Täna tähistati lasteaias isadepäeva, aga kuna kaks last pole mõnda aega saanud lasteaias käia, siis otsustasime kolmanda ka koju jätta ning isadepäeva väljasõiduga tähistada. Õige päevani on küll veel aega, aga sel päeval pole aega väljasõite teha, sest meil Härraga on ka issid.

Kaalukausil olid kino ja Lennusadam, esimene oleks olnud vana hea kindel valik, teine uus ja huvitav, mille külastamisest oleme vahelduva eduga juba pikka aega rääkinud, aga siiani oli see vaid jutuks jäänud, sest arvasime, et me lapsed on selle jaoks liiga pisikesed. Täna jäi kaalukausile siiski Lennusadam, sest kõik neli kinnitasid, et nad tahavad sinna minna, tahavad viikingite näitust näha ja allveelaevas käia.

Alustame algusest – Esimene pidi koolist jõudma hiljemalt kolmveerand üks, me hakkasime juba tunnikese varem sättima ning terve selle aja käis tavapärane kaklus. See oli kaklus riiete ümber, mis käib kaasas tolle tegelasega, kellega alles eile taas psühholoogi juures käisime. Head nõu ei ole me siiani saanud, ainult teadmise, et mõned lapsed ongi sellised ja midagi ei ole teha. Jah, täna ei olnud ka midagi teha, sokid ei sobinud, püksid ei sobinud, jalanõud ei sobinud, kõik oli ebamugav, igav, nõme, mõttetu, pask ja selles kõiges olen muidugi mina süüdi, mina olen ostnud ainult mõttetuid ja igavaid asju. Ka siis olen mina süüdi, kui ta on saanud poes ise riideesemeid valida, sest mina käskisin valida. Igatahes kestis see trall koos suure kisa ja nutuga seni, kuni lõpuks autosse jõudsime. Taas küsisime enda käest, et miks me seda üldse teeme, milleks meile seda jama vaja, kui oleksime võinud lapse lihtsalt kell 8 lasteaeda viia ja 9 tundi tema tujudest puhata.

Et ühe tegelase närvivapustus taas ainsaks tujurikkujaks ei muutuks, siis otsustas Esimene ka hilineda, kuigi talle sai hommikul sõnad peale loetud, et tuleb koolist kiire sammuga koju. Kui ta ei olnud õigeks ajaks koju jõudnud, siis hakkasime juba vaikselt startima mõttega, et võtame ta tee äärest peale. Läks sedasi, et kohtusime kohe õues ning selgus, et tema unustas väljasõidu ära – tuli küll koolist otse koju, aga läbi lumesõja, nii et tal olid püksid, sokid ja saapad märjad. Teised ootasid siis autos, kuni Esimene vahetas toas minu õiendamise saatel riideid.

Autosõit möödus võrdlemisi rahulikult, sest kõik neli jäid üksteise järel magama. Meie ainus hirm oli see, et pesamunal võib magamise ajal õnnetus juhtuda, aga me ei võtnud talle varuriideid kaasa. Õnneks ei läinudki neid vaja.
Lennusadamasse jõudes olid lapsed mõnda aega ärkvel olnud ning esimesed kaklused olid ka maha peetud.

Meie kõigi esimene reaktsioon oli “vauuu, kui lahe koht!” ja see vau-efekt püsis lõpuni. Asi oli ilmselt müstilises valguses, või hoopis hämaruses, sest väga valge seal ei olnud.

Lastele pakkusid huvi kõik eksponaadid ja puutetundlikud ekraanid, viimased muidugi kõige rohkem ja suuremad poisid said nendega päris iseseisvalt hakkama, kuskil nad riietasid vist viikingeid ja siis panid allveelaeva puslet kokku, pilte ja videoklippe vaatasid kõik neli.
Üks põnevamaid ekpsonaate oli päris allveelaev ise, millest me põhimõttelisel oma ringkäiku alustasimegi.

Sinnani oli kõik päris viisakas, kuni palusime lastel allveelaeva “juhtida”, et saaksin neist vahva pildi teha. Poisid läksid juhtimisega kohe liiale ja hakkasid enda arvates ralliallveelaevaga sõitma, pesamunale jälle ei meeldinud temale usaldatud kettad üldse, sest need ei käinud ringi. Ta väljendas oma pahameelt üsna valjult läbi nina, samal ajal kolistasid poisid elu eest – esmavaimustus oli üle läinud ja me lapsed, keda pidi hakkama paluma ja keelama, olid tagasi. Pilti, kus kõik millegagi askeldaksid, ma ei saanudki, sest ikka oli keegi, kes koostööd teha ei soovinud. Mis seal ikka.

