Ee, tere…
Ma olen kirjutamisest nii võõrdunud, et ei oska enam kuskilt isegi alustada, aga mõtlesin, et vahelduseks võiks endast siia mingi jälje maha jätta. Seda enam, et olen praegu oma viletsate käte pärast haiguslehel ja selle ootamatu lisaajaga midagi eriti raskemat teha ei kannata, kuigi oleks vaja keldrit tühjendada, sest peagi hakatakse seal lagesid soojustama. Meil nimelt algasid maja rekonstrueerimistööd, mida oleme mitu aastat oodanud, et saaks samal ajal korteri planeeringut muuta, ja nüüd, kus see aeg on käes, on meil kõik otsad lahtised. Või oleme lihtsalt otsustusvõimetud.
Ausalt, kahekümnendate alguses oli hea lihtne võtta vastu suuri otsuseid, aga keskealistena paneb pikk laenukoormus ikka mõtlema… Äkki me üldse ei elagi nii kaua. Äkki veab tervis sedasi alt, et töövõime langeb või kaob sootuks. Hirmutavalt kiiresti läheneb ka aeg, kus meil on endiselt neli last, aga peretoetus kukub kolinal 810 euro pealt 160 peale, mis on peaaegu võrdne nulliga. Me ei oota, et viie aasta pärast on meie üheksateist ja kakskümmend aastat vanad poisid iseseisvad, vastupidi, me ootame, et üks neist oleks sel ajal ajateenistust lõpetamas ja teine alustamas, mille järel jätkavad mõlemad kooliteed. Me ei luba lastel korrata meie vigu, vaid tahame neile lubada õpingutele keskendumist ja seda vajadusel kahekümnendate keskpaigani. Kui neil on aega ja jaksu kooli kõrvalt endale lisaraha teenida, siis lasku käia, aga eluks vajaliku pärast nad sel ajal muretsema ei peaks.
Rääkides pikast laenukoormusest, siis see käib kaasas nii plaaniga A kui ka plaaniga B. Ma hetkel isegi ei tea, kumb on A ja kumb B, aga kaalukausil on endiselt korteri ümberehitus koos suvekoduga Nõmmikul või maja. Variant C oleks muidugi see, et me ei remondi, ehita ega osta midagi ja lapsed jagavad ka täisealistena tuba ning magavad narivoodites, aga ma kardan, et sellistest oludest tahavad nad nii kiiresti iseseisva elu peale pääseda, et pole aega keskharidustki omandada. Juba praegu on ühel raske leppida jagatud toa ja narivoodiga, sest tal pole kodus kohta, kus oma tüdruksõbraga olla. (Jah, meil on siin juba sellised lood.) Õnneks on tüdruksõbral oma tuba ja Esimene elabki juba poole kohaga seal, aga pikas perspektiivis on tal siiski vaja enda privaatset nurgakest. Kõigil on seda vaja, ent korteris see võimalus puudub, nii et pigem on plaan A ikkagi maja. Vist. Ma ei tea. Ma ütlen, et me oleme otsustusvõimetud.
Elu on lihtsalt nii kallis, et ei julge suuri väljaminekuid teha, ühel hetkel oleme äkki taas ummikus. Näiteks lemmikloomade peale kulus eelmine aasta autoliisinguga võrdne summa, keskmiselt üle 300 euro kuus, seda suuresti kassi ravikulude pärast ja selliseid kulusid võib aina enam ette tulla, sest kassid pole enam esimeses nooruses. Koer pole samuti odav lõbu. Naljakal kombel polnud seda ka pisike merisiga. Kirjutan temast minevikuvormis, sest Muri läks sõbrapäeval loomaparadiisi oma vana sõbra juurde, vanust oli tal selleks ajaks seitse aastat ja kolm kuud. Sellest on juba omajagu aega möödas, aga endiselt on imelik, et külmikut avades keegi ei ruiga ega nõua kurki või paprikat…
Tänase seisuga on koera ja kahe kassi püsikulud ainuüksi toidu ja kassiliiva näol kena 200 eurot kuus, sest koeral on tundlik seedimine ja mõlemad kassid söövad ühe põiekivide pärast spetsiaalset toitu ning see üks on nõus käima ainult Natusani liiva sees hädal. Lisanduvad aga arstivisiidid, vaktsiinid, ussirohud, puugitõrjed, kakakotid, muud tarvikud või mänguasjad, hoidmiskulud ja halvimal juhul ka ravikulud. Oleks ma tajunud realistlikumalt, millised kulud, kohustused ja piirangud loomadega kaasas käivad, siis meil poleks kodus ühtegi neljajalgset. Koerad on küll fantastilised, aga ma pigem hoiaks tulevikus raha eest teiste omasid, mitte ei maksaks enda oma hoidmise eest ehk Dingo jääb meie esimeseks ja ainsaks koeraks ning kassid jäävad viimasteks kassideks.
