Ruudist sai Ruubi ja meil käisid päkapikud.

December 4, 2015 ~ Liivi ~ 15 Comments

Viisin kolmapäeval Ruudi loomakliinikusse kastreerimisele ja seal selgus, et teda on vaja hoopis steriliseerida. 57221023

Ma olin leebelt öeldes üllatunud, kuigi ma polnud kunagi kassile saba alla vaadanud. Ema ütles, et on isane ja tean, et punased kassid ongi enamasti isased, seega ma ei kahelnud kordagi kassi soos. Preili Ruudi! See ei kõlanud üldse hästi.

Samuti ei kõlanud hästi steriliseerimise 30 € kallim hind. Koos kiibi ja europassiga oli arve kokku 95 €, aga mul oli kaasa võetud 80 € ja seda arvestasin ka veel varuga. Aga kassi sain siiski välja lunastatud – ema laenas kümneka ja mündisahtlist sain kokku puuduolevad 5 eurot.

Tagasi sain juba ärkvel kassi, kes absoluutselt ei püsinud pappkarbis teki sees, vaid ronis mulle sülle. Oli küll natuke näost ära, aga mitte seda nägu, et tal on kõhu all värske haav. Koju jõudes joosti esimese asjana toidukausi juurde, tehti tiigrihüppeid kappide peale, taheti lastega mängida. Ma muidugi keelasin lapsi, sest “kassil oli just operatsioon ja ta vajab rahu”, aga isegi kui lapsed temast välja ei teinud, siis ta hüppas kõrgel rippuva helkuri järele ja tegi muid trikke – ei mingit rahu. Järgmiseks päevaks anti valuvaigisti kaasa, aga seda ei läinudki vaja, sest kass polnud üldse seda nägu, et tal valus oleks. Ma olin täitsa üllatunud, et see asi nii kergelt käis. Haav on ka ilus ehk ei puneta ega paisteta.

Kuigi ma pärast uudist üritasin tuletada Ruudist erinevaid nimesid, siis ei sobinud ükski Ruudika ega Ruuda. Ja siis tuli kätte öö, panin pea padjale ning pähe tuli Ruubi – geniaalne! Kass ei saa väikesest nimemuutusest arugi. Kuid mul on ikkagi naljakas mõelda, et ta on emane, sest ta pole üldse emase kassi moodi.

Lugesin, et punased kassid on iseloomult sülekassid, sellised leebed ja armastavad, kes igatsevad inimese lähedust. Ruubi on tõesti kass, kes kõnnib perenaise järel, ta on minu sabarakk, suur nurrumootor, kaisukass, lastesõber. Ta laseb end lastel väntsudada, talle meeldib nendega nagu omasugustega mürada, ta konkreetselt murrab neid – hüppab suurte hüpetega peale, haarab neil kaela ümbert kinni ja närib juukseid. Samas teeb seda nii õrnalt, et lapsed ei ole lõhki kriimustatud. Paar üksikut kriimu on teinud, aga ei midagi erilist.

Ka pidavat punased kassid olema häälekad ning seda on Ruubi küll. Ta näugub elevusega, kui näeb, et panen talle süüa. Kui tal on igav, siis ta otsib kurrmäutades lapsi või nutab nende uneajal ukse taga. Oma saba taga ajades uriseb ta üldse nagu koer. 😀

Aga nüüd päkapikkude juurde. Kui Ruubiga koju jõudsime, siis sain kätte ühe lugeja saadetud paki, mille avamisel läksid mu silmad märjaks. Pakis oli palju asju, aga raamat “Oskar ja asjad” ajas ihukarvad püsti, sest loomakliiniku 30 € suurema arve peale mõtlesin oma peas, et sinna see soovitud raamat nüüd läks ja kuna see nii kuum kaup on, siis jõuludeks on see kindlasti läbi müüdud. Kujutage nüüd ette minu heameelt, kui ma paar tundi hiljem pakki avades seda raamatut nägin – ma ei uskunud oma silmi!

Lapsed ei uskunud samuti oma silmi, kui nägid šokolaadihunnikut ja nöörimängu. Nad olid kindlad, et selle paki saatis jõuluvana ja ma ei hakanud vastupidist ka väitma. Ka meeldib neile raamat, tänu millele nad ilmselt näevad edaspidi hernesupis mädasood… Mina küll näen.

Pakis oli veel ühtteist, ma kõike letti ei löö, aga kiidan lõhnavalikut – Salvador Dali Eau De RubyLips. Ei tea, kas selle lõhna pärast tuligi mõttesse nimi Ruubi? Igatahes pidasin parfüümi alguses huuleläikeks, sest pika ja peenikese karbi peal oli rida huuli, aga sees oli hoopis pliiatsikujuline pisike pudel. Lõhn on täitsa minu maitse – värske, veidi magus, nooruslik.

