Kuu aega tagasi Arensburg spaahotellis

Uskumatu, et meie pulma-aastapäevast on juba kuu möödas. Tunne on küll selline nagu oleksime alles eelmisel nädalal nautinud oma minipuhkust nii hotellis lebotades, väljas süües, privaatsaunas mõnuledes, kaltsukaid külastades ja ehituspoodi kammides. Ausalt, viimased tegevused olid samuti puhas nauding, sest argipäevadel ei saa sedasi rahulikult lasteta ringi kolada. Aga las need kaltsukad ja ehituspoed olla praegu teisejärgulised.

Ma lugesin enne Arensburgi minekut nende kohta jäetud tagasisidet Hotelliveebis ja arvasin juba eos, et ma ei pea pettuma, sest tagasiside oli lihtsalt nii hea. Ja ei pidanudki pettuma!

Me valisime toa hotelli ajaloolises osas, sest sealne interjöör on rohkem meie maitse järgi ja me jäime valikuga rahule. Tuba oli väike ja armas, just selline, mis meiesuguste uruloomade jaoks mõnusa turvatunde loob. Lisaks ootas meid seal üllatus, millest ma küll juba kirjutasin, aga topelt ei kärise. Nimelt tahtis mu ema meile üllatuseks vahuveini tuppa saata ja hotell tegigi seda, aga keeldus emalt tasu vastu võtmast.

_MG_2551

_MG_2746

Toas oli kõik ideaalne, kui mitte arvestada paari plekki tugitooli peal, aga vannituba üllatas mind küll veidi. Soliidse ja romantilise sisekujundusega toa kõrval mõjus üleni lõheroosa plaaditud vannituba… odavana. Mitte, et meile odav ei sobi, aga lihtsalt toa ja vannitoa siseviimistlused olid nagu öö ja päev.

Vannis ma siiski ära käisin, aga elamus see ei olnud, sest valida oli kas pea kottpimeda vannitoa või kriiskavalt valge vahel ja meeleolu loomiseks ei sobinud kumbki. Ma ligunesingi siis niisama äärmiselt hästi valgustatud vannitoas ja jõllitasin kõige ebaprofessionaalsemat paigaldatud silikooni, mis juba kohati hallitas. Ma ei taha küll uhkustada, aga ma sain isegi esimesel korral silikoonimisega palju paremini hakkama.

Ühesõnaga vanniskäik ei olnud päris nii mõnus, kui ootasin. Pärast küll mõtlesin, et ostan poest lõhnaküünla ja vannisoola ning lähen teise katsega kindla peale välja, kuid teist korda enam vanni ei jõudnud. Polnud lihtsalt aega. Aga kes on minemas, siis soovitan igaks juhuks sellised pisiasjad kaasa võtta.

Igatahes see vannitoa asi nüüd nii suur miinus ei olnud, et oleks meie puhkust kuidagi negatiivselt mõjutanud ja iga kell ööbiksime seal uuesti. Mitte siis otseselt vannitoas, aga Arensburg spaahotellis küll.

Pärast vannis ligunemist läksime Ristorante la Perlasse sööma, saime seal hästi armsa kahese laua ning tegime oma elu suurima restoraniarve. Sõime esimest korda sinimerekarpe ja võtsime kõrvale pokaali valget veini, esimene meeldis väga, teine pole ikka minu jaoks, aga veidi pidulikuma meeleolu loomisele aitas kaasa küll.

Järgmisel päeval enam pidulikkust taga ei ajanud ning kinnitasime keha Mosaiigis ja Mõnusas VillemisViimane oli pubi nagu pubi ikka, aga Mosaiik üllatas väga hea ja soodsa päevapraega, mille seenekaste oli nii hea, et isegi seenevihkajast Härra kraapis leivatükiga viimsegi kastmetilgakese taldrikult ära. Aga kui ta oleks enne tellimist teadnud, et kaste on tehtud seentega, siis oleks kohe nina krimpsutanud ja midagi muud valinud. Nii et au ja kiitus kokale!

_MG_2576

Kui me hotelli ümbruses jalutasime, siis mind ajas muigama see, et küsisin enne minekut soovitusi, kuhu sööma minna. Igas teises hoones oli kohvik või restoran, nii et söögikohti seal taga otsima ei pea ning nälga ei jää.

