Hall härg, mädä silm piäs

Otsisin postituse pealkirja jaoks Folklore.ee andmebaasidest pudruteemalisi vanasõnu ja mõistatusi ega suuda enam kunagi võisilmaga putru sama pilguga vaadata, sest just see on vastus halli härja ja tema mädase silma mõistatusele. Sama lugu ka mädapüti ja igasuguste mädaste selgade või aukude mõistatustega (alates numbrist 4630). Tekib küsimus, kas vanasti oli mädal mingi muu tähendus, et seda nii ohtralt pudru kirjeldamiseks kasutati? Või oli inimestel kesisest toiduvalikust nii villand, et negatiivsed seosed olid kerged tekkima?

Minu lapsepõlves küll kesist toiduvalikut ei olnud, kuid pikka aega oli minu kiireks hommikusöögiks tops kohupiimakreemi ja kuigi sellest on juba 15 aastat möödas, on mul kohupiimakreemidest siiani isu täis, ainuüksi mõte neist ajab iiveldama. Kui mädaste mõistatuste autorid tundsid pudru suhtes midagi sarnast, siis mõistan neid täielikult. Minu loodud mõistatus kõlaks ka umbes nii: tops külmkapis, sees kohutav piin…

Pudru puhul on erinevaid variante nii palju, et see hommikusöök ei muutu vist kunagi päris üksluiseks. Endal küll kogemus puudub, aga järeldan seda teiste kogemusest. Kui Instagramis ja Facebookis küsisin, kas 10 hommikut putru oleks väljakutse, siis enamus vastasid, et ei ole ja nii mõnigi lisas, kuidas nende peres süüaksegi peaaegu igal hommikul putru, niimoodi aastast aastasse.

Ka meie jaoks ei olnud väljakutse (mille Helen meile esitas) süüa 14 hommikut järjest putru, aga mõni puder ise oli väljakutse.
14 hommikut putru
Igal hommikul enne või pärast söömist tehtud pilt. 

Tegin esimesel hommikul segu kahest Helde sarja soolasest pudrust, sest arvasin, et sedasi võiks porgandiga variant meile meeldida, aga eksisin, see rikkus hoopis vinnutatud lihaga pudru ära. Selle segu söömine oli päris kindlasti väljakutse! Porgandi ja seemnetega mitmeviljahelvestest tehtud kotletid meeldivad muidu meile kõigile, lihtsalt pudruna see helbesegu peale ei lähe.Helen Helde kotletid 2Heleni kodulehel leiduva retsepti järgi tehtud kana-kodujuustukotletid mitmeviljahelvestega.

Segaputrudest rääkides, siis Silver tegi siin mingi aeg vinnutatud lihaga putru… Ma sain kohe aru, et hommikusöögi juures on midagi valesti, aga eriti imelikuks läks asi siis, kui koos vinnutatud lihaga jäi hamba alla rosin. Minu hämmingu peale teatas Silver, et vinnutatud lihaga helbeid oli vähe, ta pani jõuluputru juurde… Jõuluputru! Kes nii teeb?

Ma lisan putrudele sageli kaerakliisid juurde, aga eriti hea on kaerakliipuder ise… Avastasin selle tänu lugejatele, kes seda sügisel mannapudru asemel soovitasid – aitäh soovitajatele! Tegin Instagrami storys suuremat sorti pudruküsitluse ja viimase seisuga ei ole 78% vastanutest kaerakliiputru söönud. Ma soovitan proovida, see on veel parem kui mannapuder, aga palju tervislikum. Kaerakliid sisaldavad kõige rohkem kiduaineid, see on ka põhjus, miks neid teistele putrudele juurde lisan, see kulub mu aeglasele seedimisele ära. Kellel veel aeglane ainevahetus, siis eriti hea hommikune ärataja on soolane puder tšillisädemetega (Santa Maria Chili Explosion)NeljaviljahelbedTšillisädemed, keset lauda, või kõrval.

