Ma tean, et osad teist ootavad praegu postitust majast, aga kuna see pole ainus suur uudis, siis liigun kronoloogilises järjekorras ja räägin hoopis sellest, et ma lähen ülikooli. MINA! Ma ei suuda seda ikka uskuda ja eriti nõme on see, et mul pole praegu jaksu selle üle ka rõõmustada.
Põdesin neljandat korda koroonat ja kuigi see mind jalust maha ei tõmmanud, on mu keha ja vaim nii kurnatud, et kahtlustasin juba veel rohkem süvenenud rauapuudust, aga tuli välja, et mu hemoglobiin on hoopis tõusnud normi vahemikku. See on iseenesest tore, aga kahjuks enesetunne on praegu hullem, kui oli rauapuuduse ajal. Mul on nüüd kolm puhkusenädalat aega taastuda ja loota, et mu ajurakud taastuvad ka, sest mul läheb neid peagi vaja. Nali naljaks, aga mitmed uuringud on tõestanud, et Covid-19 vähendab vaimset võimekust kuni aastaks ja ma tunnetan seda vähenemist praegu väga tugevalt. Vedas, et jõudsin enne IQ langemist Tallinna Ülikooli akadeemilise testi ära teha…
Aga alustame algusest, sest ma ei ole siin veel sedagi jaganud, et ma keskkooli lõpetasin. Jep, mul on lõpuks keskharidus, aga selle saamine ei valmistanud mulle erilist rõõmu, sest mul oligi tunne, et ma lihtsalt sain selle. Halastati ja anti see kätte, et ma lõpuks koolist minema läheks. Peamiselt on mul see tunne uurimistöö pärast, mille keerasin viimasel minutil nii totaalselt metsa, et mu lõpetamine oli suure küsimärgi all. Isegi mitte küsimärgi all, vaid olingi kindel, et see aasta ma taas ei lõpeta ja tulevikus ka mitte, sest ma rohkem lihtsalt ei jaksa.
Minu jaoks on keskkool olnud otsata tee ja palju hallim kui “Rändaja õhtulaulus”. Leinasin kaduma läinud aastat, kui jätsin kutsekeskkooli III kursusel pooleli ning sain jätkata vaid 11. klassis. Koolivahetusega kaasnes võõras keskkond ning karjuv ja alandav matemaatikaõpetaja, kelle esmaspäevahommikuse tunni ees tundsin nii suurt hirmu, et sain närvivapustuse ega läinud enam kooli, isegi mitte dokumentide järele. See trauma saatis mind unes ja ilmsi palju aastaid ning võttis igasuguse isu kooliteed jätkata. Välise surve tõttu küll üritasin seda korduvalt, kuid ainuüksi kooliteemaliste lehekülgede nägemine järjehoidjaribal põhjustas iiveldama ajavat ärevust, nii et ainus lahendus oli järjehoidjariba ära peita.
Kui lõpuks hakkas suuresti tänu Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi õppenõustaja moraalsele toele see ärevus minus lahtuma ning keskharidus tundus juba käega katsutav, algas pandeemia ning 12. klassi lõpetamise asemel olin kuude viisi oma kolme koolilapse koduõpetaja. Kuna sellest kõigest oli veel vähe, andis Rakvere linnavolikogu mulle ja paljudele teistele maksahaagi ning sulges selles segases koroonaajas kooli lõplikult, kuigi petitsiooniga palusid rohkem kui 900 inimest vaid paar aastat ajapikendust. Jälle uus kool, uued õpetajad, uued (veebi)keskkonnad ning tagatipuks oli üle 200 täiskasvanud üldhariduse omandaja ka Rakvere Ametikoolile nii uus asi, et segadust oli palju ja minu viimnegi tahe kadus ehk kool jäi järjekordselt pooleli. Sellest on pikem postitus ka, lugesin seda just ja sain aru, et olen end praegusest kõvasti kehvemini tundnud.
Kui ma ei oleks olnud lõpule juba nii lähedal, kus üks eksamgi oli tehtud, siis ma poleks koolitee jätkamist rohkem kaalunud, aga mul oli vaja seda lõppu, et nähtud vaev asja ette läheks. Paraku saabus lõpp Rakvere Ametikooli armust, kui mul lasti loetud päevad enne kaitsmist uurimistöö ümber kirjutada ning põhimõtteliselt tehti osa tööd minu eest ära täiendatud sisukorra ja alapeatükkide näol – minu töö oli lihtsalt AI loodud ja tõlgitud tekstide loogilisemaks muutmine. See oli ka tegelikult suur töö, sest põhimõtteliselt kirjutasin kõik nullist uuesti ja otsisin uued allikad, aga mul oli siiski puust ja punaseks ette tehtud, mida minult oodatakse. Laias laastus oli lõpuks 38 lehekülge mahukas uurimistöö küll minu töö, ent mind oli vaja käekõrval lohistada, et see tehtud saaks.
