Kuigi ma ei ole spirituaalne inimene, usun ma salamahti nii mõndagi, mis on silmale nähtamatu või mõistusele seletamatu. Ma usun näiteks siiralt, et Neljas tuli meie juurde põhjusega ehk ta ei ole lihtsalt „ups“, vaid kuskilt kõrgemalt meie juurde saadetud.
Neljas sai tekkimiseks ainsa võimaluse tsükli 50. päeval ja seda ta ilmselt ootaski. Kui päevad oleks käinud nagu kellavärk, siis oleksin umbes kolm nädalat varem spiraali saanud, aga sain hoopis neli nädalat hiljem positiivse rasedustesti. Mis tegelikult pidi minu südamerahuks just vastupidist tõestama. Ma olin olnud kuus nädalat (tegelikult küll neli, aga nädalaid loetakse ju veidi teisiti) rase, aga mitte miski ei andnud tunda, et asjalood võiksid sedasi olla.
Ma olin esimestel päevadel väga suures segaduses, üritasin rasedust eitada, et mul ei tekiks kõhus areneva lapsega mingit emotsionaalset sidet, sest plaanisin raseduse katkestada. Ma küll ütlesin juba esimesel õhtul Härrale: „Aga kui me ikkagi saaksime Ta…“ Ma ei mäleta, mida me edasi rääkisime, aga tean, et tahtsin selle mõtte peast pühkida. Kolmandal päeval oli minu jaoks selge, et me ikkagi saame neljanda lapse. Härral võttis selle mõttega harjumine palju kauem aega. Ta lootis viimase võimaluseni, et mõtlen ümber, aga ei surunud mulle oma soovi peale. Ma teadsin, et ta hakkab last armastama, kui ta sündinud on, aga tema selles nii kindel ei olnud ja see hirmutas teda. Ta käis minuga ultrahelides kaasas, oli mõistev ja toetav, aga ütles, et ta ei tunne lapse vastu midagi.
Kui ma arvasin, et poistega oli kerge, sest mu iiveldused oksendamisteni ei läinud, siis tüdrukuga ei tundnud ma isegi iiveldust. Selles suhtes on mul väga vedanud, sest mul on täielik oksendamisfoobia ja ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin üle elanud öökimisrohke raseduse. Seega rasedus oli minu jaoks kerge, väsinud olin küll, aga kes ei oleks, kui üle nelja aasta pole öösiti magada saanud. Ainus raske osa oligi see, et Härra ei jaganud minu tundeid. Vähemalt tema arvas nii.
Täpselt 4 kuud enne tähtaega ehk raseduse 23. nädalal kukkusin trepist alla. Härra oli läinud just poodi ja mina praadisin kotlette, kui Kolmas teisel korrusel lõunaunest ärkas. Võib-olla ma kiirustasin liigselt, aga lapsega koos alla tulles kukkusin juba esimese sammuga vasakule kintsule ning tulin koos lapsega kolinal alla välja.
Irooniline on see, et Härra oli enne treppi uue vahendiga pesnud, mis selle tavapärasest libedamaks muutis ning ta oli teinud varem nalja, et kui ma trepist alla kukun, siis on tema mured lahendatud. Ärge mõistke mu kallist abikaasat hukka, me teeme vastastikku sellist musta huumorit ja me kumbki ei solvu selle peal, vaid lisame tulele õli juurdegi.
Pärast kukkumist ei tundnud ma valu, tundsin ainult Kolmanda pärast muret, kuna tema oli mu vasakul puusal ja just vasakule puusale ma kukkusingi. Imekombel oli ta täiesti terve ja minu raske kere alla ta ei jäänud, ka tema nutt oli ainult ehmatusnutt. Kui nägin, et lapsega on kõik korras, siis esimene šokk möödus ja üritasin end püsti ajada, kuid käsi sattus millegi märja sisse. Siis mulle meenus, et olen ju rase ka ning avastasin, et istun suures loigus.
Sellele järgnenud ahastusnuttu kuulis ilmselt terve alev. Mul oli nii suur hirm, et nüüd kaotan lapse ja ma ei suutnud uskuda, et see juhtub minuga. Ma viskasin end pikali ja palusin Esimesel telefoni tuua, ta oli nii pabinas, et ei leidnud seda kohe ning mina ka ei mäletanud, kuhu ma selle panin. Ta oli tegelikult väga tubli, keeras pliidi kinni ja leidis lõpuks ka telefoni.
