Tuleb välja, et ma olen ikkagi siidikäpp, sest kolm päeva kaevamist ja telliskivide tassimist on teinud minust suure hunniku tarretist, mis ei jõua end püsti ajada ega panni pliidile tõsta. Isegi trükkimine on paras pingutus, sültjad sõrmed ei leia kohe õigeid klahve.

Pühapäeval pidin pärast suurt kaevamistööd allkirja andma ja see nägi välja nagu lauatelefoni keerdus traat. Käsi lihtsalt ei teinud minuga koostööd.

Olen kaevanud muruplatsi seest välja vanu kruusaseid teeradu ja vanast kompostihunnikust mulda asemele toonud, mullaga olen tasandanud ka suuremaid lohkusid. Alustasin ka peenranurga loomist ja selleks olen tänaseks üles kaevanud umbes 15 m2 murukamarat ja kastide vahele tassinud umbes 150 telliskivi. See kõlab ilmselt sama kergelt kui minule enne tööga alustamist tundus. 😀

Tegelikult olen endal naba paigast kaevanud ja tõstnud ning käed-jalad värisevad siiamaani. Täna puhkan, aga selle nädalaga loodan oma projektiga siiski ühele poole saada.

Piltidega meenuski, et peenrakastide materjali sai ka hoolega saetud ja kokku kruvitud ning kastidesse kompostihunnikust mulda tassitud. Praeguseks on tegelikult palju rohkem tehtud, aga mul ei seisnud eile õhtul kaameragi käes, et oleksin saanud hetkeseisu jäädvustada.

Tegelikult ma pole 100 % üksi kõike teinud, Härra aitas ka veidi, kui ta toad korda sai. Just nii, kui mina saagisin õues laudu, siis tema tegi majas suurpuhastust.

Tegelikult nii hull asi ei ole – enamasti olen ma ikkagi nõrk naine, kellele Härra avab uksi, kurgipurke ja joogipudeleid. Aiatööd on minu jaoks lihtsalt puhkus ja mul on hirmus hea meel, et Härra tegeleb kodus olles ise lastega, söögi tegemisega, koristamisega ja nii edasi.

Nüüd on puhkus läbi ja oma peenramaad ma enam nii innukalt rajada ei saa. Kaevata on veel omajagu ning mulda ja telliskive tuleb veel kümnete kärutäitega tassida ja kõige lõpuks tuleb peenrakastidesse midagi istutada ka. 😀

Täna siiski tegelen kogu peenramajandusega ainult mõtetes, homme hakkan jälle tubliks.