Reedel oli veider päev … Ma isegi ei tea, kas kõik vedas viltu või tekitas PMS tunde, et see oli nii, aga see algas juba hommikul juuste sättimisega. Kui esimestel kasutuskordadel tõi Gyada juuksegeel mu loomulikud lained rohkem esile, siis reedel kuivasid juuksed eriti veidralt lainesse, mistõttu kammisin need sirgeks ja panin pooled juuksed üle pea patsi. Olin veidi pettunud, sest tahtsin lastega kinno minnes vähe kenam välja näha, oli ikkagi reede ja naistepäev.
Kino oli juba seetõttu suur sündmus, et sellega panime nädalaid kestnud laatsaretile punkti ehk lapsed sai üle pika aja välja. Piletid broneerisin varakult ära, sest Rakveres muidu kohti ei saa ja reedeks oligi seanss välja müüdud.
Tõenäoliselt on suurlinnade kobarkinod mind ära hellitanud, sest ma ei jäänud kinoelamusega väga rahule. “Kuidas taltsutada lohet 3” oli iseenesest hea multikas, aga ma unustasin ära, et tegu on 3D seansiga, nii et ma ei olnud prille kaasa võtnud, need tuli 6 € eest juurde osta, mis tähendab, et meil on kodus nüüd mingi 30 paari 3D prille. Reedel ostetud prillid jätsime tegelikult autosse, aga ma ei usu, et neid enam vaja läheb …
Me olime küll ettenägelikult pool tundi varem kohal, aga viimased tulid veel pool tundi hiljem, nii et multika ajal oli ebanormaalselt palju sagimist, telefonivalguses kohtade otsimist, teiste mööda laskmiseks klapptoolidelt püsti tõusmist ja ka projektori ees seismist, mistõttu polnud ekraanil korduvalt muud kui kellegi hiigelsuur pea. Heli tundus mulle väga vaikne, sest kohati kadusid sõnad mugimishäälte sisse ära ja see viis mind seansi alguses üsna piiri peale, ma lihtsalt ei kannata mugimishääli ja neid tuli nii eest kui tagant. Silveri naaber üldse oksendas pärast söömist popcorni topsi ja ka sellest mööda oma riietele, mille järel hakkas Silver talle salvrätikuid otsima. Mul õnneks oli poolik pakk kotis, nii et laps sai end veidi kasida.
Multika teiseks pooleks olid mugimishääled küll vaibunud, aga siis hakati vetsu vahet voorima ja tagatipuks pidin ise ka Neljandaga vetsus käima (tavaliselt ei pea), mistõttu läks mul multikast päris mitu minutit päriselt kaduma. Nii kehva kinoseanssi pole mul vist kunagi olnud ja mind kohe eriti närib, et see 33 eurot maksma läks … Esimest korda on mul kino peale kulunud rahast kahju.
Tuleval kolmapäeval oleks T1 Cinamonis sama asi ümmarguselt 20 eurot maksma läinud (sest mul on 1 tasuta pilet + veidi boonuspunkte) ja kinoelamus oleks kordades parem olnud, parkimiskorraldus samuti. Kolmapäeval peame nagunii kahe suurema poisiga pealinna arsti juurde sõitma, nii et oleksime saanud need kaks asja kenasti ühendada, aga ma ei tulnud kohe selle peale.
Ühesõnaga, kinovalik oli seekord täielik möödapanek, aga seda rohkem minu ja Silveri jaoks, lapsed ei oska sedasi pirtsutada, neile hoopis väga meeldis ja see on põhiline. Enda elamuste huvides käime edaspidi siiski Tallinnas kinos, tegime seda äkkideena juba samal õhtul, aga lasteta.