Soolase alatooniga pudruna läheb meil kõige paremini peale mädase silmaga hall härg võisilmaga (mitte margariinisilmaga!) neljavilhapuder, seda lapsed tellivad, tatrahelbepuder meeldib neile ka, aga vinnutatud lihaga putru söövad nad pika vinnaga…

Tatrahelbed saatis meile Helen, ise ei ole ma neid kunagi poest ostnud ega ole varem üldse tatrahelbeputru söönud. Tatart teen muidu sageli, aga seda lõunaks või õhtuks, mitte hommikuks. Kuigi maitselt on need peaaegu ühesugused, hakkas mulle väljakutse viimasel hommikul tatrahelbepuder vastu (jätsin pool alles, edasi sõin hoopis kooki) ja sellega sai minu pudruisu paariks päevaks otsa. Ainult paariks!

Millest ei saa mul vist kunagi küll, on Helde sarja mitmeviljahelbed jõhvika, kookose ja õunaga. Mind täitsa hämmastas, kui Instagramis vastas valdav enamus, et see puder ei maitse neile. Minu arvates läheb see iga söömisega aina paremaks, nii et soovitan uuesti proovida. Ma teen seda vee ja piimaga (pooleks või piima natukese rohkem), maitsestan meega, mõnikord raputan peale ka kaneeli (kiirendab ainevahetust, nagu tšilligi) ja ongi ideaalne puder valmis. Helen Helde jõhvikaga 2Jõhvika, kookose ja õunaga Helde sarja puder, mis on väga hea ka igasuguste lisanditeta.

Alguses meeldisid mulle mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud võrdselt, aga ajaga on jõhvika ja kookosega variant nii palju rohkem meeldima hakanud, et õuna ja mustsõstraga putru polegi ma enam teinud, lihtsalt pole isu selle järele. Küll käivad neelud aegajalt sellest helbesegust tehtud muffinite järele… Soojad muffinid ja külm piim, mmm.Helen Helde muffinid ja küpsisedHeleni kodulehe retseptide järgi tehtud küpsised ja muffinid. Maitsesid väljanägemisest paremini. 

Instagrami küsitluse põhjal meeldisid vastajatele enim neljaviljapuder ja riisihelbepuder, vähim meeldisid mõlemad Helde sarja magusa alatooniga pudrud ja tatrahelbepuder. Kaerakliipuder sai ka palju eitavaid vastuseid, aga kuna seal kadus küsimus ära, siis seda ma ei arvesta. Tulemused veidi üllatasid mind, sest ma ei kujuta ette, kuidas saab enamikule meeldida riisihelbepuder rohkem kui jõhvika ja kookosega mitmeviljapuder…

Riisihelbeputru olen elu jooksul mõned korrad teinud, aga siis kasutasin maitsestamisel veel julgelt suhkrut ja sõime putru kisselliga. Nüüd maitsestasin putru ainult meega ja tulemuseks oli üsna maitsetu kokkukleepunud riis. Teist korda seda tegema ei kipu, aga kuna enamuse arvates pole pudrul viga midagi, siis järelikult oli viga minu valmistamisviisis.

Märts oli riisikuu, siis lisas Helen sotsiaalmeediasse erinevaid retsepte, kus riisihelbeid kasutada saab ja nii mõndagi tahan järele proovida, näiteks kookospiima ja mangoga riisihelbeputru või riisidesserti mango ja granadilliga. Instagramis soovitas üks lugeja teha riisihelbeputru mustsõstarde ja mandlitega või peekoni ja salatiga, need variandid kõlavad ka täitsa hästi. Eks ma varsti saan teada, kas riisihelbepuder jääbki minu jaoks väljakutseks või saame sõpradeks. Helen helbed.jpgKavatsen nüüd koolivaheajal esitada pudruväljakutse ka oma vanematele ehk plaanin maal olles neile igal hommikul putru teha. Ma mäletan enda lapsepõlvest ainult mannaputru ja see saab olema ainus, mida ma neile ei tee. Riisihelvestega ei hakka ka ilmselt katsetama, aga teised pudrud saavad olema kenasti esindatud, ehk hakkavad neilegi meeldima.