Hotellis me sõime ainult hommikust ja see oli kindlasti üks parimaid kogemusi. Muide, ka hommikusöök toas tuli hotelli poolt kingituseks, mis oli veel üks armas žest nende poolt. Me ise tellisime hommikusöögi tuppa, kuid arvel see ei kajastunud ja öeldi, et ei peagi kajastuma.

Enda arvates tegime nimekirjast üsna tagasihoidliku valiku, aga kogused olid siiski nii suured, et läksime veidi liiale ega jõudnud kõike ära süüa, kuigi püüdsime viisakusest seda teha. Järgmine kord teame, et piisab poole vähemast.

_MG_2571

Teisel hommikul sõime lounges pannkooke ja jõime kohvi.

Ühtegi protseduuri me ei võtnud, sest kõik oli juba ära broneeritud. Lahkumispäeval oleksime väljaregistreerimise ajal massaaži saanud, aga selle jätsime vahele. Privaatsauna siiski saime ja sellega jäime väga rahule.

_MG_2602

_MG_2606

Veetsime seal lõõgastava tunnikese leilisaunas, aurusaunas ja mullibasseinis ning kella kuueks tuppa jõudes olime nii lõõgastunud, et välja sööma minemine oli väljakutse. Me muidugi võtsime selle väljakutse vastu, sest ega iga päev ei saa sedasi kahekesi aega veeta.

Õhtul avastasime, et hotelli juurest edasi minnes oli Kuressaare linnus kohe nina all, aga meie olime kahel päeval jalutanud kesklinna poole tagasi ja magasime seetõttu jalutuskäigu linnuses maha. Pimedas ka ei tahtnud kaugele minna ja pealegi hakkas juba külm.

_MG_2685

Läksime hoopis varakult hotelli tagasi ja lihtsalt näksisime linade vahel teleri ees head ja paremat. Ideaalne puhkus!

_MG_2701

Hiljuti Härra ütles, et kui ta saaks aega tagasi keerata, siis ta läheks uuesti Arensburgi, aga võib-olla võiks hoopis aega edasi keerata hetkeni, mil taas sinna läheme, kohvris küünlad ja vannisool.

Nagu väike laps kommipoes!

Ma olen paar aastat unistanud uuest peegelkaamerast, sest nii kaua on mu ustav pildimasin mind aegaajalt hätta jätnud, kuid olen pidanud uue kaamera ostmise asemel majanduslikult mõistlikumaks teha 100 pilti, et saada vähemalt 1 fookuses jäädvustus. Oma portreeobjektiiviga olen viimased aasta aega üldse sedasi pilte teinud, et lükkan selle sisu vahepeal korpusesse tagasi, sest pärast seda, kui majavaim objektiivi riiulilt maha ajas, ei seisa see enam koos. Pilti saab küll teha, aga lihtsalt fokuseerimise ajal tuleb objektiivist sisu välja nagu pilapoes müüdavate prillide silmamuna. Alguses võib naljakas olla, aga pika peale muutub tüütuks.

Maja müümise järel ei tulnud ma kordagi selle peale, et võiks nüüd end lohutada näiteks kauaigatsetud uue kaameraga. Kuni sõbranna saatis lingi kaamerast, mida ta ostma hakkas. Ma tahtsin kaa… Juba samal päeval valisin uue pildimasina välja ja siis järgmised 5 päeva vaatasin seda ostukorvis, täitsin tellimuse andmeid, aga kinnitamiseni ei läinud. Selle aja sees jõudsin asju juurde panna ja vähemaks võtta ning ostmisest üldse loobuda, aga kuna mõte enam rahu ei andnud, siis võtsin südame rindu ja tegin selle ära.

Minu kõige suurem ost pärast peegelkaamerat, mille ostsin 5 aastat tagasi kasutatuna Stina Kaselt, kes on lihtsalt suurepärane fotograaf ja kelle pildid on kui rusikad minu silmaaugus – sobivad ideaalselt ja teevad natuke haiget ka. Noh, et ise nii hästi ei oska! Lootsin küll, et äkki tuleb kaameraga osa andest kaasa, aga nii hästi ei läinud. Aga nii hästi küll, et see kaamera teenis mind 5 aastat ja on tegelikult endiselt kasutuskõlblik ning jääb seetõttu kappi oma aega ootama. Kusjuures ma olen päris kindel, et see on teinud minu käes vähemalt 200 000 klõpsu (kui mitte isegi 300 000) ja selle aja sees pole kaamera kordagi hoolduses käinud, aga on pildistanud nii tolmus, vihmas kui käredas pakases ja paar korda maha ka kukkunud.

