Ma olen kehv kokk. Võib-olla oleksin parem, kui mind päriselt huvitaks söögi tegemine, aga minu jaoks on see kahjuks üks tüütumaid asju üldse. Uute retseptide katsetamine ei lõpe tavaliselt hästi ja seda rohkem seetõttu, et meie jaoks on uued maitsed liiga harjumatud. Tavaliselt sööme tehtud toidu küll ära, aga teist korda seda enam ei tee. Mõnikord jälle rändab kõik vetsupotist alla, sest tulemus ei maitse kellelegi ja kui nendel kordadel on komponentide peale kulunud oma 15 eurot, siis on uute retseptide proovimisest väga pikaks ajaks isu täis.

Sama tunne on ka siis, kui pärast söögi valmistamist on kõik kohad on täis juurviljade jääke, lägaseid munakoori, määrdunud lõikelaudu, kausse ja panne. Seetõttu mulle väga ei istu toidud, mille valmistamiseks tuleb palju erinevaid komponente erinevatesse kaussidesse jagada ja siis ühte asja mikserdada, teist asja võis praadida, kolmandat asja hautada ja viimasena kõik need asjad korraga ahjuvormi kallata. Kes pärast kõik need asjad puhtaks peseb?!

Nii et üldiselt olen köögis vähe motiveeritud ning tahan asjad aetud saada võimalikult kiiresti ja lihtsalt. Seetõttu ei teki mul ka toidupilte, mida sotsiaalmeedias uhkusega esitleda ega ole ka endaloodud retsepte, mida sõpradele jagada. Ise millegi uue, huvitava ja maitsva väljamõtlemine on minu jaoks sama kui hakata noodikauge inimesena heast peast muusikat looma.

Aga on üks supp, mis mul tuleb hästi välja ja mille retsepti olen kohandanud enda jaoks sobivaks. On võimalik, et täpselt samasugune retsept on juba olemas, proovisin mitmeid erinevaid, enne kui enda katsetustega selle õige juurde jäin, aga ega ma siis kõiki leiduvaid retsepte läbi ei vaadanud. Enne katsetamisi käisin ka erinevates kohtades koorest lõhesuppi söömas, et saada ülevaade sellest, mida nad supis kasutavad. Täitsa uskumatu, kui erinevalt võivad maitseda erinevate söögikohtade kooresed lõhesupid. Siiani olen kõige parema maitseelamuse saanud Araratis. Valetan, mina ise teen ikka kõige paremat koorest lõhesuppi!

Siiani on kõik kiitnud ja kõige suurem kiitja on olnud Härra, kellel ei saa sellest supist isu täis ning viimasel ajal on see isu eriti suur olnud, sest lõhe kilohind on pikka aega olnud 12 € juures, mis ei kutsu ostma. Eelmisel suvel oli madalaim kilohind 3.50 € ja siis sai mitu päeva järjest odavat kala ostetud ja sügavkülma valmis tükeldatud, aga need varud said juba ammu otsa.

Eile lappasime postkasti pistetud reklaame ja silma jäi talutava hinnaga 600-grammine lõhefilee, mida me kohe ostma suundusime, et teha õhtusöögiks kauaigatsetud koorest lõhesuppi. Me sõime end kurguauguni täis ja mina täna jätkasin seda ning sõin hommikul kaks taldrikutäit lõhesuppi, kuigi ma tavaliselt hommikuti suurt midagi ei söö. Koorene lõhesupp on järgmisel päeval lihtsalt veel parem.

Tahan anda teile ka proovida, aga valmis peate ise tegema. Retseptiga on mul ainult sellised lood, et pole olemas kindlaid koguseid, mida supi sisse panen, kõik käib  järgi.