Ma olin tegelikult nii meeleheitel, et uurisin isegi varianti vahetult enne lõpetamist kooli vahetada, sest Tapa Gümnaasiumis oleksin töötava õppijana saanud töökogemust arvestada praktilise tööna ega oleks pidanud midagi peale lühikese tööülesannete kirjelduse esitama. Et ei jääks nüüd mulje, et otsisin lihtsalt kergemat teed (seda ka muidugi), aga selleks ajaks olid tähtajad kukkunud ja mina olin esitanud 31 lehekülge pika töö, mis ei sobinud kuskile. See töö lastigi mul päris viimasel hetkel ümber kirjutada, lõppversiooni saatsin ära laupäeva õhtul ja kaitsmine oli esmaspäeval, vahepealne päev kulus slaidiesitluse koostamise ning kaitsmise harjutamise peale. Uurimistöö hindeks sain muidu viie, aga ma ei tundnud, et ma oleks selle auga välja teeninud…
Lõpuaktusel ma ei osalenud, kuna ma nägin pjedestaali sama okkalisena, kui selleni viinud rada. Pealegi ei teadnud ma enda klassikaaslastest kedagi ning kokku puutusin seal ka vaid üksikute õpetajatega, mul ei olnud sellist gruppi kuulumise tunnet, et oleks tahtnud koos teistega lõpetamist tähistada. Samuti ei olnud mul tunnet, et ma seda lõputunnistust väärin, seega tundus narr minna üleslööduna seda armuandi vastu võtma. Samal ajal lõin ma hoopis töökaaslastega (null)mulliga täidetud papist topse kokku ja tundsin end hästi, sest aktusepäeval muutus asi minu jaoks ametlikuks – keskkoolist sai ajalugu! Täpselt nii, ma ei tähistanud seda, et ma keskhariduse sain, vaid seda, et ma ei pea enam kunagi keskkooli minema.
Ma saan tegelikult aru, kui palju ma vaeva nägin, kui suure töö ma ära tegin, kui väärt ma olin häid hindeid ja lõputunnistust, aga kahjuks võrdus keskkool minu jaoks viimse hetkeni negatiivsete emotsioonidega. Kui ma oleksin saanud lõpetada Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumi, siis oleksin ilmselt rõõmsam olnud, tõenäoliselt oleksin isegi lõpuaktusel osalenud, aga paraku oli selle kooli sulgemine minu haridustee üks sügavamaid löökauke ja sellest suurest kasust, mida Rakvere linnavolikogu sõnul selline samm õppijatele tooma pidi, mina küll mingit osa ei saanud…
Õnneks on see kõik möödas ja tuleviku osas üliõpilasena olen ma elevil ning motiveeritud. Veidi muidugi kardan ka, kuid see hirm pole ärevus, vaid ratsionaalne mure enda jagamise ees pere, kodu, töö, koera, kooli ja nüüd ka maja renoveerimise vahel. Kui see osutub liiga keeruliseks, siis paraku tuleb sellest nimekirjast midagi maha kriipsutada ja see miski ei saa olema kool, aga ma ei rutta veel asjadest ette.
Mul ei olnud plaani minna edasi õppima, seda vist ainult seetõttu, et ma ei julgenud plaane teha, kuna mulle tundus, et ma ei saagi kunagi seda pagana keskharidust. Kui oli selge, et ikkagi saan, siis tundsin tugevalt, et ma tahan minna edasi õppima ja tunda vahelduseks kooliskäimisest taas rõõmu, sest ülikool on ju lust ja lillepidu. Nali! Ma alguses isegi ei mõelnud ülikooli peale, pigem mõtlesin, et saan minna lõpuks Tallinna Tööstushariduskeskusesse CNC freespingi operaatoriks õppima, et teha enda tööd paremini ja saada paremat palka. Ainult et pikas perspektiivis ma ei taha seda tööd enam teha… Ja pikas perspektiivis tundub mulle mu vanus ka juba selline, et tööturul on nooremate ja kogenenumate kõrval keeruline konkureerida, nii et uut suunda valides mõtlesin teiste seas haridusvaldkonna peale, sest seal ollakse igas vanuses hinnas.
