Kui ma adenoidi operatsioonide kohta infot otsisin, siis jäi silma, et pärast operatsiooni tuleks käia igaks juhuks ortodondi juures, sest adenoid võib tekitada erinevaid hamba-lõualuusüsteemi anomaaliaid. On olemas isegi väljend “adenoidi nägu” ja sageli jõutaksegi adenoidist tingitud hambumushäiretega esimesena ortodondi juurde, kes soovitab edasi minna nina-kõrva-kurguarsti juurde, sest probleemid viitavad ninahingamisfunktsiooni häirele. Kui palju on aga neid nina-kõrva-kurguarste, kes pärast adenoidi (või mandlite, ninakarbikute jms) operatsiooni soovitavad külastada ortodonti, et välistada või tuvastada tekkinud anomaaliad? Ma võin nüüd meie toredale arstile liiga teha, aga ma tõesti ei mäleta, et tema oleks seda soovitanud.
Minul soovitas ortodonti külastada hambaarst, sest Teisel oli ja on siiani probleemiks jäävhammaste ruumipuudus. Kui ma just eriti algaja googeldaja ei ole, siis meil on siin Rakveres vaid üks ortodont ja tema juurde oli enam kui pooleaastane järjekord, aga ruumipuudus kannatas selle ooteaja ära. Midagi sellega hetkel ei tehta, tõenäoliselt suruvad olemasolevad uued hambad end ise lõpuks teiste vahele ritta ja päris probleemid algavad alles teismeeas. Küll leiti, et ülemine huulekida on madala kinnitusega või muud sellist, igatahes on see süüdi ülemiste esihammaste suures vahes. Veel kida lõikama ei hakatud, sest ortodondi praktika on näidanud, et mõnel juhul jõuavad esihambad lõpuks ikka teineteise kõrvale ja midagi lõigata pole vajagi. Aasta lõpus vaadatakse seda asja uuesti.
Muus osas oli Teisel kõik korras ja sai soovituse süüa iga päev midagi, mida tuleb korralikult närida, näiteks porgandit, kaalikat, kuivikuid ja muud sellist. Seda seetõttu, et ka ebapiisav närimine tekitab hambumushäireid. Muidugi küsis arst visiidi ajal ka adenoidi kohta, vastasin, et sellega pole lapsel probleeme olnud, aga teised kolm kohe lähevad neid lõikama. Mul oli nagunii plaanis teistele ka sel päeval ajad kirja panna, aga ortodont jõudis esimesena öelda, et võiksin teised lapsed samuti kontrolli tuua. Teine sai kiiresti kordusvisiidi ja koos temaga võisin kaasa võtta Neljanda, Esimene ja Kolmas said märtsikuusse (oli oktoober) kirja.
Neljandaga läks lihtsalt, adenoid halba ei olnud teinud ja ka tema V-kujuline alumiste esihammaste vahe on täitsa normaalne. Esimese ja Kolmandaga nüüd nii lihtsalt ei läinud. Esimesel on üleval ruumipuudus, millega hetkel midagi ei tehta, lisaks on alumine lõualuu liiga taga, mis võib olla tingitud suuhingamisest ja see vajab tähelepanu. Kolmandal on lahihambumus, mis on tingitud valest neelamisvõttest ja valet neelamisvõtet põhjustab:
- pärilikkusest tingitud hammastevaheline sigmatism (pudikeelsus); Mitte meie puhul.
- pikaajaline luti imemine; Ei võtnud üldse lutti ega lutipudelit.
- hiline tugeva konsistentiga toidu lülitamine toiduratsiooni ja pikaajaline vedela toidu tarvitamine; Kindlasti mitte.
- ajutiste hammaste hiline lõikumine; Vastupidi, tulid pigem varakult.
- sõrmede, rusika ja keele imemise harjumus; Õnneks ei ole olnud.
- patoloogilise hambumuse varajane formeerumine, kui on tegemist suure sagitaalse või vertikaalse lahiga; On väike vertikaalne lahi, nii et ei.
- ninahingamistakistus. Bingo!
