Pere ja Kodu: Mammakriis

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 24.10.2014. 

Minust sai eile varahommikul kahekordne tädi. Käisin pisikest ilmakodanikku juba haiglas vaatamas ja meel läks nii härdaks – küll ta on armas väikene ime! (Jeerum, see ime saab homme aastaseks. Juba!)MammakriisKui esimene emotsioon üle läks, siis mõtlesin, et tore on nii pisikest korra süles hoida ja nunnutada, aga endale ei tahaks. Minu titeisu on ikka pikaks ajaks rahuldatud, kui mitte igaveseks.

Kuna olen esimest korda seisus, kus mul on kodus aasta ja kahe kuune laps ning ma ei oota järgmist, siis tunnen, nagu paistaks vabadus. Mul on justkui keskeakriis, aga oluliselt leebemas vormis, nimetagem seda mammakriisiks. Tunnen rahulolematust oma välimuse, argielu ja kõige muu suhtes. Tahaksin oma kookonist välja tulla, särama hakata, tunda end millegi enama kui meeleheitel koduperenaisena. Meest ma noorema vastu vahetada ei plaani, aga muutusi tahaksin küll. Tahaksin teha midagi pöörast, tahaksin end elavana tunda.

Eile tegingi meeletustega algust ja käisin kõrva augustamas. See ei ole pikalt kaalutud samm, vaid paar päeva vana idee tulemus. Mul on ühes kõrvas nooruse rumaluse tõttu kaks auku ja üks neist seisis oma kümme aastat kasutuna, aga nüüd panin sinna pisikese täpi ning mulle hakkas kahe kõrvarõnga kooslus väga meeldima.
Kohe nii väga, et lasin teise kõrva ka ühe augu juurde teha. Veel nädal tagasi ei oleks ma osanud arvatagi, et ma midagi nii metsikut võiksin teha, pidasin end liiga vanaks sellisteks asjadeks.

Kui ma Härrale teatasin, et kavatsen midagi pöörast teha, siis ta küsis: „Kas midagi sama metsikut nagu siidri joomine?“ Ajas naerma küll, aga samas tekkis erilise oiviku tunne, sest tõesti – pudel siidrit on olnud minu jaoks midagi pöörast.

Vähemalt on kerge argirutiinist välju tulla, piisab siidripudelist või uuest kõrvaaugust. Mine tea, äkki ühel päeval joon lausa kangemat kokteili või teen tätoveeringu. Praegu olen aga rõõmus tulitava kõrvalesta üle ning imetlen oma uut raju väljanägemist.

Tegelikult ongi „vabadus“ juba käega katsuda… Ma olen tänaseks olnud 6 aastat ja 10 kuud rase ja/või imetav ema. Kõik poisid loobusid rinnapiimast, kui ma olin umbes kolm kuud rase. See tähendab, et mul on alates 2007. aasta detsembrist olnud tuhat hetke, kus olen pidanud arvestama „vastunäidustatud  raseduse ja imetamise ajal“ aspektiga.

Ma olen oodanud pikalt oma mandlioperatsiooni, vältinud mitmeid ravimeid, loobunud soovitud kehahoolitsustest, lõõgastusseanssidest, infrapunasaunast, olen olnud kõrvalseisja rollis, kui teised on möllanud vee- või lõbustuspargis, olen edasi lükanud 4D/5D kino külastamist, seiklusradadel turnimist, vere loovutamist, tätoveerimist ja nii edasi.

Doonoriks ma enam hakata ei saagi, sest vahepeal keelati vere loovutamine psoriaasihaigetele ära ja see punkt tuleb nüüd minu „enne surma tahan…“ listist maha kriipsutada.

Võib-olla peaksingi oma viimase kahe kuu meeleolu mammakriisiga seletama. Ma ootasin Neljanda aastaseks saamist, sest tahtsin, et ta kiiremini vähegi asjalikumaks tegelaseks muutuks, aga pärast seda küsisin endalt, kas ma oskan üldse tulevikuga midagi peale hakata, kui mul ei ole enam väikest beebit olemas ega tulemas.

