Paar kuud tagasi, kui vanemate juures olin, tuli isa tuppa ja torises, et kogu õu on koerajunne täis ja tema vahetab koera alpaka vastu, sest viimane on intelligentne loom ja käib ainult ühes kindlas kohas hädal. Mul tekkis kohe huvi, kes see alpaka on ja kui isa teda kirjeldas, siis sain aru, et me ei paitanudki Soomes laamasid, vaid alpakasid.

Isa oli kuskil infopäeval nende kohta kuulnud ja oskas aplakade kohta palju rääkida, minul tärkas kohe nende vastu huvi. Unistasin ma ju majas elades kitsest või lambast, aga nende puhul saigi saatuslikuks see, et ma ei tahtnud aeda pabulaid, aga alpakaga seda muret poleks. Ainult see mure oli, et meil pole enam maja, kuid huvi pärast vaatasin ikka alpakade kuulutusi ja pidin tõdema, et isegi, kui meil oleks maja, siis nende hind käiks üle jõu. Loobusin oma alpaka mõttest juba eos.

Aga mõned päevad tagasi sattusin juhuslikut Soovi kuulutuse peale, kus oli peremehe halva tervise tõttu alpaka Paco ära anda. See on jälle see koht, kus ma eriti midagi kaaluma ei hakanud, vaid kohe kirjutasin, et olen valmis loomale kodu pakkuma. Nii minu kui ka Härra vanematel on (pool)tühjad laudaruumid, kus saab teda pidada, kui tõesti kuidagi korteris  koos hakkama ei saa. Aga eile tõime ta ära ja hetkel tundub, et kooselu korteris on täitsa võimalik.

Küsisin vanalt omanikult ühe kühvlitäie Paco kakat kaasa, asetasin selle esikunurka kile peale ja tõepoolest on alpaka intelligentne loom, ta käibki ainult selle kile peal oma hädasid tegemas. Ehitasin kilele raami ümber, et servad oleksid kõrgemad ning panin turvast sisse, et piss mujale ei voolaks ja hea oleks tema “turbakasti” puhastada. Turvast ta küll tassib kastist välja ning juba on mööda elamist hein ja vill ka laiali, aga tuleb lihtsalt hakata rohkem koristama. Lapsed on täna teda juba kolm korda kamminud, et kodu oleks puhtam ja neile see töö väga meeldib. Varsti ajame Paco siiski paljaks, sest tal endal on lihtsalt liiga palav siin. Pealegi on tema vill väga väärtuslik, parem kui lamba oma ja ilmselt saab sellest villast veidi kasu ka. Meie lambavillapadjad on nii ära vajunud, et nendega enam mugav magada ei ole, aga uusi ma veel ei osta, vaid proovin padjad alpaka villaga täita. Iseasi, kas ma Paco pügamisega hakkama saan, villa lõikamine on üks nendest maatöödest, mida ma olen ainult kõrvalt näinud.

Öösel magas Paco rahulikult minu voodi kõrval ja mina sain ka rahulikult magada, sest ükski kass ei käinud öösel kiusamas. Robin tunneb Paco vastu huvi küll, aga nii julge ta pole, et Paco lähedale tuleks, kuid küll nad ära harjuvad. Alpaka ise on muidu karjaloom ja temale jääb kassidest väheks, nii et esimesel võimalusel oleks talle kaaslast ka vaja, kuid kahte alpakat siia enam ei mahuta. Kuna suveks pean Paco nagunii vanemate juurde viima, sest Soome ma ei saa teda kaasa võtta, siis võib-olla jääbki ta sinna ja saab endale sõbra(d) ka. Aga see kõik on tuleviku muusika, praegu tunneme rõõmu oma uuest pereliikmest, Pacost:

PS! Esimese pildi olemasolu meenus tänu sellele postitusele ja pika mõtlemsitöö peale meenus, et eelmisel suvel tehtud pildid on kõik mu vanas telefonis, mille ekraan on katki ja mis oli laste mänguasi. Pika jamamise peale sain siiski telefoni nii palju tööle, et sain sealt 135 pilti kätte. Sorteerin need ka millalgi ära ja siis tuleb “Hetked telefonist vol 3”. 

