Pärast seda, kui me ööl vastu neljapäeva kell pool kolm Soomest koju jõudsime, pole päevarütm enam endine, sest pärast nappi ööund läks kohe jaaniks ära, millega alustasime minu vanemate juures, edasi läksime Härra vanemate juurde ja siis jälle tagasi minu vanemate juurde, kus läksime lõpuks kella kahe ajal voodisse ka. Järgmisel halliks keeranud päeval tegime vihmasabina sees nii pika lõunauinaku, et ärkasime alles vastu õhtut ning leidsime end kella kümne ajal Statoilist jäätist ostmas, sest kellelgi polnud und.

Eile hommikul tegime poetiiru ja ostsime Härrale uue pardli, mulle välise kõvaketta ja kulmupliiatsi, kassidele kuivtoitu ning lastele neli veepüssi ja läksime maale veesõda tegema. Väikeste päev möödus taas lõunauinakuta, voodisse jõudsime kõik hilja, täna ärkasime vara ja startisime juba kell 9 sadama poole. Me olime Härraga nii väsinud, et me ei jaksanud lastega mängutoas olla ja ostsime taas kajuti, et laevasõit mööduks kergemini ehk põhiliselt horisontaalasendis.

Vahepeal lasin Härral minust uue Facebooki profiilipildi teha, sest mind tegelikult häirib juba viimased pool aastat, et praegune on tehtud majas, kus me enam ei ela. Sellele viitab vaid roheline taust, aga mina ise tean, kus see tehtud on ja see viib mõtteid sinna, kuhu ma ei taha lasta neil minna.

Ma Facebooki lisasin vähe rõõmsama variandi, siia panin lihtsalt kõige selgema, et kirjutada, kuidas Kai blogijaid kirjeldava postituse all oli anonüümsel isegi õigus, kui ütles, et mul on kartulikoore- või meetooni juuksed. Ma ise pean end rohkem kartulikooreks, aga tegelikult on mul vist mõlemad samal ajal, kõik oleneb valgusest. Eeldades, et anonüümne on mu blogi lugeja, siis ütlen siin ka aitäh – aitäh, et mind nii ilusana näed! Ja Kaile ka aitäh nii toreda kirjelduse eest, kuigi tegelikult ta ei näe mind üldse.

Aga tagasi alguse ehk jaanide juurde, mille ajal midagi erakordset ei juhtunudki, lihtsalt sõime ja olime ja sedasi terve päeva. Mõnus! Kuna meil jäid kassid vanemate juurde maaelu nautima, siis esimese asjana läksimegi oma kasse vaatama. Meil oli nii tore taaskohtumine ja järgmisel päeval kohtusid nemad üle pika aja oma päris koduga. Ema küll arvas, et kuna nad käivad toas ainult söömas ja ööund tegemas, siis nad enam korteris olla ei oskagi, aga oskasid küll, lausa nautisid vahelduseks tubast puhkust ja magasid põhimõtteliselt terve ööpäeva.

Igatahes jaanilaupäeval rääkisime minu vanematega esimesed jutud ära, käisime (uusi) kanu ja kukkesid vaatamas ning kassipoegi paitamas. Ema juures on nii armas pisike triibu, keda nunnutades leidsin, et vahet ei ole, kas meil on kaks või kolm kassi, aga Härra kohe üldse ei nõustunud minuga, isegi kaks pidavat liiga palju olema.

Me õnneks tulime emaga geniaalse plaani peale. Ma pean lihtsalt Härrale ütlema, et ma sain triibud ja pärast tema hüsteeriasse minekut täpsustama, et triibulise kassi, mille peale teatab Härra kergendunult, et see on maailma parim uudis. Aga nii ma siiski ei tee, sest ratsionaalne pool minus ei taha samuti kolmandat kassi ja pealegi on õde sellele kiisule juba käpa peale pannud, või vastupidi. Pole hullu, mul on neid juba omajagu, kelle käpa all ma olen.

