Wagenküll – peaaegu idüll

Meil oli detsembris teraspulm, mida mõtlesime tähistada “Marokos”, Wagenküllis või üldse mitte. Viimane variant oleks olnud kõige soodsam, aga kuna selliseid aastapäevi on meil olnud vähemalt viis, siis läksime ikkagi millegi erilisema peale välja. Noorus Spa eriline “Reis Marokosse” oli kaalukausil teist aastat järjest, kuid uuenenud Taagepera loss tundus veel erilisem ja nii see läks, Noorus jäi taas teiseks.

Ma olen alati teadnud, et Taageperas tegevus toimub, kuid miski pole varem sinna tõmmanud, ma polnud kohta kunagi lähemalt uurinudki. Seekord tõmbas mu tähelepanu aga nimi Wagenküll ja kui ma nägin tubade pilte ning lugesin hiljuti keldrikorrusel avatud lossispaa kohta, siis olin müüdud. Silverile kohta tutvustades oli ka tema müüdud ja deluxe-tuba läks lukku. Deluxe_tuba_Lossis_Wagenkull_lossispaa-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/deluxe-toad/ 

Saabumisaja lähenedes lisasin broneeringule, et soovime kindlasti vanniga tuba, mille peale soovitati hoopis kahekohalise mullivanniga sviiti. Mõtlesime, et miks ka mitte, kui sageli me ikka kuskil sviidis ööbime, hinnavahe polnud ka nii röögatult suur (40 eurot kahe öö kohta), et seda üldse mitte kaaluda.

Muide, kui võtta ainult majutus kaheks ööks saabumisega reedel, siis deluxe-tuba maksaks 318 ja sviit 388 eurot , hinnavahe oleks seega 70 eurot. Me broneerisime kaheöise “Armastuse assortii” paketi, mille hind on vastavalt 329 ja 369 eurot ning mis sisaldab lisaks majutusele kahte hoolitsust (duaalmassaaž ja šampanjavann kahele) 114 euro väärtuses. Kui olla Wagenküllis vahemalt kaks ööd, on “Armastuse assortii” väga hea valik, sviidis ööbimine on sedasi isegi soodsam kui lihtsalt majutuse puhul. cofWagenküllis algab sisseregistreerimine kell 15.00 ja umbes selleks ajaks me kohal olime ka, et ükski minut ei läheks meie lühipuhkusest raisku. Parkimiskoha leidsime vaevata, kuid üleliigselt neid seal ei ole, pigem jääb isegi puudu, kui õhtusel ajal on majas lisaks ööbijatele ka restorani või spaa külastajaid.

Sviit

Kui parkimiskoha leidmisega muret ei olnud, siis Happy sviit on neil küll nii hästi ära peidetud, et seda me kohe üles ei leidnud. Meile öeldi fuajees, et tuppa saame läbi restorani, vaid samm sisse ja kohe paremale, kuid seal vaatas meile otse vastu tualett ja vasakule jäi köök. Nende vahel oli ka üks uks, aga see tundus liiga ebaloogiline asukoht sviidile, nii et sealsesse väikesesse koridori me sisse üldse ei astunud. Kõndisime oma tuba otsides edasi ja tagasi, kuni meie nõutud nägusid nähes küsis üks mees, kas otsime Happy sviiti ja juhatas meid ukseni. Ikka selle juurde, mis tualeti ja köögi vahele jäi.Happy sviit 0Väike koridor, kust saab kööki, tualetti ja Happy sviiti ehk Paruni töötuppa. 

Tegelikult oli sviidi eraldatud asukoht täitsa hea, naabreid kõrval ei olnud ja restorani oli ainult kaks sammu. Hommikumantlites vilksamisi läbi restorani ja pikkamisi läbi kaminaruumi ehk oli veidi ebamugav liikuda, aga ainult veidi.

Minnes tagasi algusesse, siis tuppa jõudes olin pisut pettunud. Mulle väga meeldisid kõik kodulehel välja toodud toad, suuresti nende põhjal saigi koht valitud, nii et ootasin taolist sviiti:Sviit_Lossispaa_Wagenkyll-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/sviidid/

Happy sviiti sisenedes avanes meile aga selline vaade, mitte kõige happym:Happy sviit 1mdeMa olin selleks tegelikult veidi valmis, sest kodulehel on kirjas, et sviidid on erinäolised ja nendes on säilitatud ajaloolised detailid. Ma leidsin guugeldades Happy sviidist pilte, mistõttu olin arvestanud, et puidust seinapaneelid ja kamin on sellised nagu need on, kuid ma lootsin, et need on kodulehel nähtud stiiliga osavalt ühildatud. Paraku peale kardinate ei viidanud miski kodulehel nähtule.

Kui ma ei oleks kodus mingit eeltööd teinud ega vaimu millekski selliseks valmis pannud, siis ma oleksin tuppa jõudes arvanud, et olen valesse kohta sattunud. Ma päris nii suureks vaheks valmis ei olnud, nii et väike pettumus ikkagi hinge puges, kuid nurisema ma ei läinud, sest sviit oli ikkagi sviit, lihtsalt ajaloolise hõngu ja hubasusega.Happy sviit 3Ma ei läinud nurisema ka vannitoast puudunud ruloode pärast, sest olen aru saanud, et teisi sellised asjad ei häiri, mis erikohtlemist meiegi siis vajame. Oma kiiksu ma siiski maha ei surunud, õhtusel ajal käisin vannitoas lihtsalt kottpimedas, et ükski silmapaar ei juhtuks nägema, kuidas ma potilt tõustes pükse jalga tõmban või vannis seistes end pesen. Viimasel juhul ei oleks aidanud isegi võimalikult nurka hoidmine, sest vastaseinas on peegel, mis lubab akendest ka sinna näha.

Kui esmane pettumus üle läks, siis tegelikult mulle toas täitsa meeldis, olemise muutsid mõnusamaks ka kümned põlevad küünlad, kõikjale puistatud roosiõied ja vahuvein. Viimane juua küll ei kõlvanud, aga nägi jääd täis jahutusnõus siiski hea välja. Pole välistatud, et tegu oli mõne kallima vahuveiniga, kuid minu jaoks oli tegu liiga kuiva ja hapu variandiga, ka Silver ei saanud sellest jagu. (Peale Asti on minu jaoks kõik liiga see või teine, pole lihtsalt seda soolikat, mis oskaks hinnata alkoholi, mis maitseb nagu alkohol.)

Piltidel on näha vaid väike osa meie toast, sest ma ei taibanud igast nurgast pilte teha, kuid sviidi avarusest annab vast aimu see, et meil oli vannituppa pikem maa kui restorani. Paruni töötoa ukse taga ootas meid esmalt väike esik, kust viis väga avarasse magamisruumi mainimisväärselt lai vanaaegne uks ning magamistoa ja vannitoa vahele jäi veel uks võrdlemisi avar vahepealne ruum. Happy sviit 4Vasakul vaade esikust, paremal seif, mille leidsime, kui otsisime salaust.

Kui me esimesel õhtul voodis vedelesime, siis otsisin infot lossi kõrval asuva hoone kohta ja leidsin, et Taagepera lossis oli kunagi kopsusanatoorium, hiljem vaimuhaigla ning huvipakkuv hoone oligi osa viimasest. Otsingute käigus tuli veel välja, et Taagepera lossis elab vaim Dora ning Happy sviidis on uks, mis kuskile ei vii. Otseselt ei olnud kirjas, et tegu on salauksega, kuid silmnähtavat ust me ei näinud, mistõttu arvasime, et äkki üks seinapaneelidest on avatav. Kui me seda varianti kontrollima hakkasime, hangus teleris pilt kinni ja sellega kaasnesid ebameeldivalt kiledad metalsed helid. Ma olin sekundiga tagasi teki all.