Naljakas või mis, ma raiusin aastaid, et ma ei taha lastega töötada, kui mulle öeldi, et just see mulle sobiks… Noh, tuleb välja, et vist ikka tahan. Või on enda lapsed vahepeal lihtsalt nii suureks kasvanud, et teiste laste jaoks on nüüd ka energiat, sest klassiõpetaja eriala tundus järsku päris hea idee. Tegelikult olen seda mõtet mõlgutanud vahelduva eduga üle aasta, aga varem tundus see nii loll idee, et ma poleks julgenud seda kõva häälega väljagi öelda. Kevadel juba julgesin ja seda lausa kooli ümarlaua taga, kus oli teemaks Neljanda väikeklassi tõstmine. Ärge küsige, kuidas jutt seal nii kaugele läks, aga igatahes sinnani see jõudis ja tegelikult üritasin ma oma väljaütlemist ka seal leevendada lausega, et tõenäoliselt on see tobe mõte (sest kuidas minusugune üldse ülikooli sisse peaks saama). Seda viimast osa ma muidugi välja ei öelnud, aga kujutasin ette, kuidas just sedasi mu vastas esimese asjana mõeldakse, sest ma ise mõtlesin nii.
Sellegipoolest käisin palju kordi klassiõpetaja eriala kohta lugemas ja otsustasin vähemalt üritada. Kuna ma ei tahtnud minna ainult ühe eriala peale välja, siis istusin palju õhtuid Tallinna Ülikooli lehel ning vaatasin õppekavasid, mis võiks mind veel kõnetada ja igal õhtul jõudsin eripedagoogikani. Ühel hetkel hakkas see kõnetama isegi rohkem kui klassiõpetaja, nii et nendele kahele erialale esitasin ka avaldused. Kui tähtajaks oli neid avaldusi eripedagoogika erialal 343 ja klassiõpetaja omal 234 ning oli teada, et akadeemilise testi järele saavad edasi vastavalt 75 ja 80, siis ma päris tõsiselt arvasin, et see on lootusetu üritus. Õnneks ma ei hakanud eos loobuma, vaid läksin ikkagi proovima ja kujutage nüüd ette mu šokki, kui tulemuste selgumise järel olin ma eripedagoogika pingereas 8. kohal ja klassiõpetaja omas 5. kohal…
Ma arvan, et ma ei ole iial suuremat eduelamust tundnud ja mu eneseusk lihtsalt pani kosmosesse minema – ma olen konkreetselt üks targemaid inimesi maamunal! See on loomulikult liialdus, aga need numbrid andsid mulle korraliku annuse enesekindlust ja mu sisetunne ütles sellest hetkest alates, et eripedagoogikasse saan ma sisse. Ma küll tõin end maa peale, sest endiselt oli ühele kohale ligi kolm kandidaati, aga tundsin siiski lootust, mitte ei olnud kindel oma ebaedus. Klassiõpetaja erialal ma nii optimistlik ei olnud, sest akadeemiline test moodustas seal tulemusest ainult 25%, oli vaja veel kirjutada essee ning osaleda kutsesobivusvestlusel.
Nii enesekindel ma muidugi ei olnud, et oleks 100% eripedagoogikale panustanud ja selle TLÜ teise vooruga läks nii, et ajad määrati päevale, kus mul olid kirjas grupivestlused ja test Tallinna Tehnikakõrgkooli majandusarvestuse ning teabehalduse ja infosüsteemide korraldamise erialadel. Viimasel erialal olin ma keskmise hinde (4,42) põhjal sees, aga nimekirjas püsimiseks oli grupivestlusel osalemine kohustuslik. Neid erialasid õpetatakse Mõdrikul, nii et ma ei oleks saanud samal päeval kahes kohas olla ja midagi muuta ei saanud kummaski koolis. See pani korraks tõsiselt mõtlema, kas loobun TTK erialast, kus olen kindlalt sees, TLÜ eriala pärast, kuhu ma ei pruugi sisse saada.
See kõik loksus aga iseenesest paika, kui sain 4. juuli hommikul TTK-st kirja, et võin minna Mõdrikule elavasse järjekorda. Olingi vähem kui tunni pärast kohal ja sain kõik tehtud, nii et enne TLÜ teise vooru tulemuste selgumist oli juba teada, et Mõdrikul olen mõlemal erialal sees ehk plaan C ja D olid vajadusel olemas. Plaan E oli mul CNC freespingi operaatori kutseõpe, aga selle avalduse tühistasin juba siis ära, kui TTK nimekirjad lukku läksid ja ma teadsin, et teabehalduse korraldus on kindel variant.
Appi, kui mõttetult pikalt ma seda kõike kirja panen, aga vähemalt on mul endal aastate pärast seda põnev meenutada, nii et jätkan samas vaimus.
Igatahes, esseega läks mul kehvasti, sellest sain kohe aru, sest ma ei esitanud ühtegi teaduslikule allikale toetuvat argumenti, vaid kirjutasin pigem kirjandi. Sain 16 punkti 30-st, ilmselt päästis mind siin vaid õigekiri. Vestlus kestis pool tundi, seal olin koos teise kandidaadiga ning pidime seal lõpus omavahel Eesti Haridusteaduste Ajakirjast loetu teemadel rääkima. Vestluse eest oli võimalik saada 40 puntki, sain 31. Eripedagoogika vestlusel sain 39 punkti 50-st ja sinna tuli motivatsioonikiri kaasa võtta, nii et see ilmselt mängis ka veidi rolli.
