Toitumiskava 14/365 + nädalalõpp + palju pilte

September 29, 2015 ~ Liivi ~ 8 Comments

Toitumiskava järgimise teisel nädalal läks kõik libedalt kuni neljapäeva õhtuni, siis tuli Härra koju koos toitumise vabakavaga. Ma tegelikult nägin seda ette, sest Härra tuli koju vaid kolmeks päevaks ja selleks ajaks oli meil palju plaane, kuhu kava järgi toitumine väga sisse ei mahtunud. Juba eos märkisin programmis mitmel söögikorral soojate arvuks ümmarguse nulli, sest teadsin, et reedel õhtul oleme Härra vanemate juures saunas, laupäeval Härra venna 50. juubelil ning pühapäeval sõbra 33. sünnipäeva puhul Tallinnas.

Härra sai kahel hommikusöögil siiski aimu, mida kavast leida võib – reedel sõi vägisi ühe tatragaleti ja pooliku riisigaleti, laupäeval sõi marjakastmega riisihelbeputru ega olnud ka sellest väga vaimustuses.
Esimesel päeval läksime edasi Rakverre, kus ma läksin kliendina EMT esindusesse Härrale tema esimest nutikat ostma ning Härra ostis lastele Hesburgeri eined, et nad ooteaja kenasti vastu peaksid. Jäi mulje, et ma olen lapsi peaaegu 2 nädalat söömata hoidnud, sest kellelgi ei jäänud mitte midagi järele, kuigi tavaliselt vähemalt kaks last ei jõua oma burgereid lõpuni süüa või ei jõua isegi söömisega algust teha.
Härra ka ei saanud galettidest kõhtu täis ja tema soovis Kadaka burgerit, millele minagi ei suutnud ära ütelda. Seega reedel sõimegi lõunaks burgereid ja õhtul sõime Härra vanemate juures kapsasuppi. Vahepealse aja veetsime aktiivselt põllul ja metsas ja nende kahe vahel jalutades. Pärast burgerit ja enne põlde-metsi jõudsime käia ka perekondlikult tuttava juuksuri juures, kus lõikuse sai ainult Härra. Ma käisin niisama näitamas, milline hullumaja kaasneb nelja lapsega, kes tahavad kõike teada, näha, uurida, katsuda, maitsta ja nii edasi. Häid lambaid mahub küll palju ühte lauta, aga ühte siiski enam sisse ei surunud:

Et päris aus olla, siis koju jõudsime vahetult enne poe sulgemist ja pidime enne ikkagi sealt ka krõpsu, rullbiskviiti ja lahjat alkoholi ostma. See on nagu väike traditsioon, et pärast Härra pikka äraolekut teeme laste uneajal filmiõhtu koos kaloririkka näksimisega. Seekord läks küll nii, et lapsed sõid ise pooled krõpsud ära ja läksid alles siis magama ning minu garaažijook läks ka Härrale, sest mulle see ei maitsenud. Härrale ka mitte, aga ta libistas selle seebivee ikkagi alla. Filmiõhtuga läks ka nii, et pikka filmi me ei laenutanud, sest kartsime selle ajal magama jääda, vaatasime hoopis “Viimase võmmi” kordust, õigemini mina vaatasin ja Härra nohises mu kõrval. Nii palju siis meie õhtust.

Laupäeval tegin lõunaks Orgu retsepti järgi seene-hakklihapalle ning kõrvale praadisin kookosrasvas kartulirattaid, kuigi tegelikult need kokku ei käinud. Aga kuna Härral oli kaks kehva hommikusöögikogemust, siis tahtsin talle näidata, et tegelikult on kavas ka väga häid toite. Lõunasöök läks kümnesse!