Võimalik, et see kõhe hetk oli lihtsalt juhus, aga ma ei välistaks varianti, et selle taga oli Dora või keegi teine kopsusanatooriumi/vaimuhaigla ajast. Vabalt võis muidugi ka parun ise olla. Kui olime end veidi kogunud, siis otsisime salaust edasi, kuid mida ei olnud, seda ei olnud, vaid seifi leidsime.

Restoran ja hommikusöök

Esimesel õhtul broneerisime endale juba kella kuueks laua kõige privaatsemas nurgas, mis ei olnud naaberlaudadest üldse kaugel, kuid oli vähe hämaramas kohas akna all. Kella kuue ajal oli koht tegelikult isegi täitsa privaatne, sest meie ümber olid lauad tühjad ja siltide järgi kella seitsmeks või kaheksaks broneeritud. Algus oli täitsa paljulubav ja isegi veidi romantiline, meil oli siis ikkagi ametlikult pulma-aastapäev ning selline eraldatus sobis meeleoluga hästi kokku.

Mina valisin menüüst lossirahva lemmiku, põdralihast kotleti kartulipüreega, mis maksis restorani kohta ainult 8.90 €. Mul ei olnud sellise hinna juures suuri ootusi, aga kui pearoog lauda jõudis, oli mul lausa kahju, et olin telefoni tuppa jätnud, sest serveering oli igati restorani vääriline ning maitseelamusest ma üldse ei räägi, see oli suurepärane. Ma ei imesta, miks see lossirahva lemmik on.

Silver võttis sama hinnaga põrsasteigi grillitud juurviljadega ning kinnitab tänaseni, et paremat liha pole ta kunagi saanud. Soojad kuklid olid samuti imelised, puhtalt nende pärast läheks juba Wagenkülli tagasi.

Magustoiduks valisime mõlemad šokolaadi fondanti, mille ootamise ajal istusid kõrvallauda inimesed, kes tulid sinna tööd tegema. Nad ei tellinud midagi, üks rääkis tundmatus keeles telefoniga, teine klõbistas arvutiga ja vahepeal rääkisid omavahel sellest, mida hiljem poest osta. See muutis meie romantilise õhtusöögi üsna koomiliseks, sest naaberlauas istunud inimesed olid meile lähemal kui meie üle laua teineteisele, aga sellest ei olnud hullu, palju me sellest romantikast enam ikka hoolime, oluline oli lihtsalt kõhud täis saada.cofRestorani valgusküllasem ruum, kus järgmisel päeval lõunat sõime.Resto Wagenküll 3Paarid pidid ajaga ühte nägu minema, meie puhul hakkab juba looma.Resto wagenküll 2Me proovisime menüüst järele veel võis praetud kohafilee bataadipüreega, mahlase kanaliha grillitud juurviljadega (mõlemad esimesel pildil), lõhe ja koha uhhaa, küpsetatud banaani jäätisepalliga (teisel pildil) ja brüleekreemi. Supp jäi minu jaoks lahjaks ning küpsetatud banaan nägi ainult omapärane välja, maitseelamuse poolest oli jäätisepall parem, kuid teised road olid taas väga head ning restorani kohta ka taskukohased.

Wagenküll restorani soovitame kahe käega ja kui see meile nii kaugel ei oleks, siis käiksime mõnikord seal isegi niisama õhtust söömas.

Hommikusööki serveeriti restoranis “Kübar ja kaabu”, mis restoranina veel avatud ei ole. Valik oli seal üsna tavapärane: pudrud, helbed, müslid, muna, peekon, oad, saiakesed, puuviljad ja nii edasi. Ilmselgelt me kõike ei proovinud, kuid muna, peekon ja oad maitsesid mõlemal hommikul väga hästi, kohv oli samuti hea. Kuigi kurta ei ole millegi üle, ei mõjunud miski ka meeldejäävalt, mitte et hommikusöök peaks üldse mingi elamus olema, lihtsalt midagi oleks nagu puudu olnud … Näiteks soojad kuklid, mida restoranis õhtusöögi kõrvale serveeriti, need oleksid väga meeldejäävalt mõjunud.

Spaa- ja saunakeskus

Kui ma Pärnu reisist kirjutades nimetasin Viiking Saagat ehk kõige ilusamaks vee- ja saunakeskuseks, siis olin Wagenkülli unustanud. Viiking Saaga on endiselt kõige omanäolisem, kuid Wagenküll spaa on päriselt kui koobastes ja seal on romantiliselt ilus. LossispaaVasakul trepp, mis viib keldrikorrusele, paremal pikk tunnel, kus mõlemale poole jäävad ruumid saunade, mullibasseini ja jaapani vanniga.

Taagepera lossi keldrikorrusel avati alles aasta lõpus spaa, nii et kõik on seal praegu uus, ilus ja värske. Säilinud on mõisakeldrile omane ilme – maakivid, telliskivid, võlvlaed, paksud müürid, sambad ja nii edasi. mdeJaapani vann, jahutusbassein ja samas ruumis paremat kätt on ka ajastutruu suitsusaun.cofMullibassein, paremat kätt jäävad soola-aurusaun ning auru- ja aroomisaunLossispaa 2Einevates ruumides asuvad saunad, vasakul merevaigusaun, paremal leilisaun.cofLebola, kus saab istuda ja kalu vaadata. Alguses ei tundnud see väga põnev, kuid kui märkasin, milline võimuvõitlus akvaariumis käib, siis jäin pikaks ajaks kalu vaatama ja suurimale ülbikule lubasin, et annan temast kokale teada … Nägin ka esimest korda kalu haigutamas, ma isegi ei teadnud, et nad seda teevad. mdeSuure basseini juures on soojal lamamistoolil.

Spaa puhul meeldis mulle see, et valvelauast sai rätikuid küsida, ei pidanud toast midagi kaasa võtma. Põrandad ei tundunud seal libedad, nagisid oli piisavalt (või oli inimesi vähe), õhk ja vesi mullibasseinis olid soojad, suures basseinis tundus vesi küll alguses jahe, kuid keha harjus sellega kiiremini kui kuuma veega jaapani vannis.

Igas “keldriboksis” on kaamerad, loodetavasti keegi neid jälgib ka, et ei juhtuks ühtegi õnnetust, kui kellelgi peaks kuumas vannis terviserike avalduma või kui mõni lapsevanem kaotab hetkeks valvsuse ega leia oma last kohe esimesest boksist (saunakeskuses on erinevaid ruume vähemalt kuus).

Kui me Wagenküllis peatusime, oli hotell välja müüdud, kuid spaas oli väga vaikne ja rahulik, saime seal päriselt lõõgastuda, soojal toolil lamades hakkas isegi silm vajuma. Kahekesi mõnulemiseks ongi koht ideaalne. Lastega oleks seal muidugi samuti tore, lihtsalt atmosfäär on selline, et sobib hästi romantilise lühipuhkuse juurde.

Rohem pilte spaast ja saunadest: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Hoolitsused

Kui vahetasime deluxe-toa kahekohalise mullivanniga sviidi vastu, siis mõtlesime, et šampanjavanni meil vaja ei ole, parem olgu vahuvein toas ja istume seal koos vannis. Tegelikult oleksime võinud jääda ikkagi deluxe-toa juurde, oleksime seal eraldi vannis käinud ja hiljem kahekesi 40 minutit šampanjavannis mõnulenud. See oleks sisaldanud küünlaid, romantilist muusikat ja šampanjat nii pokaalis kui ka vannis, väidetavalt pinguldab viimane nahka ja parandab ainevahetust. Ma siiski kahtlen, et vannis oleks olnud suur kogus šampanjat, pigem ainult süsihappegaas.IMG_2077Pilt: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Duaalmassaaž läks meil küll käiku, polnudki me varem sedasi koos massaažis käinud, ainult eraldi (loe: meid mõlemaid oli sinnani vaid korra sõtkutud). Sellega ootas meid ees ainult üks väike üllatus …mdeKui lähed massaaži ja saad teada, et massöör on mees. 