Supi sisse läheb:

• Lõhe
• Kartul
• Porgand
• Porru
• Konservhernes
• Vahukoor
• Till
• Sool
• Sidrun (serveerimise ajal)

Suppi teen tavaliselt 5-liitrise potiga. Tükeldan 3-4 keskmise suurusega porgandit ja viilutan vähemalt 10-sentimeetrise jupi porrut ning panen need koos keema, tükeldan oma kilo kartulit, mille lisan keevale porgandile seltsiks. Kui tundub, et sai ikka vähe neid asju, siis tükeldan ruttu veel ühe porgandi ja paar kartulit, et kulp seisaks ikka supi sees püsti. Kui kartul on juba pehme, siis valan sisse 400 ml vahukoort, 400 g konservhernest ja tükeldan peale ohtralt tilli. Kui asi hakkab uuesti keema minema, siis lisan sisse vähemalt poole kilo jagu lõhetükke, millele olen eelnevalt veidi soola sisse hõõrunud ja tagasihoidlikult lisan viimase asjana supi sisse ka soola. Ja ongi valmis!

Ma olen harjunud magedate toitudega, ma ei tunne, et need oleksid magedad, aga lõhesupi puhul eelistan kergelt soolast maitset, kuid mis on minu jaoks soolane, on tavaliselt teiste jaoks ikka mage, nii et soola lisab igaüks oma maitsemeele järgi. Konservherneste asemel olen proovinud ka värskeid herneid, külmutatud herneid, värskeid türgi ube (mis on Araratis supi sees väga head olnud), aga pole saanud soovitud tulemust.

Supi serveerin sidrunilõiguga, mis on minu jaoks väga oluline komponent. Kui olen sidruni poodi unustanud, siis pole supp olnud päris see. Nii et ärge sidrunit unustage!

Ma alustan päris algusest. Ma olen alati olnud veidi pehmeke, ka siis, kui ma olin aktiivne laps ja kui mu aktiivsed vend ja õde nägid minu kõrval alakaalulised välja. Nemad ei olnud pehmekesed.

Vend on siiani igati trimmis, kuigi ta toitub põhiliselt makaronidest,  saiakestest, krõpsudest ja šokolaadist. Meil õega sedasi vedanud ei ole, ka tema ainevahetus muutus murdeeas ja nüüd on ta minust isegi kogukam, kuigi kunagi olid ajad, kus tema püksid mulle jalga ei läinud. Kusjuures see aeg oli mõned aastad tagasi, kus ma vaatasin õele ja tema uutele püksele peale ning ütlesin, et kui talle on need väikesed, siis ostan need temalt ära, ilusad püksid olid, eks. Mul olid juba siis häired oma gabariitide hindamisel, sest kui ma neid pükse jalga proovisin, siis need läksid ainult poolde reide jalga, aga silma järgi vaadates tundusid mulle täpselt parajad ja õele väikesed. Tegelikult läksid hoopis õele jalga, aga ma olin veendunud, et minu tagument on tema omast väiksem. Ei olnudki. (Nüüd on.)

Naljakas, et paksuna olen ma end alati saledana tundnud, aga enne lapsi tundsin end paksuna. Eks mind oli päris palju paksuks noritud ka – nii palju, et hakkasin ise ka uskuma.

Ma ei ole nendel piltidel küll päris vormis, aga ma olen normaalne, võib-olla isegi sale, aga kindlasti mitte paks, nagu ma sel ajal tundsin. Sellest vormist paremat mul olnud ei ole. Ma kasvasin täis umbes 13-aastaselt, pärast seda ei kasvanud ma enam sentimeetritki ja ka kaalunumber, mis küll kõikus 55 ja 58 vahel, sest ma olen üks nendest, kes kogub talverasva, jäi samaks.

Seda kuni esimese raseduseni, mille ajal kosusin 17 kilo.

Pildil ei ole ma veel maksimumkaalus, kosusin veel kuu aega, aga ise tundsin end kogu aeg saledana. Ilusana.

Pärast sünnitust ma end enam saledana ei tundnud ja poolteist kuud hiljem nägin ikka samasugune välja nagu pärast sünnitust. Kaal lihtsalt seisis. Aga kuna lapsel olid koolikud, siis ma suurt midagi süüa ei julgenud ja jalutasin ka palju, et rahutu laps vankris paremini magaks, ja kaal hakkas hooga langema.

