Võtan kõik oma sõnad tagasi, sest tänane öö oli samamoodi magamata ja mul on kuri kahtlus, et see ei jää viimaseks. Pesamuna nuttis öösel kohati hüsteeriliselt ja karjus vahele “aiaa-aiaa-aiaa” ning hoidis sõrmi suus. Ilmselgelt oli hambabitch külas ja ma kardan, et ta hakkab nüüd mõnda aega regulaarselt käima.
Kella 2 ajal andsin valuvaigistit, see leevendas veidi olukorda, Neljas enam endast välja ei läinud, aga terve öö magas sellegipoolest rahutult. Iga natukese aja tagant hakkas ta käte ja jalgadega vehkima ning kinnisilmi jorisema. Kohendasin tema tekki ja patja, aitasin asendit muuta, paitasin pead, võtsin kaissu ja pugesin nahast välja, et ta jääks rahulikult magama. Jäigi, veerand tunniks. Ma ei tea, kuidas tema sai pärast sellist ööd heatujulisena ärgata, meie poistega olime küll teistsuguses meeleolus. 
Lugesin eile su Pere ja kodu postitust. Respekt!!! Mu mõlemad lapsed magavad väga hästi….kui nad lõpuks magama jäävad. Ja ikkagi tahan ma väga sageli minna kapi juurde, avada uksed ja visata vastu seina puruks kõik meie taldrikud, sest närv on nii püsti, et pean veetma 2-3h õhtul lapsi magama pannes. Nad lihtsalt ei lase kumbki oma silmadel kinni vajuda! Ma ei kujuta ettegi, mida siis tunneksin, kui nad lisaks veel ärkaksid iga natukese aja tagant.
Edu teile (kurja) hambahaldjaga!
Issand, see igaõhtune trall… Nendel hetkedel mõtlen küll, et igal lapsel võiks oma tuba olla. 😀 Praegu on tegu õnneks mölluga, kuid varem on tegu olnud 100 muu asjaga – on olnud palju nuttu, on korduvalt ja korduvalt ja korduvalt oma voodiriideid võrevoodist välja visatud, võrevoodist välja ronitud, reisivoodit lammutatud, suure lapsed voodist järjepidevalt välja tuldud ja nii edasi. Ja seda kaks korda päevas ehk ka lõunaunede eel. Ei ole üldse lõbus. 😀