Ma olen kogu aeg mõelnud, et mul on mitu kodu… Kuni isa ütles, et ma olen nagu kodutu: “Ei ela sa Kadrinas, ei ela sa siin (lapsepõlvekodus), ei ela sa Soomes.” Ma ei mäleta konteksti, igatahes ei olnud see lause halvaga öeldud, kuid on ainus, mis mulle sellest vestlusest meelde jäi. Mitte ainult meelde. See on kummitanud mind nädalaid ja ma pean ütlema, et isal on õigus. Ma küll mõtlen, et mul on mitu kodu, kuid tunnen end tõesti pigem kodutuna.
Kadrina on väike koht, kuid seal on jalutuskäigu kaugusel kõik, mida eluks vaja: hea lasteaed, veel parem kool, huvikeskus, spordikeskus, ujula, asjalik tervisekeskus, apteek, toidupoed, autoremonditöökojad, bensiinijaam, juuksurid, õmbleja, erinevad peoruumid, kohvik ja nii edasi. Kui on vajadus millegi enama järele, siis Rakvere on vaid 15 km kaugusel ja sinna saab ka siis, kui auto on rivist väljas, sest bussiühendus on hea. Samamoodi hindan rongiühendust, mis võimaldab teisele poole (vanemate juurde) liikuda. Siiani ma küll ei ole pidanud neid võimalusi kasutama, aga mulle pakub turvatunnet teadmine, et need on olemas.
Mulle meeldibki Kadrina juures see, et seal on mugav elada, mina ei sõltu autost ja lapsed ei sõltu minust ega bussiliiklusest. Nad saavad pärast tunde kohe koju tulla ja neil on vabadus tegeleda iga soovitud huvialaga, ainsaks takistuseks on see, et valik on suur ja soovitud huvitegevuste ajad võivad kattuda.
Me ei ole põlised kadrinalased, vastupidi, me olime enne korteri soetamist alevisse sisse põiganud vaid kahel pimedal talveõhtul, ühe korra käisime ujulas ja teist korda korterit vaatamas. Kolmandal korral saime juba võtmed kätte, nii et me nägime alles pärast tehingut, kuidas Kadrina on palju enamat kui Pärnu-Rakvere maantee äärde jäävad koledad kortermajad. Enama all pean silmas miljööd, alevi praktilisusega olime muidugi kursis ja see (pluss lühike maa vanemate juurde) sai valiku tegemisel ka määravaks.
Mulle meeldib Kadrina alev, aga mulle endiselt ei meeldi keset alevit elada, veel vähem meeldib korteris, mille akna taga kraaksuvad vaid varesed, nii et igal võimalusel sõidan ma maale, kus naabrid on kaugel ja kus linnud laulavad hommikust õhtuni.
Heh, sõidan maale… Paljude jaoks on ilmselt Kadrina alev ise täielik maakoht, aga mitte minu jaoks, ma põgenen sealt vanemate juurde, kus on olemas see, millest Kadrinas puudust tunnen: privaatsus, vaikus (hoovis mürisevad traktorid või viljakuivati ei võrdu küll vaikusega, aga on see eest muusikaks mu kõrvadele), rahu, loomad, mets, maaõhk, saun ja loomulikult vanemad ise.
Ma olen täielik memmekas, ma igatsen oma vanemaid, kui näen neid harvem kui kord nädala või kahe jooksul, nii et praegu tunnen neist juba puudust. Kas ma aga tahaksin oma vanematega veel kunagi koos elada? Kindlasti mitte, nii väga ma neid ka ei igatse. Kas ma tahaksin oma lapsepõlvekodus elada? Ei tahaks, sest see pole idülliline maakodu, vaid päris talu, kus on palju robustseid kõrvalhooneid ja kus traktorid sõidavad märjal ajal hoovi mudaseks või sõnnikuveo ajal sitaseks. Mulle küll meeldib ka talu osa (vähemalt kuival ajal), kuid mitte nii lähedal elumajale (ja õues mängivatele lastele).