Õhtul sõime Härra venna sünnipäeval ja mina kogustega piiri ei pidanud, sest peolaual oli nii palju head kraami, et patt oleks olnud midagi söömata jätta. Kui koju jõudsin, siis kleidinööbid tahtsid eest lennata. Too kleit oli mul tegelikult esimest korda seljas, sest mul pole palju võimalusi kleidi kandmiseks, ja seda võimalust ei saanud kasutamata jätta – uus kleit ja äkki on varsti nii suur, et ei saagi kanda. 😀
Kuna lastel olid ka vahelduseks dressipükste ja t-särkide asemel midagi viisakamat seljas, siis avastasin koduteel, et oleksime võinud lasta meist mõned pildid teha. Härra oli vist veidi joogine, sest ta pakkus, et teeme kodus aegvõttega pilte, kui lapsed heas tujus on. Viimane oli küsimärgi all seetõttu, et kell oli 22:30 ja meil kõigil oli seljataga pikk päev, aga lastel oli tuju hea ning saime igas asendis pilte teha. Näitaksin siin hea meelega üht, aga kuna ma ei suutnud valida, siis näitan kolme lambivalguses tehtud kehva kvaliteediga pilti: Pühapäeva hommikul sõime juubilari juurest kaasa antud kooki ja kringlit. Pärast seda viisime lapsed emale, käisime poes, koristasime autot ja puhusime õhupalle täis, et meie 33-aastane sõber saaks istuda küpsisepuruvabasse autosse, mille põrandat katavad õhupallid. Kui valmis saime, siis võtsime suuna Tallinna poole, aga enne mängis Härra fotograafi, sest mul oli juba teist päeva järjest kleit seljas. 😀 Üks pilt on minu lemmik, teine pakkus Härrale hirmsasti nalja, ei ole vist raske arvata kumb on kumb.Vaatasime filmi “Eakas algaja” (The Intern), mis kahjuks sünnipäevalapsele väga ei meeldinud. Kui mu Härrale, kes muidu romantilisi komöödiaid igavaks peab, poleks see film peale läinud, siis ütleksin, et tegu on pigem naistekaga. Igatahes oli see esimene 2-tunnine film, mille puhul ma ei vaadanud kordagi kella ning lõpus oli tunne, et mis, juba läbi või, ma tahan edasi vaadata! Selle kahe tunni jooksul sai naerda ja nutta (esimest tegime kõik neli, viimane osa jäi rohkem naistele) ning üksteisele otsa vaadata, kui ennast kuskil ära tundsime. Soovitan seda filmi soojalt! 🙂

Enne filmi käisime pitsat söömas ja pärast filmis haarasime Härraga statoilist kabanossid, sest meil oli vaja minna veel lapsi ära tooma ja kodus ei oleks jõudnud enam süüa teha. Koju jõudsimegi alles laste uneajaks ning kuna me olime kolm päeva ringi rännanud, siis tuli veel pühapäeva hilisõhtul pesu pesta, et Härra saaks kohe hommikul oma asjad kokku panna.

Esmaspäeva hommikul näitas kaal koledaid numbreid – ma olin nädala lõpuga kosunud 2 kilo. See ei ole ju võimalik, või on? Samas teksapüksid, mis kaks nädalat tagasi olid väga kitsad, lähevad endiselt jalga ning kõhuümbermõõt koos kaalunumbriga ei kasvanud. Ilmselt ei läinud need 2 kilo kohe kintsudesse ja päästerõngasse, vaid istusid ja istuvad osaliselt siiani sooltes. 😀

Eilne päev oli ka selline, et toitumiskava selle sisse ei mahtunud. Hommikul viisin kohe pärast ärkamist lapsed lasteaeda, edasi läksime toitumiskava ostunimekirjaga Rakverre, sest siit ei saa kõike. Koju jõudes pani Härra kiiruga oma asjad kokku ja startis sadama poole. Mina panin oma asjad kokku ning korjasin hunniku ploome ja startisin ema juurde. Jätsin Neljanda sinna ning läksin edasi … ühte kohta. Seal ühes kohas hakkas mul kõht hirmsasti korisema ja siis meenus, et ma ei olegi veel midagi söönud.

Edasi läksin Härra vanemate juurde tomatit, kurki ja muud värsket kraami hankima ning möödaminnes panin suhu ühe väikese pannkoogi. Siis kihutasin lasteaeda, korjasin poisid peale, käisin kodust läbi, et vahetada riided ja pakkida kingitus ning kiirustasime edasi Rakverre Esimese rühmakaaslase sünnipäevale. Seal näksisime veidi suupisteid ja sõime torti ning poisid jooksid ja möllasid ligi 3 tundi. Kella 20 ajal saabusid ka vanemad Rakverre, andsid mulle Neljanda tagasi, kes päeval nende juurde magama jäi. Koju jõudsime taas nii hilja, et sain vaid tuled alla teha, lapsed puhtaks pesta, neile unejuttu lugeda, veidi koristada, siibrid kinni panna ja ise ka magama minna.