Lõpptulemusena jäi teise vooru järel klassiõpetaja erialal minu punktide arvuks 73,19 ning pingereas langesin 35. kohale ehk polnud lootuski pääseda 25 väljavalitu hulka. Ma ei olnud väga kurb, sest eripedagoogikasse sain sisse ja see oligi minu esimene valik. Kokkuvõttes on 200+ kandideerija seas 35. koht ikkagi tubli tulemus. Ma oleksin olnud enda üle uhke ka siis, kui ma oleks eripedagoogikas 300+ kandideerija seas nii kaugele jõudnud, aga läks veel paremini ja jäin pingereas 81,22 punktiga 22. kohale ehk sain õppimiskoha.
Erinevatele erialadele kandideerides mõtlesin küll, et valik saab olema väga keeruline, kui peaksin igale erialale sisse saama, aga tegelikkuses kinnitasin ma TLÜ-sse õppima asumise kohe ära, kui see võimalus tekkis, kuigi Mõdrikul oleks logistiliselt oluliselt kergem õppida.
Ma ei oleks uskunud, et siin kunagi midagi sellist kirjutan, aga nii on – ma lähen Tallinna Ülikooli eripedagoogikat õppima. Ma väga loodan kolme aasta pärast kirjutada ka lõpetamisest ja magistriõppesse asumisest. Ideaalne oleks sel ajal juba poole kohaga koolis tööl olla. Ja elada ilusas renoveeritud majas. Kui Silver ka selleks ajas kodumaal töötab, siis ei oska elult küll rohkem midagi tahta. Võib-olla ainult uut mootorratast…
Väga ootan nüüd julgustavat tagasisidet kõigilt, kes on laste, kodu, töö ja muu elu kõrvalt käinud ülikoolis. Mul kunagi oli siin üks lugeja, kes käis kolme väikese lapse kõrvalt (üks neist rinnalaps) nii täiskohaga tööl kui ka ülikooli päevaõppes ja selle kõige kõrvalt oli tema 200+ m2 maja koos suure aiaga alati ideaalselt korras ning perele kolmekäiguline õhtusöök tehtud. Ta küll ladus selle mulle üleolevalt ette, kuna ma jõudsin väga vähe nelja väikese lapse kõrvalt, aga mulle siiski kuluks praegu tema nõuanded ära.
Oma esimese baka ja magistri tegin ainult töö kõrvalt, doktorantuuri ajaks olid lapsed ka. Siis tuli koroona ja ma tundsin, et teadust teha kahe väikelapse kõrvalt ma ei jaksa. Kodukontor ka. Otsustasin hoopis uue eriala valida ja läksin TÜsse õpetajamagistrisse. Täiskohaga töö, teisel õppeaastal juba koolis, endal kooliteed alustav laps… Aga lõpetasin kahe aastaga ja cum laude. Tagasi vaadates tundus lihtne. Abikaasa oli toeks, töökohad võimaldasid paindlikkust ja mul oli imeline kursus. Seega ma arvan, et Sul saab kõik hästi olema. Logistika on kõige keerulisem, aga lapsed on juba iseseisvad, tugivõrk on olemas, ülikool on üsna paindlik. Nii äge! 🙂 Loodetavasti on sigaäge kursus ka, see on juba 50% lõpetamise garantiiks 🙂
Väga tubli! Tahaks ka juba tagasi vaadata ja mõelda, et polnud hullu midagi, aga sellega kaasneb ka vanemaks saamine, mida ma ei oota. 😀
Palju palju palju õnne!!! Eripedagooge on hädasti vaja igal pool, nii et töökoha leidmisega ilmselt probleeme ei tule 🙂
Mina olen mõlemad kõrgharidused saanud pere kõrvalt, magistris õppides ka töötasin täiskoormusel. Oli ikka raske küll aga täiesti tehtav, ning Sina saad ka kindlasti hakkama! Kui muidugi miski muu logisema ei hakka – minul hakkas töö vaimsele tervisele ning sain hädavaevu lõputöö tehtud, sest keskenduda üldse ei suutnud. Ei tunne ka seepärast eriti rõõmu magistrikraadist aga kuna praeguse (parema) töökoha säilitamiseks oli see oluline, siis olen rahul (pean olema!).
Kodu ja aed mul ideaalses korras küll polnud ja pole ka praegu, maja renoveerimine vahelduva eduga seisab ning korra nädalas sööme pelmeene või (poe)pitsat. Aga mis seal ikka 🙂
Jõudu Sulle!