Kui allveelaevast välja saime, olime tagasi argipäevas, kus me ise suurt midagi lugeda ega teha ei saanud, sest kogu aur läks laste peale. Kui korraks kellelegi selja keerasid, siis too keegi oli läinud ka ja kuigi me teadsime, et ühtegi torpeedot nad allveelaevast välja lasta ei saa ning kuulipildujad ka ei tööta, ei tahtnud me siiski, et nad päris omapead ringi jooksevad. Iga teise eksponaadi puhul tuli kedagi paluda, et nad ei roniks selle otsas, et nad ei läheks omavahel kaklema, kes saab esimesena kuskile istuda või astuda, et nad püsiksid meie juures. Tekkis olukordi, kus üks tahtis minna vasakule ja teine paremale järgmise eksponaadi juurde ning  kompromissiga ei olnud kumbki nõus, mis tähendas, et see, kes pidi alla andma, oli mossis ja tige. Sama juhtus siis, kui kuuest viis tahtsid mööda treppi esimesele korrusele minna ja üks eelistas lifti. Kuna liftiga lõbusõite oleme teinud omajagu, siis laitsime selle mõtte maha ja vastu saime valjud etteheited ja trampivad jalad. Need jalad rahunesid kohe maha, kui nägid, mis all trepi juures ees ootas – võimalus kuulipildujast “tulistada”. See oli tänase päeva hitt! Kuna rahvast oli olematult vähe, siis polnud ka järjekorda ning poisid said sellega omajagu täristada, aga sellega kaasnes lõpuks viha, kui lennukitele ei saadud pihta ja selle vihaga kaasnesid jalalöögid, valjud etteheited nõmeda relva osas, peaaegu nutt ja riid meiega. See oli see hetk, kus ähvardasime esimest korda lahkumisega.

Sel ajal, kui poisid täristasid, käis Härra vetsus ja pakkus ka lastele selle võimaluse välja. Keegi ei tahtnud. Kui me 10 minutit hiljem väikeses kollases allveelaevas “ümbermaailmareisil” olime, siis avastasid kaks last, et neil on suur pissihäda. Käskisime kinni hoida.Oma ümbermaailmareisile saamist pidime 3-4 minutit ootama, kuna eelmine reis veel kestis (vabalt oleks võinud varem, seal polnud mingit lukusüsteemi ja kedagi ei olnud sees ka) ja selle aja sees jõudsid lapsed loopida hunniku suuri pehmeid ehitusklotse mängupaadi sisse. See oli selline tegevus, mis ei kvalifitseerunud enam normaalse mängu alla. Vaid hetkeks jäime ise midagi muud lugema-vaatama ja lapsed kasutasid kohe võimalust ning näitasid, millised metslased nad tegelikult on. Koristasid enda järelt ära ning astusimegi kuuekesi allveelaeva, milles reisisime ümber maailma umbes 10 minutit ning uskumatul kombel istusid lapsed terve reisi paigal ja vaatasid huviga “aknast” välja. Lisaks said lapsed lennukiga “lennata”, mis oli ka nende jaoks väga lahe, ise juhtisid lennuki läbi ekraanil olevate ruudukeste. Lennuki peale saamine oli muidugi omaette ooper, poisid olid kahekesi sedasi ukse taga järjekorras, et eelmised lendurid ei saanud väljagi tulla. Neil oli nii suur häda sellega, kumb enne lennuki peale jõuab ja kes juhtida saab, neil polnud aega isegi kuulata, kui neile üritati öelda, et mõlemad saavad juhtida, rahunegu maha. Kui mõlemad juba lennuki peale jõudsid, siis said kahekesi kenasti hakkama. Kuni selle momendini, mil nad vastu maad sõitsid… Sellele järgnes vali teineteise süüdistamine ja oma süü eitamine.

Vahepeal käisid lapsed veel täristamas ja siis käisime viikingite aardeid vaatamas, viimase ajal üks tujutses, sest me ei lubanud rohkem lennukeid lasta, tema närvikava lihtsalt ei pidanud ebaõnnestumistele vastu. Nii käis ta meist alguses kena 10 meetrit tagapool ja mossitas demonstratiivselt. Lõpuks andis alla ja vaatas koos meiega, mis näitusel huvitavat leidus. Kõige huvitavamad asjad olid päris luud, mille hulgas oli ka 4-5aastase lapse koljuluu. Minu jaoks oli huvitav see, et lapsed absoluutselt kõik asjad üle vaatasid, mis sellel näitusel väljas oli. Ma ei uskunud, et näiteks 3-aastast huvitavad viikingiaegsed ehted, aga nii see oli. Kordagi ei kostunud kellegi suust, et näitusel on miski asi igav või mõttetu. Me olime Härraga täitsa hämmingus!

