Eveliis kirjutas jupp aega tagasi sellest, kui palju isiklikku infot on okei facebookis jagada, ma lisan sellest siia ühe lõigu: “Teiseks leian ma, et igasugu päris privaatset infot ei pea terve maailm teadma. Kui neljakümne-aastane naine postitab näiteks “Täna on meie esimese suudluse aastapäev”, siis paneb see mind (leebelt öeldes) kulmu kergitama. Mis järgmiseks? Esimese vahekorra aastapäev? Kusjuures ma ei ütle, et need inimesed ei võiks selliseid minu jaoks veidraid aastapäevi tähistada, aga kas kõik tutvusringkonnas peavad seda teadma.”
Ma kommenteerisin selle peale, et ma olen vist maailma väiksema privaatsusvajadusega inimene, sest ma võiksin vabalt teha esimese vahekorra aastapäeva postituse. Täna siis teengi.
Me ei ole küll kunagi esimese suudluse või vahekorra aastapäeva tähistanud, aga ma olen neid meeles pidanud. Või vähemalt ma arvasin nii, aga avastasin hiljuti oma tollast päevikut sirvides, et meie esimese vahekorra aastapäev ei olegi 3. detsembril, vaid oli üleeile, või eile, või hoopis täna, oleneb sellest, kas 2 ja 5 sekundit lähevad vahekordadena arvesse… Samuti mäletasin, et ainult esimene kord ebaõnnestus, aga päevikus on kirjas, kuidas teisel õhtul läks samamoodi ning alles kolmandal õhtul suutsin valu välja kannatada.
Mul oli valus, sest see ei olnud mitte ainult meie esimene kord, vaid minu esimene kord üldse. Või oli mul valus mingitel anomaalsetel põhjustel, sest seda valu jätkus veel paljudeks järgnevateks kordadeks ja ma olen aru saanud, et enamikul see nii ei ole, aga see ei ole praegu teemaks.
Niisiis, see esimene kord… Kuigi inimene, koht ja aeg olid õiged, ei olnud põrguvalu pärast selles midagi filmilikku. See oli hoopis midagi sellist, mida ma ei osanud oodata, see oli isegi valusam, kui lapse välja pressimine (siis ma seda muidugi ei teadnud). Mul ei tekkinud valehäbi, kui kogesin esimest korda nii intiimset lähedust, aga mul oli piinlik, et Silveri kuudepikkune kannatlik ootamine tipnes minu valukarjatuse ja ehmatusnutuga. Ilmselt ei osanud ka tema midagi sellist oodata, aga ta oli esimesel ja paljudel järgnevatel õhtutel mõistev, toetav, rahustav, hooliv, õrn… Ideaalne!
Emotsionaalse poole pealt oli minu esimene kord ilus, aga see oleks võinud olla ka mitte nii ilus, kui ma poleks enda põhimõttele (olla kellelegi üks ja ainus, mitte üks paljudest) kindlaks jäänud. Vaatamata oma noorele eale jõudsin enne Silverit kogeda pealetükkivat üritamist nii hea kui halvaga ning kui miski ei mõjunud, siis sain kuulda, kuidas mitte keegi ei oota mind nii kaua, sest meestel on ometi vajadused ja “pole seksi = pole suhet”. Pealetükkiva üritamise all ei mõtle ma ühte korda, vaid kuid kestnud erinevate nurkade alt lähenemist. Kuigi need üritamised ei jätnud mind alati külmaks, siis ma teadsin algusest peale, et sinnani ei jõua asi kunagi. Seda teadmist ei hoidnud ma endale, aga see ei takistanud edasi üritamast.
Silver oli hoopis teine tera, ta võttis meie suhet tõsiselt ka seksita, ta ei üritanud ega survestanud kordagi, ta ei heitnud mulle midagi ette. Vastupidi, ta võttis hoopis korduvalt minu hoogu vähemaks, sest tema arvates ei olnud mina valmis lõpuni minema. Hiljem sain aru, et tal oli õigus. Ma olin valmis siis, kui see juhtus.