Sain täna üle pika aja tunda, kui loll tunne on olla lollis olukorras – olla maja ees kiilasjää peal totaalselt “kinni”. No tõesti, nagu needus, et sellised asjad juhtuvad alati siis, kui Silverit pole ja ta ei saa ise olla lolli olukorra keskpunktis!

Minu üks suurimaid õudusunenägusid on see, et auto ütleb keset tihedat liiklust üles ja jään teistele jalgu. Täna tundsin end ka nagu halvas unenäos, kuigi ma ei jäänud kellelegi jalgu, aga lihtsalt nii ebamugav on olla kahe kortermaja akende all hädas ja kujutada ette, kuidas inimesed tsirkust pealt vaatavad, mõni äkki itsitab pihku ka. Täna oli nüüd esimene kord, kus tundsin, et ma ikka vihkan kortermajaelu.

Hakkasin poistele lasteaeda järele minema, aga ma ei jõudnud parkimiskohalt kuskile, sest auto esirattad olid jäälohus ja käisid ainult all ringi, ei aidanud ka pikk jõnksutamine. Häbistatuna tulin tuppa ja helistasin Silverile, et küsida, kas meil pole keldris liiva või kruusa ja kui ei ole, siis äkki oskab mingi muu lahenduse välja pakkuda. Kui ta ütles, et tal oli mingi aeg sama lugu, et auto oli lohus kinni, siis see tegi mul meele väga mõruks – kuidas ta ei taibanud mind selle eest hoiatada, ma oleksin parkinud teistpidi. Temal küll ei olnud lugu nii hull ja sai igasuguse abita lohust välja, kuid mina samasuguses olukorras oleksin kohe hakanud genereerima “aga kui” mõtteid ja jõudnud välja selleni, et lamellrehvid on saatanast ja libedaga ikka ei saa sedasi parkida.

Kuna keldris liiva ega kruusa ei ole, siis nuputasime muid lahendusi. Sool – seda oli ainult 3 teelusikatäit. Vannitoas mitu kilo kive – liiga libedad ilukivid. Tatar – ei ole väga hea idee. Sõbranna pakkus, et tuleb appi lükkama – esirattad sügavas lohus ja auto kaalub kaks tonni, koos minuga kolm, ei lükka seda nii lihtsalt välja. Lõpuks jäin kassiliiva (kristallid) peale, aga sellest ei olnud mingit kasu, kristallid lendasid krõbinaga vastu auto põhja, kui ratas nende peal ringi käis. Tavaline kassiliiv poleks ka ilmselt aidanud, see oleks võib-olla niiske maapinna peal kiiresti ligaseks saviks muutunud. Igatahes kui kassiliiv ja uus jõnksutamisseanss tulemust ei toonud, siis läks närv nii mustaks, et auto tagant lõi ka musta tossu välja. Tõesti oli selline tunne, et hakkan nutma.

Vähemalt üks isane inimene möödus autost kaks korda, hea, et veel head naistepäeva ei soovinud. See tegi kurvaks küll, et meesterahvas ei võinud abi pakkuda, meheramm oleks autole jõnksutamise ajal ehk vajaliku lisatõuke andnud. Kui me varem siin elasime, siis sattusime ka ükskord aknast nägema, kuidas kaks naist olid maja ees autoga kinni. Pikalt nende pusimist ei jälginud – kui kaks meest olid tuimalt mööda kõndinud, siis Silver pani end riidesse ja aitas naised hädast välja. Üks selline võõras abivalmis mees oleks mulle ka täna ära kulunud.

Auto jäigi minust seisma ja sain sõbranna autoga poisid ära tuua, aga see oli ka paras komöödia. Esimesed kümmekond meetrit võõra autoga paksus libedas lobjakas möödusid üsna robustselt, auto igasugused kaasaegsed kontrollid tegid ragisedes oma tööd ning selle ajal lõi mootoritule põlema. Mu esimene mõte oli, et nüüd, kus ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, keerasin võõra auto ka pekki. Hiljem siiski selgus, et asi nii hull ei olegi ja see märgutuli on endast juba pikemat aega märku andnud. See mõjus täitsa positiivse uudisena.