Aitäh!
Ma olen jumala õige inimene seda ütlema, aga ära end nüüd ilmaasjata piitsuta ja tunne magistrikraadist ikka rõõmu. Ma rõõmustan koos sinuga, et sellises keerulises olukorras vastu pidasid ja ära tegid! 💪
Palju, palju õnne!
See siin on üks hea uudis!
Aitäh!
See on tõesti vist üks aegade paremaid uudiseid siin. 😀
Tubli! Ma olen sind alati ainuüksi sinu kirjaliku väljendusoskuse põhjal pidanud intelligentseks, end alahindavaks, inimeseks. Kui ikka miski tekitab sellise trauma, et peaga saad aru, et pole põhjust, aga see kuradima keha ei kuula sõna, siis polegi midagi teha. Seda enam oled tubli, et siiski ikka ja jälle uuesti proovisid, kuni hakkama said!
Edu ülikoolis!
Aitäh!
Katsun end edaspidi vähem alahinnata. 🙂
Issand kui vahva lugemine! Meie eas (eeldades, et me oleme umbes sama vanad) keskkoolist otse ülikooli! Tubli oled! Mina läksin ka veel “meie eas” ülikooli aga andragoogika erialale. Võib juhtuda, et meil kattuvad mõned loengud. Kindlasti tulen tere ütlema siis 🙂
Sa oled ka tubli! Kindlasti kohtume! 🙂
Laheee, palju õnne! Ma olen pikalt su blogi lugenud ja ammu juba mõelnud, et sinusugune intelligentne (see paistab su tekstidest välja) ja ilmselgelt kirjutamise alal andekas inimene peaks õppima edasi ja kahju, et keskkooliga nii kehvad kogemused olid. Nüüd saad oma kehva koolikogemuse najalt ise parem ja arvestavam õpetaja olla, midagi tolku kah sellest jamast. Igatahes, hoian sulle väga pöialt, sind ootab põnev tulevik! 🙂
Aitäh!
Arvan samuti, et minu kogemused nii õppija kui emana tulevad mulle erialaselt kasuks. 🙂
Mul pole jagada häid kogemusi. Aga tahaks palju õnne küll öelda! Oled nii väga tubli. Ja võid enda üle uhke olla küll 🙂
Kas see tähendab, et sul on jagada halb kogemus?
Aitäh heade sõnade eest! 🙂
Mina lõpetasin magistri 50aastaselt, täiskohaga töö ja majapidamise kõrvalt ( lapsed küll olid juba suured). Tõsi, jõudsin lõpetades eri põhjustel läbipõlemise ääreni, nii et liiga laialt muid tegevusi õppimise ajal siiski ette võtta ei tasu – oleks minu soovitus.
Aga eripedagoogika on väärt eriala, õppimine “vanas” eas on hoopis midagi muud, silmaring avardub tohutult ja sa saad kindlasti hakkama.
Vähemalt tegid ära ega põlenud enne päris läbi. 🙂 Seda ma usun, et silmaring avardub tohutult, saab olema põnev etapp. 🙂
Läksin ka neli aastat tagasi oma nelja lapse kõrvalt teist kõrgharidust TLÜsse omandama, alushariduse pedagoogikat, sessioonõppes. Üks aasta õppisin, siis avanes võimalus kodu juures oma laste lasteaeda tööle minna ja nii ma töö ja laste ja kodu kõrvalt selle eriala lõpuks ära tegin. Ja minu see “ah proovime nalja pärast, kas saab sisse” läks edukalt ja lõpuks olen väga õnnelik, et selle eriala valisin.
Eripedagooge on väga vaja, nii et saad ilusti hakkama ja tehtud. Eesti naised (emad) suudavad kõike!
Ise läheks logopeediat magistrisse õppima aga Tartu on natuke kaugel.
Sa oled eriti tubli! Annan endast ka parima, et saada see esimene kõrgharidus kätte. 🙂
Palju õnne Liivi!
Ja kogemustest.. kui sul on mees kes 80% kodutöödest enda peale võtab, suur pere kes laste logistikaga aitab ja toetab , koduabiline, sitaks pappi et voltida süüa, siis on lebo ka töö kõrvalt see ülikool ära teha heade tulemustega. Mul ei olnud sellest loetelust midagi. Oli töö ja väike laps ja leppisin endaga kokku et 10ne peale ribadeks ei rebi ennast. Teen lihtsalt ära. Vean läbi. Sest olgem ausalt, see mis hinnetega sa pärast lõpetad , ei ole oluline. Oluline on mingil ajal lõpetada.. ei pea olema nominaalaeg. Ei pea olema cum laude, ausalt ei pea. Kel on, palju õnne. Kel on lihtsalt diplom, kah palju õnne. Kel pole ülikoolist saadud haridust, palju õnne ikkagi…
Aitäh!