Oma massaažiaega oodates kuulsime, kuidas meesterahvale öeldi, et me oleme juba valmis. Ütlesin Silverile selle peale, et kui too on üks massööridest, siis valigu ta tema, ma valin naismassööri. Nagu mul oleks midagi valida olnud, mõlemad massöörid osutusid meesteks.

Ma võin olla avameelne ja kohati vabameelne, kuid igasuguse füüsilise kontakti ja privaatsete kehaosade suhtes olen ma üsna kinnine, mul võttis aega isegi sõbranna kallistamiskombe ja ujulate pesemisruumidega harjumine, kuid on asju, millega ma ilmselt ei harjugi, näiteks meesgünekoloogiga. Haiglas viimase poolt tehtud erakorralised läbivaatused elasin ma vaid seetõttu üle, et olin siis rase ja mure lapse elu pärast oli suurem. Mitterasedana olen hakanud aga isegi selle peale nutma, kui pidin meesarsti ees palja ülakehaga olema …

Mõte sellest, kuidas võõras mees mudib minu poolpaljast keha 50 minutit järjest, oli alguses nii ebamugav, et ma päriselt oleksin tahtnud hoolitsusest loobuda, aga võtsin seda kui enda järjekordset kiiksu, millest sundisin end üle olema. Ma ei ütle, et ma sellega kõige paremini hakkama sain, sest ma ei unustanud hetkekski, et mind masseerib mees, kuid ma suutsin siiski lõõgastuda ja massaaži nautida. wagenküll massaažMassaaž ise oli kohati tugev, kohati õrn ja korra oli mul ka nii kõdi, et ma ei suutnud naeru kinni hoida. Mudimist, sikutamist, hõõrumist, patsutamist, surumist ja silitamist oli kuklast varbaotsani ning pärast seda tundsin ma end kuidagi … lahtisena. See oli parim klassikaline massaaž, mida kunagi saanud olen (loe: ainus klassikaline massaaž, mida saanud olen), Silver jäi samuti rahule.

Silveril oli tegelikult ükskõik, kes teda masseerib, samuti oli tal ükskõik, kes mind masseerib, minu paanika pakkus talle veidi isegi nalja. Mind aga rahustas teadmine, et oleme koos samas ruumis – kui tegu poleks olnud duaalmassaažiga, siis oleksin suure tõenäosusega hoolitsusest loobunud. Nüüd, kus kogemus on käes ja see polnudki traumeeriv, saaksin ka üksinda hakka, kuid valikuvõimaluse korral eelistaksin ikkagi naismassööri.

Muud jutud

Meie jaoks oli harjumatu, aga samas mõnusaks vahelduseks see, et Wagenküllis polnud peale puhkamise suurt midagi teha. Me oleme muidu selliste spaapuhkuste ajal jalutanud linna vahel, käinud erinevates söögikohtades, kinos, poes tuppa näksimist ostmas ja nii edasi, kuid Taageperas jäid need lõbud ära, sest lossi ümbruses on ainult põllud ja metsad.

Tänu sellele oli meil aega tutvuda lossi endaga, ühtegi teist hotelli me sedasi läbi jalutanud ei ole, ükski teine koht pole muidugi nii vana ja väärikas ka olnud. Wagenküll tornTeel torni tippu, kus tasub käia jopega, seal on päris külm. 

Veidi saab lossis ringi jalutada ka läbi ekraani, virtuaaltuuri leiab galeriist.

Õhtupimeduses jalutasime ja sumpasime lossi ümbruses, olenes siis sellest, kas oli rada ees või mitte. Päevavalguses võtsime ette pikema jalutuskäigu metsas, täpselt kõndisime Taagepera matkarajal, mille äärde jääb ka parunite perekalmistu. Viimane oleks jäänud meile märkamata, kui sinna ei oleks juhatanud teeviit.

Kalmistu asukoht on väga ilus – kõrge künka otsas, ümber on mets – aga selle seisukord muutis meele nukraks. Kui paruniperel tahetakse lasta rahus puhata, siis võiks juhatav teeviit olemata olla, las nad kaovad võssa. Kui neid tahetakse aga au sees hoida ja mäletada, siis sellega ei sobi kokku lagunenud sepisaed ja võsastunud plats.

Kui see trööstitu vaatepilt välja jätta, siis oli lossi ümbruses ja matkarajal väga ilus, kõikjal oli näha metsloomade jälgi, eriti palju oli neid valgustatud lossipargis, nii et öösiti tasub seal akendest välja vaadata, võib nii mõndagi näha.

Kokkuvõttes meile täitsa piisas resto Wagenküllist ja õues jalutamisest, saunadest ja duaalmassaažist, mullivannist ja televiisorist, polnudki linnatulesid ja kino vaja.

Peaaegu idüll

Kiidan siiralt Wagenkülli hubast mõisahõngu, meeldivat personali, häid sööke, erilist lossispaad ja ütleksin, et see puhkus oleks olnud päris idülliline, kui sviit poleks erinenud nii kapitaalselt sellest, mida kodulehel näha saab. Meil ei olnud oma sviidis kuidagi halb ega ebamugav, kuid ma ootasin enamat ja ma leian, et see oli põhjendatud ootus.

Wagenküll on iseenesest ideaalne koht, kus veeta romantiline “Armastuse assortii” nädalalõpp, kuid broneeringut tehes soovitan rõhutada, et eelistate sellist tuba, millisega nad end tutvustavad …

 

Ideaalne perepuhkus Viimsi spaas

Meie spaatamisest on juba kuu möödas, aga kirjutama jõuan alles nüüd, kui olen enda ebaedust üle saanud. Mul oli plaanis panna kokku väike videoklipp nagu oli eelmise perepuhkuse postituse juures, aga sellega läks nii, et ma ei jõua kokku lugeda neid tunde, mida igasuguse tulemuseta selle video peale kulutasin.
Viimane piisk karikasse kukkus siis, kui jäin lõpuks ühe tasuta programmi peale püsima, sellega poolteist tundi pika materjali kuue minuti sisse mahutasin ja siis avastasin, et millekski enamaks see programm väga suuteline ei olegi. Tegu pidi olema hea alternatiiviga kadunud Windows Movie Makerile, millega oleks mu videoklipp juba ammu valmis, aga nii palju siis sellest. Kõik katsetatud alternatiivid jäid võimalustelt piiratuks, raiskasin nendega vaid ebamõistlikult palju aega ja närvirakke.

Kuna ma nii palju vaeva olen juba näinud, siis päris alla ma ei anna, liikuv pilt tuleb lõpuks ka, aga seda alles siis, kui rahaline seis tundub piisavalt hea, et soetada asjalik videotöötlusprogramm.

Puhkuse juurde minnes, siis puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada ja lesima me sinna loomulikult ei läinudki. Läksime mõttega käia H2O veekeskuses, kinos, mängutoas, veekeskuses, kinos, Põhjakonna trepil, veel veekeskuses ja nii edasi, aga kõigest algusest peale.

