Täna on kellaajaliselt küll juba pühapäev, aga kui ma räägin tänasest, siis pean silmas laupäeva, jõululaupäeva.

Reedel algas meie lastel vaheaeg, ka lasteaialastel, Neljas jõudis enne seda veel üle pika aja 3 päeva lasteaias käia. Oleks tulnud kokku 4 päeva, aga kolmapäeval käisime Tallinnas silmaarsti juures ja seetõttu sai ta terve päeva vabaks. Silmaarstiga vedas nii hästi, et Silmalaseri kodulehel broneerimissüsteemi uurides selgus, et keegi oli just oma aja ära öelnud ning me ei pidanud nädalatki ootama. Hetkel on esimesed vabad ajad alles veebruaris, aga vähemalt on kodulehel aegu, mida broneerida, enamasti neid ei ole. Neljandaga käisime vaid kontrollis, sai ta ju suvel kolmeseks ja selles vanuses tuleks silmaarsti külastada. Kõik oli korras! Õnneks küsisin üle ka Kolmanda kohta, kellel aasta tagasi kontrollis käies selgus, et vasak silm näeb veidi halvemini, ja tuli välja, et pidime uuesti kontrolli minema viieselt, mitte enne kooli, nagu mina mäletasin. Põhimõtteliselt võingi veebruariks aja kirja panna, sest Kolmas saab juba jaanuaris viieseks, aga momendil ei ole mul paroolikaarti ligidal ja selleta ei saa, kuna visiiditasu tuleb broneerides maksta.

Tagasi reede juurde minnes, siis vaheaja esimesel päeval ärkasime Neljanda oksendamise peale, peagi kurtis Esimene, et tal on palavik ja oligi, Kolmas paukus ka köhida oma larüngiidisegust kuiva köha ning Teine hädaldas kinnise nina pärast. Täna olid Esimene ja Teine mõlemad palavikus, nii et nad eelistasid haigeks jääda vaheajal, et ei peaks muul ajal puuduma, tublid! Samas ei pruugi nad päris haigeks jääda, Kolmandal oli siin ka ühel pühapäeval äkkpalavik, tuli väga kiiresti, niitis lapse sedasi jalust, et too röökis nutta, kuigi tavaliselt on meie lapsed palaviku ajal heas tujus ja voodis ei püsi. Kolmas oli seekord voodis lääbakil, palavik alla ei tahtnud minna ja kui ta halva enesetunde peale ärkas, siis korraliku nutuga. Hommikuks oli aga palavik kadunud ja kuigi laps nägi õudne välja (nagu pildil näha), oli tema “haigusega” kõik. Hirmust, et nohu-köha tuleb hiljem järele, hoidsin last nädala lõpuni kodus, kuid asjatult, sest palavikule ei järgnenud midagi.Minnes jälle reede juurde tagasi, siis laste tervisehädade pärast hakkasime kartma, et meie laupäevane jõulupidu minu vanemate juures ja pühapäevane jõulupidu Härra vanemate juures jäävad ära ning selle hirmus tõime õhtul pärast Türgi seebikat “Purunenud elud” (oleme nakatunud) Rakverest 20-eurose kuuse. Meil ei olnud plaanis koju kuuske tuua, sest ehitud jõulupuu ja kassid terve öö ühes ruumis ei tähenda üldse head, aga mis meil muud üle jäi, kui oli oht, et veedame nädalavahetuse haigete lastega kodus, kus meil oli jõulutundest puudu kuusepuu.See riiul on ajutine lahendus, me ikka otsime sobivamas mõõdus kummutit selle asemele. Õigemini ma otsin, sest mul on kindel nägemus ja soov ning näpud sügelevad ka juba, tahaks midagi vana ja koledat uueks ja ilusaks teha. Terve korteri tahaks ikkagi uueks ja ilusaks teha, ehk suvel alustame…

Kui kuusk sai toodud ja ehitud, siis sai selgeks, et kassid tõesti ei sobi sellega ühte ruumi, Robin, see kõigesööja, hakkas kohe näiteks kuuseküünlaid närima, nii et hetkeks jäid küünlad pimedaks. Tänu sellele ta üldse vahele jäigi, sest kuuse all ta silma ei jäänud ning sai rahus tegutseda. Õnneks näris ta vaid ühe pirni pesast välja, seega kuuseküünlad jäid terveks ning kass ise ka pääses elektrilöögist. Öö veetsid nad panipaigas, kus keerasid kõik pahupidi, aga tänase öö ehk magavad seal maha, sest neil oli ka pikk jõulupidu.Kuna selgus, et mu vennaraas ja õe kolm last on ka tõbised, siis võisime rahulikult minna vanemate juurde tõbiste jõulupeole ning kassid võtsime kaasa, et nad kodus kuuske ei lõhuks. Vanemate juures selgus, et tõbiseid on veel, nii et terve tuba oli ilmselt pisikuid täis ja kõik saavad lõpuks oma osa.