Mida arst mõlema poisi puhul kohe märkas, oli läbi peaaegu kinniste huulte hingamine, nii et suuhingamiseks ei peagi suu ammuli olema ja mina pole seetõttu tähele pannud, et nad tegelikult ikkagi hingavad läbi suu. Teate, mida ortodont soovitas kasutada, et lastel tekiks harjumus hakata nina kaudu hingama? Teipi! Jep, ma võin oma lastel suud (väikese paberteibi jupiga) rahumeeli kinni teipida, et nad ei unustaks hingata läbi nina, sest see on tulemuslikum kui lihtsalt pidev meelde tuletamine. Hetkel on neil suuhingamise harjumus nii sees, et nad ise ei pane tähelegi, kui suu veidi lahti vajub ja õhk sealt kaudu käima hakkab. Teine variant on hoida pidevalt midagi huulte vahel, aga sellega on oht, et nad hakkavad seda lõpuks kramplikult tegema, mis pole samuti hea. Sellise pideva meeldetuletuse kõrvalt tuleb muidugi teha ka erinevaid harjutusi, nii et kiire ja lihtne see hingamisharjumuse muutumine olema ei saa.
Lisaks vajab Kolmanda vale neelamisvõte ravi peene nimega teraapia ja mingisuguse keele asendit korrigeeriva aparaadi näol, mis läheb umbes pooleteise aasta jooksul maksma 650 €. Nii pika aja peale hajutatuna ei ole see summa, mis hinge kinni võtaks, aga arvestatav raha siiski, eriti olukorras, kus terapeudi järjekorda pandi mõlemad poisid ehk võime rääkida juba 1300 € suurusest väljaminekust. Parimal juhul ei vaja Esimene teraapiat täies mahus, aga see kõik selgub alles siis, kui me ükskord tolle terapeudi juurde jõuame. Hetkel pandi poisid järjekorda, mis on nii pikk, et ühtegi aega anda ei osatud. Kui juba osatakse või kui keegi vahepeal oma ajast loobub, siis võetakse ühendust.
Mõlema poisi probleemide põhjustajana näeb ortodont adenoidi, nii et kelle lapsel on olnud ninahingamist takistavaid tervisemuresid, siis soovitan käia ortodondi juures kontrollis. Soovitan tegelikult käia seal ka siis, kui suuhingamine pole teemaks, sest see pole ainus, mis anomaaliaid tekitab ja varakult avastatud anomaaliaid võib olla kergem ravida. Seetõttu tehti poiste hammastest ka röntgenpildid, et näha, kas neil on kõik jäävhambad olemas ja omal kohal. On. Esimesest tehti lisaks veel üks pilt, mida ortodont vahepeal ise uurib ja mõõdab (nii ta ütles) ning millest räägitakse täpsemalt septembris kordusvisiidi ajal. Teemaks siis ikka see alalõug, mis on nii taga, et esihambad kokku ei lähe. 
“Fotograafi” juures.
Veidi targemat lugemismaterjali ka:
Millal külastada esimest korda ortodonti
Lihtsalt ja lühidalt, kuidas ennetada puseriti hambumust
Kõik hammaste arengust ja anomaaliatest ja samalt saidilt hamba-lõualuusüsteemi anomaaliate profülaktika
Meil käisid lapsed kogu lasteaiaga hambaarstil. Sealt suunati mõlemad edasi ortodondi juurde. Sealt edasi mõlemad keelekida lõikusele. Poisil ainult alumine, Plikal ülemine ka. Lõikus oli kevadel 2016, mina tookord kaasa minna ei saanud, käis Eksabikaasa. Pärast lõikust oleks pidanud tegema usinalt keeleharjutusi, mida mulle korra mainiti, nende tähtsust ega olemust aga mitte, nii need kõigil ununesid.
Eelmise aasta lõpus suunas laste hambaarst nad mõlemad taas ortodondi juurde ja Poisi müofunktsionaalse terapeudi juurde (ma väga loodan, et panin nüüd õige väljendi, sest mul ka ausalt meelde ei ole jäänud, aga üritasin googeldada ja tundub õige). Mingi spetsiaalset sorti ortodont, kes too hetk võttis vastu vaid Tallinnas ja oli tasuline 1h ja 40€.
Põhimõtteliselt, nagu ma hambaarsti jutust aru sain, lastel on keele asend neelamisel vale – Poisil on keel neelates hammaste vahel, Plikal liiga taga… VIST oli nii 😀 Lahihambumus vist oli ka mainitud, ma ei tea, kas siis mõlemal või ainult ühel. Kõik need väljendid lihtsalt ei jäänud meelde ja läksid peas sassi.