Pakk oli üldse nii kümnesse! Tekitas küll veidi tänuvõlgase tunde, aga see ei olnud kindlasti päkapiku soov. Tänutunne on siiski suurem kui võlglase tunne. Selline üllatus tegi ikka väga rõõmsaks ja suurendas jõuluootust. Maa on küll must ja ilmad hallid, aga jõulutunne on mul juba mõnda aega peal… Kuna suure tõenäosusega on meie kolmandad jõulud majas ühtlasi viimased ja esimesed kaks on viltu läinud, siis nüüd lihtsalt tuleb võtta jõuludest parim.

Veel kord suur aitäh päkapikule, kes meile oma üllatusega nii palju jõulurõõmu juurde süstis! 🙂

Rotid!

August 4, 2015August 31, 2016 ~ Liivi ~ 10 Comments

Lipsukese faktipostituse peale meenus mulle aeg, kus ma olin rotihull! Või kuidas nimetada inimest, kellel on üle kolmekümne roti? Tegelikult olid enamus neist pisikesed pojad ja mu isa viis nendest kena peotäie lauta kassidele. Oi, kuidas ma nutsin ja kurvastasin. Kuidas saab selliseid nunnusid kassidele sööta?! Kas neil oli laudas vähe hiiri, keda püüda?!Nüüd ma saan oma isast veidi aru ka, neid igas suuruses rotte oli mul liiga palju ja nad haisesid ja nad jooksid mööda maja ringi ja märgistasid kõike, millest nad üle käisid ja jätsid endast junne maha ja nii edasi. Seda siis täiskasvanu pilgu läbi. Minu jaoks olid nad armsad ja vahvad ja naljakad ning mind üldse ei seganud, kui nad üle mu jala joostes endast märjad märgid maha jätsid või kui mul teki all junnid olid. Korjasin need kokku ja voodi oli taas korras. 😀

Minu rotihullus sai alguse mu esimesest rotist – Piuksust. Kahjuks ühtegi pilti pole lisada, sest sel ajal oli meil ainult filmifotokas ning ilmutatud pildid on vist kõik ema juures. Piuksu elas kapi otsas katkises akvaariumis, kuid suure osa oma elust sai ta mööda maja ringi rännata. Lõpu poole elas ta üldse kapi otsas lahtiselt, akvaariumis oli tema pesa ja söök, kuid ta ei olnud seal kinni. Kapi kõrval oli minu voodi ja ta hüppas sageli kapi otsast alla ning läks maailma avastama. Mitte ainult, ta täitis öösiti ka kassi rolli ja püüdis hiiri. Ükskord sõi ta hiirel pea otsast ja peata keha jättis mu õe voodisse teki alla. Jeerum, ma nüüd kõkutan siin seda meenutades – mul oli ikka nii äge rott!

Ta ronis ka mu vanematele öösel kaissu, mille peale mu ema roti kiiresti turvalisse paika toimetas, sest isa oleks ta muidu ilmselt jalaga voodist välja peksnud. Tema ei olnud mu rotti(desse) väga kiindunud. Kui majja tuli esimene tume rott ja ta samamoodi lahtiselt ringi jooksis, siis isa ajas ta metsiku rotiga segamini ja hakkas teist harjavarrega peksma. Õnneks oli rott kiirem ja jõudis harjavarre eest kapi taha peituda. Vaeseke oli kindlasti suures segaduses.

Tagasi Piuksu juurde. Kui ta oli oma jooksud ära jooksnud, siis ta tuli minu kaissu magama, puges päris teki alla. Paar korda keerasin talle peale, aga ärkasin kohe tema siplemise peale üles, leppisime ära ja magasime rõõmsalt edasi.

Aeg läks ja ema ükskord ütles, et Piuksu silmad on nii tuhmiks muutunud, et teda enam kauaks ei ole. Ma ei tahtnud sellega leppida. Ma nutsin juba enne tema surma, laulsin talle Celine Dioni lugu “All by myself” ja Andrea Bocelli lugu “Time to say goodbye” ning nutsin. Piuksu lakkus mu pisarad ära, aga mina nutsin neid ikka juurde. Ühel pimedal reedehommikul ärkasin, panin tule põlema ja nägin, et Piuksu pesakarp on maas, südame alt käis jõnks läbi ning järgmisel hetkel leidsid mu silmad ka Piuksu enda põrandalt. Ta oli surnud.