Mul õnneks selles osas hea, et Silver on talvel 5 kuud kodune ning saab lapsed, loomad ja majapidamise täiel määral enda peale võtta. Paha lugu on ainult see, et muul ajal on kõik 100% minu õlgadel.
Cum laude minu eesmärk ei oleks, aga nominaalaeg küll, et säiliks tasuta õppimise võimalus. 🙂
Kõige ägedam kommentaar:)
Milline? 😀
Ei pea olema cum laude, ausalt ei pea. Kel on, palju õnne. Kel on lihtsalt diplom, kah palju õnne. Kel pole ülikoolist saadud haridust, palju õnne ikkagi…
Minu jaoks annab haridus vabaduse – nii palju rohkem võimalusi valida, mida oma elus teha. Mis ei tähenda muidugi, et mida kõrgem haridus, seda õnnelikum elu.
Mu kooliõde, kes on doktorikraadiga ja õpetab ülikoolis ütles, et tal kutsekooliharidusega sõbrad palju rohkem rahul oma eluga kui töökaaslased.
Kas sa päriselus oled ka nii rahulik nagu blogist tundub? Sinu ja ritsiku blogid on nii mõnusad lugemised:)
Appi, kui äge! Palju õnne kõigi nende ülioluliste sündmuste puhul!!! Küll nüüd oleks, millest blogida… Ainult ajaga võib kehvasti olla… Loodan siiski, et jõuad siia vahel 🙂 Üritan ise ka puhkuse ajal natukenegi kirjutada…
Ega jah, sa ka päris vaikseks jäänud, nii et ootan postitusi. 😀
Aitäh õnnesoovide eest!
Nii äge! Hästi huvitav eriala ka. Mina veetsin viimase aasta laste kõrvalt õppides ja osad meil ka töötasid, aga ilma selletagi oli jõhkralt intensiivne ja ma ei tundnud end väga hästi. Ehk oleks rohkem bondinud, kui oleks olnud aega ka iga nädal õhtuti kursakatega koos õlut joomas käia. Samas kool sai edukalt tehtud ja oli huvitav, kuigi peamised õppetunnid ei olnud need, mida ootasin ja saama läksin. Eks näis, kas sellest taas tööotsimisel ka kasu. Sulle aga soovin palju edu ja head prioriteerimisoskust! Savi segamini kodust ja poolfabrikaatidest.
Viimane asi, mida ma ülikoolis teha tahaksin, on kursusekaaslastega kuskil õlut juua. 😀 Ent prioriseerimisoskus on mul siiski algeline, sellega pean kindlasti tööd tegema.
Suured õnnesoovid!
Aitäh!
Pikaaegne blogilugeja rõõmustab koos Sinuga! Palju õnne!!! Kindlasti saad hakkama ja jõuad ülikoolidiplomini. Võrreldes noorte kaastudengitega Sa ka reaalselt adud seda laste värki, ilmselt paljudes ainetes võiksid kohe edukalt eksami ära anda 😀 Soovitus oma kogemusest: õpi ainult koolis ja raamatukogus (või bussis teel kooli) ära seda teemat koju toogi. Töö Sul õnneks ongi väga konkreetselt kohapõhine. Mul aitasid just sellised füüsilised piirid hakkama saada kodu, kooli ja hoopis teises valdkonnas töökohaga. Aju klõpsas kohe õigele lainele ja ülejäänud valdkonnad ei sõitnud sisse. Pikkadesse koolipäevadesse planeeri alati ka väike jalutuskäik, kasvõi kolm minutit värsket õhku loengute vahel teeb imet.
Eee, kas on võimalik sessioonõppes kodus mitte õppida? Ma eeldan, et iseseisva töö maht on nii suur, et seda on võimatu koju mitte tuua. 🙂 Jalutuskäigu soovitus on hea, värske õhk teeb tõesti imet, tööl kogen seda ka. 🙂
Aitäh õnnesoovide eest!
Juhhuuu! You did it! Lihtsalt nii head uudised. Ise olen nelja lapsega kodus, kõik koduõppel ja ei suuda midagi peale aiatööde sinna juurde mahutada. Nii et ole endaga leebe ja ma 100% usun, et ülikool on hulka mõnusam ja lihtsam kui keskkool – eriti sulle koos kõigi nende keskkoolitraumadega. Kindlasti on ka ülikoolis nõmedaid ja mõttetuid aineid, kehvasid lektoreid, aga põhiosa sisust on midagi, mis sind huvitab ja sütitab, seega ka palju lihtsam teha.