Keskeakriisis tuntakse vast sama – oodatakse, et linnupojad pesast välja lendaks, aga samas tuntakse hirmu tühja pesa ja vaba aja ees.

Tühja pesa ja liigse vaba aja muret minul nii pea ei teki, aga mure iseenda pärast oli mul küll. Vahepeal arvasin, et mõistan emasid, kes saavad kümme last järjest. Mulle tundus, et Neljanda suuremaks kasvamise ja asjalikuks muutumisega ei ole mina emana enam asendamatu, seega ei ole ma enam keegi – tuleb ruttu uus laps teha, et ma oleksin keegi.

Olen viimase kahe kuu jooksul olnud mõtete ja emotsioonide virrvarris ning end kohati päris hulluna tundnud, aga nüüdseks on sellest hirmust saanud pigem ootusärevus tuleviku ees.
Nii palju on näha ja teha, seda nii lastega kui ka lasteta ning viimast olekut on aina kergem organiseerida. See on meie kõigi vabadus, mida ma oma mammakriisis ootan.

Seetõttu ei kadesta ma üldse oma õde, kes on praegu oma pisikese poja jaoks asendamatu. Esimest korda oma täiskasvanuelus tunnen, et vastsündinu ei tekita minus erilisi emotsioone, kui, siis ainult kergendust, et ta minu oma ei ole.

Õele soovin muidugi õnne ja kannatlikku meelt ühe armsa beebi asjalikuks poisiks kasvatamisel.

Pere ja Kodu: Minu kauaoodatud vaba õhtu

Avaldatud Pere ja Kodu blogis 14.10.2014.

Lõpuks see juhtus – ma sain kauaoodatud vaba õhtu! Kui ma lapsed õhtu eel vanaemade vahel olin ära jaganud, siis mõtlesin, et lähen koju ja magan. Magan kohe hommikuni välja. Olin nii väsinud ja tüdinud… Aga nii kui ma autosse istusin ja raadio põhja keerasin, tuli eluvaim sisse! Nautisin seda, et ma ei pidanud kuulama lastelaule ega kellegagi maid jagama. Ma sõitsin, laulsin kaasa, nägin sügise värve ja elasin!

Ma käisin poes ja kulgesin rahulikult riiulite vahel, sest kuskile ei olnud kiiret. Ostsin ette nädala toiduvarud ja kuhjasin endale head ja paremat, mida õhtul üksinda teleri ees nosida. Ma sain autost kõik asjad segamatult tuppa viia, segamatult esimese asjana enda riided ära vahetada, segamatult toidukraami kappidesse jagada.

Kuna ma korjasin autost kokku ka kõik mänguasjad, mis sinna olid kogunenud, siis tundus auto sisepuhastus järgmise sammuna hea mõte. Seda ma tegingi, alustasin prahi korjamisest ja leidsin tšekke isegi kahe kuu tagusest ajast. Saiapuru laste turvatoolides oli ilmselt sama vana. Käisin auto tolmuimejaga üle ja mõtlesin, et järgmisel päeval võiks käia autopesulas ning lasta kuskil veermikku kontrollida.

Edasi tegin oma esimese “lillepeenrakatsetuse” tühjaks. Kaevasin välja gladioolid, tirisin välja suvelilled ja umbrohu, lõikasin maha pojengid. Gladioolisibulatega kaevasin välja ühed ema antud lillejuurikad, mille välimust ma paraku ei näinudki, sest meie Lotte hoidis neid kenasti piiratuna. Maitse oli järelikult hea. Ma ei teagi, kas ma nüüd päästan või tapan need juurikad, kui need koos gladioolisibulatega talvituma panen. Eks kevadel selgub.