Lapsed jäävad ka viimasteks lasteks, nemad on eriti kallis lõbu ja nad isegi ei liputa meid nähes rõõmust saba. Esimene sai hiljuti breketid, üle aasta veel maksame nende eest 183 eurot kuus, peagi saab ka Kolmas breketid ja kuutasu tõuseb 366 euro peale, mis on Škoda liisingust juba suurem summa. Silver ja Neljas on samuti breketite järjekorras, nii et see 366 eurot kuus saab olema päris mitu aastat meie igakuiste kulude hulgas. Kokku lähebki terve pere breketite peale ühe tutika Octavia raha, nii et kui keegi veel tunneb huvi, miks me oma auto maha müüsime, siis saame öelda, et pidime valima auto või breketite vahel.
Tegelikult müüsime auto maha liisingust vabanemise eesmärgil. Oleksime saanud auto ka säästude eest välja osta, mida me tegelikult enne müüki tegimegi, aga pikemaks ajaks me säästukontot sedasi tühjendada ei tahtnud, seega loobusime oma kolm aastat vanast autost ning vaatame alles jäänud raha eest asemele mitu korda vanema masina. Kokkuvõttes saab meil olema ikka kaks autot, lihtsalt mõlemad laenukohustuseta ja samal ajal säästukontolt midagi ei kao.
Me panime auto esimest korda müüki juba eelmisel talvel. Otseselt vajadust müüa ei olnud, aga ütleme nii, et me oleme viimastel aastatel muutunud oluliselt rahatargemaks ja juba siis mõtlesime, et pigem võiks liisingumaksele kuluva summa hoopis investeerida. Uue autoga oli vahelduseks küll mõnusalt muretu sõita, kuid ma ei ütleks, et me oma 15 aastat vana Chrysleriga sõidu ajal väga muretseks. Isegi kütusekulu enam väga ei morjenda, sest me sõidame selle autoga lihtsalt nii vähe.
Praegu muidugi ainult Chrysleriga sõidamegi, tänagi lähme sellega kolmekesi PERHi, sest see on vaatamata suurele kütusekulule ühistranspordist odavam. Me muidu kaalusime rongiga minemist, aga paberile pannes selgus, et see maksaks ca 49 eurot, võtaks ligi kaks tundi rohkem aega ja oleks oluliselt ebamugavam variant. Autoga sõidame uksest ukseni ja koos parkimistasuga maksame ca 39 eurot. Oleks teine auto veel alles, siis saaks üldse 20 euroga hakkama.
Uue masinaga vaikselt tegeleme ja hoiame Auto24-l aktiivselt silma peal, et leida üles mõni pärl. Üks selline jäi silma, aga kahjuks on see automaatkäigukastiga sedaan, meil on koera pärast vaja universaali või luukpära. Automaatkasti osas pigistaksime silma kinni, kuigi eelistame manuaali, sest üks hakkab meil siin varsti autokoolis käima ja tal kulub kodune praktika ka ära. Ausalt, ma pole veel isegi harjunud, et meil on kodus juba teemaks tüdruksõbrad ja juhiload ja noortevanglad… Viimane oli nali, kuigi süsteemile vastu hakkavale lapsele kuluks väike šokiteraapia ära küll.
Jõudsin nüüd punkti, kus mul kiilus mõte kinni ja jätkata ma enam ei oska. Pole aega ka, sest Silver sai just söögi valmis.
Tsau!
Nii hea teist jälle kuulda!
Kas korteri ümberehitus tasub ka selles perspektiivis ära, et lapsed ikkagi mõne aasta pärast juba ükshaaval iseseisvuma hakkavad? Kas ümber ehitatud korter jääb teile peamiseks elukohaks ka laste oma elu peale minemisel järel? Kas ümber ehitatud korterit on kerge müüa (ükskõik kas enne või pärast laste väljakolimist – vb ostustate ikkagi mingi hetk veel enne kahekesi korterisse jäämist siiski majja kolida)?