Praegu on vanemate juures tore käia, aga kui seal mitu päeva järjest olla, siis on veel toredam koju tagasi jõuda. Oma korter on ikka oma korter, samal ajal pole vanemate majas meie tuba isegi mitte päris meie tuba, nii et seal on piisavalt ebamugav, et korter tunduks taas home sweet home.
Kui nüüd küsida, kas mulle meeldiks elada vanemate naabermajas ja lüüa kaasa vanemate talus, siis vastus on jah, aga see saaks olla võimalik alles siis, kui lapsed on palju suuremad ja iseseisvamad (ning isa vanem ja väsinum). Paraku on siin vähemalt üks suur aga – Silverit sinna nii väga ei tõmba, mis on täiesti arusaadav, sest mindki tõmbavad sinna ainult juured, ei muu.
Välistatud ei ole iseenesest miski, mõnikord üritab ka Silver end mõtetes minu lapsepõlve võlumaale sättida või näeb seal vähemalt suvekodu. Millekski enamaks naabermaja ilmselt ei sobigi, selle renoveerimine läheks lihtsalt kallimaks kui uue maja ehitamine ja uue maja ehitamine läheb iseenda turuhinnast kallimaks, nii et kui asjad peaks kunagi sinnani jõudma, siis ainult selle mõttega, et ise sealt jalad ees lahkuda.
Siis veel Soome… Mulle meeldib Pori linn, mulle meeldib, et meil on siin keset kortermaju väike aianurgake, kus saab käia paljajalu murul, süüa põõsa küljest tikreid ja kus käivad ka jänesed ja oravad. Siin oleks justkui minimaa keset linna.
Mulle meeldivad me naabrid, kes teineteise võidu lapsi hellitavad ja naljakal kombel nende lärmi armastavad, sest siis on aias elu. Mummu (lapsed kuulsid, kuidas naabri lapselapsed teda mummuks – tegelikult mummoks – kutsusid ja hakkasid sama tegema) on laste “soome vanaema”, ta kutsub lapsi sageli enda juurde ja tal on alati neile midagi head anda. Eelmisel suvel kudus ta meile kõigile sokidki, nii et ta on veidi minu ja Silveri Mummu ka.
Teine naaber, pensionieas või sellele lähenev mees, elab siin poole kohaga, ta nii tragi ei saa olla, aga ta Mummule väga alla ka ei jää. Hiljuti tuli jutu sees välja, et me püstitasime oma liivakasti ja batuudi tema maale(siin on kinnises aias kaks maja, tema on teise maja omanik), aga see pole tema jaoks mingi probleem, tal hoopis hea meel, et hooldamata nurga korda tegime.
Mulle meeldivad Pori ümbrusesse jäävad metsad, matkarajad, meri, liivarand, rannaniidud ja – kaljud. Me ei ole need, keda meri kutsuks või kes igatseks elada mere lähedal, aga siin meri kutsub, eriti tormine meri, siis on nii mõnus rannakaljul istudes laineid vaadata ja merekohinat kuulata. Liivarand nii väga ei kutsu, vähemalt mitte mind ja Silverit, lapsi küll, mistõttu vedeleme mõnikord ka rannas, aga sagedamini kulutavad nad oma energiat siiski rannakaljudel ronides ja meie samal ajal laeme oma akusid, sest just nii mereõhk ja -kohin mõjuvad.