See on naljakas, kuidas punane küülik Lotte ja punane kass Ruubi on ühtemoodi julged, nad uudistavad ja respekteerivad teineteist. Nad võivad mõlemad olla kohati ülbed, Lotte tuleb sikutab püksisäärest ja Ruubi ajab uhkelt kanu või halli küülikut Millit taga. Ruubi kaitseinstinkt on nii tugev, et kui ta kuuleb kuskil halli kassi Robinit susisemas, siis ta jookseb teist kohe päästma, kas või koera käest. Või küüliku käest. Küülikute ja kasside omavaheline suhe ongi selline, et punane kass ajab halli küülikut taga ja punane küülik ajab halli kassi taga. Nii Lotte kui ka Ruubi jaoks on see lõbus mäng, aga omavahel nad mängida ei saa, sest kumbki ei jookse teise eest ära.

Hall küülik ei tule jälle mitte kunagi inimese ligi, rääkimata püksisääre sikutamisest, ka ei huvita teda kassid karvavõrdki, õigemini huvitab vaid nii palju, et vahemaa kassiga oleks piisavalt suur. Õnneks hall kass on vähemalt nii palju julgem, et tuleb inimese ligi, võiks isegi öelda, et ta on sabarakust memmekas. Kui me oma pikka lõunauinakut tegime, siis kassid ka magasid, aga Robin ärkas vahepeal üles ja hakkas vaikuses haledalt nutma, mille peale jooksis Ruubi meie voodi alt tema juurde ja nad magasid koos edasi. Ilmselt kartis, et ta jäeti keset magusat und üksi, sest selline nutt on täita tavaline asi, kui ta kuskile tuppa üksi kinni jääb või puu otsast alla ei saa. Väike hädapätakas.

Vahepeal ehitas Härra isa küülikutele suure aia, kus nad nüüd lahtiselt elavad, nii et neil on taas imeline elu peaaegu vabas looduses puude ja põõsaste vahel. Täiuslikkusest on puudu ainult kavaler ja nii peavad nad omavahel kuidagi asjad aetud saama.

Ma jaanilaupäeval kasutasingi kaamerat põhimõtteliselt nii vähe, et peale loomaaia ja Neljanda outfiti polegi midagi muud näidata. Suured poisid olid enamuse ajast kadunud, väikesed veel püsisid nii palju paigal, et jäid kaamera ette.

Estakaad, mille peal Härra tavaliselt meie autosid putitab ja mille peal lapsed tavaliselt joosta ei saa, sest see lihtsalt ei ole aias sees. Aga sel õhtul toimus aiast väljas suur jalgpallimatš, kus Esimene ka ringi jooksis, teised samal ajal kasutasid võimalust ja jooksid estakaadi peal. Mina palli ei tagunud, vaid tulin saunast, tegin paar pilti ja läksime edasi minu vanemate juurde.

Ma ei tea, keda ta ootas ja miks ta oma sõbra kaasa võttis…

Kuna meil olid kõhud nii täis, siis me minu vanemate juures eriti laua taga ei istunudki, vaid lippasime lastega niisama ringi, vaatasime lõket ja päris hämaras läksime traktoriga jaanimardikaid otsima. Ma olin poiste ja täditütardega kärus ning preili oli traktoris Härra kõrval, nii et meid oli kokku päris palju, aga kahjuks jaanimardikad jäid leidmata. Aastaid oleme neid leidnud samast kohast, aga mitte sellel aastal, kuid vähemalt jäi kõigile lahe mälestus nende otsimisest.

Kui väga hoolega vaadata, siis on Neljandat ka veidi näha, mis teeb pildist ametlikult 2016. aasta jaanipäeva perepildi!

Kolm kodust (mis ei olnud kaugeltki kodusisesed) päeva möödusid märkamatult ja olemegi taas Soomes, lapsed magasid terve tee sadamast Porisse ja õhtul ei suutnud enam kuidagi uinuda, mis tähendab, et mul on kannikad tuimad nende toas istumisest, aga lõpuks kõik magavad ja minagi lähen nüüd voodisse, et hakata homsest jõuludeks valmistuma, sest aastas ju ongi vaid jaanid ja jõulud. Kuhu nendevaheline aeg kaob, seda ma ei oska öelda, aga igatahes kaob see veidi liiga ruttu.