Pärast kino läksime Põhjakeskusesse, et panna pakk nii DPD kui ka Smartposti automaati. Esmalt tegelesin DPD pakiga, pistsin selle kappi, lõin ukse kinni ja vajutasin automaatselt “ei”, sest kiire oli ja ma ei tahtnud kviitungit. Selle peale küsis masin, kas soovin suuremat kappi. Valikus oli “jah” ja “tühista”, ma vajutasin viimast, mille peale olin tagasi alguses … Aga pakk oli juba kapis. Ilmselt minu valitud “ei” tähendas hoopis seda, et ma ei kinnita kappi. Ma ei osanud muud teha, kui minema jalutada ja loota, et pakk siiski saajani jõuab. Kui ei, siis selle väärtus oli nii olematu, et paki kadumisel võin seda kooliraha endale lubada.
Edasi jalutasime pika maa Smartpostini, kus täideti kappe. Ootasime minuti, kaks, lõpuks juba viis, kuni otsustasime loobuda, sest kiire oli ning Tapal oleksime saanud ka paki teele panna. Auto juurde jõudes meenus, et ma ei tahtnud ainult pakki teele panna, vaid ka mulle tulnud paki välja võtta … Jalutasime uuesti tagasi ja sain tee peal oma esimese naistepäeva roosiõie, see tegi tuju vähe paremaks. Automaadi juurde jõudes oli täitmine lõppenud, vaid andmete sünkroniseerimist tuli veel oodata, kuid see oli juba koera saba.
Kiire oli meil seetõttu, et “Rohelise raamatuni” polnud palju aega jäänud, aga enne seda pidime veel lapsed ja kassid oma emade vahel ära jagama. Kassid seetõttu, et kui nad ei saa end korra nädalas maal väsitada, siis nad hakkavad öösiti meid väsitama.
Kui lapsed ja kassid olid jagatud ning oli selge, et oleme graafikus, siis hakkasin telefonis pileteid ostma … 10 sekundit pärast tehingut sain aru, et panin jälle puusse. Tahtsin osta kohad trepipoolsesse serva, aga valisin hoopis seinaäärsed ja see pisiasi väga ärritas, sest mulle tundus, et teen kõike valesti. Vähemalt oli film õige ja veel väga hea ning tohutu jalaruumi tõttu ei häirinud ka valesti valitud kohad, sest lõputiitrite lugejatest möödumine polnud kuidagi raskendatud.
Nii, edasi läksime Gan Beisse sööma, oli ikkagi naistepäev ja lõunasöögist oli ka juba kaheksa tundi möödas. Lootsin, et saame seal istuda ilusa miljööga tagumisse saali, aga saime hoopis kõige kehvema asukohaga laua otse leti ees. See rikkus ära minu “kallis viis mind naistepäeva puhul restorani” Instagrami pildi … Vähemalt oli hiline õhtusöök hea.
Gan Bei tagumine saal, kuhu me lauda ei saanud. Pildi tegin siis, kui vanematega seal söömas käisin.
“Käisime deidil” pildi osas panustasin lifti-selfie peale, aga neljandalt nullkorrusele sõites ei õnnestunud ükski pilt, nii et meie vaba õhtu jäigi ainult meie kahe vabaks õhtuks.
Õhtule ja pikale kojusõidule tahtsime punkti panna Cirkle K kuuma piparmündikakaoga, aga võite kolm korda arvata, milline kohvimasin kolmest rivist väljas oli, kui Silver meile sooja jooki ostma läks. Loomulikult see üks ja ainus, kust piparmündikakaod saab. Vähemalt sai möörfi oma i-le täpi peale.
Ega laupäev parem ei olnud. Ma hakkasin seda postitust eile hommikul kirjutama, aga jõudsin vaid WordPressi avada, kui nägin ema vastamata kõnet ja tagasi helistades selgus, et ta oli terve öö seljavaludega EMOs ning isa ootas teda samal ajal autos, nii et nad olid vanaema ja vanaisa rolli täitmiseks liiga väsinud. (Igaks juhuks ütlen, et lapsed ei olnud öösel üksi.) Võrreldes minu vanematega oli meie laupäev küll parem, esimesed kaheksa tundi veetsime ikkagi magades, kuid hommikuvabadus jäi nautimata, kohvid lõpuni joomata ja tekkinud olukorra tõttu ei jõudnud me sauna ka, mis on minu jaoks suurim ebaõnn üldse.