Seega selle nädala esimene päev läks ka juba täielikult hukka, kuid nüüd on tempo taas maas ning saab hakata uuesti kava järgi süüa tegema. Kuni Härra koju tuleb ning me elame taas rohkem autos ja igal pool mujal kui kodus. :/ Ma tegelikult usun, et kui natuke harjutada ja paremini planeerida, siis mahub ka toitumiskava järgmine paremini päevaplaanidesse.

Ühte uut tähelepanekut saan küll mainida, mis toitumiskava järgmisega kaasas käib. See on korras seedimine! Issand, ma ei taha detailidesse laskuda, aga ümber nurga ei oska ka seletada. Ütlen siis otse, et enne oli mul pidevalt kõht lahti või kinni, aga juba esimesest päevast alates need mured kadusid ning seedimine hakkas tööle nagu kellavärk. See kell jäi nüüd nädalavahetusel seisma, aga seda ajutiselt.

Ma mõned kuud tagasi sattusin artiklile, kus kirjeldab, milline näeb välja korras seedimine ja normaalne väljaheide. Kes ei ole oma teadmistes päris kindel, siis soovitan lugeda: http://kehakeel.ee/2014/01/seedimine

Toitumiskava 7/365

September 21, 2015 ~ Liivi ~ 11 Comments

Esimesed 7 päeva on möödas ja sellest algusnädalast on üht-teist muljetada küll. Enesetunde koha pealt ei ole veel midagi uut, aga näiteks kaalunumber on kilo väiksem ja päästerõnga ümbermõõt on kahanenud 3 cm, sama palju on kahanenud kõhu kõige saledam koht. Muid mõõte ma ei võtnud, aga teen seda täna, et näha, kui kiiresti ja palju kahanevad mul need kohad, mis armastavad väga rasva talletada ehk kintsud ja õlavarred.

Kaalukadu oli vahepeal isegi 1,4 kilo, aga ma patustasin reede õhtul topeltportsjoniga ning laupäeval ei järginud ma üldse kava, sest ma ei olnud kodus. Edaspidi tean, et sellised kõrvalekalded annavad kohe tunda ja katsun koguseid paremini jälgida.

Aga muidu ei ole ma tundnud tühja kõhtu ning lisaks kavas märgitule olen iga päev söönud piiramatult õunu, ploome, kreeke ja arooniaid. See siis ei tähenda, et olen neid kilode viisi söönud, aga isu täitumiseni küll ja see täitus kiiresti. Ka toitumiskava järgi tehtud söögid ei mahtunud hästi kõhtu ei mulle ega lastele. Juba teisest päevast hakkasin koguseid vähendama ja ilmselt pean veelgi vähendama, sest iga söögikorra lõpus jääb ikka toitu alles. Seda põhiliselt seetõttu, et lastele ei maitse üks või teine asi ja nii nad nokivadki oma toidust vaid poole ära.

Esimene on kõige tublim, tema sööb ka siis oma taldriku tühjaks, kui talle söök väga ei maitse. Vaid tomat on see, mida ta juba aastaid ei söö ja ma enam ei sunni ka. Tema puhul avastasin küll eile õhtul, et tal on küünarnukkidelt dermatiit praktiliselt kadunud, vaid valged armisarnased plekid on alles ja ma seostan seda mingi toiduaine või E-ainete menüüst välja jäämisega. Ma ei kreemitanud teda nädala jooksul kordagi, seega pidi “ravi” tulema seestpoolt.