Esimese asjana helistasingi Härrale, et ta tuleks koju, sest kukkusin Kolmandaga trepist alla ja kutsun kohe kiirabi. Tema sai alguses aru, et Kolmas üksinda kukkus ja kui ta koju jõudes mind trepi ees loigu sees pikali nägi, siis ta plahvatas: „See ei ole võimalik! Kas sa ei oska kõndida?!“ Nutsime mõlemad. See oli see hetk, kus saime aru, et ta ei olegi lapse suhtes nii ükskõikne, kui arvas.
Teel haiglasse ma palusin, et Neljas annaks mulle andeks ja jääks minuga. Ma palusin teda kõva häälega ja hoidsin kõvasti kõhust kinni. Kiirabiauto raputas nii, et sisikond läks segamini ja ma ei saanud isegi aru, kas mul on sünnitus- või gaasivalud. Kartsin esimesi ning see viis mind veel rohkem endast välja, aga haiglas rahunesin juba maha, sest kõhuvalu kadus ning vett ka rohkem ei lekkinud. Kohe, kui mahti sain, helistasin Härrale ja rahustasin ka tema maha. Ta oli mulle selleks ajaks mitu sõnumit saatnud. Esimeses vabandas, et minu peale häält tõstis ja põhjendas, miks ta seda tegi, aga ma teadsin seda juba niigi. Teised sõnumid pakatasid murest.
See oli meile mõlemale õppetund, eriti Härrale, aga küllap seda oli vaja, et mõistaksime, kui habras on antud elu. Kõik läks hästi ja viie päeva pärast sain koju voodirežiimile. Puhata sain siiski vaid seni, kuni Härra kodus oli, aga pärast seda ma ka rapsima ei hakanud. Nägin vaid nii palju vaeva, et lapsed nälga ei sureks. Kuigi mõne aja pärast pidi oht möödas olema, olin ma siiski ettevaatlik ja aiatöid tegin jupikaupa aegluubis, vältisin igasugust pingetunnet kõhus. See hirm oli veidi ahistav, iga toonus ehmatas mind ja kõht läks mul toonusesse iga liigutuse peale. Vähese liigutamise viga ilmselt.
Kuigi ma üritasin olla rohkem diivanikaunistus ja liigutasin end vähe, ei tulnud mul kilosid nii palju juurde kui poistega, kaalunumber kasvas vaid 14 ühiku võrra. Raseduse füüsiline pool oli iseenesest kerge, aga ma siiski muretsesin üle ja kartsin iga valu, toonust või lihtsalt imelikku tunnet. Ka Härra muretses meie pärast ja kogu aeg rõhutas, et ma ei riisuks, niidaks, koristaks ega teeks midagi rasket, ta tuleb ja teeb seda ise. Kui ta kodus oli, siis ma olingi ainult diivanikaunistus.
Kui 37 nädalat täis sai, siis olin lapse sünniks valmis ja enam diivanikaunistust ka ei mänginud. Selleks ajaks hakkas suur pinges kõht häirima ning lastega oli juba keerulisem tegeleda. Sestap ootasin taas, et beebi tulema hakkaks. Olin seda meelt, et segava kõhuta on nelja väikese lapsega kergem tegeleda kui lõpurasedana kolmega. Tagantjärele võin öelda, et ma ei eksinud.
Kuigi 37. nädalast võisin lugeda vihjeid algavast sünnitusest, ei viinud need vihjed mitte kuskile, ainult narrisid mind. Ühel õhtul olin koheses minekus nii kindel, et andsin oma panuse 10-kilomeetrise jalutuskäiguga ning valud läksidki palju valusamaks ja tihedamaks, kuid hommikuks olid need taas kadunud. Ma ei mäleta, et mul poistega sedasi libavalusid oleks olnud. Rasedus ise oli üldse erinev võrreldes poiste ootamisega, kartsin, et ka sünnitus võib erinev olla ja muretsesin kõige rohkem selle üle, kas ma ikka saan aru, kui õige sünnitegevus algab.
Mõnede andmete põhjal algab lootevete puhkemisega vaid iga kümnes sünnitus. Minul olid kolm sünnitus just sedasi alanud ning muretsesin, kuidas ma seekord sünnituse ära tunnen, kui see peaks tuhudega algama. Libavaludest tüdinuna ei uskunud ma enam ühtegi valu. Kui 39. nädal jooksma hakkas, siis imestasin, et ma nii kaugele olin jõudnud. Olin kindel, et sünnitan varem ära ja seekord Härrata, kuna ta pidi Soomes tööl olema ega saanud nädalaid minuga kodus oodata. Kuid läks teisiti ja 39 nädala täitumisel ütlesin talle, et võib koju ära tulla, sest enam kaua ei lähe.