Muide, tänu lugejatele sain teada, et puder on tegelikult laiskade hommikusöök – aitäh jälle kõigile, kes ütlesid, et putru ei pea keetma! Seda tõesti ei pea tegema. Ma panen hommikul pudruhelbed valmis, valan potti veidi vähem vett, kui õpetuses kirjas ja lähen muid asju ajama. Kui vesi läheb keema, siis valan helbed sisse, segan paar ringi, tõmban poti tulelt ja jätan pudru 10 minutiks paisuma. Ma seisan sedasi pliidi ees kokku 1-2 minutit, nii et hommikupuder ei tähenda mingit aeganõudvat vaaritamist.

Kuigi ma tean, et puder on kiire ja soodne hommikusöök, kaldun ikkagi sageli võileibade poole, sest… Ma ei tea, harjumus. Kui eelmise aasta lõpus sõime juba väga sageli putru, siis mingi aeg vajusin võileibade juurde tagasi ja putru tegin heal juhul 3 korda nädalas. Praeguse väljakutse raames sõime üldse esimest korda 14 hommikut järjest putru ja see ei olnud tegelikult üldse raske, pigem hakkas tekkima juba mõnus harjumus ja ka igatsus, kui pärast väljakutset sõin kahel hommikul võileiba.

Ma olen alles viimastel aastatel (alates Orgu kavaga tutvumisest) hakanud rohkem putrusid tegema, varem tegin ainult mannaputru ja see on ilmselt miski, mille olen lapsepõlvest kaasa võtnud. See tekitas minus sageli süümekaid, sest olen alati pidanud putru kasulikuks ja heaks hommikusöögiks, olen lihtsalt olnud oma harjumuste ori. Võib-olla peaksin iseendale sagedamini selliseid väljakutseid esitama, et hommikupuder muutuks harjumuseks, millest enam lahti ei saa.

Või siis peaksin end rohkem motiveerima teadmisega, et mul on võimalus anda lastele kodust kaasa harjumus süüa hommikuti putru…
Helbe-Helenid
Postitus on sündinud koostöös Heleniga, kes varustab meid pudruhelvestega. 

Läheks äkki pappkastidega toiduabi järjekorda?

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas käisime suurperedele mõeldud kinoseansil ja see on miski, mille eest oskan olla ainult tänulik. See on väga tore, kuidas Forum Cinemas suurperesid mitu korda aastas sedasi tunnustab, võõrustab ja popkorniga kostitab, kahju on vaid sellest, et kinokett, mis asub Tallinnas, Tartus ja Viljandis, kõigini ei jõua.

Samamoodi tunnustab (peamiselt vist oma maakonna) suurperesid Rakvere Teater ja oleme tänulikult nendegi poolt pakutud võimalusi korduvalt kasutanud, viimati sügisel, kui etendus “Põrsas Desmond ja sookolli lõks”.

Igal aastal on Rakvere Teatris olnud ka Lääne-Virumaa Suurte Perede Ühenduse jõuluüritus, mille raames on pered saanud vaadata soodsamalt lasteetendust ja vähemalt neli piletit ostnud pered on saanud jõulupakke. Me oleme ühe korra sellest üritusest osa võtnud ja oma jõulupaki saime kätte pärast jõule, sest me lihtsalt ei saanud kohapeal aru, et seal midagi jagati.

Jõulupakk valmistas tookord veidi pettumust, sest see sisaldas mahlajooke, maitsevett, suures koguses kiirnuudleid ja mitu pakki tuhksuhkrut, mis olid kõik aegunud. Kahtlase väärtusega olid ka kilekotti pakendatud kivikõvad piparkoogid ja lutsukommid, mille säilivusaegu polnud kuskil kirjas.

Rõõm oli vaid Kalevi küpsistest, mille “parim enne” kuupäev ei olnud veel kukkunud ja mida me polnud varem ega ole ka hiljem söönud, me pole neid isegi kunagi müügis näinud. Küpsised olid väga head, nii et need kompenseerisid muu.

Piparkoogid ehk olid jagamise ajal vähem kivid, me saime oma paki ikkagi mitu nädalat hiljem kätte, nii et võis meie endi süü olla, et need selleks ajaks kahtlase väärtusega olid. Aegunud asjad olid aga aegunud juba jõuluürituse ajal, vaid kiirnuudlite kuupäev kukkus kolm päeva pärast seda.

