Minu sees on hetkel väga huvitavad emotsioonid, ma ei oska neid isegi kirja panna. See on segu rõõmust, kergendusest, motivatsioonist, elevusest, hirmust, aga kokkuvõttes on mu sees hea tunne.

Ma olin valmis käega lööma, ma ei andnud eelmisel nädalal õpetajale isegi puudumisest teada, sest mul oli ükskõik, mõtlesin, et nagunii ei tule sellest kõigest midagi välja. Ma olen koolis käinud ainult viiel päeval neljateistkümnest, sest lapsed ei ole väga minuga koostööd teinud, eriti too kõige pisem, kes ei käinud septembris ühtegi päeva lasteaias. Põhimõtteliselt ei olegi mul olnud eriti neid päevi, kus kõik oleks olnud lasteaias või koolis ning ma tõesti mõtlesin juba, et mida ma üldse lootsin…

Aga nüüd nädalavahetusel mind raputati veidi. Inimene, kellega ma ei ole kooliteemadel sõnagi rääkinud, aga kes näeb teisi inimesi läbi, küsis minult, miks mul kooliga sedasi on ja ütles, et kui ma nüüd ei lõpeta, siis ma ei lõpeta kunagi. Samal õhtul istusin arvuti taha ja lahkusin sealt varahommikul kell neli ning tegin ära hunniku tegemata töid.

Praegu ma enam ei tunne, et tahaks käega lüüa. Pigem tunnen, et vaatamata pidevale puudumisele läks mul esimene veerand isegi päris hästi ja see läks nii kiiresti, et sellise tempo juures on juba varsti 11. klass läbi. Ainult kolm veerandit veel! Järgmise veerandi eesmärgiks võtan selle, et ühtegi tegemata tööd ei jääks kolmanda veerandi alguseks õhku. Praegu on mul õhus muusika kontrolltöö ja lugemiskontroll ning eile sain keemias kahe, kuigi ma nii püüdlikult improviseerisin valemite kirjutamises, et lootsin vähemalt üritamise eest kolme saada. Lisaks nendele on matemaatikas üks kodutöö ka tegemata, mis tuleb ära teha. Ei ole vast kõige hullem olukord, kui ma enamuse ajast olen puudunud. Kõik muud asjad on tehtud põhiliselt viitele, üks neli on ka.

Esimesel läheb ka koolis hästi. E-koolis on ainult positiivsed märkused, laps ise väidab, et saab tunnis kõik tehtud ja õpetaja pole ka vastupidist väitnud, koju jääb harva õppida ja nendel vähestel kordadel saab ta ise hakkama, minu tööks on ainult korra pilk peale visata ja kiita. Kui koju jääb lugeda, siis loeb ta mulle paar korda ette ja tehtud. Tema kooliga ei ole stressi ei temal ega minul, sellega on kuidagi väga kergelt läinud. Laps on tubli, talle meeldib koolis käia, talle meeldib pärast kooli jalgpallitrennis ja robootikaringis käia, ei ole temaga mingit vaidlemist ega sõdimist. Saan ainult imestada, kui suur ja asjalik laps mul juba on.

Kirjutaks pikemalt muud loba ka, aga aeg on lõunat süüa ja pärast seda asjalikuks hakata.

Päikest! (Kui kuskil seda täna ei peaks olema.)