Varem oli plaan, et helistan, kui sünnitama hakkan ja tema tuleb esimese laevaga koju, see oleks võtnud parimal juhul 9 tundi aega, seega arvestasime, et lapse sünni juurde ta ei jõua. Õnneks läks teisiti ja koju jõudis ta 7. augusti õhtul ning 10. augusti hommikul see juhtuski…
Ärkasin 04:22 valusa toonuse peale ja läksin vetsu. See oli juba igaöine tava, et pissihäda endast valusate toonustega märku andis. Kuid seekord tuli järgmine valus toonus poti peal, mida polnud varem juhtunud ja paber jäi roosaks. Minul kadus uni ära ning hakkasin esimest korda üldse toonuste vahesid mõõtma. Vahed oli täiesti korrapäratud: 1 – 20 – 3 – 15 – 4 – 2 – 20 ja ka toonused kestsid 10 sekundit kuni minut, valude intensiivsus oli samuti seinast seina, mõni valuhoog vajas üle hingamist, mõne puhul ei teinud ma teist nägugi.
Mul polnud aimugi, kas see on nüüd õige asi või mitte. Raamatutarkused ütlesid, et haiglasse peaks minema, kui toonused käivad regulaarselt ja vahed on 3-5 minutit, aga samas ei olnud minu varasemad sünnitused ka keskmised olnud ja seetõttu helistasin kella poole 6 ajal igaks juhuks sünnitusosakonda ja kirjeldasin olukorda. Öeldi, et kuna tegu on neljanda sünnitusega, siis võib kõike oodata ja kutsuti kontrolli.
Äratasin Härra ja helistasin emale, kelle kutsusin poistele järele. Ootasime teda ja mõõtsime koos Härraga valude vahesid, need olid sama korrapäratud, aga üks valuhoog oli nii tugev, et olin algavas sünnituses kindel. Rasedus oli isegi pikaks veninud. Kui poisid sündisid 36+3, 39+3 ja 39+4, siis 10. augusti seisuga olin 39 nädalat ja 6 päeva rase olnud – rekord!
Kui ema tuli, siis teel autosse tabas mind taas väga tugev valuhoog, mille ajal kõndida ei saanud. Hingasin selle üle ja jalutasin autosse. Järgmine valuhoog tabas mind 20 minutit hiljem sünnitusosakonna koridoris, ka selle ajal toetusin seljaga vastu seina ning hingasin valu üle ja siis kepsutasin edasi sünnitustoa poole. Kell oli siis pool 7, ma jäin KTG aparaadi alla ja enesetunne oli selline, et veel sünnituseks ei lähe.
Pool tundi hiljem arvas seda ilmselt ka personal, sest aparaat näitas kahte kerget toonust ja ma ise tundsin ka vaid kahte pakitsustunnet selle aja jooksul. Kuna uus vahetus hakkas peale tulema, siis öeldi, et läbivaatuse teeb järgmise vahetuse arst kella 8 ajal.
Sinnani oli tegu väga kerge sünnitusega, aga olukord läks peagi pööraseks. Valud muutusid valusamaks ja tihedamaks ning viimaste valuhoogude ajal ma värisesin, kattusin külma higiga ja tundsin tugevat iiveldust, tunne oli selline, et minestan kohe. „Alumisel korrusel“ läks olemine nii ebamugavaks, et ruttasin poti peale, ma isegi ei tea, miks sinna, aga augu kohal istumine tundud sel hetkel hea idee.
See leevendaski seda kohutavat valu ja ebamugavustunnet, mida ma ei olnud kunagi varem tundnud. Härra kutsus arsti ja temale ma ütlesin, et mul on vist pressid või laps sünnituskanalis. Arst ütles, et läheksin lauale ja ta vaatab mu läbi, aga need mõned sammud sinna olid ületamatult rasked. Ma ei suutnud end potiltki püsti ajada. Kerge paanika hakkas juba peale tulema. Kui Teisega sain presside ajal autost pika maa teisele korrusele sünnitustuppa kõnnitud, siis kuidas ma nüüd ei saa kahte sammugi teha?!