Kuigi ma tean, et mahlajoogid, maitseveed, kiirnuudlid ja ilmselt ka tuhksuhkur säilivad veel pikalt pärast “parim enne” kuupäeva möödumist, olid need jõulukingitusena minu jaoks ikkagi veidi alandavad. Tekkis selline “noh, saite palju lapsi, olete vähekindlustatud, häid jõule nüüd aegunud kiirnuudlite ja vee peal” tunne, mis omakorda tekitas tunde, et ma olen jube tänamatu, sest kingitud hobuse suhu ju ei vaadata, eks.

Kuna me ei tarbi mahlajooke, maitsevett, kiirnuudleid, lutsukomme ega kasuta toiduvalmistamisel tuhksuhkrut, siis meil need asjad kasutust ei leidnud. Midagi läks soovijatele, midagi kraanikaussi ja midagi prügikasti. Kalevi küpsistest jagasime ka poole laiali, ei jätnud meie silmis ainsat head kraami täies mahus endale.

Sellest on mitu aastat möödas ja praegusel ajal saan ma korra või kaks nädalas teateid pealkirjaga “toidukaup”. Ma pole nendest kirjadest kunagi välja teinud, aga 8. jaanuaril nägin Facebookis, et üheks vabatahtlikuks toidujagajaks on Baruto, mille peale süvenesin rohkem piltidesse ja märkasin, et jagatava kauba hulgas on kirjadega kurgid, mida pidasin Luunja omadeks. Tundus, et tegu on väärt kaubaga ja pakkusin Silverile välja, et läheme ka huvi pärast oma pappkastiga kohale, maksame ikkagi samamoodi 40 eurot aastamaksu ega peaks end halvasti tundma, kui ühe korra toiduabist osa saame.

Silver küll kõhkles, sest tegu polnud väga tavapärase ettepanekuga, aga õhtul kella 18 ajal, pärast 7 euro suuruse osalustasu maksmist, seisime me pappkastidega õues toiduabi järjekorras. Õnneks oli pime. Nali naljaks, alguses oli tõesti ebamugav olla, aga kuna valdav enamus seisjatest olid samuti hästi riides ja sõitsid korralike autodega, siis saime aru, et me ei eristu teistest kuidagi ja ebamugavustunne kadus.

Me seisime päris kaua, kena kolmveerand tundi, kuni siis viimaste hulgas hõigati “Siidron” ehk juhtus see, mida me ootamise ajal naljatades lootsime: “Äkki veab ja me perekonnanime hääldatakse kuidagi valesti, siis ei tunne keegi meid siin ära.” Ilmselt tunti nimetagi ära, meil oli oodates lihtsalt lõbus lõõpida, Neljas tegi seal samuti nalja ning teatas suvaliste perekonnanimede peale, et meie olemegi need ja kukkus meid ukse poole tirima.

Ühesõnaga, läksime lõpuks viimaste hulgas sisse ja saime enda kaks suurt kasti toidukraami kätte. Asjad olid meile juba valmis pandud ja meie pappkastid läksid hunnikusse järgmist jagamist ootama, nii et me kohapeal üldse ei näinudki, mida täpsemalt kastidesse pannakse. Kui ootamine välja jätta, siis kõik käis ruttu, tänasime tublisid jagajaid ja sõitsime koju saadud toidukaubaga tutvuma.

cofToiduabi, millest võiks jaguda nädalateks.

Kodus selgus, et kirjadega kurk ei olnud Luunjast, vaid Soomest nagu ülejäänud kaup. Meenutan, et oli 8. jaanuari õhtu ja lauale sai siis laotud:

  • 36 topsi midagi kohupiimakreemi või jogurti sarnast kuupäevaga 02.01
  • 3 pakki täispiima kuupäevaga 31.12
  • 1 pakk sojapiima kuupäevaga 30.12
  • 10 poolekilost pakendit pudingut kuupäevaga 03.01
  • 12 väikest pudelit jogurtismuutit kuupäevaga 04.01
  • 1 karp vegan seitankunkkut – isegi Google`i tõlge ei tea, mis see on – kuupäevaga 04.01
  • 3 mozzarella juustu kuupäevaga 06.01
  • 2 kiletuubis pastinaagipüreed kuupäevaga 05.01
  • 2 karpi kõrvitsa-bataadisuppi kuupäevaga 05.01
  • 3 karpi kanapastat kuupäevaga 09.01
  • 3 kilo vaakumpakendis kartulikuubikuid kuupäevaga 16.01
  • 1 kott kartulisalatit teadmata kuupäevaga
  • 1 kott väikeseid pannkooke teadmata kuupäevaga
  • 5 karpi värskeid kirsstomateid
  • 5 pikka kurki
  • 1 karp värskeid viinamarju
  • 2 peotäit enam-vähem värskeid tomateid
  • 2 pakki veidi kuivanud välimusega rooskapsaid
  • 3 poolikut kaalikat
  • 2 spargelkapsast
  • 2 potti rooma salatit
  • 1 pott peterselli

Täiesti pöörane kogus toidukraami, millest oleks võinud jaguda nädalateks, aga meid kohe kuidagi ei kõnetanud mõte tarbida nädalaid piimatooted, mille “parim enne” oli juba samal õhtul ammu möödas. Tuli hakata valima ehk degusteerima, mida jätame, mida mitte.

Kreemitopsidega oli lihtne, Silver ja lapsed mekkisid üht ja mitte kellelegi see toode ei meeldinud. Võimalik, et see polnud veel halb ja tegu oli lihtsalt soomlaste maitsemeele järgi oleva asjaga, aga oli selge, et meil see kaubaks ei lähe. Ei läinud ka minu vanemate juures, kus muidu süüakse selliseid asju vähe rohkem.

Piima ei hakanud keegi maitsema, sest 30 ja 31 detsember olid ikkagi eelmisel aastal ning me ei teadnud, mis tingimustes neid vahepeal hoiti.

Puding ja jogurtismuuti maitsesid hästi, jätsime osa endale, osa jagasime laiali, aga seda alles jäetud kogust ei suutnud me ära tarbida, sest “parim enne” kuupäevadest möödus kiiresti 10-11 päeva ja minu jaoks on seda piimatoodete puhul liiga palju.toiduabi 2Vegan seitankunkku lõhnas nagu piparkook, aga maitses nagu … ma ei tea, soolestikust läbi käinud piparkook … See oli nii jubeda maitsega, et sülitasin selle otsejoones välja ning nägin siis, et see ei olnud “parim enne”, vaid “kõlblik kuni” 04.01. See läks koos kõrvitsa-bataadisupiga prügikasti, sest tollelgi oli “kõlblik kuni” kuupäev. Prügikasti läksid ka pannkoogid ja kartulisalat, kuna esimesed tundusid Silveri ja laste jaoks vanad ning teine tundus mulle kahtlane.

Soome kartulisalat on muidugi üleüldse kahtlane, seal suurt midagi peale kartuli ja äädika ei olegi, aga mulle on see aja jooksul meeldima hakanud. Paraku toiduabi hulgas olnud salat mulle ei meeldinud, selles oli midagi teistmoodi ja kui nüüd vaadata, millest suurem osa toiduabist koosnes, siis võib oletada, et nii pannkoogid kui ka salat olid ületanud “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäevad.

Mozzarella juustu jagasin ära, sest ma pole seda kunagi ostnud ega tea, mis maitsega see olema peab ja ma lihtsalt ei oleks aru saanud, kas juust kõlbab veel süüa või mitte. Sama lugu pastinaagipüreega, millega ei osanud ka keegi teine midagi peale hakata.

Kanapastad viisin järgmisel päeval vanematele, sest neil on mikrolaineahi, meil mitte.

Kaalikad ja rooskapsad läksid ühepajatoidu sisse, kurgid ja salatilehed sõime merisigadega kahe peale ära, kartulikuubikutest ja viimastest tomatitest tegin seljankat, nii et midagi läks ikka asja ette ka.

Laias laastus läksidki meil kaubaks vaid köögiviljad ja viinamarjad. Piimatooted ja muud asjad olid pigem koormaks, sest suur osa tuli kohe ära visata, suur osa tuli laiali jagada ja alles jäetud kogust ei suutnud me loetud päevadega ära süüa ning see tekitas süümekaid, sest meile ei meeldi sedasi toitu raisata.