Kui Viimsi spaast pakkumist küsisin, siis arvestasin suure peretoaga, aga soovitati hoopis sviiti, olla nelja lapsega mugavam variant. Valisime siis lastele mõeldes vanniga sviidi, aga etteruttavalt ütlen ära, et oleksin võinud rohkem enda peale mõelda ja sauna eelistada, sest lapsed said oma sulistamisisu veekeskuses täis ja vanni keegi enam väga ei kippunud, vaid väiksemad käisid korra esimesel õhtul ning see oligi kõik, vann rohkem kasutust ei leidnud. Me Silveriga oleksime see eest hea meelega mõlemal õhtul saunas mõnulenud, sest lastega veekeskuses käies me saunadesse põhimõtteliselt ei jõudnudki. Järgmine kord oleme targemad.sdrsdrSviidi magamistoas on lai voodi ja elutoas käivad lahti nii diivan kui ka tugitool, mis annavad kokku 5 magamiskohta, aga me arvestasime, et Neljas tuleb meie vahele ega vaja lisavoodit. Tegelikkuses magasime oma laias voodis kahekesi ning lapsed mahtusid ka lisavoodita elutuppa ära. Tugitoolis magamise pärast veidi kaklesid küll, aga ainult esimesel õhtul, teisel õhtul oli kõigile selge, et sinna läheb magama katkise varbaga poiss. sdrLisaks sellele, et lapsed jagasid diivanit, jagasid nad veel ka tekke, sest neid oli meil kamba peale ainult neli. Vast oleks neid juurde saanud, kui oleksime küsima läinud, aga saime ka olemasolevatega hakkama … kui mitte arvestada, et esimesel õhtul magas Silver tekita, sest ma mässisin kõik enda ümber ja teisel ööl jäin ise paljaks ning pidin endale päevateki peale tõmbama.

Kui tekke oli neli, siis hommikumantleid oli viis ja susse polnud üldse. Viimaseid oleks ilmselt samuti küsimise peale saanud, aga kuna mul olid mu Playboy plätud kaasas ja teisedki paljasjalgsed polnud, siis sussidest me puudust ei tundnud. Hommikumantlid läksid pea kõik käiku, vaid kõige väiksem jäi meist puutumata, sest see oli ka Neljandale väike ja isegi kui ei oleks olnud, siis ta oleks ikkagi eelistanud enda oma, sest see on roosa.IMG_7351Me startisime Viimsi poole neljapäeval pärast tunde ja jõudsime piisavalt vara kohale, et käia kahes vahetuses H2O veekeskuses. Hotelli klientidele on E-N perepääse 15 € ja see kehtib majutuse lõpuni, nii et selle raha eest saime H2O-s kolme päeva jooksul kokku viis korda käia. Perepilet kehtib muidugi kahele lapsele, aga mingil põhjusel me Kolmanda eest juurde ei pidanud maksma ja Neljas sai vanuse poolest nagunii tasuta sisse.

Kuna me pidime kord nelja lapsega H2O-s lolliks minema, siis arvasime, et targem on kasutada võimalust ja käia veekeskuses korraga kahe lapsega ning teised kaks Rõõmupisikusse jätta, aga sedasi võis igavusest lolliks minna, seetõttu olime järgmisel hommikul kuuekesi platsis ja rohkem mingit poolitamist tegema ei hakanud. DCIM101GOPROGOPR2080.JPGLastele meeldis võrdselt nii H2O-s kui ka saunakeskuse poolel, seega siiberdasime üsna palju mõlema vahet ning kaks korda jõudsime ka kolmandal alal asunud ujumisbasseini kõrvale mullivanni ja lastebasseini. Ühesõnaga olime seal, kus parasjagu rahulikum oli ja kuidagi vedas nii, et läbi sumiseva saunakeskuses H2O-sse jõudes olime seal ainsad ning kui see inimestega täitus, siis saunakeskuse poolele tagasi minnes olid seal basseinid tühjaks jäänud ja kui mõlemad keskused sumisesid, siis saime ujumisbasseini kõrval omaette veemõnusid nautida.

Kuna me neljapäeval jõudsime Viimsisse üsna näljastena, aga söömas käimiseks enam väga aega ei jäänud, siis me sõime väikestega H20-s ja suured poisid sõid samal ajal Rõõmupisikus. Menüüsid peast ei mäleta, aga põhimõtteliselt olid valikus kiirtoit, kiirtoit ja kiirtoit ning me valisime kiirtoidu.DCIM101GOPROG0102015.JPGMe olime vee- ja saunakeskuses kokku 8-9 tundi, aga kordagi ei olnud tunnet, et lastega on raske, kuigi nad ei püsinud koos, vaid Esimene tahtis torudes käia, Teine minuga lainebasseinis ringe teha, Neljas väikeste alal olla ja Kolmas selle ning sinise liumäe vahet liikuda. Kui paar aastat tagasi oleks selline olukord hulluks ajanud, täpsemalt ajaski, siis seekord sain julgelt Teisega basseinis olla ja jälgida eemalt, kuidas Esimene uuesti ja uuesti trepist üles kõndis, et eakohastest torudest alla lasta ning Silver jälgis väiksemaid pisemate alal või siis lasi Kolmandaga sinisest liumäest võidu alla ja Neljas vaatas seda toolil lamades pealt, sest ühineda ta ei julgenud. Laste ohutunne tegigi olukorra kergemaks, keegi ei kippunud kuskile, kus nad iseseisvalt hakkama ei saa, nii et saime korduvalt Silveriga kahekesi mullivannis olla või soojal toolil lesida ja lapsi eemalt jälgida. DCIM101GOPROGOPR2147.JPGDCIM101GOPROGOPR2132.JPGKuna mäletasin vanast ajast, et H2O põrand on väga libe, siis seekord kandsid lapsed basseinijalanõusid ja keegi ei kukkunud, aga Kolmas enda jalanõusid pikalt kanda ei saanud, sest need hõõrusid. Sellega läks nii, et ühel hetkel tuli ta sinisest liumäest longates välja ning suurest varbast jooksis korralikult verd. Ta oli veest välja tulles oma varbad astme vastu ära löönud ja kui Silver selle astme serva kompimas käis, siis see oli olnud tõesti terav. Atlantis-H2O-Aquapark-sinine-toru.jpgPilt on laenatud Atlantis H2O kodulehelt.

Tolleks õhtuks oli Kolmanda veerõõmudega kõik, Silver jäi suurte poistega veekeskusesse ja ma läksin väiksematega tuppa. Kell oli siis juba üheksa ringis, viimasest söömisest oli üksjagu aega möödas ja ma tellisin hotellis asuvast sushi baarist mida head ehk lasin peakokal endal valida, millised rullid ta meile teeb, mu ainsaks sooviks olid, et üks oleks külm ja teine soe. Ma ei teagi, mis nimega rullid meile kokku pandi, aga maksin nende eest 25 € ja soe variant viis lihtsalt keele alla.mdeNeed tükid olid nii suured, et ühest sai võtta kaks ampsu ja nelja tükiga sai kõhu ääreni täis. Kuna peale minu keegi väga sushit ei armasta ja teised sõid kamba peale suurema nälja peletamiseks vaid mõned tükid ära, siis tegelikult oleks meile piisanud ühest rullist. Jälle teinekord targem. Kui ma teaks, mis selle sooja variandi nimi on, siis ma soovitaksin seda kahe käega, see oli tõesti hea ja see oli ka ainus, mida Silver koos lastega sõi. Mulle maitses külm ka, aga soe variant oli nii hea, et mul on siin korduvalt neelud selle järele käinud.

Söögist rääkides, siis erinevatest kohtadest tagasisidet lugedes jäi silma, et hotelli hommikusöögi osas oldi kriitilised, aga me jäime rahule. Grand Rose spaahotelli valikule jäi küll veidi all, aga samas puudust ei osanud ka millestki tunda. Tõstsime endale keedumuna, munaputru, peekonit, müslit, pannkooke, saiakesi ja soovi korral oleks saanud teha ka erinevaid võikusid või süüa putru. Ühesõnaga valikuvõimalusi oli rohkem kui me süüa jaksasime.cofHommikusöögi ajal tõdesime taas, et vaid aastaga on nii palju muutunud ja lastega on järsku palju kergem. Kui Kubijal istusid lapsed lauas ja meie tõime neile kõike, mida nad soovisid, siis seekord hoolitsesid suuremad poisid ise enda tühja kõhu eest ja olid abiks, kui väiksemad tahtsid midagi juurde. Nii ei pidanud me laste vajaduste nimel edasi-tagasi jooksma ja siis nende täitunud kõhtude ning rahutute jalgade kõrvalt enda taldrikuid tühjaks ahmima, vaid saime rahulikult süüa ja kohvi juua.