Kuigi ma näen, et mu tagumik on praegu kolm korda suurem, tundub see käte all endiselt sama väike. Tookord ma pikalt oma pisikest tagumikku nautida ei saanud, sest kaks kuud hiljem alustasin uuesti kosumist ja Teise ootusajal võtsin juurde juba umbes 25 kilo.

Kui sellel pildil käed alamõõduliseks photoshoppida ja nende asendit veidi muuta, siis hakkaksin türannosaurust meenutama, vot nii võimaks läksid kintsud.

Nädal pärast Teise sündi nägin välja selline ja sealt alates langes kaal iseenesest, kuigi ma ei piiranud oma söömist ega jalutanud pooltki nii palju, kui seda ühe lapsega tegin.

Kaks kuud hiljem:

4 ja pool kuud hiljem:

Aasta ja 2 kuud hiljem, kui Kolmas oli juba kõhus:

Kolmandal korral kosusin rekordiliselt palju ning raseduse lõpus näitas kaal numbrit 88, mis on 158 cm kohta veidi liiga palju. Kuna ma täpset algkaalu ei tea, siis võtsin juurde kuskil 28-30 kilo ja mõistagi ei tahtnud ma sellise kosumise järel eriti pildile jääda või kui jäin, siis parima võimaliku nurga all, nii et raseduse lõpust mul selliseid pilte ei olegi, kus näeks ära, et kõht ei ole ainus asi, mis hiigelsuureks kasvas.

Kaks kuud enne Kolmanda sündi – Härral oli juba raske mind sülle võtta ja ta oli sunnitud vastama küsimustele “kas need püksid teevad mu tagumiku suuremaks” ausalt, et mu tagumik ongi suur. Aga mu kõht kasvas veel suuremaks ja tagumik jäi selle varju. Kolm nädalat enne sünnitust:

Kaks kuud pärast sünnitust olin juba veidi kahanenud ja ise tundsin end muidugi igati saledana, aga pildid ei halasta ja tegelikult olin ikka suur:

Ja suureks ma jäingi, sest enne raseduse eelse kaalu saavutamist jõudsin neljandat korda rasedaks jääda. Antud pildil kaalun umbes 75 kilo ja kahaneda jõudsin 63 kilo peale, mis on ka endiselt veidi palju 158 cm kohta.

Neljandaga võtsin juurde umbes 14 kilo, aga kuna algkaal oli kõige suurem, siis lõpuks kaalusin ikkagi 77 kilo.

Kui ma kuu enne sünnitust kõhuga ei näinudki väga kogukas välja, siis ilma kõhuta olin veel kaks kuud pärast sünnitust päris paksuke

Aga Neljanda esimeseks sünnipäevaks algas kaalunumber juba 5-ga ja jäänud olid vaid 4 kilo numbrist, mida kaal näitas enne lapsi.

Aga need 4 kilo ei läinud enam kuskile ja kui ma eelmise aasta alguses imetamise lõpetasin, siis hüppas kaalunumber hoobilt 66 peale. Vahepeal Orgu kava järgimise ajal langes see number jälle 61 peale, aga eelmise aasta lõpp ja selle aasta algus tõi kaasa nii suure stressi, et halvimal päeval nägin kaalul juba numbrit 70. Kusjuures ma ei hakanud rohkem sööma, vaid mul oli ilmselt sama jama, mis Evelin Ilvesel, et stress pani keha tootma kortisooli, mis annab kehale käsu talletada kõik rasvadena. Sealt edasi tekkis juba sama jama, mis mu emal, kellele öeldi, et tal ei saagi kaal langeda, kui ta ei tunne end ise paksuna. Võib-olla on seal tõetera sees, sest üldiselt ma ei põe oma kaalu pärast, mulle meeldib mu peegelpilt, ma tundun endale käte all väike ja kui ma seistes vaatan end varvasteni, siis ma näen kõike saledana. Ma olen nii palju kordi vaadanud poes pükse, et peaks nagu minu suurus olema, aga jõle suured näevad välja ning proovides on selgunud, et jäävad hoopis väikeseks. Kui ma tunnetaks oma suurust või näeksin end peeglist paksuna, võib-olla siis oleksid asjad teisiti. Küll saan ma piltide pealt aru, et ma tegelikult olen ülekaaluline ja mulle ei meeldi see, mida ma piltidel näen. Ma tahaksin, et piltidel paistaks see, mida ma ise tunnen – 55 kilo naise ilu.