Viisin veel küülikutele head ja paremat süüa, väntsutasin ja paitasin neid ning võtsin plaani järgmisel päeval nende puuris suurpuhastuse teha. Korjasin neile mõned pisikesed magusad sibulõunad puulehtede alt  ja mõtlesin, et võiksin juba riisuma hakata, aga matsin selle mõtte kohe maha ka. Las need ilusad värvilised lehed kaunistavad aeda, neid langeb nagunii veel.GladioolidToas panin gladioolid vaasi ning vaasi panin madalale lauale, ma ei pidanud kartma, et keegi need ümber ajab. Panin põlema paar tundi varem ostetud lõhnaküünla. Tegin elutoa korda, tõin välja kõik hea ja parema ning sättisin end diivanile. Plaanisin vaadata „Su nägu kõlab tuttavalt“, aga kuna seda saab vaadata Elioni kordusTV pealt ka reklaamideta, siis laenutasin hoopis filmi. Soovituste all jäi silma „Ema vaba õhtu“ – mis oleks minu vabasse õhtusse veel paremini sobinud?

Filmi alguses tabas mind suur äratundmisrõõm ja –kurbus. Ühes stseenis kirjeldas ema end Hulkina, kes ei taha Hulkiks muutuda, aga see lihtsalt juhtub. Ma tundsin, et see kirjeldab ideaalselt minu viimase aja käitumist. Lapsed olid mind nii hulluks ajanud, et ma muutusingi iga päev Hulkiks, korduvalt. Ma ei tahtnud seda, aga see juhtus.

Vahepeal läks film veidi üle võlli, aga lõpp oli taas emotsionaalne. Hakkasin kahe stseeni peale nutma ja pärast filmi lõppu tundsin igatsust oma laste järele. Kuigi tegu oli tüüpilise kerge komöödiaga, oli minul seda filmi vaja. Ma sain naerda ja nutta ning kinnitust sellele, et ma ei ole üksi…

Kuna kell oli veel vähe, siis otsustasin näosaate ka ära vaadata. Samal ajal parandasin ära lahtised õmblused, nõelusin kinni augud, õmblesin ette äratulnud nööbid ja opereerisin Esimese kaisuelevandile kõrva külge tagasi. Saate teise poole ajal töötlesin juulis tehtud fotosessiooni pilte (see on isegi hästi, sest mul on üks poolik töö veel 2013. aasta juunikuust ja teine selle aasta kevadest) ning mõtlesin, mida kõike ma veel järgmisel päeval teen. Kui saade sai läbi, siis jätsin pooliku šokolaadi diivanile vedelema, sest ma ei pidanud kartma, et hommikul kellelegi salajase maiustamisega vahele jään või et keegi mu šokolaadi ära sööb.

Magama läksin alles poole kahe ajal öösel nagu tavaliselt. Enne üritasin pakitsevat rinda tühjemaks pigistada, aga sellest suurt kasu ei olnud. Terve öö segas mind kivikõva piimapais, mis ei lasknud ühelgi küljel magada, kõhuli mõnulemisest rääkimata. Hommikul ma ei suutnud enam seda pakitsevat valu taluda ning läksin kuuma duši alla, lootusega, et sedasi saan kergemini rinda tühjendada. Saavutasin hetkelise kergendustunde ja sain veel tunnikese tukkuda, aga siis hakkas pakitsev rind taas segama. Sellist piimapaisu olen näinud ainult kolmandal päeval pärast sünnitust.

Ma ei talunud enam seda pakitsustunnet ja kihutasin ema juurde, et Neljas mind päästaks. Seega jäid kõik järgmise päeva plaanid ära, aga ma ei ole üldse pettunud, et nii läks. Mulle oli suureks abiks ka see üks vaba õhtu. See oli tõeline puhkus minu kõrvadele, minu närvidele, minu hingele.

Ma tegelikult väga muretsesin, kuidas Neljas vanaema juures magab, kui ta öösel rinda ei saa. Otseloomulikult magas ta paremini kui kunagi varem, ei mingit voodis püsti tõusmist ja kurgupõhjast röökimist, mida ta minuga vähemalt viis korda öö jooksul teeb. Ka selle postituse kirjutamise ajal on ta seda juba kaks korda teinud, aga kuna algus on juba tehtud, siis katsun nüüd öise söötmisega lõpparve teha.