Viimasena avastasime, et riided, mida pidasime eksponaatideks, ei olnudki päris eksponaadid, vaid riided, milles saime lasta end pildistada ja pildile saime valida ise tausta. See oli nii äge võimalus, aga selle võimalusega ei oldud arvestatud, et mõnes peres võib olla päris mitu väikest last ja nii oli lastele sobivas suuruses riideesemeid vaid kolm. Sellest sündis muidugi palju pahandust, sest üks jäi sobivatest riietest ilma ja kuni me temaga üritasime kuidagi kokkuleppele saada, leidis teine, et tal on palav ja ta ei taha endale liigseid hilpe peale. Kuna heaga ei saanud, siis tuli läheneda halvaga ning ähvardada, et kohvikus käimine jääb ära, kui nemad meiega koostööd ei tee. Kui saime lõpuks kõik kaamera ette, siis algas kaklus seisukohtade pärast ja siis ei tulnud pildid välja ja siis ei tahtnud keegi uusi teha ja siis võttis keegi jälle kellegi koha ära jne. Palju mõttetut tüli ja kokkuvõttes head pilti ikka ei saanud. See oleks ehk enam-vähem olnud, kui Härra poleks keset klõpsu silmi pilgutanud:Koduteel jagasin läbi telefoni Facebookis palju hullemat pilti teatega, et meile kõigile nii meeldis Lennusadamas. Pärast kodus naersime Härraga silmad märjaks, sest pildil ei ole ühtegi õnnelikku nägu näha, vastupidi, nende nägude põhjal ei jää mitte keegi uskuma, et meile meeldis. Päriselt ka meeldis!Pärast fotosessiooni sõime Lennusadamas oma kõhud täis ja see oli ka muidugi hädade oaas. Esimene tellis pastat ja Teine valis ka sama, aga see ei maitsenud talle ja siis ta süüdistas oma vales valikus Esimest. Neljas kõrvetas supiga oma keele ära, Kolmandale samuti ei maitsenud pasta ja selgus, et ta üldse ei teadnudki, mis see pasta on, küsis pärast tellimuse esitamist, kas see on nagu hambapasta. Teine ja Kolmas sõid vaid lihapallid ära, Neljandale siiski ei sobinud tellitud supp ja ta andis selle Kolmandale, kes supi lõpuni sõi. Ainus, kes igati viksilt ja viisakalt taldriku tühjaks sõi, oli Esimene, ta isegi sättis endale salvrätiku lõua alla, mida meie kunagi ei tee. Ma ei tea, kellelt ta oma head kombed õppinud on.
Magustoiduks tellitud koogitükid läksid kõigil igasuguse nurinata alla, aga suureks nurinaks läks siis, kui me pärast seda lahkuma hakkasime. Keegi ei olnud kordagi öelnud, et nad tahaks ära minna ja neile ei sobinud ka see, et meie tahtsime ära minna, õigemini me pidime ära minema, sest sulgemisaeg hakkas kätte jõudma. Üks tegelane korrutas autoni välja, et tema ei taha ära minna. Sekka korrutas küsimust, kas läheme edasi kinno. Ei rahuldanud teda vastused, et Lennusadam pannakse kinni ja kinos ei näidata nii hilja enam multikaid. Küttis end üles ja kiskus autos teistega tüli, nii et Lennusadama juurest sõitsime ära korraliku kisaga, kõik karjusid kõigi peale. Loetud minutid hiljem jäid lapsed magama…Koduteel tõdesime Härraga, et tegelikult ei olnud midagi hullu ja kulutatud 70 € läksid asja ette (perepilet oli sellest 28 €). Meil on kordades hullemaid perepäevi olnud, nii et tänase saime lugeda igati õnnestunuks. Lennusadam oli põnev nii meile kui ka lastele ja kokkuvõttes pidasid lapsed end täitsa korralikult üleval. (Nad on end ka kordades hullemini üleval pidanud.)

Lapsed magasid koduni ja kodus jätkasime oma perepäeva filmiõhtuga – panime pidžaamad selga, tellisime Telia videolaenutusest “Jääaja” viimase osa ning avasime krõpsupakid. See oli kirss tordi peal.