Igatahes lastele eraldi ma makarone ei keeda ja kui kõhud jäävad tühjaks, siis söövad aias õunu. Või saavad lasteaias kõhud täis. Tänasest söövad nad lasteaias ka hommikust, sest ma ei tea enam ette, kui kaua mul täpselt söögi tegemisega läheb ja kas lapsed üldse midagi söövad. Neljas ei puutunud tänast hommikusööki peaaegu üldse, nokkis vaid peekonitükid välja, aga lillkapsas ja paprika jäid puutumata. Poisid ei oleks ilmselt isukamad olnud, seega halastan neile ning lasen neil süüa lasteaias erinevaid putrusid moosiga, piimasuppe, võisaiu ja muud, mida Erik Orgu toitumiskavas ei ole.

Meie nädalamenüü pildistasin ma üles, et näidata, millised toidud kavas on:

Pühapäeva hommikul lapsed tegelikult sõid, küll ainult koorejäätist, aga ikkagi sõid. 😀

Toidud olid üksikute eranditega üllatavalt maitsvad ja toitvad, ikka väga toitvad. Riisi- ega tatragalette ei jõudnud me keegi nii palju süüa nagu kava ette nägi, kuigi need on täitsa söödavad asjad. Tatragalett meeldib mulle rohkem ja eriti hea oli avokaado-muna kate selle peal.

Samas seakaelakarbonaad spinatiga tuli ikka nii kehvake välja, et ma sõin seda vägisi ja fantaseerisin, et see on pitsa. Pitsast rääkides, siis avastasin, et Erik Orgu toitumiskavas on pidupäeva retseptid ka, mille hulgad olid isuäratavad minipitsad. Menüüs olevaid toidukordi saab asendada pidupäeva omadega, kui lisada otsingusse sõna “pidupäeva” ja tulemuste hulgast saab siis valida meelepärase pidulikuma retsepti. Ma ilmselt kasutan seda võimalust algaval lauamängude hooajal, et saaksin pakkuda sõpradele kartulikrõpsude asemel midagi vähe tervislikumat. Ei, ma ei kavaste päris usukuulutajaks muutuda ja küllap ma ikka endale ka luban mõnikord harva paki krõpsu, kui isu ei anna enam asu.

Tagasi spinati juurde minnes, siis ma annan sellele veel ühe võimaluse, sest suure tõenäosusega keerasin ma ise midagi tuksi, nagu tegin seda reedese hommikusöögiga. Kohupiim sooja mustsõstrakastmega kõlas nii isuäratavalt, et ootasin seda hommikusööki mitu päeva, aga ma olin ostnud 5%-se kohupiima asemel lahja kohupiima, mis rikkus söögi ära. Mustsõstrakastmes olid mul tegelikult arooniad ja kreegid ka ning need olid kookosõlis praetult imehead, mett ei olnudki tarvis juurde lisada, aga kohupiim oli maitsetu ning jäi kurku kinni.

Lisaks avastasin, et kookosõlis praetud kartulid ja kanaliha on väga maitsvad, kuigi alguses tundus nende kooslus natuke võõrastav. Osades retseptides on soovitatud kasutada rafineeritud kookosõli, millel puudub maitse, aga ma olen kasutanud ainult rafineerimata varianti ja mulle see sobib. Proovisin seda esimest korda ka kohvi sees suhkru asemel ja mulle meeldib hommikuerguti sedasi palju rohkem. Piisab vaid poolest teelusikast ja kohv ongi juba magusa kookose kõrvalmaitsega. Aga see on juba täiesti maitse asi, mõnele teisele kindlasti üldse ei meeldi. Mu ema näiteks ei söö Raffaello komme, aga minul on need lemmikkommid, seega ei ole vist ime, et mulle meeldivad “raffaellomaitselised” praekartulid. 😀

Kokkuvõttes on söögid head, kõht on täis ja koduseinte vahel on kava kerge järgida. Ma ütleksin, et algus on paljulubav ja võib-olla polegi toitumisharjumuste muutmine nii raske.

Aga toidutegemise harjumuste muutmine on küll raske. Mul ikka süda tilgub verd, kui keedan kahte kartulit või panen kolmeks minutiks ahju 5 tatragaletti ja sedasi huugab elektripliit 2-3 korda päevas. Samuti on rohkem pesta ja koristada, sest musti nõusid tekib rohkem nii valmistamise kui ka söömise käigus, ja rohkem on toite, mida Neljas sööb sedasi:Seega töötavad tihedamini lisaks elektripliidile ka tolmuimeja, nõudepesumasin ning boiler, sest potid-pannid, lõikelauad, teravad noad ja suuremad kausid pesen käsitsi. Ootan hirmuga järgmist elektriarvet.