Tegelikult plaanisin seda teha, kui lapsel 15. ja 16. hammas ka lõikunud on, sest siis ei ole tal enam vaja öist lohutust hambavalu vastu. Kuna tipud juba paistavad, siis need mõned ööd saame vast hakkama. Loodetavasti koos hammastega saabub ka rahulik uni, olen sellest 430 ööd puudust tundnud ja mul on seda väga vaja, et ma ei muutuks nii tihti Hulkiks.

Pere ja Kodu: Miks me saime väikese vahega mitu last

Avaldatud Pere ja Kodus 23.09.2014.

Ma ei ole tihe Perekooli foorumi külastaja, enamasti satun sinna haigussümptomite kohta „guugeldades“, aga seekord avasin lehekülje endalegi arusaamatutel põhjustel ning sattusin kohe teemale „miks te saate väikese vahega mitu last“, mis oli ajendatud minu blogist. Ei tea, mis vägi mind sinna juhatas, aga ju keegi kõrgemal tahtis, et ma seda loeksin.
 

Nii, lugesin, seedisin ja kaalusin, kas ignoreerin teemat või kirjutan enda kaitseks paar sõna. Otsustasin, et ignoreerin teemat Perekooli foorumis, kuid jagan oma mõtteid blogis. Jupitan teemaalgatust, et mul oleks kergem vastata.

„On olnud siin perekoolis ka murekirju emadelt, kelle probleemide peamine põhjus on see, et on saadud kolm või isegi enam lapsi väikese vahega. Aasta ja laps, või siis natuke rohkem, aga mitte üle kahe aasta. Just lugesin Pere ja Kodu lehelt ühe nelja lapse ema blogi ja jälle tuli see küsimus pähe. Kas siis tõesti ei osata enne ette mõelda, kas peab tingimata kõik vead ise ära tegema?“

Ma olen lugenud murekirju emadelt, kelle probleemide põhjus on olnud rasedus, üks laps, väike laps ja rasedus, kaks last. Mis ma oskan kosta, igas peres on omad hirmud ja mured. Kui lapsi on rohkem, siis ilmselt on ka muresid rohkem. Me oskasime sellega arvestada, aga kõike siiski ette ei näe. Võime ju aduda, et tuleb palju magamata öid, tegusaid päevi, keerulist logistikat, vähe aega, aga me ei näe ette, kuidas me uues olukorras kohaneme ja stressiga toime tuleme, seega  üllatusi on olnud, nii positiivseid kui ka negatiivseid. Tehtud valikuid ma vigadeks sellegipoolest ei nimetaks.

“Kui tegemist on 26-aastase nelja lapse emaga, siis ei saa ju ka öelda, et vanus kannustab tagant. Neli last ei ole minu meelest palju, aga neli last viie aasta sees on palju. Nagu ma blogist aru sain, siis vanim laps on tal praegu 6 ja noorim vist saab varsti aastaseks või juba on.“

Ei, vanus ei kannusta tagant, seetõttu ei olnud meil neli last väikese vahega planeeritud. Aga nii läks ja vanim laps sai juulis 6-aastaseks ning noorim augustis aastaseks. Planeerimata rasedused on muidugi jälle see teine teema, mille kallal võtta, aga kuna me oleme oma tegude või tegemata jätmiste eest vastutanud, lastele suudame elementaarseid asju (ja rohkemgi veel) lubada ning armastame neid võrdselt, siis ma ei näe ka siin põhjust etteheiteid teha.