Ma olin siis 16-aastane ja Silver oli 21 ning me olime ninapidi koos olnud 11 kuud, millest umbes 6 olime olnud kindlas suhtes. Kuna meie suhe arenes aeglaselt ja sai alguse sõnadeta, siis me ei oska konkreetsest päevast aega lugeda, aga no selge on see, et jõudsime enne esimest korda teineteist üsna hästi tundma õppida.
Ma ei pannud seda kirja, sest meil on 11. “esimese vahekorra aastapäev”, mida kolm päeva järjest suurejooneliselt tähistame…
Ma panin selle kirja rohkem seetõttu, et keegi ei peaks leppima vähemaga! Ja kui mõni tüdruk peaks jõudma siia otsides näiteks fraasi “süütuse kaotamine”, siis ta loodetavasti julgeb jääda kas või viimaseks neitsiks maamunal, et oodata õiget inimest, kelle jaoks pole mingi probleem oodata õiget hetke.
Meie lastele räägin seda lugu (ja igasuguseid teisi ka) kindlasti põhjalikumalt, et meie poisid kasvaksid meesteks, kes peavad naistest lugu, et meie tütar tunneks enda väärtust ja et nad oskaksid arvestada, et ilusad hetked sünnivad kahepoolsest austusest, usaldusest ja hoolimisest.
🙂 ja thumbs-up!
Ja üldse, kustmaalt läheb see piir nö privaatse info osas, mõni võib ju siis nt sünnitust ka hirmus privaatseks pidada ja laste sünnikuupäevasid mitte avalikult välja hõigata 😀
Just, ma olen sünnitused ka kirja pannud ning palju detailsemalt. Samuti meeldib kuulata teiste kogemusi. 🙂
Ma ka ei põe väga selle pärast. See on ju suures osas müüt, et kõik mida netti kirjutad, sealt alati leitav on. Ega ikka pole tegelikult. Ja eks seal ole see ka, et mis kellegi jaoks privaatne on. Minu jaoks on seksuaalelu normaalne nähtus ja ma ei leia, et seda peaks ilmtingimata saladuses hoidma. Juhul kui selle postitusega on midagi lugejatele öelda, siis miks mitte pajatada. Kui see postitus ainult endale midagi annab, siis ehk privaatse postitusena kirjutada. Ma kirjutan enamik postitusi privaatsetena nt 🙂 Peangi nö päevikut seal, kuna mulle sobib see vorm. Kindlasti on inimesi, kes annaksid paljutki ära, et sinna sisse pääseda mu luukeredest lugema, aga noh… 😀
Mina tõesti ei leia oma vanast blogist enam jälgegi, kuigi tahaksin. 🙁
Minu jaoks pole samuti seks tabuteema, aga päris kõike muidugi blogisse ka ei paneks. See eest sõprade seltskonnas tuleb päris avameelselt teemaks küll. 🙂
Kahju, et sa avalikult niiii harva kirjutad, aga kui nüüd jälle minemas olete, siis ehk tuleb tihedamini postitusi, või mitte?
Olen selle üritanud pigem välismaal elamise blogiks (vms 😀 ) jätta jah viimastel aastatel. Kui lähme, siis kirjutan uuesti. 😉
A-haa, tuletasid meelde, et mul on ka sama aastapäev 😀 Minu lugu küll hoopis teistsugune, aga kuupäev püsib ka meeles mitte akti enese, vaid HTG aastapäeva balli tõttu.
Privaatsuse teemal saab jah lõputult arutleda, aga nagu tead, siis ma olen nende piiride puhul pigem Sinuga samal poolel ja enamus asju suht avalikud.