Mis seal ikka, panime aja, käisime jaanuari alguses ära. Kuna Plika oli kaasas, vaadati ka tema selle aja sees “tasuta” üle. Vaadati suud ja hambaid ja keele asendit ja keelekida, tehti fotosid jne. Plika saadeti uuesti kida lõikusele – Poisi puhul oli mingi mõõt piiri peal ja arvati, et saab harjutustega hakkama. Öeldi, et Poisi suulagi on liiga kitsas ja vb oleks ka vaja mingit aparaati kasutada seal – see olevat aga ortodondi teema. Kuna kohaliku ortodondi juures käisime õige pea pärast seda, siis sealt öeldi, et praegu pole vaja. Pandi ainult Plikale uus kida lõikuse aeg kirja.
ÕNNEKS hakkas nüüd Pärnus ka üks müofunktsionaalne terapeut vastu võtma, mis tähendab, et me ei pea enam teise linna sõitma ja suti odavam on ka. Käisime nüüd veebruaris esimest korda tema juures ja poolteist nädalat tagasi uuesti Plika kida lõikamas ka.
Ja meil on keeleharjutused, mida tuleks teha mõlema lapsega iga päev 3x päevas. Ja ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda, et need kolm korda päevas ka tehtud saaks. Hommikul on kiire, pärast kooli on enamasti mu ema pool, õhtul kodus ka muud toimetused, nii et alles õhtul enne magamaminekut tulevad meelde need harjutused. Siis saavad need tehtud, terapeut ütles nüüd siin Pärnus, et kui päeval ei tee, tehke õhtul 3x rohkem. Ja mina peaks kontrollima, et nad teevad õigesti. Ma ei jaksa! Ma olen õhtuti lihtsalt NII väsinud, et ma ütlen neile, et tehke ja loodan, et teevad õigesti. Ja kui nad on isa juures, ma vahepeal ikka tuletan meelde, et peaks tegema õhtuti, aga minu meelest ega keegi ei pea seda seal meeles 🙂
Ühesõnaga mul on ääretult vastuolulised tunded selle kõige suhtes. Ma olen meeletult tänulik, et meie hambaarst oskas edasi suunata (terapeut ka kiitis seda eraldi – ütles, et enamik ei oska selliseid asju vaadata) ja et ma saan asjaga tegeleda, ma käin kohusetundlikult teraapias ja maksan selle eest ja tuletan neile õhtuti harjutusi meelde, aga ma lihtsalt ei jaksa koordineerida seda kõike kolm korda päevas ja iga liigutust kontrollida… Ja uue terapeudiga oli mingi üks harjutus, mida ei saa teha õhtul, vaid mis sisaldab pool tundi joonistamise, lugemise vms vaikse tegevuse ajal puidust spaatli huulte vahel hoidmist, mis mul ka never ever meelde ei tule päevasel ajal.
Nii et teine pool sellest tänulikkusest on süümepiinad, et mul on vahendid ja ma ei jaksa neid kasutada ja vb keeran oma laste hambumuse tänu sellele pekki. Mul on praegu suht väsitav ja raske eluperiood ja iga lisakohustus paneb lihtsalt sisemiselt karjuma. Aga eks ma annan endast parima.
Lihtsalt lohutav oli lugeda, et ma pole ainus, kellele sellist asja soovitati. Ma polnud varem sellest kõigest kuulnudki. Olen mõelnud sellest blogida, aga pole jaksanud. Miks krt need hambad ei võiks lihtsalt iseenesest õigesti kasvada, ah?
Neid põhjuseid lugedes – kuna ülejäänud listiga mu meelest probleeme pole, siis meie puhul vist on päritud – pudikeelsusega ma küll ei tea, et mul oleks probleeme olnud, aga minu meelest mu keelekida vb vajaks ka lõikamist (sest neid laste harjutusi ma kõiki korralikult teha ei saa) ja hambumus ei pruugi olla õige – aga mulle pole keegi midagi öelnud, et peaks lõikama või tegema 😀 Hambad on sirged ja omal kohal, süüa saan kenasti. Kas nende kokkupuutepunkt on õige, pole aimugi – aga tean, et emale nüüd vanas eas öeldi hambaarsti juures, et temal on vale ja sellepärast ongi hambad nii kulunud. Samas on ta 70 ja oma hambad suus kõik, nii et tal on sellegipoolest seis hea.