Ma nutsin lohutamatult ega tahtnud kooli minna. Vanemate jaoks polnud roti surm siiski nii kurb sündmus, mille pärast oleksin pidanud koju leinama jääma. Issand jumal, mul on isegi praegu silmad märjad, kuigi sellest on umbes 15 aastat möödas. See ei olnudki kurb sündmus, see oli maailmalõpp! Tol päeval oli klassiõhtu, aga minul ei olnud mingit tuju sinna minna. Ma läksin pärast tunde koju, matsin oma roti maha ja nutan teda siiani taga. Mainitud lood viivad mind igavesti Piuksu juurde tagasi…

Pärast teda tulid uued rotid, aga keegi neist ei asendanud Piuksut ega muutunud kaisurotiks. Teised ajasid rohkem oma rida, aga Piuksu oli sõber. Teistega on muidugi ta toredaid mälestusi, näiteks andsid nad kassidele tappa. Seda oli naljakas vaadata, kuidas hiirtekuningas roti eest ära jooksis ja end kuskile kõrgele peitis. Ükskord läks minul meelest, et laudakass jäi tuppa ja too kavalpea oli end mõnusalt diivani alla pesukasti sisse seadnud, magas seal magusat und. Mina muidugi ei teadnud, et ta seal on ja lasin rotid lahti. Ühel hetkel hakkas hirmus müdin ja madin pihta ning kass jooksis tuhatnelja diivani alt välja, turris rott tema järel. 😀

Võtsin ühe roti ka ühiselamusse kaasa, tal oli kaks puuri, üks kodus ja teine siis ühiselamus ning ma vedasin rotti oma õla peal ühest kohast teise. Kodu ja kooli vahel oli 70 kilomeetrit ning 2-3 bussiga sõitmist, aga õnneks ei sattunud ükski rotifoobik minu kõrvale istuma. Pigem oldi alati imestunud ja peeti seda lahedaks, et ma rotiga reisin. Keegi igatahes kiljudes bussist ei põgenenud. 😀

Meil vanas talumajas elasid üldiselt hiired aga ükskord leidis metsik rott tee tuppa. Esimesel ööl teda ei nähtud, kuid ta jättis endast koledad jäljed maha. Ühel mu rotil olid sel ajal karvutud pojad, kelle pesa oli puuri nurgas põhu sees ja too metsik rott oli oma räpased küüned puuri vahelt sisse ajanud ning poegi elusast peast sööma hakanud. Mina tagajärgi ei näinud. Ma nägin lihtsalt, et poegi on vähem ja ema siis rääkis, et hommikul oli puuri ümber hunnik verised käpajälgi ja rotipoegade jäänuseid. Mõned raskelt haavatud pojad viis ta kassidele.

See tegi tigedaks. Mul ei ole metsikute rottide vastu midagi, aga tolle jobu vastu oli küll. Selle asemel, et ronida kapi peale ja vohmida näiteks saia sisse, tappis tema pisikesi rotipoegi. Kuidas saab üks rott teisele rotile nii teha?

Järgmisel ööl jäin koos suurima isase rotiga valvesse. Tema pidi olema see, kes sissetungijale 1-0 teeb, kui too peaks tagasi tulema. Tuligi ja ta tegigi 1-0, aga mitte nii nagu mina seda ette kujutasin. See sissetungija oli emane… Igatahes nende armumängud hajutasid metsiku roti tähelepanu ja ma sain ta kinni püüda.Metsik rott tegi koledat häält, kui käe puuri lähedale panin. Ta hüppas ja kriiskas ja tema haavatud käpp veritses. Selle haava sai ta ilmselt siis, kui minu rott oma poegi üritas kaitsta. Kuigi ta tegi palju pahandust, siis tappa ma teda ei suutnud ja ma viisin ta lauta tagasi. Oh üllatust, ta tuli ka kolmandal ööl tagasi ja sain ta uuesti kinni püüda, aga ma ei mäleta, mis temast edasi sai. Kui ma ei eksi, siis jätsingi ta puuri, kus ta paar päeva hiljem ära suri. Tema jäi esimeseks ja viimaseks metsikuks rotiks, kes majja pääses.

Metsikuid rotte käisin tavaliselt kanalaudas vaatamas. Talvisel ajal oli neid seal nii palju, et ukse avades oli näha kümneid pagevaid rotte. Kui vaikselt sinna jäin, siis loetud minutite pärast hakkasid nad välja tagasi tulema. See tumedam tegelane peaks olema kodurott/mustrott, kes on haruldasem kui rändrott ehk harilik rott. Kuigi kirjanduse põhjal peaks mustrott olema väga ettevaatlik ja raske kohaneja, siis mulle tundub, et mu vanemate juures on nad kenasti kohanenud ja rändrottidega lausa sõpradeks saanud. Kodurotid olla just seetõttu haruldasemad, et rändrotid tõrjuvad nad välja, aga mine tea, äkki on nad vaherahu sõlminud.