Kuna olen harjunud tegema korraga suure potitäie toitu, mida saab mitu päeva süüa, siis on ikka väga naljakas keeta 20 minutit näiteks poolt peotäit tatart. Kui varem igatsesin veel suuremat potti, siis nüüd on puudus hoopis pisikestest. Jõudsin vahepeal isegi mõelda, et äkki teeks hoopis mõnel õhtul suurema koguse sööki ja teeks selle järgmiseks lõunaks uuesti soojaks, aga nagu tellitult lisas Erik Orgu oma Facebooki lehele videoklipi, kus ta seletas, miks ta ei armasta toitu liigselt kuumutada. Jagan seda ka siin ja sellega panengi esimesele nädalale punkti:

Toitumiskava ostunimekirjast ja eelarvest.

September 14, 2015 ~ Liivi ~ 27 Comments

Sain täna lapsed emale jätta ja rahulikult oma uue menüü jaoks söögikraami osta. See oli igati õige otsus, sest ma oleksin koos lastega poes hulluks läinud ja ilmselt juba juurviljaleti juures alla andnud. Ma arvasin, et mul läheb poes kaua, aga mul kulus lausa kaks tundi ja seda aega poleks lastest keegi rõõmsalt vastu pidanud.

Ostsin söögikraami viie päeva jaoks. Kes veel ei tea, siis Erik Orgu toitumiskava menüüsse saab pereliikmed ka juurde lisada – mitte komponentideks, aga sööjateks küll ja nendest sõltuvad kogused. Seda saab teha enda profiil alt ja profiili leiab “Tere, Sinu Nimi” peale liikudes.

Mina olin optimistlik ning arvestasin poisid terveks nädalaks lõunasöögilt ja vahepalalt maha, sest loodetavasti on nad piisavalt terved, et järgida lasteaia toitumiskava. Seega ostsin poest igaks päevaks materjali, millest teha hommiku- ja õhtusöök viiele ning lõunasöök ja vahepala kahele ning arve oli 68.44 €. Suurendasid seda mõned ühekordsed ostud ning vähendasid Härra vanemate aiasaadused ja asjad, mis olid juba kodus olemas.

Kodus olid eelnevalt olemas maasikad, mustsõstrad, lõhe, tatar, riis, sool, kookosrasv, mesi, must pipar, juust ja kartulid. Kui oleksin ka need pidanud poest ostma, siis oleks arve olnud ilmselt nii umbes 35-40 € suurem.

Härra vanematelt sain sibula, rohelise sibula, kurgid, tomatid, paprika, peakapsa, porgandid, porru ja suvikõrvitsa. Mul pole aimugi, kui palju need oleksid poes maksnud, aga ilmselt mitte alla 10 €.

Seega, kui kodus oleks olnud ikaldus ja kellegi teise aiast poleks ka midagi võtta olnud, siis oleks esimese viie päeva toidukraam läinud maksma nii umbes 115-120 €. Natuke palju, sest pole vähe neid peresid, kellel see on poole kuu või lausa terve kuu söögieelarve. Eks mul endal ka tilkus süda veidi verd, eriti siis, kui panin ostukorvi peaaegu 6 € maksnud 250 grammi kukeseeni, sellest kallim oli vaid kilo seakaelakarbonaadi, mis maksis veidi üle 6 €.

Ühekordseteks ostudeks pean neid, millega saab hakkama mõnda aega ja mida edaspidi tuleb jooksvalt varuda, need on extra virgin oliivõli, küpsetamiseks mõeldud oliivõli, jahvatatud paprika, jahvatatud koriander, laimimahl ja kaerahelbed. Nende peale kulus 8.50 €. Vajaminevast rohkem sai ostetud veel kukeseeni, peekonit, pruuni riisi, kreeka pähklit ja mandlit, esimesed lähevad sügavkülma oma ega ootama, teised kuivainete kappi.