Käisime ka Black Rose pubis söömas, mida on samuti kehva toidu pärast kritiseeritud, aga lapsed jäid oma pasta või kartulipüree ja lihapallidega väga rahule ning mina võin ikka ja jälle kiita üleküpsetatud pelmeene sinihallitusjuustuga. sdrmdeKuna pikka aega oleme põhiliselt Viimsis kinos käinud, siis oleme ka Black Rose pubis võrdlemisi palju kordi söönud ja minu vaieldamatuks lemmikuks on jäänud need üleküpsetatud pelmeenid. Hinnaklass on seal täitsa taskukohane, koos Perekaardi kümneprotsendise soodustusega saime 24 € eest kõhud täis.

Samuti saime Perekaardiga veidi odavamalt kinno, sest seekord ei ostnud ma pileteid kodus ära, vaid tegin seda neljapäeva õhtul kohapeal. Sama hästi oleks võinud seda teha ka reedel vahetult enne filmi algust, sest seansile suurt tunglemist ei olnud.cofKinoga läks nii, et saime küll lastega vaadata “Peeter Pikk-kõrva”, aga kahekesi kinos käia ei saanud, kuigi seda väga soovisime. Polnud lihtsalt valikus midagi sellist, mida me oleksime näha tahtnud või mis oleks klappinud Rõõmupisiku lahtioleku ajaga. Võib-olla oli nii isegi parem, sest lapsed jätsime ikkagi paariks tunniks mängutuppa ja veetsime seda vaba aega teineteise seltsis pisut romantilisemalt. cofKui lastele järele läksime, siis leidsime nad eest veidi tüdinult, eks nad olid seal viimase kahe päeva jooksul juba omajagu olnud ka nii kahekaupa, neljakesi kui ka meiega koos, koht hakkas end juba ammendama. Nende jaoks polnud see nagunii uus ja huvitav, sest kinopiletitega saab seal nädala sees tasuta mängida ja seda võimalust oleme varasemalt palju kasutanud.

Kokkuvõttes oli väga mõnus ja aktiivne puhkus, majast kordagi lahkumata sai käia veekeskuses, söömas, kinos, mängutoas ja seda kõike nii palju, et toas käisime vaid riideid vahetamas, pesemas ja magamas. Põhjakonna treppi nägime ka ainult aknast, polnud meil kellelgi õhtuti enam jaksu sinna jalutada.IMG_7326Hommikumantli-karate ja Simpsonid.IMG_7368Viis rõõmsat ja üks roosa lahkumispäeva hommikul.

Kuigi oli lärmakaid momente, kus üks tahtis veekeskusesse, teine mängutuppa, kolmas kinno ja meie lubasime taas, et me ei lähe enam kunagi lastega kuskile, siis tegelikult oli meil kõigil kahju lahkuda ja Teine, kes sõitis koju tagasi aasta vanemana, pani sünnipäevaks saadud raha kõrvale, et uuesti kuskile spaasse minna. Paraku tuleb sellele summale mõned sajad eurod juurde korjata, aga sellega aega on, sest enne talve ei saa me nagunii sellist üritust korrata.

Kuna see spaapuhkus sai ette võetud ainult laste pärast, siis võime öelda, et panime valikuga kümnesse. Lastel oli väga tore, mis ongi põhiline ja boonusena saime võtta hetke ka teineteise jaoks, nii et tegu oli ideaalse vaheldusega tervele perele. Peaaegu … vaid saun oli puudu.

Ps! Viimsi Spa Facebooki lehel kirjutati, et minu kiidetud sushid on hoopis küpsetatud Katamari makid. 

 

10. pulma-aastapäev (Grand Rose spaahotellis)

Ma olen 29aastane ja ma olen 10 aastat abielus olnud. See on hea tunne, isegi veel parem kui 19aastaselt abielluda. Siis mulle tundus, et ma olen piisavalt vana, et abielluda ja see oli nii äge. Nüüd ma mõtlen, et ma olen nii noor ja nii kaua abielus olnud, see on veel ägedam. OLYMPUS DIGITAL CAMERAKui rääkida abiellumisest, siis ma teeksin endiselt palju asju teisiti, aga abikaasa jätaksin igatahes samaks. Ma olen aastaid võtnud Silverit, meie suhet, abielu, perekonda ehk kogu tervikut iseenesestmõistetavana, sest … no kuulge, ma ju teadsin, millise mehega tegu on, eks. Kuid kuuldes ja nähes, mis toimub meie ümber, kuidas tunded lahtuvad või kuidas inimesed muutuvad, tunnen aina enam, et õnn on endiselt armastada ja olla armastatud.OLYMPUS DIGITAL CAMERA Mul on vedanud, et ma ei eksinud Silveris ja ta on siiani see mees, kelle ma ära võtsin (tema esimest sammu võis ootama jäädagi), tegelikult isegi veel mehem! Silveril on vedanud, et ma ta ära võtsin, kuigi ma olin 15aastaselt seda meelt, et ma nii koledat ja tagasihoidlikku peikat endale ei taha. 16aastaselt juba tahtsin, sest selgus, et ebaatraktiivne välimus ei takista liblikatel lennata ja mõistsin, et tagasihoidlikkus on tegelikult voorus. Tänaseks on tollest alakaalulisest aknega võitlevast koleda potisoenguga poisist koorunud välja täitsa kena mees, kes tegelikult ei ole üldse nii tagasihoidlik, nii et mul vedas topelt.

Meil mõlemal on vedanud, et meie suhtest ei ole kadunud usaldus, mõistmine, toetus, naer, igatsus, kirg, iha ja soov olla teineteisega. See kõik ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav.

Ühel õhtul, kui ma Silveri kaisus telerit vaatasin ja möllavatele lastele käratasin, et nad vaiksemalt võtaksid, mõtlesin hetke ja ütlesin Silverile, et see hetk, see kodusoojus, need möllavad lapsed, mina tema embuses … et see ongi SEE, see miski, mida raha eest ei osta, ja meil on see olemas. See on puhas õnn. Kui midagi veel soovida, siis ainult seda, et see nii ka jääks ja möllavate laste asemel hakkaksid teineteise kaisus teleri vaatamist segama möllavad lapselapsed.000036Olgu, paremaid pulmapilte soovin ka ja tahtsingi tegelikult 10. aastapäeva puhul uued ilupildid teha, aga see tuhin läks fotograafiga kirjavahetust pidades üle. Asi ei olnud hinnas, selleni me üldse ei jõudnudki. Ma lihtsalt ootan siiani, kas 28. detsember sobib või mitte. Ehk järgmisel või ülejärgmisel aastal. Igavesti ka ei taha edasi lükata, sest võiksime piltidel ikka noored ja ilusad olla, eksju.

Pulma-aastapäeva veetsime Grand Rose spaahotellis, aga selle valiku tegemine ei olnud üldse kerge, sest esiteks me ei olnud vaimustuses 300 km pikast sõidust ja teiseks leiab Grand Rose hotelli kohta palju kriitikat. Lõpuks said määravaks siiski võimalus ja hind – ma jäin koha bronnimisega lihtsalt jälle nii hiljaks, et eelistatud spaahotellides ei olnud enam kolmeks ööks tuba saada ja sobivate võimaluste hulgast oli Grand Rose kõige soodsam, lisaks ka kõige romantilisem ja romantilist puhkust me soovisimegi. Lootsime valikust parimat, aga samas olime valmis kõige hullemaks, sest olime lugenud palju kommentaare, kus rõhutati spaahotelli karjuvat vajadust uuenduskuuri järele.