Praegu kaalun 68 kilo, mis tähendab, et oma pisikese tagumiku tagasi saamiseks peaksin kahanema 13 kilo võrra ja ideaalis võiksin sealt veel edasi 5 kilo alla võtta ning oleksin oma elu parimas vormis. Aga see tähendaks ka seda, et ülejäänud elu peaksin end pidevalt piirama ja selleks on vaja suurt tahtejõudu, millest minul on vajaka.

Sellega ma ei taha nüüd öelda, et löön käega ja jäängi paksuks, kuigi ka sellel on omad eelised. Näiteks rinnad, mis kadusid pärast imetamist. Pärast lapsi ongi minu keha juures muutunud see, et ainevahetus ei luba enam kõike süüa ja püsida 55 kilo juures ning kaalukõikumised on jätnud rindadele oma jälje.

Ma ei tunne piinlikkust, kui näitan pilte, kus ma 4 aastat tagasi voldiline ja tselluliidine olin, sest see on minevik, aga samas seisus olevikku on juba piinlik näidata, kuid ma teen seda varsti. See postitus ongi rohkem teekonna algus minu elu parima vormi (ja sellisel juhul ka uute rindade) suunas, mille tahan endale kinkida kolmekümnendaks sünnipäevaks. Kuna ma tean, et suured muutused ei toimu ega toimi üleöö, siis annan endale aega kaks aastat. Aga endise vormi juurde tahaksin jõuda oluliselt varem ja loodan, et juba selle aasta sees saan oma praegusel enne ja pärast võrdlusel pildid omavahel ära vahetada.

Muide, tulemused tulid iseenesest, ei nõudnud minult ei tahtejõudu ega pingutust, kõik käis väga loomulikult.

Esimene pilt on tehtud aasta pärast Esimese sündi, kui olin raseduse eelsesse suurusesse tagasi kahanenud ja teine pilt on tehtud umbes neli kuud pärast Kolmanda sündi. Kuigi vahepeal olin juba peaaegu nagu enne pildil, siis tänaseks olen samasugune nagu pärast pildil. Ja kuigi ma tunnen end oma kehas mugavalt ning enesehinnang on kõvasti kõrgem kui 10 aastat ja 13 kilo tagasi, siis ma tahaksin ikkagi kaaluda taas 55 kilo, et mu väljanägemine oleks minu enesetundega vastavuses.

Nii et edaspidi saate lugeda taas Orgu kavast, minu kaalust, kõnnikeppidest, aktiivsusmonitorist, kupumassaažist, trennist, kehaanalüüsist ja nii edasi. Kuni hiljemalt kahe aasta pärast saan öelda, et minu keha on pärast lapsi kobedam kui kunagi varem. Kui seda ei juhtu, siis kustutan selle postituse ja teen näo, nagu ma tegelikult ei tahaks üldse alla võtta ja olen väga rahul oma kopsaka kehaga. 

 

Postituse pealkirjaga saigi juba öeldud tänase kehaanalüüsi ja koormustesti tulemus, mis ei tulnud mulle üllatusena – ma tean, et olen nõrk, kui sõbranna juurde viiendale korrusele jõudes on raske hingeldamise keskel tere öelda. Selle ülekaalu teadvustamisega on veidi teised lood, ma nimelt ei tunne end ülekaalulisena ega näe peeglist ülekaalulist. Pildid võivad küll olla halastamatud, aga need saab alati ära kustutada ja teha nägu, et kõik 55 võtet olid tehtud lihtsalt halva nurga alt.