Üldse tekkisid selle toiduabiga taas nii vastakad tunded. Mõeldes toiduabile, siis tulevad silme ette pigem läbimõeldud pakid, mis sisaldavad põhiliselt erinevaid kuivaineid ja konserve, mitte aga kaootilised kastid, mis sisaldavad “kõlblik kuni” ületanud vegantoite ja suures koguses piimatooteid, mille “parim enne” kuupäevast on päevi või isegi nädal ja rohkem möödas.

Kui mõtlen sellele, kas meie pere reaalselt mingit abi sai, siis mitte eriti, sest toiduabi saamiseks oli rahaline kulu umbes 12 eurot ja ajaline kulu kena poolteist tundi, millest kolmveerand tundi kulus õues järjekorras külmetamisele. Kuna asja ette läks meil peamiselt roheline kraam, siis poest oleksime samuti 12 euro eest omajagu köögivilju saanud ja seda kiiremini ning mugavamalt.

Meie puhul on tegu muidugi enda pirtsakusega, sest piimatooteid oleks meil olnud küll piisavalt, et terve kuu nende najal hommikuid alustada, lihtsalt need kuupäevad … Teine asi on muidugi see, et me ise ostame jogurtijooke, pudinguid ja kohupiimakreeme harva või väga harva ning piima kulub meil ka umbes liiter nädalas, sest meil on teistsugused toitumisharjumused ja seetõttu ei jõudnud me alles jäetud piimatooteid lühikese aja jooksul ära tarbida, lihtsalt ei suutnud neid vägisi süüa ja pean jälle mainima, et ega need kuupäevad väga ei kutsunud ka. PowerlessYellowishBedbug-smallMa ei hakka oma kahe kogemuse põhjal paikapidavaid järeldusi tegema ja eeldan, et kokkuvõttes on selline toiduabi päriselt abiks, sest muidu ei oleks inimesed igal nädalal oma pappkastidega ühenduse ukse taga. Küllap see nii käibki, et saadud abipakist sorteeritakse lihtsalt endale sobivad asjad välja ning võitjaks jäävad mõlemad pooled, aegunud kaubast lahti saanud annetajad ning veel söödavad asjad välja selekteerinud suurpered.

Kurvaks teevad vaid need mõtted, et äkki on mõnes peres abi nii väga vaja, et seal süüakse kinnisilmi ka “kõlblik kuni” ületanud toidud ära. Minu jaoks pole ükski abivajaja nii väärtusetu, et peaks saama annetusena halvaks läinud toidukraami, kõige vähem peaksid sellist toiduabi saama lapsed. Kui üldse keegi, siis pigem vangid.

Siinkohal ei heida ma midagi ette suuri peresid ühendavatele organisatsioonidele, kes teevad vahendajatena ainult tublit tööd – nad ei tea ette, mida saadetakse, nad võtavad vaid annetused vastu ja jagavad need suurperedele vahel ära. Ma ei tahaks midagi ette heita ka annetajatele, aga mul jäi sellest toiduabist veidi mõru maik suhu ja ma ei pea silmas vegan-seitankunkku maitset, see kadus õnneks ruttu.

Ma ei peaks siin muidugi üldse kobisema, sest me pole toiduabi sihtgrupp ja isegi kui oleksime, siis oleks inetu viriseda, nii et ma ei virise, aga tunnistan, et südamepõhjani tänulik ma samuti ei ole. See ei tähenda, et ma ei oleks üldse tänulik, olen küll, aga selle tänutunde kõrval tunnen ka muid tundeid, näiteks alandust ja pettumust. Viimast ka iseenda suhtes, et ma üldse nii tunnen, kui peaksin olema ainult tänulik.

Täna ei tunne ma tegelikult enam suurt midagi, aga kodus saadud toidukraami sorteerides toimus sees küll paras tunnete virr-varr. Kogemus ise oli siiski meeldejääv, sageli ikkagi ei seisa toiduabi järjekorras ega degusteeri kukkunud kuupäevaga uusi maitseid.