Süütuse kaotamise teemat aga käsitlesin ma oma noorteromaanis “Lõpupidu”. Kuigi ma ise seda nii oluliseks ei pidanudki, siis on mitned noored (eriti tüdrukud) mu juurde tulnud ja öelnud, et just tänu minu raamatule hakkasid nad mõtlema, et äkki neil pealetükkivatel poistel-meestel polegi õigus. Nii et see on jah hea, et sellistel teemadel kirjutatakse, et sel teemal poleks noortel vaid omavaheline info (kogenud vanad targutavad nüüd 😀 )
Ega selle privaatsuse teemal polegi ju väga midagi arutada. Või noh, muidugi on ja inimesed arutavadki ja arvustavad ja kaitsevad end ja nii edasi, kui võiks lihtsalt aktsepteerida, et inimesed on erinevad. Ma ei oota teistelt samasugust avameelsust ja kui kellegi jaoks peaksid minu jututeemad ebamugavad olema, siis alati võib seda öelda – katsun tagasi tõmmata. Blogi puhul veel kergem, saab üldse mitte lugeda. 🙂
Seda ma mõtlesingi, et väga kummaline, kui arvustatakse seda, millised on sinu privaatsuse piirid, kui see otseselt puudutab ju vaid sind ennast ja seotud inimesi. Nii et kui ise tead, kui avameelne tahad olla ja arvestad kaasatud osapooli, siis ei saa kellelgi võõral midagi öelda olla (oeh, kui keeruline ja poliitiliselt korrektne lause tuli 😛 )
Ja seda peab jah aegajalt meelde tuletama, et kui ei meeldi, ei pea blogi lugema tulema 😀 Naljakad on inimesed, kes kaeblevad, kuidas blogi sisu ei meeldi… ja siis muudkui käivad lugemas 😀
Ma natuke kahtlen selles, et lapsed sellist infot teada tahavad. Võibolla väikesed lapsed nii üldjoontes ja pubekatele saab lugeda moraali a la oota seda õiget, aga üldjuhul pubekad põgenevad karjudes juba ainuüksi mõttest, et ema ja isa on seksuaalsed olevused ja võibolla isegi teevad SEDA :).
Võib nii juhtuda küll. 😀
Ma enda emaga rääkisin küll vabalt sellistel teemadel. Kui neid suudlemas nägin või voodit ragisemas kuulsin, siis natuke tekitas judinaid küll, aga rääkida ikka meeldis, just sellest ajast, kui ema ja isa noored olid. Ma võtsingi ema enda eeskujuks. 🙂
Väga isiklik postitus sinult igatahes, aga mis su mees arvas? Sellest, et kirjutad sel teemal siia? Tal ükskõik?
Aga Ameerikas pidigi mingi uus grupp noori olema, kes enne abielu ei asjatagi. Nii et osad noorukid võtavad asja ikka tõsiselt.
Selle postitusega ma veel tema piiri ei ületanud. Päris detailidesse ma ei laskunud ja rohkem avasin ennast. 🙂
See “pärast abielu” on natuke teine äärmus juba. Abiellumisega ei tasu kiirustada, aga ma ei kujuta ka ette mitu aastat ainult käsikäes kõndimist. 😀
Alustan sellest, et muidu ma blogisid ei kommenteeri, kuid see teema kohe kuidagi eriliselt kõnetas mind! See postitus oleks nagu 100% minu kirja pandud!
Ehk siis olen koguaeg samu põhimõtteid oluliseks pidanud ning seetõttu ka mingil noorusperioodil noormeeste arust jube pipar olnud. Mina aga järgisingi oma sisetunnet ning ei leppinud muuga.
Mul läks Härra Õige leidmisega aega lausa 19 aastat ja sinna otsa veel 6 kuud, mil tal õige daamina “kannatada” lasin, kuid nüüd pärast 4,5 aastat kooselu ei saaks ma enam rahul olla, et kunagi just nii talitasin.
E.