Kuidagi ma end ikkagi püsti ajasin, need kaks vajalikku sammu tegin jooksuga ja lausa hüppasin laua peale, et mitte end rohkem liigutada, sest liigutamine oli rõve. Just, mul oli jalgevahel nii rõve tunne, et see tekitas iiveldust. Laual selili olemine vähendas seda tunnet, aga läbivaatus oli taas kohutav ja ma lausa anusin, et arst võtaks oma käe ära, sest mul oli nii valus. Temal olid õnneks head uudised ja ta ütles, et mul on täisavatus ning seda ebamugavustunnet tekitas sünnitusteedes olev punnis lootepõis. Küsis, kas teeb selle pressi ajal katki ja ma olin sellega rohkem kui nõus. Peagi tundsin kerget pressitunnet ja arutasin siis omaette kõva häälega, et see vist on nüüd press või äkki ei ole ka, aga vist siiski on ja lõpuks kinnitasin, et see ikkagi on press. Arst käskis pressida ja tegi samal ajal veekoti katki ning laps libises koos vetega välja, ma enda arvates ei teinudki midagi.
Neljas sündis kell 7:37 ehk sünnitus kestis kokku 3 tundi ja 15 minutit, millest 3 tundi oli täiesti talutavad, isegi kerged, aga viimased 15 minutit kirjeldamatult ebamugavad ja valusad. See hetk, kui ma lapse kõhule sain, oli taas nii ülev. Ma olin nii puhanud ja energiline ning kõik tundus nii tore, olin rõõmus, silitasime Härraga last, teretasime teda, Härra tegi meist pilte – idüll! Personal koristas laua ümbert vett ja mind vaadati veel läbi, aga see üldse ei häirinud.
Kui platsenta ka välja tuli, siis pandi mulle vähe kuivem ühekordne lina tagumiku alla ning kaaluti Neljas üle. Ma hüüdsin täiesti tühja koha pealt 3400 ja arvake ära, kui palju laps kaalus. Täpselt 3400 grammi. Ma olin kas nii kogenud sünnitaja, et tunnetasin ära, mitu kilo endast välja pressisin, või avaldusid mul sel hetkel selgeltnägijavõimed (miks need küll siis ei avaldu, kui Viking Lottot mängin?), aga naljakas ja uskumatu see hetk igatahes oli. Pikkust oli tal 50cm ja hääl oli kõva. Poisid olid tagasihoidlikumad, Esimene ei teinud näiteks üldse häält.
Edasi jäime kolmekesi sünnitustuppa ja meid unustati sinna kaheks ja pooleks tunniks. Neljas juba ammu magas, minul oli külm, sest mu küljealune oli väga märg, Härral oli ka igav. Kui mind lõpuks oma vereloigust päästeti, siis jätsin südamerahuga lapse teiste hoolde ja lippasin duši alla. Lippasin on täiesti õige sõna, sest tahtsin kiiresti teha ja mu enesetunne oli suurepärane. Kuivatamise ajal kuulsin üle osakonna suurt kisa ja sain kohe aru, et seda teeb meie preili. Kiirustasin veel rohkem ning jooksujalu läksin hääle suunas. Kui lastearsti kõrvale jõudsin, siis tema vaatas mind suurte silmadega, et kas mina olen ema. Ma olevat kepsutanud nagu noor vasikas, mitte äsjasünnitanud naine.
Kuna mina olin kraps ja laps oli ilus roosa, siis meid lubati samal päeval koju. Ma tegelikult ise küsisin, sest vabu kohti oli ainult ühispalatites, aga mina tahtsin lapsega omaette olla. Kella 13 ajal olimegi juba kodus tagasi ja see oli nii veider, sest eelmisel õhtul polnud jälgegi sellest, et ma sünnitama hakkan ja siis pool ööpäeva hiljem oli meid kodus juba ühe võrra rohkem. See oli lihtsalt imeline sünnitus- ja sünnitusjärgne kogemus.
Naljakas oli see, et trepist kukkumise tagajärjel rebendi saanud lootekott oli sünnituse ajal nii tugev, et see tuli katki lõigata. Tegelikult ei tulnud, aga mina soovisin seda, sest all oli lihtsalt nii ebamugav tunne, et tahtsin sellest paunast oma sünnitusteedes lahti saada. Võib-olla oleks Neljas „õnnesärgis“ sündinud, kui oleksin lasknud asjadel loomulikult minna… Aga õnnesärgis on ta ilmselt selletagi sündinud.