Fuajeesse astudes oli minu arvates kõik sama ilus ja luksuslik kui umbes 11 aastat tagasi vahetult pärast avamist. Vastuvõtt oli soe, sõbralik ja nalja visati ka, nii et mul ei tekkinud tunnet, et olen maamats, kes on peenesse hotelli ära eksinud, pigem oli oma inimese tunne.sdrmdeKuna ma teadsin, et hotell vajab hädasti uuenduskuuri, siis olin eriti tähelepanelik kõige suhtes, aga nägin koridorides vaid üht katkist lampi, mis oli kolmandaks päevaks korda tehtud. Kõik oli terve, puhas, ilus ja täis romantilisi detaile.sdrcofMe valisime DeLux toa ja ma rõhutasin, et soovime kindlasti vanniga tuba, sest selleta oleksime võinud vabalt standardtoas ka ööbida. Vanniga toa me saime ja esmamulje oli väga meeldiv, kõik oli piinlikult puhas ja korras, ei mingit sosistavat vajadust remondi järele, karjuvast vajadusest rääkimata. Nii heas korras ei olnud eelmisel aastal isegi mitte uhiuus V Spa hotellituba, kus pool vannitoa põrandat oli korralikult maha pesemata vuugisegust hall.

Hiljem küll esinesid ka meie DeLux toas mõned pisivead, näiteks vannitoas valamu kork ei töötanud, sisse läks, aga välja ei tulnud. Silver veidi mässas sellega ja võttis korgi üldse ära. Vetsupott streikis veidi ja vajas nupu vajutamisel head tunnetamist, sest muidu lasi vett väga vähe või kogu raha eest.

Esimesel õhtul oli vannitoas vahelduva eduga tunda veidi ebameeldivat lõhna ja see kerkis hetkeks tugevamalt üles, kui pärast vannis käimist vesi alla jooksis, aga pärast seda kadus see lõhn täielikult.

Üks antiikse välimusega kummut oli ka kulumisjälgedega, värv oli kohati maha koorunud. Mõne jaoks võib see muidugi olla täiesti aegunud mööblitükk, aga meie jaoks oli tegu väärikalt vananeva kaunitariga, seega meie silmis see viga ei olnud.

Kokkuvõttes oli üldmulje siiski väga hea ja leitud vead on otsitud vead, sest tegelikult need meid ei häirinud ja me poleks neid mainimisväärsetekski pidanud, kui poleks eos teadnud, et meid ootab lagunev hotell.

Veaks on seda ehk palju nimetatud, aga pesemisvõimaluse lahendus oli küll ebamugav, sest vannis püsti seistes oli Silveril pea vastu lage ja ta on 170 cm pikk lühike … ma ei tea, kuidas pikad inimesed end seal pesevad. Tundub, et mitte lage nühkides, sest see oli lumivalge. Ebamugavaks tegi asja ka näiteks vannikardina puudumine, mistõttu pesin ma pead istudes, kuna muidu oleks terve vannituba ujunud.
cofEsimesel õhtul läksime juba tuttavasse La Perla restorani sinikarpe sööma, aga kohapeal mõtlesime ümber ja Silver võttis pardifilee ning mina mereandidega (sinikarbid, krevetid, seepia, kalmaar, kaheksajalg) pasta, et proovida ära ka teised mereelukad.cofKui oma pasta kätte sain, siis selgus, et see ei sisalda kaheksajala tükke, vaid kaheksajala beebisid ja mul oli tükk tegu, et esimene ära süüa. Maitsel ei olnud viga, sest seda väga ei olnud, aga välimus hakkas vastu ja kolmandat beebit ma enam ära süüa ei suutnud. Lisaks sinikarpidele tundsin enda arvates veel krevetid ära, aga hiljem selgus, et krevettide pähe sõin ka seepiaid. Maitse poolest ma neil mingit vahet ei teinud, olid ühtemoodi head. Taldrikust leidsin veel veidraid kummitihendeid, mis olid ka suus kummised ja maitselt maitsetud, hiljem sain teada, et need olid kalmaarirõngad.

La Perlas käisime ühe korra veel, siis sõime ainult šokolaadi fondante jäätise ja vaarikakastmega, need olid väga head.
cofPärast La Perlat ligunesin ma pikalt rasvases vannivees. Jagasin lühidalt Signe Seebid vannikreemi kogemust ka Instagramis, kus kirjutasin, et edaspidi jään vannipiima juurde, aga pärast teist kogemust võtan sõnad tagasi ja ütlen, et tegelikult on ka vannikreemist rasvane vesi ütlemata mõnus. Ma panin esimesel korral kaks südant vette, sest arvasin, et ühe jaoks on vett liiga palju, aga läksin sedasi liiale, ühe vannikreemiga oli kogemus oluliselt meeldivam.

Kusjuures ma tegin valiku puhtalt lavendli lõhna pärast, ma isegi ei süvenenud toote omadustesse, aga nüüd loen, et vannikreem sisaldab rohkelt vitamiine ja nahka parandavaid ning niisutavaid aineid, lavendli aroom aitab kaasa hea une tekkele ja on  rahustav, lisaks on lavendlil antiseptiline toime, aitab leevendada lihasevalu, peavalu ja migreeni, ning köha. Köha? Kaasa võetud köhatablette mul tõesti vaja ei läinud, nii et hakka või uskuma, et vannikreem aitas köha leevendada.

Mul jäi neli südant veel alles ja ma alguses mõtlesin need sinna jätta, sest meil ju vanni ei ole, aga kartsin, et need visatakse ära. Hea, et ma neid sinna ei jätnud. Meil küll vanni ei ole, aga on kõrge dušialus, kus lapsed saavad need ära kasutada, kui neil peaks nahk korrast ära minema või köha tekkima.

Mulle on jäänud viimasel ajal mulje, et iga lingi, kiidusõna ja muu sellise taga nähakse kinnimakstud reklaami, nii et ma ei tea, kas pean rõhutama, et ma ostsin ise selle toote ega tee siin mingit salajast koostööd? Lisaks ostsin ka vetikaseebi ja purgi jalavannisoola, sest mulle meeldivad need tooted juba varasemast ning mul ei ole kahju neid avalikult kiita. Kui üdini aus olla, siis pakis oli ka kristalldeodorant, mida ma ei tellinud, aga ma ei tea, kas see oli eksitus, vihje või kingitus. Ma olen nii mats, et huvi tundmata ja tänamata võtsin selle deodorandi kasutusse.

Tagasi Grand Rose spaahotelli juurde minnes, siis meil ei ole vist kuskil mujal paremat hommikusöögi kogemust olnud. Ma ei mäleta, et me oleks 11 aastat tagasi seal hommikust söönud, aga seekord olime kõigil kolmel hommikul platsis, viimasel kahel hommikul oluliselt varem kui esimesel, sest esimesel korral oli inimesi nii palju, et järjekord oli pikk ja kõik kohad olid võetud, mistõttu pidime endale tegema ruumi kolmekäigulise söömaaja jaoks kaetud laua taha. Järgmistel hommikutel ei olnud järjekorda ega isegi teisi inimesi läheduses söömas, nii et saime rahulikult head ja paremat valida ning seda privaatselt nosida.

Valikus olid erinevad pagaritooted galetini välja, vorsti- ja juustuviilud, pudrud, müslid, jogurtid, mahlad, köögiviljad, puuviljad, saiakesed, omlett, pannkoogid, kartulisalat, soojad oad, peekon, erinevad liharohked vorstid, lihapallid, kohvid, cappuccino, kakao ja nii edasi. Me jõudsime maitsta vaid pooli asju ja nende hulgast valmistas ainsana pettumust kohev pannkook, kuid see eest pole ma üheski hotellis paremat kartulisalatit söönud.