Aga oma lastele tahaks ju ikka parimat… Nii et… Katsun anda ennast parima. Hämmastavad võimalused on tänapäeval.
Tikker, kes see Pärnu müofunktsionaalne .. on?
Mu 5-aastase suunas lasteaia logopeed ortodondi jurude, (Pärnu hambapolikliinik, Mailis Peets) – ülimalt abivalmis arst, tegi röntgeni, tuvastas adenoidi, saatis nina-kurgu-kõrva-arsti juurde, kes pani opi aja paika.
Ortodont nagu õrnalt manitses veel, et ma või perearst oleks pidanud ise varem märkama, et laps hingab läbi suu – see viitab adenoidile, ja adenoidi tekitatud hingamisprobleem tekitab vale hambumust. Ortodont ütles juba üsna kindlalt, et isegi adenodi op ei päästa enam breketitest – ca 10aastaselt peaks need panema, sest lõualuu on juba muutunud 🙁
Anna Dudkina peaks olema nimi, kui õigesti mäletan. Ta võtab siin vastu ainult paar korda kuus nädalavahetustel.
Mina olen nii palju oma praeguseks 9aastasega hambaarsti juures käinud ja mitte kordagi ei mainitud, et minu lapsel on risthambumus. Tema hambakaar on üleval paremal pool vale kujuga. Selle korrigeerimiseks tuleb suulakke paigaldada klambrid/rauad, mis ülalõuga laiendaks.
Avastasime selle nii, et piimahammaste vahetumise ajal hakkasid jäävhambad puseriti tulema. Kui ülemised esimesed neli hammast olid vahetunud ja igaüks nendest erineva koha peal, läksime ortodondi juurde, et breketitega korrigeerimise võimalusi arutada. Esimese asjana, kui laps suu lahti tegi, küsis arst, kas adenoidiga on probleeme, sest lapsel on risthambumus. Jah, tal lõigati mõned aastad varem adenoid ära. Ma olin ikka üsna hämmingus, sest, nagu öeldud, hambaarst polnud sellisele probleemile tähelepanu pööranud. Breketitega saime esimesed hambad “joonele” ja nüüd kohe alustame lõualuu laiendamist.
Kui vanalt peaks ortodondi juurde minema? Meie hambaarst arvas et neljaselt on vara. Samas lapsel on adenoid mitu aastat tagasi lõigatud, alalõug liiga taga, logopeedi juures vajab harjutuste tegemist, norskab ka tihti. Seega probleem on aga olen siiani hambaarsti pimesi usaldanud aga sinu juttu lugedes tundub et peab ikka ortodondi juurde minema…
Meil ortodont ootas 4aastast kontrolli, ei öelnud, et oleks liiga väike ja nüüd äsja 6aastaseks saanud poisil on probleem täitsa olemas, mis tegelemist vajab, nii et ma arvan, et käige igaks juhuks ära.
Minu puhul oli alles neljas ortodont see kes õige probleemi avastas. Kui kahtled, mine järgmise arsti juurde!
Pool aastat on ortodondile väga lühike ooteaeg. Tallinnas olid aasta alguses ajad aasta 2019 aastas.
Ma just eeldasin, et kus ortodonte rohkem, seal kergem ka löögile pääseda. Tartusse tegelikult saingi aja oluliselt varem kui Rakverre, vist isegi ainult 2-3 kuud pika ooteajaga, aga pole välistatud, et see oli kellegi tühistatud aeg.
Jah, mul oli see probleem. Neljaselt lõigati ära adenoidid ja olen nüüd eluaegne läbi suu hingaja.
9-aastaselt sain esimesed hambaklambrid. 14-aastaselt eemaldati kõik tarkusehambad. 16-aastaselt käisin nii alumise kui ülemise lõualuu operatsioonil kus osa lõualuust eemaldati. 21-aastaselt kandsin veel viimast korda kambaklambreid. Eluaegselt on mul lõualuus plaadid ja hammaste taha traadid liimitud.
Seda, et kogu progresseeruv jama adenoididest algas ja hingamisega seotud on “avastati” alles siis kui olin 14.
Seega soovitan soojalt varakult ennetusega tegeleda. Et asi ei läheks nii kaugele.
Lõualuuoperatsioon ei ole meeldiv. Ning seda saab teha alles siis kui kogu luustik on välja arenenud (poistel 19-21 aastaselt). Samas, kui muud varianti ei jää, siis elab üle 🙂