Ega ma oma nõrga füüsilise vormi pärast ka väga muret ei tundnud, kuni vend andis mõista, et ma suren temast kõvasti varem, sest meile kõigile on antud teatud arv südamelööke ja erinevalt tema südamest, mis lööb puhkeolekus 50 korda minutis, rapsib minu süda sama lebos olekus 100 korda. Kuna ma olin selliste teadmiste omandamise ajal kodus haige või lihtsalt mõtlesin muid mõtteid, siis ma naersin esimese asjana venna välja. Selle peale ladus tema lauale kilpkonna ja hiire näite – esimene elab kaua, sest süda lööb heal juhul 10 korda minutis, teine mitte, sest süda taob 250 korda minutis. See pani juba mõtlema ja guugeldama ning pidin tõdema, et mu vend rääkis täitsa õiget juttu. Mul hakkas raisatud südamelöökidest hirmus kahju.

Täna käisingi MyFitnessis koormustesti tegemas, et saada hetkeseisu suhtes targemaks ja hakata tegutsema südame tugevdamise suunas. See spordiklubi külastamine oli ka omaette “maalt ja hobusega” üritus. Kuna soovitati selga panna sportlikud riided, siis võtsin oma peenes käekotis kaasa retuusid ja t-särgi ning kogu lugu. Esiteks ma ei teadnud, kuidas minna neid teisele korrusele vahetama. Kui riietusruumi jõudsin, siis tundsin end elevandina portselanipoes – teised läksid just täisvarustuses trenni tegema või tulid paljajalu pesust või föönitasid palja ülakehaga juukseid või rääkisid pesuväel telefoniga ja siis olin nende vahel mina oma villase mantli ja poriste säärsaabastega. Tundsin end veel nõmedamalt, kui pidin retuusides ja t-särgis nende samade säärsaabastega alla tagasi minema, sest ma ei taibanud tosse kaasa võtta. 

Samuti ei taibanud ma rätikut ja pesemisasju kaasa võtta, aga piinlik oleks olnud hiljem pesemata lahkuda, seega ma ostsin 5 € eest väikese rätiku ja jäin treenerit ootama. Kui ta tuli, siis ta tegi mu saabaste peale suured silmad (“Kas sul tosse polegi?! Sokkides on väga halb vändata, aga saabastega ka ei saa.”) ja mina tahtsin oma silmad kuskile ära peita. Sellega mu “maalt ja hobusega” üritus veel ei lõppenud – ma lahkusin ikkagi pesemata, isegi retuuse ei vahetanud pükste vastu ringi, sest aeg hakkas tiksuma rongist maha jäämise poole. Ja kuna mul käekotis rohkem ruumi ei olnud, siis pidin rongile lipates oma uut rätikut käes hoidma. Tundsin end terve aja nii tobedalt, aga vähemalt oskan järgmine kord targem olla ja see järgmine kord tuleb juba ehk sügisel.

Koormustestist lähemalt rääkides, siis 12 minutit väntamist andis 3 lehekülge materjali, mis algab nii: “Ergomeetritesti põhjal on sinu hingamis- ja vereringeelundkonna sooritusvõime ja vastupidavus väga nõrk. See tähendab, et hakkad hingeldama ja väsid väga kergesti ning sinu organism väsib juba väikese pingutuse juures.”

Nii hull asi siiski ei ole, et ma ähin ja puhin, kui käin näiteks prügi välja viimas, seega sellised asjad ilmselt väikese pingutuse alla ei käi. Sõbranna juurde viiendale ronimine on olnud pingutus, eriti siis, kui ühes käes on tavaari täis kott ja teises käes 16-kilone laps. Siis olen tahtnud sõbranna esikusse kõhuli visata ja sinna surra.