Ega ma ei tea, kas ma ostsin õiged asjad, sest nende extra virginite valik oli suur ja hinnad kõikusid 3.37 € ja kaks korda suuremate summade vahel, kuigi kogused olid samad, nagu ka “kõrge kvaliteediga esimese pressimise teel saadud õli” tekst. Ma ostsin muidugi kõige odavama variandi. Küpsetamiseks mõeldud oliivõli oli veel raskem valida, sest ma ei teadnud täpselt, mida otsida, aga valisin lõpuks selle, mille hinnasildil oli “oliivjääkõli küpsetamiseks”, maksis see pooleliitrine pudel 2.40 €.

Ostunimekirjas oli laimimahl, aga ma leidsin vaid laimimahla kontsentraadi. Samuti ei leidnud ma koriandrit ja valisin jahvatatud koriandri, aga mitte millegagi ei osanud ma asendada leidmata jäänud Santa Maria Chilli Explosionit ja ürdisoola Herbamare. Need kaks ongi ainsad, mis pikast nimekirjast mahakriipsutamata jäid, aga küllap saab esialgu ka nendeta hakkama.

Vasakul on asjad, mida kasutan enam-vähem regulaarselt, paremal on asjad, mida olen ostnud korra või mitte sedagi. Näiteks Extra Virgin oliivõli olen ühe korra ostnud, kodujuustu ja maitsestamata jogurtit vist ka vaid korra, aga veisehakkliha ja seakaelakarbonaadi pole ma kunagi ostnud ning täna ostsin ka viimast õite kõhklevalt, sest ma kardan pekki. Võib-olla see sulab ära ja liha jääb mahlane, aga muidu mul tekib isegi väikesest pekitükist okserefleks ja seetõttu ostan tavaliselt võimalikult taised lihatükid ja kodus lõikan välja veel viimasedki pekised kohad. Kui Härra on kodus, siis saab küll pekist liha ostetud, aga ma süües kontrollin iga tüki põhjalikult üle ja kui kuskil vähegi pekki paistab, siis see tükk kohe Härra taldrikusse maandub ka.

Korra olen ostnud ka avokaadot, see oli ilus roheline ja hästi kõva, aga maitse oli jube ning ma viskasin selle ära, sest ma ei tulnud selle peale, et tegu on toore viljaga. 😀 Mitte kunagi ei ole ma ostnud ingverijuurt, jääsalatit, kanakintse ja -tiibu (ainult rinnaliha olen toidutegemisel kasutanud), spinatit, kukeseeni, tatra- või riisigaletti jne. Viimaseid otsisin ma veerand tundi taga ja siis lõpuks küsisin, kust selliseid asju võiks leida. Riisigalettidest olin mööda kõndinud, sest need olid müügil nimega riisivahvel ja ma arvasin, et need on valed. Tatragaletid olid poe teises otsas terviseriiulil, mis mul täiesti kahe silma vahele jäi. Neid asju oli muidugi rohkem, mida ma pidin pingsalt otsima, eriti maitseaineleti juures, seal läks küll nägemine hetkeks kahekordseks ja osasid vajalikke asju ma ikka ei leidnud. 😀

Ostunimekirjaga tegin ka ühe vea. Ma unustasin enne selle printimist muuta oma eluviisi istuvaks ja seetõttu on kogused ilmselt suuremad, kui peaksid. Personaaltreener Erik ütles, et minu majapidamis- ja aiatööd ei lähe arvesse 1-3 kerge trennina nädalas ja seetõttu peaksin programmis oma eluviisiks märkima “istuv eluviis”. Mis seal ikka, söön esialgu vähem ja äkki millalgi hakkan mõtlema, kuidas end kodus liigutama hakata nii, et see trennina arvesse läheks. Praegu aga üks asi korraga.

Esimene samm on nüüd tehtud, külmkapp on ääreni täis tervislikku kraami ja hommikuks sööme juba kaerahelbeputru mee ja peekonisalatiga. 🙂

Antud postitus on minu esmase elevuse vili, edaspidi teid sellistega haigutama ei aja, aga kui kõik läheb lepase reega, siis hakkan tegema kuude kokkuvõtteid eelarve osas, sest mind ennastki väga huvitab, kui palju maksab tervislik toitumine.