„Mees töötab Soomes ja ema on Eestis üksi nelja lapsega. Tugivõrgustikku tal ka pole. Tänane blogipostitus on sellest, kuidas kõik neli last on korraga haiged, ema ise ka. Lisaks avastas vanimal kuulmislanguse. Kirjeldab, kuidas ta on kaks korda arstil käinud, olles sunnitud kõik neli last kaasa võtma. Seega tal pole abilisi vanavanemate või heade sõbrannade näol, kes vajadusel aitaks last hoida.“

Tegelikult olen ma palju rohkem kordi nelja lapsega arsti juures käinud ja neid kordi tuleb kindlasti veel. Tugivõrgustikuga tõesti väga vedanud ei ole. Silveri vanemad on ammu pensionieas ning tema ema liikumisvõime on piiratud ja seetõttu ei suuda ta väledate lastega sammu pidada. Minu emal on lastest ilmselt üleküllus (elasime majaremondi ajal kolme lapsega seal) ja ta parema meelega väldib nende hoidmist, aga viimases hädas siiski saan temale loota. Teine asi on see, kas ma tahan tema abi paluda, kui ma tean, et ta tegelikult lapsi hoida ei taha. Häid sõbrannasid on mul ka, aga paraku on enamus neist tööinimesed ja/või elavad kaugel. Seetõttu on ette tulnud hoopis seda, et lapsed jäävad isaga koju ja mina saan sõbrannadega kokku, et nende näod meelest ära ei läheks.

Esimese kõrvu käisime LOR arstile näitamas ja selgus, et tal on kõrvad põhimõtteliselt tatti täis. Lapsel on mingisugune bakteriaalne põletik, aga lima ei ole nohu näol välja tulnud, vaid igasugustesse kanalitesse kogunenud ja see on seal juba mõnda aega olnud. Saab nüüd allergiaravimeid, et turse alaneks ning teeb läbi elu esimese antibiootikumikuuri. Seega ajutine kuulmislangus, ei midagi tõsist. Küll peame pärast ravimist korra veel kontrollis käima ja lähen ilmselt taas nelja lapsega.

Viimane käik nelja lapsega ei olnud üldse hull, kuigi ootasime arsti 40 minutit ning kabinetis oli kraakade jaoks nii palju põnevat. Esimene ja Neljas olid väga koostööaltid, läbivaatus käis kiiresti. Jah, Teine ja Kolmas sagisid ja vadistasid nii palju, et arsti tuli tavapärasemast terasemalt kuulata, aga midagi kõrvust mööda ei läinud. Arsti viimane küsimus oli hästi vahva: „Mul on üks isiklik küsimus ka – kas hulluks ei aja?“ Mul läheb siiani suu muigele, kui seda meenutan. Ei, see polnud üldse halvas mõttes küsitud, vastupidi, tollel noorel mehel on endal ka kolm väikest last, kes teda hulluks ajavad.

“Sama ema eelmine blogipostitus oli samuti negatiivsetes toonides. Kirjutas, kuidas ta ootas mehe suvepuhkust, et nad saaks ühe õhtu kahekesi veeta, ilma lasteta. Aga seda õhtut ei tulnudki, enne lõppes mehe puhkus.”

Mehel ei olnud suvepuhkust, tal ei ole kunagi sellist asja olnud. Ma kirjutasin, et ootasin terve suve seda ühte päeva, aga suvi sai enne läbi. Ma arvan, et ma tohin olla pettunud, kui ma ei saanud veeta ühte ainsat pikka päeva koos oma abikaasaga. Mul oli ostetud isegi uus kleit ja lahtised kõrge kontsaga kingad, et saaksin end vahelduseks ilusaks teha. Meie vaba päev kindlasti tuleb millalgi, võib-olla veel selle kuu seeski, aga enam ei ole suveilma minu kleidi ja kingade jaoks. Muidugi ma mossitan!

„Minu postituse eesmärk ei ole halvustada. Mul ei ole midagi toredate suurte perede vastu iseenesest. Aga mis sunnib ühte naist, ja võib-olla ka tema meest, oma elu ise nii keeruliseks elama? Iga vähegi mõtlev inimene saab ju aru, et kui sul on neli eelkooliealist last korraga majas, siis on elu põrgu. Miks siis nii tehakse?“

Ma esimese lugemisega võtsin küll seda kõike väga isiklikult ja halvustavalt, sest kellele ikka meeldib, kui tema pere peale näpuga näidatakse, aga see selleks. Ilmselt ei ole teemaalgatajal kogemusi nelja eelkooliealise lapsega, kui ta seda elu põrguks nimetab. Kolmanda ootamise ajal ma muidugi ise arvasin ka, et see nii saab olema, sest esimene aasta kahega oli lihtsalt kohutavalt raske, seega kolmega peaks olema veel raskem.