Olukorra parandamiseks peaksin vähemalt kaks korda nädalas (parem oleks kolm kuni neli) tunnikese treenima pulsitasemega 115-134/min, aga mul oli täna juba esimeste väntamiste ajal pulss selle vahemiku ülemisel piiril. Ja poole väntamise pealt oli juba pea paks. Nii on see olnud alati ja seetõttu polegi mulle meeldinud kehalise tunnid, ma ei ole saanud erilist positiivset laengut jookmisest ega ühestki trennist. Ei saagi saada, kui pulss on nii laes, et silme eest tahab mustaks minna. Tänase testi lõpus oli mu pulss ligi 180 ja vändanud olin vaid 12 minutit mitte väga suurel koormusel, see oli nagu tavaline jalgrattasõit, jalgades ma veel erilist väsimust ei tundnud, aga nahk oli küll märg.

Lasin teha ka kehaanalüüsi, tegelikult isegi kaks, ühe Apothekas tasuta pakkumise raames ja teise MyFitnessis. Oskasin oodata, et need tulemused ei tule võrdsed, sest juba peale vaadates oli aru saada, et masinad on erinevas hinnaklassis. Ma hea meelega arvestaksin mõlema analüüsi paremaid numbreid. Näiteks MyFitnessis mõõdeti keha bioloogiliseks vanuseks 29 ja see on ikka palju parem kui Apotheka 40. Samas MyFitnessis saadi vistseraalse rasva näiduks 10, mis olevat üle normi, aga Apothekas oli näiduks 4,5 ja see pidi väga hea olema. Rasvaprotsent jäi üsna samasse kanti (33,5 % ja 33,9 %), samuti lihasmass (41,4 kg ja 43,4 kg) ja veesisaldus (47,9% ja 49,1 %). Ehk mõlema analüüsi põhjal on rasva liiga palju, lihasmassi normaalselt ja vett liiga vähe. Samuti ütlevad mõlemad analüüsid, et olen ülekaaluline, nii et pean hakkama uskuma halva nurga alt tehtud pilte ja mitte kujutama ette, et mul on sale piht ja väikesed kannikad, kuigi nad tunduvad käe all nii väikesed.

Testitulemuste hea uudis on siiski see, et lihastoonus on mul hea, lihtsalt võhma pole. Pean rasvaprotsenti vähendama, veesisaldust suurendama ja südant treenima ning varsti elangi vennaga sama kaua!

Vast on selle teema lõpus paslik öelda, et Erik Orgu kava pole ma tõesti vahepeal järginud, sest kaks korda hurraaga alustamist on lõppenud sama kiiresti. Kui ma vahepeal võtsin kavaga 2 kilo alla, siis tänaseks on need (ja veel 5 lisaks) tagasi tulnud ehk kaalun 68 kilo. Enne lapsi ei näinud ma kaalul ligilähedastki numbrit, pärast sünnitusi küll nägin, aga vaid vilksamisi. Eks aastad ole teinud oma töö (vanusega ainevahetus pidavat aeglustuma) ja paraja põntsu pani ka maja müümisega kaasnenud stress ning mina olen teada-tuntud stressisöödik.

Alustan peagi uue hooga ja hoogu olen võtnud juba mõnda aega, see tähendab, et olen teinud mälu järgi kavas olnud toite ja valmistanud end vaikselt vaimselt ette. Samuti olen mõned nädalad paar korda nädalas õhtuti end veidi liigutanud, ühe korra käisin isegi kepikõndi tegemas (narr ka, kui kallid kepid niisama kapi otsas seisavad), igal hommikul ja õhtul teen hambapesu ajal kükke ja nii edasi. See on selline tasa ja targu muutuste poole liikumine, et vähendada tagasilöögi suurust. Sellesse ma enda puhul enam ei usu, et “tänasest söön ainult kava järgi ja teen üle päeva tund aega trenni”, sinnani jõudmine võtab ikka rohkem aega, kui sõrmenips.