Ei ole vist raske arvata, kumb on vana ja kumb uus:

IMG_20160118_160230

Või siis on ka, sest parempoolse lipendav kummiserv ei torka väga silma. (Pilt on tehtud Härra Cat`i telefoniga.)

Uuem on suurem, tundub kvaliteetsema korpusega, veidi paremate omadustega ja hetkel natuke harjumatute nupulahendustega. Kiirkorras ma seadete muutmisega hakkama ei saa ja seda ma ei leidnudki, kuidas kiirkorras ava muuta. Wifiga ei osanud ka midagi peale hakata, aga homme avan manuaali ja hakkan õppima. Täna oli elevus nii suur, et tuli kohe hakata nuppe näppima.

Ka esimese kaameraga hakkasin kohe ise seadeid sättima, kuigi mul polnud aimugi, mis on säriaeg, ava või iso. Paari päevaga sain poindile pihta ja automaatpogramm ongi jäänud minust puutumata. Nüüd on küll asjad palju selgemad, aga uus kaamera vajab siiski harjutamist ja harjumist ning minus tekitab see avastamis- ja katsetamisprotsess mõnusat elevust.

Lisaks uuele kaamerale ostsin juurde ka samasuguse objektiivi, millest silmamuna välja kipub, aga uuendatud versiooni ja ka selle korpus on märksa kvaliteetsem ning pildikvaliteet samuti.  Härra küll ei näinud vahet, aga mina näen väga hästi – nagu öö ja päev:

Vahe 1

Canon EOS 550D +  Canon 50mm F1.8 (ülemine pilt) ja Canon Eos 760D + Canon 50mm F1.8 STM (alumine pilt) tulemused kehvas lambivalguses. Mõlema seaded täpselt samad – säriaeg 50, ava 1.8 ja iso 800. Minu silm eristab vahet, uue kaameraga tehtud pildil on värvid puhtamad ja müra on vähem.

Vahe 2

Canon EOS 550D +  Canon 50mm F1.8 (ülemine pilt) ja Canon Eos 760D + Canon 50mm F1.8 STM (alumine pilt) tulemused kehvas lambivalguses. Mõlema seaded täpselt samad – säriaeg 50, ava 1.8 ja iso seekord 1600. Minu silm eristab sama, mis eelmisel pildil.

Kelle silm ei eristanud mingit vahet, siis järgmistel piltidel peaks küll juba aru saama, milline on selgem ja teravam. Tegu on viimase katsetuse suurendustega:

vahe 3

vahe 4

Minu jaoks on vahe suur ja parem tulemus mõjub mulle praegu nii suure motivaatorina, et ilmselt hakkab edaspidi blogisse rohkem pilte tulema. Aga mitte sellest reaalse välimusega beebinukust. Täna oli tema minu modell vaid seetõttu, et ma ei kannatanud oodata, kuni alati koostöövalmis Esimene lasteaiast koju jõuab.

 

Eelarvamustega Atlantis H2O veekeskuses

Aquapargil on kurb ajalugu, millega on ilmselt kõik kursis ja mis tekitas (ja tekitab ilmselt siiani) paljudes vastakaid tundeid. Ma isegi ei tea, mis minus suuremat ebausaldust tekitas, kas külastaja uppumine või segadus, mis tekkis uudisteportaalides, kust kadusid juba ilmunud artiklid, kus uudised muutusid ja algas üleüldine hämamine. Aga inimesed unustavad kiiresti.

Olin minagi alguses seda meelt, et SINNA veeparki mina küll mitte kunagi ei lähe, aga juba paar kuud hiljem ostsin Cherryst Aquapargi voucherid. Veekeskusesse läksin küll eelarvamustega ning pöörasin suuremat tähelepanu libedatele põrandatele, personali tegevusele ning atraktsioonide ohutusele, aga kokkuvõttes läksin koju väga heade emotsioonidega.