Sama hea valik on ehk olnud vaid V spaahotellis, aga aasta tagasi polnud restoran seal päris valmis, mis vähendas oluliselt meeldivat kogemust ja isegi, kui täna on seal kõik detailid paigas, siis Grand Rose restorani atmosfäär on ikkagi hoopis teine. Muide, ka restoranis oli kõik puhas ja korras, ei karjunud seal miski uuenduskuuri järele, pigem jäi mulje, et täitsa uus koht.
cofKuna esimesel hommikul jõudsime hilja sööma, siis jõudsime ka hilja saunakeskusesse. Mis mulle Grand Rose spaahotelli juures väga meeldib, on see, et hotelli külalised saavad eraldi uksest otse spaasse, ei mingit fuajeest või riietusruumist läbi käimist. Meie saabumisajaks oli spaas juba piisavalt inimesi, rätikud olid kõik käiku võetud, aga mu küsimise peale toodi tagaruumist kohe suur ports puhtaid asemele.

Spaas jäi küll juba kulumisjälgi silma. Näiteks soolaaurusaunas oli vaid sool, ei olnud õiget auru ega sooja ning neid ei tulnud ka kolmandaks päevaks. Teisel päeval oli kasesaun remondis. Duši all pesemiseks tuli veidi aega varuda, sest vesi oli kohati liiga külm, kuum või seda lihtsalt ei tulnud ja nuppu tuli aina uuesti vajutada. Basseinide mosaiikplaatides jäid silma tühimikud, mullivannis seljamassaaži funktsioon ei töötanud ja plastikult koorus kohati värvi maha.

Muide, me olime ühed viimastest, kes aegunud saunakeskuses lõõgastuda said, jaanuaris algabki see vajalik uuenduskuur. Üldmulje oli tegelikult ikkagi hea, saunad olid ilusad, spaa hubane ja nähtud pisivead ei mõjunud ebameeldivalt. Kui, siis ainult soolaaurusaun jäi kahtlaseks.
mdeMa ei ole kunagi varem ühtegi hoolitsust võtnud, nii et ma ei tea, kuidas teistel spaahotellidel see osa lahendatud on, aga Grand Roses on hoolitsuste toad saunakeskuses. Neid tube on palju, kõigil on ilusad uksed ja ilusad nimed. Hommiku poole saab hoolitsusse minna veel susside sahinal, aga minu aeg oli pärast lõunat ja selleks ajaks ujuks kogu põrand, nii et sussidega keskuses käia ei saanud. Vahemärkusena ütlen, et standartubadega sussid kaasa ei tule ja kuna olin korduvalt lugenud kriitikat nende puudumise kohta, siis eeldasin, et neid hotelli poolt neid üldse ei ole, aga meie DeLux toas olid olemas. Pärast kodulehelt vaatasin, et nii ongi, sussid tulevad kaasa DeLuxi ja siivdiga ning standartubades ööbijad peavad paljajalu olema.

Grand Rose Rituaali* valisin välja laavakivide tõttu, sest mulle on alati tundunud vastumeelne igasugune keha mudimine, aga kuumade laavakivide all magamine tundus küll mõnus. Jah, mul oli ettekujutus, et laavakivide hoolitsus ongi just selline nagu piltidel – magan kõhuli ja selja peal on latakad kivid. Reaalsus oli ikka hoopis teine.

*Hoolitsus soojade laava- ja vääriskividega. Protseduuri käigus kannavad päikeseenergiaga laetud soojad laavakivid edasi positiivset energiat, mis koos tšakratele asetatud vääriskivide müstiliste võngetega vallandavad keha ja vaimu harmoonia ning heaolutunde.

Ma sain jalga ühekordsed stringid, kõhutasin lauale ja ütlesin, et see on mu kõige esimene kogemus, mille peale vastati, et sellisel juhul on see julge valik. Julge seetõttu, et hoolitsus kestab 80 minutit. Ütlen etteruttavalt, et mulle ei tundunud kordagi aeg liiga pikk, pigem sai kõik liiga ruttu läbi.

Igatahes mingit kivide all magamist ei olnud, mind muditi kõrvalestadest varbatippudeni läbi ja see meeldis mulle, ei tekkinud mingit vastumeelsust. Ma olin alguses kõhuli, sain esimese asjana selja peale kuumad kivid, aga mitte otse naha peale nagu piltidel olen näinud, vaid rätik jäi vahele, sest kivid olid tõesti kuumad. Edasi muditi jalad ükshaaval läbi, esmalt ohtra massaažiõliga ja lõpetuseks kuumade kividega. Samamoodi käidi kogu keha läbi, vaid intiimsed piirkonnad jäid püsivalt rätiku alla peitu. Kui ma selili olin, siis pärast jalgade masseerimist jäeti varvaste vahele soojad laavakivid, pärast käte masseerimist pisteti pihku soojad kivid ja alakõhust kurguauguni asetati seitse jahedat poolvääriskivi. Lõpetuseks sain kivi kolmandale silmale ja jäin umbes kümneks minutiks omapead.mdeKui hella massaaži ajal oli nii lõõgastavalt hea olla, et uni tuli vägisi peale, siis lõpu poole tuli mul hoopis energia sisse ja ma ei suutnud need viimased 10 minutit kinnisilmi lõõgastuda, pigem vaatasin lakke ja mõtlesin, kui mõnus kogemus see oli ja imestasin tekkinud energia üle. Kui hoolitsuse tegija tagasi tuli ja kive ära korjama hakkas, siis ta kirjeldas, mida ühed või teised kivid teevad ja ma isegi uskusin teda, sest ma tundsin ise, et ma pakatan uuest energiast. Mul lähevad tavaliselt silmad kohe kõõrdi ja pahupidi, kui end hetkeks kuskile pikali viskan, aga pärast seda hoolitsust oli hoopis võimatu silmi kinni hoida.

Ma tundsin end ikka täiesti uue inimesena ja tahtsin kohe Silverile ka sama hoolituse võtta, et temagi kogeks midagi nii meeliületavat, kuid kahjuks olid kõik ajad võetud, nii et jäi ilma. Kui peaksime veel Grand Rose spaahotelli puhkama minema, siis võtan raudselt uuesti sama hoolitsuse ja seekord kahele. Kes sinna minemas, siis soovitan soojalt Grand Rose Rituaali.
cofSama päeva õhtul ootas meid aastapäeva tähistamiseks Grand Rose restoranis kolmekäiguline romantiline õhtusöök. Sellega ma ei jäänud väga rahule. Esiteks soovitud privaatse nurga asemel saime pigem kõige avatuma nurga, kust igale sisenevale külalisele avanes vaade otse meile ja minul oli vaade nii-öelda köögipoolele, mille vahet personal siblis. See küll ei häirinud, aga samas ei tekitanud ka romantilist õhkkonda. Teiseks ei jäänud ma rahule söögiga. Ma olen rohkem ikka kartuli ja hakklihakastme inimene, mitte gurmaan, kes saab pärlkuskussist maitseelamuse. ClipboardEelroog oli tegelikult väga hea, guugeldamata ütleksin selle nimeks lõhe tik-tak, aga tegelikult oli see “Tataki”. Madalküpsetatud kanafilee oli ka söödav, kuigi ma olen harjunud pehmema kanalihaga, kuid pärlkuskussi ma süüa ei suutnud, hakkas vastu. Ühesõnaga pearoast sõin ma ainult pool kanafileed ära ja magustoidust paar õunatükki ning kreemi. Võib-olla magustoit oleks isegi meeldinud, kui ma ei oleks eelroast ja poolest kanafileest kõhtu täis saanud, kuid iga kell eelistaksin sellele ikkagi šokolaadi fondanti.

Vahemärkus: Silver palus rõhutada, et ta pole nii pirts nagu mina ja talle maitses kõik. Midagi ta alles ei jätnud.