Hehe 😀 Tuletasid meelde, et minulgi detsembris selle päeva 11.aastapäev tulemas 😀 Ja avastasin, et ma ei olegi enam päris kindel, mis kuupäev see oli :/ Kuigi olen üldiselt väga haige numbrimäluga ja mäletan igasugu x sündmuste kuupäevasi 😀
Ma ei ole ka seda meelt, et kõike nüüd jubedalt varjama peaks. Ei oska nagu sellest väga numbrit teha.. Vist väheke meie põlvkonna teema ka, et oleme avameelsemad ja julgemad, aga kindlasti oleneb see ka isiksusest 🙂
Mulle igatahes meeldib sellistest teemadest rääkida ja loodetavasti suudan ka oma lastega oma kogemustest rääkida.. Selle all mõtlen seda, et vanasti olin alati kindel, et räägin kõigest oma lastele – .. minu enda kogemused/mälestused on küll kõik väga head ja läks hästi igas mõttes, aga tegelikult oleks võinud palju rohkem teiste kogemusi teada ja olla vähe rohkem valmis erinevateks situatsioonideks ja detailideks.. kui keegi aru saab mida ma mõtlen 😀
Samas puberteetikuna poleks ma oma ema kogemusi küll väga kuulda tahtnud 😀 Veel vähem oleks ma 16-aastasena saanud rääkida, ilma ema hukkamõistuta, et olen juba sinnamaale jõudmas..
Lugesin kuskilt psühholoogi nõuannet, et vanem ei peaks lapsele oma seksuaalsusest ja seksuaal kogemustest rääkima.. ja lapse seisukohalt olen sellega tegelikult nõus. Kas laps üldse kuulaks minu nõuandeid rohkem kui sõbra omasid, või öögikski ta mu kõrval kuuldes, mida ta ema on teinud ja kogenud 😀 Ja jällegi, kas mina suudaks rääkida oma pubekaga nagu sõbraga ilma, et peaksin loengut või dikteeriksin kuidas tema peaks tegema, veel enam kui laps räägib oma mõtetest või juba kogetust, kas suudan temaga rahulikult arutleda või läheksin närvi ja mõistaksin teda hukka.. sest seda, et 16-aastane selliste asjadega tegeleks ma tegelikult üldse heaks ei kiida. Kuigi ei kahetse enda valikuid.. Keeruline eks 😀
Samas see osa, et oodata õiget(eriti esimeseks korraks!!), olla mõistev ja lugupidav oma partneri suhtes(poisid eriti), alati rääkida partneriga ja suhtuda rahulikult kõigesse, mis juhtuda võib(et ei tekiks mingeid ebameeldivaid mälestusi ja hirme) ja loomulikult, mitte kiirustada – senikaua ütle ei, kuni sa seda inimest 100% usaldad ja ennast temaga vabalt ja hästi tunned, siis peaks kõik hästi minema ja asi õige olema.. — seda kõike saab õpetada tegelikult juba praegu ja selle jaoks polegi mingit loengut vaja. See tuleb juba üldise kasvatuse käigus 😉
Eks elu näitab, millised suhted mul lastega kujunevad.. Tütrele tahaks küll muidugi palju rääkida.. õnneks olen siis veel üsna noor ja ehk leiame temaga lihtsamini ühise keele, minetea, eks ole näha 🙂
Ups, kus tuli kommentaar 😀
Aitäh nii pika ja sisuka kommentaari eest. 🙂
Ma olen seda usku, et kui algusest peale tunda lapse tegemiste, tunnete ja mõtete vastu huvi ning tagasisidena anda enda kogemusi, siis need avameelsed jutuajamised tekivad iseenesest. Et ma ei peagi minema kopp-kopp lapse tuppa “nüüd räägime seksist” teadaandega, vaid laps tuleb õigel ajal ise minu juurde ja küsib huvipakkuvaid küsimusi.
Mul on neile “Oliver ja Ulrike avastavad seksuaalmaailma” ka olemas, et kui minuga rääkida ei taha, siis saavad vaikselt seda lugeda. 😀