Lemmikloomadena peetavad rotid ongi aretatud just rändrottidest. Kodurotid on jäänud agressiivseteks ja nende aretamisest pole asja saanud.
No kas nad pole armsad ja vahvad? 😀

Aga aitab laudast ja läheme tuppa tagasi. Igatahes kasvas mu rotikasvatus lõpuks ikkagi nii suureks, et mul oli vahelduva eduga 16-20 täiskasvanud rotti ja ma pidin neid eraldama sugude ja iseloomude järgi. Mõni oli selline ülbik, et ainult tuuseldas oma liigikaaslasi, aga need ülbikud said jälle omavahel hästi hakkama.Kui me omaette kolisime, siis oli korteris üks tuba rottide päralt ja see tuba haises. Siis hakkasin juba vaikselt tundma, et mul on ikka liiga palju rotte. Kui Esimene hakkas ainult süles elama ja päeval enam pea üldse ei maganud, siis leidsin rottide jaoks aina vähem aega ja see kurvastas. Nad ei saanud enam karjas mööda korterit joosta ja ma ei jõudnud neid kõiki paitada. Ma ei jõudnud ka nende puure enam igapäevaselt puhastada. Lõpuks loobusin ja andsin rotid koos puuridega oma tädile, kellel oli närilistele ja küülikutele omaette majake.

Pärast seda ei olegi ma vist kordagi rotti käes hoidnud. Nüüd tuli küll väike rotiigatsus peale, aga praegu ei taha ma veel mitte ühtegi tubast lemmiklooma. Pole siiski välistatud, et tulevikus luban lastel endale rotid võtta, aga siis tohib neid olla maksimaalselt neli ja kõik ühest soost. Ma ilmselt ei saa neile rotte ega üldse lemmikuid keelata, kui minul endal oli kunagi ema loal selline loomaaed. 😀

Kellel veel rottidest väheks jäi, siis üks videoklipp ka:

Kuidas saab lihtsast hambapesust katastroof

July 6, 2015 ~ Liivi ~ 3 Comments

Tegelikult pole hambapesus midagi lihtsat, kui korraga pesevad neli last ja kõigiga tuleb samal ajal tegeleda.

Esmalt ei teinud Kolmas suud lahti, et saaksin tema hambad üle pesta, ühel ja samal ajal pidasin läbirääkimisi temaga ning edastasin juhiseid teistele. Läbirääkimised olid edukad, Kolmas sai hambad puhtaks. Edasi liikusin Teise hammaste juurde, samal ajal hakkas Neljas oma hambaharjaga põrandat pesema, jätsin oma tegevuse pooleli ja hakkasin Neljanda hambaharja kraani all pesema. Sama ajal hakkas Kolmas klaasiga vett võtma. Klaasiga, mida ma ei luba vannitoas kasutada, sest kaks sellist on seal juba miljoniks killuks kukutatud. Klaasiga, mis ei mahu korralikult kraanikaussi ja mis kilksub-kolksub iga liigutuse ajal. Kui ma seda sama vana juttu seletasin, siis Kolmas ei lõpetanud kolksutamist ära ja minu ihukarvad hakkasid juba püsti tõusma. Järgmisel hetkel oli Neljanda käsi vett täis klaasi sees, kuigi ka temale olen miljon korda seletanud, et klaasist juuakse, mitte ei sodita selle sees. Seda olukorda ei anna edastada, aga ma tundsin end justkui keset lastekeerist ning ma lihtsalt plahvatasin enda sees, võtsin Kolmanda käest klaasi ära ja kallasin sellest vee rahulikult Neljandale pähe.

Sellest tuli katastroof, Neljas ja Kolmas hakkasid nutma, sest mõlemad said märjaks, Teine läks koridori vihaselt karjuma ning ettejuhtuvaid asju loopima, Härra hakkas minu peale karjuma, mina saatsin nad kõik rahulikud vannitoast minema, et saaksin põranda puhtaks teha. Härra närv ei pidanud nutukooris vastu ning ta karjus ka laste peale. Mitte ainult nutu pärast, vaid rohkem seetõttu, et kolm last ei teinud enam mingit koostööd ega lasknud end ööune jaoks valmis sättida. Loomulikult mõjus kuri issi hoopis vastupidiselt loodetule, nutukoor läks valjemaks ning Esimene hakkas ka nutma, sest issi oli kuri ja kõik teised nutsid.

Mina olin rahulik. Tegin vannitoa korda ja rahustasin kõik lapsed maha. Mehe ka.

Tavaliselt olen mina see, kellel emotsioonid täiega üle keevad, eks see rahulik vee pähe kallamine seda tegelikult oli ka, aga edasine doominoefekt oli väga ootamatu. Kui sain olukorra kontrolli alla, siis küsisin endalt, mis just juhtus…