Muus osas oli laupäev täitsa tavaline argipäev. Täna ei ole aga päris tavaline pühapäev, sest Silveril on sünnipäev, millest ta küll midagi teada ei taha, kuid kodusest kartulisalatist ja küpsisetordist ta siiski ära ei ütle.
Kahjuks eile ega üleeile ma juuksehooldusvahenditeni ei jõudnud, samuti ei jõua täna, kuid kuna Waku Organicsis on viimast päeva kogu tavahinnaga kaup 25% soodsam, siis lühidalt kirjutan, mida kasutan.
Aubrey sügavpuhastav šampoon – ostsin selle esimest korda augustis ja olen seda juurde varunud, kingituseks ka sobiva palsami saanud ning mulle see komplekt sobib. Ma ei tunne, et sügavpuhastav šampoon oleks liiga tugev, küll jäi mulle lahjaks kingituseks saadetud siluv šampoon. Kuna enamus Aubrey šampoone on korduvalt poole hinnaga müügis olnud ja nii ka praegu, siis nendel ma praegu pikemalt ei peatu.
Gyada rasustele juustele ja tundlikule peanahale mõeldud šampoon – olen seda alles paar nädalat kasutanud, muljeid on veel vara jagada, kuid positiivne on see, et šampoonivahetus kõõma ei tekitanud (mul see oht alati on). Valisin selle tegelikult rohkem lastele, sest neil on seborroiline dermatiit (vana hea beebikõõm) ja šampoon lubab seda ennetada.
Radico taimesegud Amla, Reetha (Ritha) ja Shikakai – Taimesegud lubavad tugevdada juuksekarva, vähendada nii juuste väljalangemist, kõõma kui ka sügelust, ennetada halle juuksekarvu, siluda ja nii edasi. Need kolm on ka Hair Treatment segu sees, selle alt saab kõigi kohta info kiiresti kätte. Reetha pulber sobib ka seborroilise dermatiidi leevendamiseks, olen sellega kahe lapse pea praegu puhtaks saanud, aga püsivat tulemust ei looda, sest nahaarsti sõnul ei saagi seda välja ravida, saab vaid kontrolli all hoida. Olen taimesegudega maske teinud korra nädalas, juuste väljalangemine on ehk tõesti vähenenud, sest harjamise ajal ei täitu kraanikauss enam juustekarvadega.
Aubrey Chia seerum ja Gyada juuksegeel – Esimest kasutan iga pesu järel (v.a siis kui olen maskitanud või kavatsen juuksegeeli kasutada) ja mõnikord ka enne pesemist, kui juukseotsad tunduvad kuivad, siis kannan seda ohtralt otstesse ja pesen paar tundi hiljem pea puhtaks, tulemuseks on tervema ja siledama välimusega juukseotsad. Geeli olen alles üksikud korrad kasutanud, tegu on rohkem viimistlusvahendiga, mitte igapäevaseks kasutamiseks mõeldud tootega. See toob lokke (minu puhul laineid) rohkem esile ja silub kahusust, aga samal ajal ka kuivatab juukseid ning liigse koguse puhul muutuvad kokkukleepunud karvad kohati jäigaks nagu oleks vahtu või lakki kasutanud.
Esimesel pildil kasutasin eelmisel õhtul taimesegu ja läksin märgade kammimata juustega magama, pildil on hommikune tulemus. Teisel pildil kasutasin ilmselt ainult Aubrey šampooni ja seerumit, kolmandal Gyada juuksegeeli, neljanda pildi puhul ei mäleta, aga umbes nii eriilmelised mu juuksed ongi. Fööni, sirgendajat ega muud sellist ei kasuta ma kunagi, ainult eelmainitud tooteid. Alati ei saa ma soovitud tulemust, juustel on endiselt häid ja halbu päevi, aga suures plaanis olen praeguste hooldusvahenditega rahul, mu peanahk on puhas ja korras (v.a psoriaas, mille leevendamiseks kasutan Turblissi juuksemaski, see on siiani kõige tõhusamalt toiminud), juuksed on pehmed, kuid ei lähe pusasse, nii et kurta ei ole mul küll millegi üle.
