Eile oli meil idülliline perepühapäev. Me ärkasime alles 9 ajal, meie jaoks pole see midagi erilist, aga Härra jaoks on siis juba pool päeva läbi. Tõin Neljanda meie vahele mõnulema ning vaikselt loivasid ka poisid meie juurde. Virgusime pikalt, sõime hommikust ja hakkasime liikuma Kirjurinluoto mänguväljaku poole, aga enne tahtsime läbi käia kirbukalt, kus müüakse (Soome kohta) soodsaid küpsiseid. Muidugi kuupäevi tuleb jälgida, sest enamasti on tähtajad juba kukkunud või kohe kukkumas.

Seekord saime Marabou küpsiseid, mida ma eelmisel aastal möödunud “parim enne” pärast ei tahtnud osta. Sain teada, et need polegi nii head nagu pildil tunduvad. Kuid ühed kookoseküpsised osutusid meie kõigi lemmikuks ja neid lähen veel varuma. Kirbukalt ei lahkunud me vaid magusa kraamiga, Esimene leidis endale hunniku pisikesi dinosauruseid, mis jagati vendadega ära ja Neljas leidis ise kuskilt kastipõhjast Karupoeg Puhhi. Härra alguses unustas lapse Puhhi vaimustuse ja käskis mänguasja tagasi panna, aga õnneks olin ma läheduses ja päästsin lapse päeva – ta sai endale kastist lausa kaks Puhhi ja neid ei pandud eile kordagi käest.

Mõmmikute pärast jäi isegi Kirjurinluotol suurem mängimine ära, sest kinniste kätega ei saa eriti kuskil ronida.

Eile oli seal mingi üritus ja seetõttu oli mänguväljakul palju lapsi, see tähendas järjekordi ja suuremat sagimist, seetõttu oli seal natuke keerulisem lapsi jälgida.

Kuna poisid ise ka ei olnud rahul sellega, et ägedamatel atraktsioonidel teised lapsed ette trügisid ja liutorudes nendele selga sõitsid, siis imbusid nad vaikselt kõige pisemate platsile, kus eriti kedagi ei olnud. Kõige igavam nurgake ka.

Muide, see idülliline grupipilt ei olnud tegelikult üldse nii idülliline. Läks aega, et kõik neli ühte kohta saada ja tuli isegi veidi kurjustada, et nad vähe rõõmsamad näod teeksid. Kui ütlesin, et pildid on tehtud, siis nad kadusid rahulolevalt erisuundades.

Kui kõikide kõhud juba korisema hakkasid, siis tulime koju tagasi. Härra tegi lastele pannkooke ja mina hakkasin meile lõhesuppi tegema. Hiljem sõid lapsed suppi magustoiduks, kuigi alguses ütlesid poisid ühest suust, et neile kalasupp ei maitse. Nii on see iga kord.

Lasime supil veidi kõhus seedida ja siis mõtlesime, kas läheme jalutama või sõidame randa, mis on siit vaid 6 kilomeetri kaugusel. Sinna läheb meie akna alt ka kõnnitee, mis ei oma tegelikult mingit tähtsust, sest lapsed nagunii omal jalal Yyteri randa minna ei jaksa. See eest on mul kahju, et ma jooksutosse kaasa ei võtnud, oleksin saanud igal õhtul siin metsa servas sörkida ja äkki mõnel õhtul oleksin isegi randa välja jõudnud.

Otsustasime ühehäälselt, et läheme randa. Kuigi ilm oli veidi vihmane ja jahe, siis oli rannas isegi lahedam kui Kirjurinluoto mänguväljakul. Liiv oli märg ja sellel oli hea kõndida, lastel oli ruumi jooksmiseks, ronimiseks, veeremiseks ning nende jälgimine ei olnud mingi probleem, sest me olime ainsad, kes “rannailma” nautisid.

Auto juures tühjendasime laste jalanõud, taskud, kapuutsid ja kloppisime riided, aga neil olid vist kõrvaaugud ka liiva täis, sest kodus pühkisime põrandatelt pisikese kühvlitäie liiva, dušinurga põrand oli pärast pesemist liivaga kaetud ja enne ööund tuli isegi nende voodiriided liivateradest puhtaks kloppida. 😀

Eilne päev oli üks viimase aja toredamaid, aga täna on taas esmaspäev ja kohustused kutsuvad. Härra läks 7 ajal tööle, plaanisin küll samal ajal ärgata ja koos temaga kohvi juua, kuid Neljas tegi öösel jälle tsirkust ja ma ei saanud seetõttu hommikul silmi lahti. Mis seal ikka, ongi jälle argipäev käes ja mina tegelen ka täna argisemate asjadega – kahe päevaga on tulnud juba kaks masinatäit musta pesu, endiselt leiab põrandatelt liiva, osad asjad on veel lahti pakkimata, homseks tuleb Pere ja Kodusse postitus kirjutada ning eilsega sai lõhesupp otsa ja tuleb taas midagi rammusat valmistada. Lisaks on piltide sorteerimise ja selle postituse kirjutamise ajal lapsed elamise pahupidi keeranud – elu nagu kodus! 😀

Ilusat uut nädalat kõigile! 🙂