Ma ka vihkan selliseid valikuid. Mida aasta edasi, seda otsustusvõimetum olen.
Meil oli juurdeehitusprojekt ja ehitusluba olemas, isegi raha oli vahepeal olemas, aga erinevatel asjaoludel jäi majaosa suuremaks ehitamata. Ja nüüd on ainult pesamuna koju jäänud, seegi juba kohe 14… Samas me võtsime koera 😀 Seega nüüd tahaks üldse maale kolida. Kurb iga kord maalt linna sõita – niiiii palju ruumi on seal loomale jooksmiseks, ja linnas tal lihtsalt keeb energiat üle ääre kogu aeg…
Korteri ümberehitus sisaldaks õnneks ainult kahe vaheseina ja ukseava taastamist ehk köök-elutuba muutuks taas kaheks eraldi ruumiks ja kuna köögisüsteemid on eelmise omaniku poolt juba endise elutoa poolele tõstetud, siis endisest köögist saaks nüüd 8 m2 väike magamistuba. Sedasi oleks korteris 14m2 suur köök või siis väike köök-elutuba ja 4 magamistuba, millest üks 16 m2 suur, nii et vabalt võib tulevane omanik teha viimasest elutoa ja alles jääb ikka 3 magamistuba suurustega 8-11 m2. Teine vahesein eraldaks wc ja vannitoa, sest pidevalt keegi peseb või “meigib” end ja teised seisavad, jalad ristis, ukse taga järjekorras. 😀
Remont tasuks end ilmselt kohe ära, mitte ainult pikas perspektiivis ehk värskelt remonditud korterid lähevad siin minema päris kiiresti ja päris kõrgete hindadega.
Kui kõik lapsed on pesast väljas, siis korter peamiseks elukohaks ei jääks, samamoodi ei jääks me elama alevis asuvasse suurde majja, sest meid kutsub ikka põldude ja metsade vahele. Korteris remondi tegemine oleks võrdlemisi väike kulu, selle pärast me ei põe, aga siia jäädes ongi hinges suur vajadus ehitada Nõmmikule koht, kuhu igal võimalusel alevist põgeneda ja see on see, mis läheb palju maksma.
Oi, tore on jälle elumärki näha. “Loodan”, et see haigusleht veel veidike kestab ja jõuad mõned postitusedki teha.
Nii suure rahvaarvuga elamises on eraldi pesuruum ja wc üsna loogiline valik, kes ikka jaksab pissihäda kannatada kuni teine “meigib ja maskitab”. Ja lisamagamistuba ilmselt kuluks ära ka siis kui majaplaan reaalsuseks saab. Seni ju vaja rahval kohti, kus olla. Ehk siis ootan muudkui uusi postitusi ja tahaks progressist lugeda.
PS! Remondipostid on ägedad 😀
Heh, on vist aru saada, et see haigusleht kestis väga lühikest aega ja ma ammu – endiselt poolinvaliidina – tööl tagasi.
Remondipostitused on ägedad tõesti ja ma loodan, et saan neid peagi tegema hakata. Ainult remondipostitusi siis, remonti peab keegi teine tegema, ise me jääksimegi seda tegema. 😀
Ehk on võimalik maaelamist ka mingis säästuversioonis ehitada. Eriti kui eesmärgiks seada alustuseks kahe inimese ära majutamine (maal saab vähema toaruumiga hakkama, sest alati on võimalik eralduda õue). Me ehitasime näiteks vanasse lauta soojustatud 30 m2 toa, kus elasime lõpuks 4 lapsega 10 aastat. Elustandardi seame ju endale ise, tegelikult ei ole kuskil öeldud, et elada on võimalik ainult hea remondiga korralikus majas. Minu jaoks on rahaline sõtumatus tähtsam kui see, et kõik oleks viimase peal. Maja on meil nüüd uus, aga mööbel vana ja aja pikku ise meie juurde tulnud, maja valmis ei saa kunagi, aga tasapisi ikka miskit edeneb. Ilmselt teil ka ikka senikaua mugavam linnas elada, kuni lapsed koolis käivad. Meie küll elame maal ja saame hakkama, aga sõitmist on tohuutuult palju.