksma. Härral ei olnud aimu ka, milles asi olla võib, minul veel vähem, seega oli mõte tellida treiler ja meie Grand Voyager Silberautosse toimetada. Jätsin juba mõtetes meie pulma-aastapäeva spaapuhkusega hüvasti.

Kuid isa oli lugenud, et esimeste miinustega olid sel päeval juba mitmed diiselautod tee äärde jäänud – seega tekkis võimalus, et meie masin ütles samuti külma pärast üles. Väljas oli küll vaid -7 kraadi, aga sõidu ajal oli tuulekülm pigem kaks korda suurem.originaalLäksime selle variandi peale välja ning sõitsime minu vanemate autoga Rakverre  uut kütusefiltrit ja diislilisandit ostma. Meiega samal ajal oli Silberautos veel üks hädaline, kelle puhul selgus kohapeal, et kütusefilter oli parafiini täis. Aina enam hakkasime uskuma, et meil ongi sama jama.

Tagasiteel võtsime poisid lasteaiast peale ning edasi liikusime kahe autoga, et oleks varuvariant olemas, kui Voyageri korda ei saa. Üks lastest oleks pidanud siis küll vanaema juurde ööseks jääma, sest Härra auto on viiekohaline.

Kui minu vanemate juurde tagasi jõudsime, siis oli Voyager soojas ruumis nii palju kosunud, et Härra sai veidi turtsuva masinaga viie kilomeetri kaugusele oma vanemate juurde estakaadi peale sõita. Pärast kütusefiltri vahetamist hakkas auto taas normaalselt tööle ehk meie kinopäevale saigi saatuslikuks külma ilma ja vana filtri kooslus.

Kinno me seega ei jõudnud, aga ajaliselt ja rahaliselt kulukat kino saime küll.  Meeleolu oli meil siiski üleval, sest see oli juba lihtsalt tragikoomiline, kuidas meie plaanid taas luhta läksid. Oh jah, eneseirooniast sel päeval puudu ei jäänud.

Eile läksime uuele katsele ja see oli edukas. Suuremad lapsed läksid lasteaeda, pisemad minu emale, meie jõudsime probleemideta linna, ostsime Härra autole mõned varuosad, sõime kõhud täis, vaatasime „Raevu“, kihutasime otse Kadrinasse, et poisid lasteaiast normaalsel ajal kätte saada ja läksime neljakesi pisematele järele. Tuli oli kogu aeg takus.

Filmivalik paraku edukas ei olnud, vähemalt mitte minu jaoks. Ma vaatasin esimest korda sõjafilmi mõttega, et see kõik on olnud kellegi jaoks reaalsus… Ja siis minu jaoks on see meelelahutus?!

Seekord ei olnud. Ma vaatasin ja nutsin ning süda pidi sees lõhkema, kui kujutasin ette Härrat ja meie poisse lahinguväljal. Ma elasin seda filmi raskelt üle, veel koduteelgi pühkisin pisaraid. Võib-olla oleksin pidanud saatma Härra üksinda sõjatandrile ja ise samal ajal midagi muud vaatama, näiteks perefilmi, mille nime ma ei mäleta, aga mille treiler tundus lõbus.