Teemat muutes või veidi isegi teemas olles, siis kui palju on mu lugejate hulgas üldse suurperesid? Kas kuulute oma maakonna suurperesid ühendava organisatsiooni alla? Lääne-Virumaal said viimati alates neljalapselised liituda, aga mõnes maakonnas võetakse vastu juba kolmelapselised pered, nii et kes veel pole liikmeks astunud, siis tasub uurida. Üldse mitte toiduabi pärast, kuigi ka see võib tegelikult abiks olla.

Me maksame ühendusse kuulumise eest 40 eurot aastas ja vastu saame märksa suuremas väärtuses hüvesid, kuigi me ei kasuta isegi pooli võimalusi, võtame osa vaid erinevatest üritustest ja omame veidi soodsamalt Perekaarti, mis leiab meil ka üsna sageli kasutust. Õigus, koolikoti saime ka ühenduse kaudu ja igal aastal saaksime veidi koolitarbeid ka, kuid olen nendest ära öelnud, sest on peresid, kus on neid rohkem vaja.

Ühendusse kuulume rohkem ikkagi erinevate ürituste pärast, sest väljasõidud lastega on võrdlemisi kulukad ja on tore, kui mõned korrad aastas saab käia kuskil tasuta või oluliselt soodsamalt. Selline tunnustamine kulub vast igas suurperes ära ja kus kulub ära palju enamat, siis organisatsiooni kuuludes on kuuldavasti võimalik saada abi nii toidu, riiete, koolitarvete, hambaravi, laste huvitegevuse toetuse ja palju muu näol.

Meie toiduabi kogemust ei tasu siinkohal tähele panna, kindlasti on ka paremaid kogemusi ja ega meie omagi tegelikult halb ei olnud, köögiviljad kulusid ära ja puding maitses nii hästi, et tõenäoliselt ostame seda (ühe paki, mitte 5 kilo), kui suvel jälle Soomes oleme.

https://www.instagram.com/p/Bfslo3SBxaG/

Pilt on tehtud järjekordsel suurperede üritusel, mis toimus meie laste koolipäeval, nii et poistel vedas ja nad said poppi teha.

Vitamiinikommi asemel vitamiinipomm

Ma olen korduvalt uurinud apteekides erinevate kummikarude koostist ja need heaga riiulile jätnud, sest need on olnud rohkem kummikommid kui vitamiinid. Võib-olla olen selliste multivitamiinide suhtes ülekohtune, aga minule pole need kasulikena tundunud ja nii pole mu lapsed kunagi multivitamiine saanud.

Kui minuga võttis ühendust Rosena.ee esindaja ja pakkus lastele proovimiseks Nutrigeni toidulisandeid, siis olin ka päris skeptiline, aga vaatasin pakutavad siirupid üle ning üllatusin meeldivalt, sest nende koostiosade esimene komponent ei olnudki suhkur, vaid vesi. Need siirupid osutusid puhtaima koostisosaga multivitamiinideks, mida ma näinud olen ja kuna praegu on viiruste aeg ning vitamiinirohket värsket kraami on laual suvise ajaga võrreldes oluliselt vähem, siis võtsin pakkumise vastu. 
cof
Lapsed teevad läbi oma elu esimest vitamiinikuuri ja mina teen seda koos nendega, et saaksin jagada maitseelamust.

Nutrigen Supra

Väidetavalt on see ainuke toidulisand lastele maailmas, mis sisaldab 13 vitamiini ja 10 mineraalainet, nii et tõeline vitamiinipomm. Maitselt on see hapu apelsin, paneb veidi grimasse tegema. Kolmest siirupist annaksin sellele maitse poolest teise koha, aga ühele lapsele maitseb see kolmest enim.

Mõnede spetsialistide arvates võiks igal talvel ühe vitamiinikuuri läbi teha, mõnede arvates pole seda üldse vaja, sest tegelikult saame kõik vajaliku ikkagi toidust kätte, teine jälle ütleb, et ühe või teise vitamiini päevanormi kätte saamiseks tuleks süüa näiteks kaks ämbritäit marju. Võta siis kinni, eks. Ma lähtusin oma valiku tegemisel sellest, et siirupites olevate vitamiinide kogused pole nii suured, et võiks tekkida üleannustamise ja kasu asemel kahju tegemise oht. Olgu, Nutrigen Supral on tegelikult need kogused täitsa märkimisväärsed võrreldes teiste Nutrigeni siirupitega, nii et see sobib pigem vast ühekordseks kuuriks, aga teisi julgeksin lastele pikema perioodi vältel lisaks anda küll. See on siis puhtalt minu tarkus ja julgus, kellegagi nõu ma pidanud ei ole. Kui, siis ainult Googlega.