Aga minu auto seisab endiselt libedas lohus ja tõenäoliselt ei lähe homme hommikul enam käima ka, sest juba täna andsid kõik seierid märku, et aku on pooltühi ning auto käivitus vaevaliselt. Kui tõesti hommikul ei lähe auto käima või ei ole öökülm jääd vähe karedamaks muutunud ja ma ei saa endiselt lohust välja, siis tuleb üks teine härra mulle appi. Täna hommikul käis lilledega ukse taga, homme tuleb “krokodillide” ja liivaämbriga.

Ma ei tea, loo moraal ehk ongi, et autol olgu pakiruumis kott liiva või all naelrehvid, kindluse mõttes võiksid mõlemad olemas olla.

Härral on üle poole aasta olnud sümptomid, mis võiksid iseloomustada eesnäärmepõletikku, aga kuna tal ei olnud oma neli kuud ravikindlustust ei siin- ega sealpool lahte, siis arsti juurde minekuga sai pikalt venitatud.

Täna jõudis lõpuks (vist) perearsti juude, aga see käik oli üsna asjatu, sest vaatamata sümptomitele, piiripealsele PSA tasemele ja katsudes väga valulikule eesnäärmele arvas arst, et Härral on hoopis suguhaigus. Kui viimane ütles, et ei saa olla, sest tal on viimased 12 aastat sama partner olnud, siis arst andis mõista, et küllap olen siis mina küla peal käinud. Õnneks Härra usaldab mind ja teab, et ta on endiselt minu üks ja ainus, kuid arsti ta veenda ei suutnud. Pigem jättis endast hoopis naiivse mehe mulje.

Igatahes eesnäärmepõletiku diagnoosimise või välistamise asemel saadeti Härra suguhaiguste teste tegema, mis muidugi ei võta tükki küljest, kuid tunduvad ajaraiskamisena. Saaksime veel aru, kui suguhaiguste välistamine käib käsikäes põletiku diagnoosimisega, aga arst välistas kohe põletiku ning keskendus vaid esimesele. Olgu, arst oli vähemalt nii vastutulelik, et oli nõus Härrale igaks juhuks antibiootikumid kirjutama, mis kokkuvõttes teeb asja veel imelikumaks, sest miks ravida midagi, mida ei ole.

Imelikuks teeb asja ka seetõttu, et eesnäärmepõletikul on erinevad vormid ja ravi on samuti erinev nii kestuse kui ka ravimite poolest, seega tekib küsimus, kuidas saab ilma diagnoosita antibiootikume välja kirjutada, aga võib-olla käivad Soomes need asjad teistmoodi. Härra igatahes loobus nii suguhaiguste testimisest kui ka antibiootikumikuurist ning läheb siin oma raha eest meestekliinikusse. Võib-olla KELA hiljem hüvitab midagi, võib-olla mitte, aga vähemalt saab selguse majja.

Ma ausalt saan aru, et arst teeb oma tööd ega taha kedagi solvata, kuid ma tundsin end ikka solvatuna küll. Tõesti, mida suguhaigust?! Kui võtta eesnäärmepõletiku sümptomid lahti, siis Härra võib seal  järjest linnukesi teha, aga temale poogitakse hoopis täie veendumusega suguhaigus külge! Härra veel ütles, et tema peres just leiti kaugele arenenud eesnäärmevähk ning ta tahab siiski enda eesnääret võimalike haiguste suhtes kontrollida, kuid seda ei peetud vajalikuks, sest küllap on ikka naine küla peal käinud ja suguhaiguse koju tassinud!

Härra õnneks tänase peale oma huumorisoont ei kaotanud ja palus mul guugeldada, kas Poris geibaare on. Selgituseks ütlen, et tema eesnääret kontrollis noor meesarst.