Neli koduõppel last ja aed tähendavad seda, et oled täiskohaga õpetaja ja poole kohaga aednik, pole ime, et sinna juurde palju ei mahuta. 😀
Ma väga loodan, et ülikool parandab kõik mu haavad. 🙂
Täpselt minu mõtted, tahtsin just sama öelda. 😀
Ülikool annab hoopis teistsuguse koolikogemuse ja saad tunda, mis tähendab nautida hariduse saamist. No ok, vahel on ikka keeruline ka.
Töötan ise klassiõpetajana. Olles sinu blogi pikaaegne lugeja, siis mulle näib, et eripedagoogi amet passib sulle paremini.
Palju õnne, Liivi! Hoian ka sulle pöialt. 🙂
Ma olen täiesti kindel, et valitud eriala passib mulle paremini ja klassiõpetaja mõtet oligi vaja vaid selleks, et see mind eripedagoogikani viiks. 🙂
Kõik pöidlad kuluvad ära, aitäh! 🙂
NIII äge!!!
Mul on lihtsalt niiii hea meel su üle! Ja kui toredasti sa seda kõike kirja oskad panna! Heas mõttes kadestusväärne. Kas ma juba ütlesin, et niiiii hea meel!?
Minu tütar läks eelmisel aastal TÜ klassiõpetajaks õppima. Konkurss oli väga kõva. Mis on natuke üllatav. Kas on toimunud mingi väärtushinnagute muutus? Äkitselt tahetakse õppida klassiõeptajaks…? Mu tütar on väga rahul, kõik on nii huvitav. Saab plastiliiniga mängida ja igasuguseid asju nokerdada 🙂
Sulle võib tõesti eripedagoogika veel paremini sobida, eriti kuna sul on ka isiklik kokkupuude keerulisemate karakteritega 🙂 Ma arvan, et oled ise ka nõus, et treipingi taga istumine on ilmselge ande raiskamine, aga ju oli see ka millekski oluline eluetapp.
Me kõik toetame sind südamest ja nii, nagu saame.
Hoie meid kursis!
Jumal tänatud, et keegi rõõmustab minu eest nii ülevoolavalt! 😀 Võimalik muidugi, et mul pole asi koroonajärgses jõuetuses, vaid mulle lihtsalt ei ole veel kõik kohale jõudnud…
Ma imestasin ka, et nii suur tung oli haridusteaduste instituuti, muidu räägitakse kogu aeg, et keegi ei taha enam õpetajaks õppida. 🤷♀️
Aitäh toetuse ja heade soovide eest!
Tegelikult ei ole asi vist niivõrd selles, et ei taheta õpetajaks õppida, kuivõrd selles, et pärast hariduse omandamist ei minda mitte alati kooli tööle. Mina olen üks selline näide. Olen õpetajaks õppinud, aga seda tööd pole päevagi teinud, osaliselt seetõttu, et see polnud päris minu enda tehtud valik, kuulasin liiga palju nõuandjaid. Ise oleksin ilmselt valinud teise eriala. Aga olin noor ja rumal 🙂
Samas mingil määral on sisseastumisest huvitatute hulk kindlasti kasvanud, just seetõttu, et õpetajate põuast nii palju räägitakse. Mõni kindlasti valib just õpetajakutse, sest tahab kuidagi ühiskonda panustada ja nö tagasi anda ning õpetajate puuduse leevendamine on selleks väga hea võimalus. Ei välista lõpuni isegi, et ma kooli tööle ei lähe näiteks, aga praegu kohe end seda siiski tegemas ei näe.
Õnne ma juba olen Liivile soovinud, aga siia siis ikka ka veel PALJU-PALJU ÕNNE, mul on tõesti väga hea meel sinu pärast!
Alati on sinus olnud ülikoolimaterjali. Oskad arutleda, seostada, luua jms
Olen ise kõik oma kõrgkoolid lõpetanud laste kõrvalt. Ja muidugi siis ka kodu kõrvalt.
Magistrikraadi sain maakodu renoveerimise ajal. Ma arvan, et kõige olulisem on prioriteetide seadmine, kooliasjad on vaja tingimata ära teha. Ei ole oluline, et tolm on võtmata või see, et lapsed said korraks söögiks midagi kiiret. Teinekord jälle tähelepanu neil rohkem. Vajalik on kodu toetus. Et sa ei pea kodus tõestama, et miks jälle poole ööni kirjatööd teed või linna sõidad. Kui kodustele on sinu koolipäevad sama tähtsad, siis on pool võitu käes. Et ei ole ühtegi etteheidet, et miks sa jälle õpid, või et miks ära oled. Kui on kool, siis nii on. Kõik teavad oma kohustusi siis.
Eripedagoogika on väga vajalik eriala ja kui sa seda oma elukogemusega õppima lähed, siis kõik aitab kaasa.
Edu ja jõudu!
Edu ja jõudu läheb tarvis, aitäh!