Ise kasutasin ka praegu võimalust ja soetasin 25% soodsamalt Bhringraj pulbri ja Aubrey leebema sügavpuhastava šampooni, mis ei ole veel kordagi poole hinnaga müügis olnud, aga mille proovimisele olen enne ka mõelnud. Kaalusin ka kiiresti määrduvatele juustele mõeldud Gyada šampooni, aga Aubrey kasuks rääkis suurem kogus ja soodsam hind.
Edit: Postituse kirjutamise ajal olid mul asjad alles ostukorvis, liiga ennatlikult kasutasin mineviku vormi, sest ostuni ma ei jõudnud … Wakus on mingid tehnilised probleemid. Nendega tegeletakse, aga enne homset ei pruugi saada ostu vormistada, mistõttu soodusaega pikendatakse.
Häid juuksehooldusvahendeid on raske leida, olen salongitoodetest proovinud Joicot, Macadamiat, Nioxini, Tigi Bed Headi, Richi ja võib-olla midagi veel ning ühtegi neist ei ole ma ostnud kaks korda, sest ma pole rahule jäänud. Kui alguses on üks või teine isegi hea tundunud, siis kuu või kahe pärast on kõõm ja sügelus tagasi tulnud ning kõõmašampoonita pole nendest probleemidest lahti saanud.
Loodusliku(ma)d šampoonid pole ka kindla peale minekud, olen katsetanud Madarat, vedelat ja tahket Nurmet, Natura Sibericat (saialille oma, minu jaoks kõige suurem pettumus), Kokose pulbrit ja isegi kanamuna, aga ükski vahend pole olnud päris see, iga asjaga on tulnud tagasi kas kõõm või pole ma juukseid enam päris puhtaks saanud (tahke šampoon ja kanamuna), pulber oli iseenesest hea, aga ma ei viitsinud iga kord sellest šampooni kokku segada.
Praegu olen üle pika aja juuksehooldusvahenditega rahul, uusi asju igatsen proovida vaid tootjasiseselt ehk kavatsengi praegu Aubrey šampoonide ja Radico taimesegude juurde jääda, võib-olla tutvun rohkem ka Gyada tootevalikuga, aga seda tasa ja targu, sest kõike korraga rahakott lihtsalt ei kannata.
Nii palju siis lühidalt kirjutamisest, eks … Loodan, et olin abiks ja leiate samuti Waku Organicsi tootevalikust oma uued lemmikud. Mina lähen nüüd aga oma lemmikule mehele küpsisetorti tegema.
Ps! Täna õhtul loosin Facebookis välja Pärnu Laserpargi privaatmängu, veel on aega osaleda.
Toiduabi, millest võiks jaguda nädalateks.
Vegan seitankunkku lõhnas nagu piparkook, aga maitses nagu … ma ei tea, soolestikust läbi käinud piparkook … See oli nii jubeda maitsega, et sülitasin selle otsejoones välja ning nägin siis, et see ei olnud “parim enne”, vaid “kõlblik kuni” 04.01. See läks koos kõrvitsa-bataadisupiga prügikasti, sest tollelgi oli “kõlblik kuni” kuupäev. Prügikasti läksid ka pannkoogid ja kartulisalat, kuna esimesed tundusid Silveri ja laste jaoks vanad ning teine tundus mulle kahtlane.
Ma ei hakka oma kahe kogemuse põhjal paikapidavaid järeldusi tegema ja eeldan, et kokkuvõttes on selline toiduabi päriselt abiks, sest muidu ei oleks inimesed igal nädalal oma pappkastidega ühenduse ukse taga. Küllap see nii käibki, et saadud abipakist sorteeritakse lihtsalt endale sobivad asjad välja ning võitjaks jäävad mõlemad pooled, aegunud kaubast lahti saanud annetajad ning veel söödavad asjad välja selekteerinud suurpered.