Nutrigen Vegy

See siirup on mõeldud lastele, kes ei armasta köögivilju süüa. Ma enda laste osas väga kurta ei saa, kamba peale söövad nad korralikult, aga eraldi võttes nokib üks toidust sibulad välja, teine porgandid, kolmas tomatid ning neljas ainult tomatit ja kurki sööbki. Kui võrdlen neid lastega, kellega rohkem kokku puutume, siis ütleksin, et nad söövad isegi hästi erinevaid köögivilju, aga alati võiks paremini Samuti võiksin mina paremini süüa teha, sest meie toidulaud ei ole kindlasti kõige eeskujulikum ja täisväärtuslikum. Seetõttu meeldib mulle Vegy siirup kõige enam ja seda soetan kindlasti juurde. Minu ja poolte laste arvates on see maitse poolest ka kõige parem, samuti pigem hapu, aga kerge magus mekk on siiski juures.

Nutrigen Growmega

See on kalaõli-vitamiini kombo, mille tekstuur on rohkem ikka see kalaõli, aga maitse pigem mitte. Minule maitseb see kõige vähem, aga ühele lastest meeldib jälle kõige rohkem. Pärast avamist on selle maitse pisut kibedamaks muutunud, apelsini see mulle ka väga ei meenuta, aga maitseelamuse pärast keegi seda nagunii ei võtagi. Kes tahab maitseelamust, see ostab ilmselt kummikarudeks vormitud vitamiine või siirupeid, mille esimeseks koostisosaks on suhkur.

Vegy ja Growmega siirupid sisaldavad nii vähe D vitamiini, et seda olen lastele juurde andnud, aga Suprale ei tasu midagi lisaks anda.

Saadaval on ka maasikamaisteline Nutrigen Omega siirup ohtra kalaõliga, mis sisaldab samuti väga mõõdukas koguses vitamiine, nii et midagi on ka neile, kellele apelsin peale ei lähe.

Ma soovisin lisaks proovida ka Nutrigen Vitamixin helbeid, aga ma ei ole jõudnud neid veel toidu hulka lisada, nii et nende maitset või selle puudumist ma kommenteerida ei oska, aga võib oletada, et need on maitsetud, kui need on mõeldud lastele, kellele siirupid ei istu. Ma seetõttu neid igaks juhuks soovisingi, et äkki kellelegi lastest siirupid üldse meeldi, aga sellist olukorda ei tekkinud, kõik võtavad hommikuti oma lusikatäied ära.

Ma toodete tutvustamist enam kaugemale ka lükata ei soovinud, sest siirupitel on viimaseid päevi 1=2 kampaania, mille ajal saab ühe hinnaga kaks pudelit toidulisandit. Kes on siiani pakkunud lastele igasuguste lisaainetega kummivitamiine, siis soovitan nende asemel iga kell Nutrigeni siirupeid.

Rosena dermakosmeetika e-poes on igasuguseid muid tooteid ka ja viimaseid päevi saab sooduskoodiga “Eesti” tavahinnaga tooted 20% soodsamalt. Või midagi sellist. Ühesõnaga ma nägin Facebookis reklaami, mille sisu meelde ei jäänud, aga sooduskood jäi ning katsetasin just osade toodetega, et see täitsa toimib ka, kui tegu pole just kampaaniatootega. Mulle endale jäi seal silma punetust vähendav kreem, mis võiks sobida ühele kuperoosaga kimpus olevale mehele, kellega ma koos elan. Talvega on tal asi jälle nii hulluks läinud, et ta näeb oma lilla ninaga välja nagu … viinanina.

Muide, Maris ja maailm blogi Facebooki lehel loositakse 1. märtsil Nutrigeni siirupeid välja, nii et kellel tekkis huvi, aga osta ei raatsi, siis võite katsetada loosiõnne. Marise arvamust Nutrigeni siirupitest saab lugeda tema blogist.