Õhtusöögi ajal saime kinnitust ka sellele, et me pole veinisõbrad. Kana kõrvale soovitatud valge vein ei meeldinud meile kummalegi, täitsa arusaamatu, kuidas mõned inimesed saavad iga päev õhtusöögi kõrvale veini juua. Meil oli tuppa varutud ka Martini Asti, mis on üks vähestest vahuveinidest, mis mulle meeldib, kuid pärast valge veini maitsmist kadus meil ka vahuveini isu ja Martini Asti seisab meil nüüd kodus külmikus.

Pulma-aastapäevale pani punkti film “See on alles algus”, mis oli nii igav, et selle asemel oleksime võinud hotellitoas teineteise kaisus “Visa hinge” vaadata. Selle filmielamuse kompenseeris järgmisel päeval vaadatud “Jumanji”, mida läksime vaatama vaid seetõttu, et midagi paremat valikus ei olnud. Kui esimeselt filmilt ootasime enamat, siis teine film üllatas positiivselt. “Jumanji” oli veel 3D film, millega meil on olnud ainult üks kogemus ja see polnud positiivne, kuid andsime siiski 3D-le uue võimaluse, või õigemini ei olnud meil teist võimalust, aga seekord saime tänu sellele veel parema filmielamuse, nii et me ei karda enam 3D seansse.
mdeTeisel hommikul sõime varakult ja jõudsime esimestena saunakeskusesse, mis oli lõpuks tund aega ainult meie päralt. See oli küll kõige parem saunakeskuse kogemus, rahulik ja lõõgastav, me isegi mõnulesime soojadel toolidel, kuigi tavaliselt me ei viitsi seda teha, sest see ei mõju rahvarohkuses ja lärmis lõõgastavalt. Sedasi rahus, vaikuses, hämaras valguses ja mõnusas keskkonnas mõjus küll.
mdeKasutasime saunakeskuses võimalust ja katsetasime esimest korda massaažitoole, mis osutusid pigem piinapinkideks ja pakkusid meile rohkem nalja kui lõõgastust. Pärast massaažitooli käis Silver klassikalises massaažis, mis oli ka tema päris esimene hoolitsus ja osutus meeldivaks kogemuseks. Kiitis väikest kasvu naise tugevaid käsi, tal oli kohati isegi valus olnud, aga talle meeldis see valu. Mina oma hoolitsuse käigus nii tugevat massaaži ei saanud, ma sain meeldivalt kerge mudimise, mis oli minu jaoks täpselt paras, tugevamat ma ei olekski soovinud.
sdrViimasel hommikul olime ka varakult saunakeskuses platsis, aga seekord me esimesed ja ainsad ei olnud ning kolmandat hommikut järjest ei viitsinud seal pikalt olla ka, nii et tegime kiire külastuse ja läksime tuppa asju pakkima, et plaanitust ligi 2 tundi varem praamile jõuda ja koju sõita. Oli mõnus puhkus, aga väike koduigatsus oli ka juba peal.

Viimasel hommikul kasutasin pesemas käies vannitoas olnud šampooni, palsamit ja dušigeeli ning need lõhnasid nii hästi, et ma täitsa kirusin end, et ma oma nõgesešampooni kaasa tassisin ja seda terve aja kasutasin. Kuigi ma avastasin need tooted hilja, siis kiidan neid ka, taas ühed parimad, mida olen kohanud. Tavaliselt mulle hotellides olevad tooted ei istu ja seetõttu ma esimestel päevadel isegi ei tundnud nende vastu huvi, kuni niisama palsamit nuusutasin ja sellesse kohe armusin.IMG_20171230_094245.jpgKokkuvõttes anname sellele spaapuhkusele maksimum punktid, mis tulevad veidi ka selle arvelt, et me kartsime uuenduskuuri järele karjuvat spaahotelli. Selle hirmu varjus ei mõjunud nähtud pisivead absoluutselt häirivalt ja tegelikult me ei olekski neid võib-olla tähele pannud, kui me poleks neid otsinud. Mille üle ma imestan, on see, et vaipadel, mööbliriidel ja muudel tekstiilidel ei olnud mitte ühtegi plekki. Sellist puhtust ei ole ma üheski aastaid tagasi avatud hotellitoas näinud. Igatahes oli tegu meie kõige toredama spaapuhkusega ja ma olen väga rahul, et me Noorusesse ega Viimsisse enam tuba ei saanud ja “pidime Grand Rose spaahotelliga leppima”.

Kuressaare ise oli ka ilus nagu alati, me käisime mitu korda linna vahel seda ilu nautimas. Kui Kuressaare ei oleks mulle kallitest inimestest nii kaugel, siis võiksin seal isegi elada.
mdeMängisime ka turiste ja käisime üle pika aja Kuressaare piiskoplinnuses, mis oli pigem nagu esimene külastus, sest me absoluutselt ei mäletanud, et seal oleks 10 aastat tagasi nii tohutult palju erinevaid näituseid olnud. Ilmselt ei olnudki. Meil oli külastuseks varutud poolteist tundi ja sellest jäi väheks, me pidime kõik ruumid põhimõtteliselt läbi jooksma ja pole välistatud, et mõni ruum jäi üldse nägemata, sest me eksisime seal üsna kiiresti ära.sdrsdrIMG_20171229_113317Me käisime ka poodlemas, sest Silveril ei läinud enam pulmapäeval kantud viigipüksid jalga, siis käisime veel vanas heas Mosaiigis lõunat söömas ja avastasime hotellist paari sammu kauguselt Lokaali, kus olid vahelduseks mõnusalt kodused toidud. Tahtsin jõuda ka Veskisse sööma, kuid ühel mehel hakkas väljas söömine juba vastu ja tema soovil sõime Veski roogade asemel Selveri soojaleti kraami. Nii romantiline.mdeEile õhtul koju jõudes tabas meid hetkega argirutiin – laste lärm, makaronid hakklihaga, segamini toad ja nii edasi. Puhkusest sai kiiresti kauge mälestus, nagu ei olekski üldse alles hommikul veel spaa mullivannis vedelenud.
cofTegelikult on kodus ka hea olla, eriti pärast kolmepäevast eemalolekut ja eriti veel aasta viimasel päeval. Kui nüüd arvestust pidada, siis meil on täna 15. ühine aastavahetus. Esimene ühine oli küll sõbra juures, kus me vaid istusime kõrvuti, aga siiski ühine. Tookord oli mul kõrge palavik ja ma tõusin kaks korda sedasi diivanilt püsti, et panin käe kogemata Silveri põlvele. Kuna me ei olnud siis isegi mitte sõbrad, Silver oli minu suhtes pigem eemaletõrjuv, siis oli mul veidi piinlik küll, aga sõbrad pidasid seda naljakaks ja nimetasid seda saatuseks.

Kindlasti ei olnud see piinlikum, kui hetk, kus ma paari kuu pärast kogemata ta rippuvast kehaosast haarasin… Me siis alles tasapisi kurameerisime ning vedelime minu voodis päevateki all ja silitasime mu rotti. Rott, vana suslik, pani teki alla jooksu ja kui ma teda kinni püüdma hakkasin, siis haarasin kogemata läbi Silveri pehmete dressipükste täiesti valest asjast, sest see meenutas käe all hetkeks rotti. Kuna meie suhe polnud jõudnud ligilähedalegi sellisele intiimsusele, siis mul oli nii häbi, et ma ei osanud selle olukorra üle isegi mitte naerda, ma hoopis teesklesin, et ma ei saanud aru, mille ma just kinni püüdsin. Ka Silver tegi näo, et midagi ei juhtunud, aga tagantjärele oleme selle hetke üle korralikult naernud.davArmastus. Me näeme seda teineteise pilgus. 

See aasta ma siia ilmselt rohkem ei jõua, nii et soovin teile kõigile ilusat aasta lõppu ja veel paremat uut aastat! Palju armastust ka!