Silveri ja laste poolt on toetus ja arusaamine kindlasti olemas, pealegi võtavad lapsed ise tolmu ja teevad süüa, nii et pool võitu ongi mul juba käes. 😀
Olles lugenud su kooliteemalisi postitusi läbi aastate siis minu sügav austus. Läbi halli kivi jõudsid sihile. Ja mis puutub erialavalikusse siis kiidan, eripedagooge on meie haridussüsteemis vaja ja kindlasti on see tänuväärne amet. Just selles mõttes, et vaimselt annab tagasi kindlasti palju. Ise olen mõelnud, et kui tänaste teadmistega saaks uuesti eriavalalikut teha siis logopeediks oleks tahtnud õppima minna.
Mina õppisin viimati tsükliõppes kui laps oli beebi. Oli olemas tugivõrgustik, kes koolipäevadel lapsega oli. Õppetööd said valmis tehtud tavapäevadel muu elu kõrvalt. Teoreetliselt on kõik tehtav aga ilmselt on kõrvalist abi ka kasutada vaja ning kindlasti ei tohiks karta abi küsida.
Mega! 🙂
Ma ise ikka veel (või pigem jälle) õpin (TalTech), et enne pensionit ikkagi see paganama baka kätte saada 😀 Nominaalajaga ära ei teinud, aga no suva, peaasi, et eksmatti ei saa 😀
Õnneks on pisim laps juba must pikem, ja töökoht on ka nii sobiv, et loodetavasti pean vastu.
Olud tunduvad ju paljulubavad, nii et soovin pealehakkamist ja edu, et pensioniks see baka kätte saada! 😀
Tunnustan Sind, Liivi, visaduse ja pealehakkamise eest! Alustasin ka ise pere ja töö kõrvalt neli aastat tagasi TLÜ eripedagoogika bakalaureuse sessioonõppes ning sügisel jätkan magistriõppes teisel kursusel. Algul on raske õppimisega harjuda, kuid Sa oled sellega vist juba ree peal. Siis hakkab vaikselt minema ning peagi on bakalaureuse lõpueksam käes 🙂 Mõned soovitused (kui neid peaks vaja minema): Tee kõik tööd pigem enne tähtaega valmis, siis ei teki liigset ärevust ja pinget; Kui tundub liiga palju olema, võta üks samm korraga (me kõik väsime ning mind aitas, kui mõtlesin, et teen selle semestri ära ja siis vaatan, mis saab); Leia need nn oma inimesed – palju on grupitöid ja hea on teha neid inimestega, kellega tööstiil ja mõtted klapivad. Edu õpingutes, esimene sessioon augustis on peagi käes! Ja ehk koolis kohtume.
Aitäh soovituste eest, kuluvad ära. 🙂
See ei ole ju ime vaid asjade loomulik käik 🙂 Kui on soov, tahe ja pühendumus, tulevad ka tulemused. Mitte keegi ei kinkinud Sulle seda, Sa ise saavutasid. Tõsisem õppimise aeg langeb õnneks kokku selle ajaga, kui mees kodus ja ühtse perena toimetades saate hakkama.
Rõõmu! Nii tore oli seda kõike lugeda.
Aitäh!
Kui mees on kodus, siis läheb tõesti lihtsamaks, vaatasingi juba järele, et pooled sessid saan veeta Tallinnas ega pea koduse elu pärast muretsema. 🙂
väga tubli! ka mina lähen sügisest tallinna ülikooli, kuid teist eriala õppima (integreeritud loodusteadused) ja selle kõrvalt ka tööle (kooli inglise keelt ja keemiat andma), eks seegi saab olema katsumus (olen 19 ja lõpetasin kuu aega tagasi gümna alles), aga ma usun, et sa saad hakkama ja mina ka 🙂
Vau, sa oled oma vanuse kohta ikka väga tubli. Olen kindel, et sa saad hakkama, sul on keha veel noort energiat täis ja jaksad mitut asja ajada. 🙂
Palju õnne keskkooli lõpetamise ja uute väljakutsete puhul!
Enne kogu möllu pihtahakkamist sügisel ka väike soovitus käia ära perearstil ja teha vereanalüüsid, et raud jm kõik korras oleks ja jaksu jätkuks. Ja see praegune väsimus võib ka ehk kilpnäärmega seotud olla? Hea oleks enne teada, et keha varakult toetama hakata.
Väga tore uudis ikkagi ja väga-väga ootaks ka majapostitust 🙂
Aitäh!
Praegune väsimus on pigem ikka koroona järelmõju, pea ka absoluutselt ei tööta ja sama kogemust on mulle mitu hiljuti koroonat põdenud inimest jaganud. Katsun turgutada aju toidulisanditega. 🙂
Majapostitus mingi aeg tuleb – kui mitte see aasta, siis järgmine ikka. 😀