Oh üllatust, hoopis kergem oli, aeg läks kiiremini ja kõik tuli loomulikumalt. Ütlesin pidevalt, et Kolmas on nii muhe beebi, et teda võiks vabalt kaks olla. Siis oli tõesti selline tunne, et kahe lapse kõrvalt jõuaksin veel pisikeste kaksikute eest hoolitseda. Samas esimese lapse beebiiga oli nii raske, et tema kõrvalt ma ei leidnud aega isegi söömiseks ja kilod kadusid kolinal.

Neljanda beebiiga on olnud kõige nauditavam, aga möödunud ka kõige kiiremini. Kõige imelisem aeg ongi olnud viimane aasta nelja lapsega. Jah, kohati on väga raske, aga põrgust on asi kaugel.

„Miks ei võiks planeerida lastele pikemad vahed? Näiteks kaks ja kaks: kui esimene paar on nt 10 ja 7, siis teha kolmas. Neljanda lapse sündides oleks esimene siis 13. Kui mina rasedana perekoolis käisin, siis ütles naistearst loengus ka, et sagedamini kui iga kolme aasta tagant ta ei soovita sünnitada, et lühema ajaga ei jõua organism täielikult taastuda.“

Meil oligi plaanis kaks praegu ja kaks kaugemas tulevikus, aga lastel olid omad plaanid ja ma olen rahul, et just sedasi on läinud. Ei vaidle vastu, et organismile nii sage sünnitamine hästi ei mõju, kui väga tahta, siis võiksin leida küll seoseid kurnatud organismi ja tervisemurede vahel.

Samas võin jälle öelda, et enne lapsi olin ma pidevalt haige, põdesin paar korda aastas angiini, ootasin mandlite eemaldamist, aga operatsioonile ei jõudnudki ning viimast korda olin angiinis 6 aastat tagasi, kui esimene laps oli pisike beebi.  Enne esimest rasedust vaevlesin igapäevaste peavalude käes, käisin kõikvõimalikel uuringutel, aga peavaludele seletust ei leitud. Esimese rasedusega peavalud kadusid. Viimasel aastal on tekkinud küll mitu migreenihoogu ja esinenud pearinglust, aga pean seda ikkagi kergemaks, kui igapäevast peavalu.

„Lapsed peaksid olema ju suure rõõmu allikas. Aga ei tundu küll nii seda blogi lugedes. Asi ei ole ka ainult selles blogijas. Siingi Perekoolis sarnaseid lugusid olnud.“

Küll oleks kerge, kui lapsed oleks ainult suure rõõmu allikas, aga ilmselt on pea iga ema tundnud, kuidas lisaks rõõmule käib lastega kaasas ka mure, segadus, vaev, viha, väsimus ja nii edasi. Selleks ei pea isegi olema neli last, piisab ühest.

Negatiivse alatooniga lugusid tuleb minult veel ja kindlasti leiab neid ka edaspidi Perekoolist. Mina ainult ei mõista, miks keegi seal üldse kurdab või nõu küsib, kui on ette teada, et osad anonüümsed käod puhtast õelusest vastavad halvustavalt ja lahmivalt.

Näiteks esimene kommentaar antud teemale: „Usun, et palju mööda ei pane, kui väidan, et põhjuseks on RAHA!“

Matemaatika ei ole küll kunagi minu tugevaim külg olnud, aga nii palju ma arvutada oskan, et saan aru, kuidas lapsed viivad kordades rohkem raha välja kui sisse toovad. Võin kinnitada, et laste saamine ei ole tulus äri, aga rikkaks saab küll – saab midagi, mida raha eest ei osta!neli last