Jätan parema osa viimaseks ning alustan miinustega, mida on ka teised nende Facebooki lehel välja toonud:

*Libe põrand  – Kuna ma oskasin oodata, et põrand on kohutavalt libe, siis kõndisin väga ettevaatlikult. Ma olen nõus nii nendega, kes ütlevad, et põrand on libe kui ka nendega, kes ütlevad, et ei ole. Jah, kui põrand on kuiv, siis see ei ole libe, aga kui põrandal päris veeloik, siis on väga libe. Ma ei kukkunud küll kordagi, kuid kahel korral läks üks jalg märjal põrandal libeduse tõttu alt, kuigi kõndisin teadlikult ja arvestasin sellega, et võib olla libe. Kui külastajaid on palju ja terve keskuse põrand ujub, siis ma üldse ei imesta, et lapsed end lõhki kukuvad.

*Karedad astmed – Kui põrand oli kohati libe, siis basseinides olnud astmed olid väga karedad. Lõin päris mitmel korral mitu varvast marraskile.

*Lillal torul ei hoita 100 % ajast silma peal – Ma lasin lillast torust umbes 10-15 korda alla ning vähemalt kahel korral ei olnud kedagi basseini juures. Võib-olla hoiti eemalt silma peal, ei vaidle vastu, aga minu hinnangul peaks seal keegi kohe “käeulatuses” olema. Miks nii? Sest ühe korra sain ma lehtrisse lennates sellise obaduse vastu kukalt, et mul läks silme eest mustaks ja süda pahaks. See oli ikka korralik peapõrutus ja ülevalt treppide pealt nägi Härra mu näoilmest ära, et minuga juhtus midagi. Kui temani jõudsin, siis ta küsis esimese asjana, miks mul lehtris selline “kakahäda nägu” (mitte, et ta teaks, milline see mul on) ees oli, kas juhtus midagi.
Ma üldse ei imestaks, kui too kurva lõpuga lugu saigi alguse teadvuse kaotamisest. Mul pole aimugi, mis oli sellel laskumisel teistmoodi või kuhu ja kuidas ma oma pea ära lõin, aga see hoop oli väga tugev. Kogusin end veidi ja lõbutsesin edasi, sest peavalu ja iiveldus ei olnud nii tugevad, et oleksid seganud. Küll pidin koduteel autos oksele hakkama. Võib-olla allaneelatud klooriveest, võib-olla peapõrutusest.
Hiljem lõi ka Härra oma pea ära, küll palju leebemalt, aga tõdes ka tema, et mingi nurga alt lehtrisse laskudes on oht saada korralik peapõrutus ja seda nurka ei saa ise valida. Ühesõnaga lilla toru on küll väga lahe, aga kaaslasega koos käies soovitan teineteisel silma peal hoida.

*Kloor – Jah, tean, veekeskustes ilma ei saagi, aga seekord oli midagi teistmoodi. Teiste tagasiside oli väga erinev, kes kiitis, et kloorilõhna üldse ei tundnud ja kes laitis, et kloorilõhn pani silmad vett jooksma. Mina samuti ei tundnud tugevat kloorilõhna, pigem ei tundnud seda üldse, aga mu silmad tundsid seda küll ja kipitasid veel mitu päeva.

Rohkem kriitikat ei olegi, kõik muud mõtted ja emotsioonid olid väga head.

Meil väga vedas, sest olime tollel esmaspäeva lõunal peaaegu ainsad kliendid. Hiiglaslik riietusruum oli ainult meie päralt, Härra tundis end nii vabalt, et vahetas oma riided otse kapi ees, ma kasutasin siiski kabiini. Ahjaa, kui veel millegi kallal vinguda, siis riietuskabiinid oleksid võinud veidi avaramad olla. Ruumid ise olid väga soojad, lausa palavad.

Veekesuses oli samuti soe, või siis jooksime ise endale sooja sisse, sest me ainult treppidest üles jooksimegi. Vahepeal käisime tegelikult saunakeskuses ka, kus samuti oli vähe külastajaid, saime pea igas saunas kahekesi istuda. Saunakeskuses siiski pikalt ei mõnulenud, sest kibelesime torudesse tagasi.