Jõululaupäev oli nagu jõululaupäev ikka – palju inimesi, palju süüa, palju kingitusi, temaatilised filmid ja nii edasi. Midagi siin pikalt kirja pole panna, aga jagan kollaaži traditsioonilistest jõulupiltidest, ainult et traditsioon jäi vahepeal vahele ning tegi suure pöörde pärast seda, kui õde 10 päeva pärast meie Neljanda sündi oma Esimese ilmale tõi, sellest ajast teevad vanavanemad pilti oma lapselastega. Meil endil pole traditsioonilist jõulupilti, enamikel aastatel pole ma üldse pildile jäänud, aga sellel aastal jäin.Me olime vanemate juures poole ööni, koju jõudsime alles kella 23 ajal ning siis avastasin, et saunas pestud juuksed olid naljakalt pulkas ja seebised. Ma ei tea, kas ma ei loputanud tahket šampooni korralikult välja või ajasin selle kitsepiimaseebiga segamini, aga pidin kodus juuksed üle pesema ning pärast seda meenus, et tahtsin ju veel pärast tänast söömist crosstraineri peal rahmeldada. Ei jäänud muud üle, kui pidin värskelt pestud juustega sõtkuma hakkama ning pärast seda kolmandat korda pesema minema. Tegin tempokat trenni kuupäeva viimase minutini, et Polar Flow päevikus jääks see ikka ühe päeva peale, kuigi ma ei tea, kas aktiivsuskell poolitab sedasi treeningut. Igatahes piisas ka 23 minutist, sest juba selle ajal hakkas higi mulle silma tilkuma.Sedasi möödusid minu jõululaupäeva viimased minutid, ainult et see rätik läks oma teed juba esimestel minutitel. Kui märkate pikendusjuhet, siis tegelikult see ei vedele meil sedasi diivani peal, aga kuna laenasin seda teisest toast ja see läks sinna pärast trenni tagasi, siis ei hakanud pikendust korralikult diivani taha peitma.

Nii lihtne meie jõululaupäev oligi, ei mingit stressi, kui laste tervisehädasid mitte arvestada. Poodides rüselemine jäi ära, sest kingid olid varem e-poodidest varakult valmis ostetud ja seda mitte survest või kohustusest, vaid andmisrõõmu pärast, söögid tegi ema ja temagi piirdus vaid salatiga, sest alles eelmine nädalavahetus oli seal lookas sünnipäevalaud koos liha ja kapsaga ning kes seda igal nädalavahetusel süüa jaksab, mina ostsin vaid koogid kaasa, olemine oli vaba ja lapsed olid õnnelikud. Midagi enamat polnudki vaja.

Kui koju jõudsime, siis lapsed kohe kukkusid, kassid ka ja ilmselt nad enne hommikut end ei liiguta. Robin liigutas end enne üldse nii vähe, et mõtlesin juba kõige halvemat, aga ei, ta ikka hingas… Vaatepilt oli siiski ehmatav.

Et postitus oleks veidi rohkem jõulusem ja lõbusam (ja et viimaseks ei jääks surnud kassi poosis Robin), siis lisan lõppu kaks nalja, millest ühte tegelikult jagasin juba Facebookis, aga kindlasti jäi see mõnel nägemata.
Ükspäev tuli mulle Facebookis ette vana sissekanne ja tahtsin seda jagada, aga kohe ei teinud seda ning pärast unustasin ära. Oli see umbes selline:

Härra: “Teine, kas päkapikk tõi sulle ka kommi, kuigi sa tegid eile nii palju pahandust?!”
Teine (2a 9k): “Jah, mul käis kuri päkapikk!”

Vaid loetud päevad hiljem ei andnud ta jõuluvanale armu, aga seda ma siia lisada ei saagi/oskagi, nii et seda peab vaatama ikka läbi Facebooki.

Tänaseks kõik, homme võib-olla kirjutan järje, sest jõulud veel kestavad ja ma tegelikult tahaksin näidata ka, mida ma teistele kinkisin, kuid tänase seisuga pole kõik veel kinke kätte saanud.