Korra vaatasime ka muud atraktsioonid üle, aga me ei osanud näiteks veepilli ja “tulista rohelisi tulukesi veekahuriga” midagi teha, või need lihtsalt ei töötanud. Igatahes omaarust järgisime juhiseid, aga mitte midagi ei toimunud. Ringvoolubasseinis tegime samuti kaks tiiru ja lainebasseini vaatasime ka üle, kuid põhiaur läks ikka treppidest üles jooksmisele ja torudest alla laskmisele.

Lilla toru on küll äge, aga meie lemmiktegevus oli kahekohalise tuubiga mustast torust alla laskmine. See oli palju ägedam ja lõbusam kui ühekohalise tuubiga. Kuigi ma olen väljast näinud, et mustal torul on koonused, siis torus sees olles tuli esimene koonus suure üllatusena ja järgmisse kahte tuhisesin selge ees, mis pakkus esimesel korral ikka mõnusat närvikõdi. Kui me Härraga juba kümnendat korda alla lasime, siis hakkas asi juba tavaliseks muutuma, aga lõbus oli ikkagi. Meie lemmik!aquapark 1

Musta toru lõpus tehakse automaatselt pilti ka ning neid saab seinal oleva suure tahvelarvuti kaudu e-mailile saata.

Lilla toru tundus alguses väga hirmus, aga seda vist rohkem teiste tagasiside põhjal. Esimese tiiru tegi Härra ja kui ta oli ära muljetanud, siis lasin mina ka veidi julgema tundega alla. Ja siis veel ja veel ja veel. Närvikõdi pakkus küll, aga hirmus ei olnud ja minu kehv ujumisoskus ei tekitanud minus ebakindlust. Ühe korra kukkusin pea ees vette ja siis ma tõesti ei saanud aru, kus ma olen ja kuhu minema pean, aga tegelikult annab lehtris end sättida ja ülejäänud kordadel plärtsatasin basseini jalad ees.
Nii mõnigi kommenteeris internetiavarustes, et torus on suu ja silmad vett täis, aga minu arvates ei olnud olukord nii hull, et oleks hingamist takistanud. Ma siiski juba eos surusin nina kinni ja hingasin suu kaudu, sest ma kardan seda tunnet, kui vesi ninna satub. Vett pritsis veidi näkku küll, aga mitte nii, et võiks torus ära lämbuda või ära uppuda. Kui peapõrutus välja arvata, siis oli lilla toru ka väga lahe.

Teised torud olid palju leebemad ja nendel käisime üksikud korrad. Roheline toru oli tegelikult hästi järsu laskumisega ning pidurdusrajale lendasin nii suure kiirusega, et vett pritsis kahte lehte ja oma trikood pidin pärast kehaõõnsustest otsima. Kuigi ma ei ole kunagi veesuusatamist proovinud, siis ma tundsin end pidurdusrajal kui veesuusataja, kes suusatab tagumiku peal. Siis olin küll õnnelik, et trikoo selga panin, sest bikiinid oleksid seal kindlasti oma asukohta vahetanud. Rohelisest torust lasin alla vaid kaks korda, sest seal said tõesti mu kannid haiget. Härra selg oli üldse kõikidest laskumistest puhta punane ja marraskil. Veel üks pluss trikoo kasuks. 🙂

Vaatamata marrastustele ja põrutustele meeldis meile Atlantis H2O Aquapargis väga ja tahame kindlasti tulevikus veel minna. Nii kahju, et meie lastest keegi veel 120 cm pikk ei ole, sest neil ei ole seal praegu suurt midagi teha. Varsti muidugi on, sest tehakse väiksematele ka väike nurgake. Minu jaoks oli siiski kollane toru nii leebe, et läheksin sinna julgelt 106 cm pika 5-aastasega, rääkimata siis 117 cm pikast 7-aastasest. Paljud lapsed oskavad sellises vanuses juba ujuda, minu arvates võiksi nemad vabalt koos vanemaga isegi mustast torust alla lasta. Mõned alamõõdulised lapsed seal kollases torus koos vanemaga lõbutsesid ka, aga kui vahele jäid, siis keelati ära.

Aga kui too lastenurk valmis saab, siis võib küll juba terve perega lustima minna ja julgen veekeskust ka teistele kiita. 🙂