See ilmselt ei üllata, aga peamine põhjus, miks mulle Soomes meeldib, on Silver. Mul on hea meel, et tema Soomes töötamine on andnud meile võimaluse veeta suved koos, samuti talved, mil ta on 4-5 kuud 100% kodune. Me pole kunagi varem nii palju koos olnud, kui viimasel 5 aastal, aga oleme just sel ajal saanud hinnanguid, kuidas see pole ikka mingi elu, kui mees töötab Soomes. Ma ei mäleta, et keegi oleks taolisi hinnanguid andnud, kui Silver oli Eestis töötades lume sulamisest kuni uue mahatulekuni komandeeringutes ja talvel käis Tallinnas teetöömasinaid remontimas või vennal metsas abis. Olgu, mõnel üksikul talvel oli ta päris kodune ka, kuid enne Soomet ei veetnud me mitte ühtegi suve koos. Mitte ühtegi suve kümnest…
Suved ja talved on küll toredad, aga praegune elukorraldus hakkab meid siiski vaikselt väsitama. Ma ei viitsi enam poole elamisega suveks Soome kolida ja Silver ei viitsi enam oma elu spordikotis kaasas tassida. Ma ei jaksa pendeldada kolme koha vahet, et end hästi tunda, ma tahaksin kodu, kus mul on iga päev nii hea olla, et ma ei tahagi mujale minna. Selline kodu on keskuse lähedal, aga muust maailmast siiski veidi eraldatud ja seal on Silver. Ka tema igatseb kodu, mis on keset rahu ja vaikust, aga kus ei ole kunagi rahulik ja vaikne, sest seal oleme meie.
Ideaalis on see kodu Kadrina alevist kuni pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, aga olles hoidnud sealsel kinnisvaraturul kena 10 aastat silma peal, siis sellise kodu leidmine tundub lootusetu. Isegi, kui leiaks sellise, siis ei saa Silver teha seal sama tööd nii, et ta jõuaks iga päev õhtusöögi ajaks koju. Jah, ta saaks teha mõnda muud tööd, aga alustama peaks ta jälle kõige madalamalt, seda ka palga suhtes ning kõrvutades praegust elukorraldust variandiga, kus me mõlemad käime aastaringselt täiskohaga tööl ja teenime kokku vähem kui tema üksi 8 kuuga, siis ei tundu see muu töö ei tema ega minu jaoks väga ahvatlev.
Mitte et ma ei viitsiks tööle minna, lihtsalt praegu ei ole teemaks, kes on haige lapsega kodus, kes käib lastega arstide vahet, kes osaleb arenguvestlustel ja koosolekutel, kes viib neile mahaunustatud asjad lasteaeda/kooli järele või kes toob nende isikutunnistused ära. Me ei pea muretsema, kas saame samal ajal puhkusele jääda või millega lapsed vaheaegadel üksi kodus olles tegelevad. Kahju oleks ka loobuda talvekuudest, mil me saame olla koos kodused ja päeva esimestel tundidel isegi kahekesi kodus (muul ajal sellist võimalust ei ole). Kokkuvõttes peame mõlemad praegust elukorraldust pigem privileegiks, mitte õnnetuks reaalsuseks, nii et Silver ei kibele Eestisse kaheksast viieni tööle.
Me ei kibele ka Soome kolima, aga oleme viimasel ajal kaalunud erinevaid variante ja sõelale on jäänud pigem see. Eelkõige Silveri töö pärast, sest talle meeldib see, mida ta teeb ja kuidas ta seda Soomes teha saab. Minulgi oleks võimalik siin paindliku graafikuga endale rakendust leida. Plussiks on ka kinnisvaraturg, kust leiab enam-vähem meie soovidele vastavaid maju ning nende hinnad ei ole väga palju kõrgemad kui Kadrina või Rakvere ümbruses. Natuke keeruline on muidugi võrrelda, sest Lääne-Virumaal on müügis 50 vähemalt viietoalist maja (nendest vaid üks on Kadrina vallas ja seegi elamiskõlbmatu), aga pindalalt kaks korda ja elanike arvult neli korda suuremas Satakuntas on selliseid maju 430 (nendest 174 Pori linnas või lähiümbruses). Kui vaadata juba viie magamistoaga maju, siis Lääne-Virumaal (rääkimata Kadrina ümbrusest) pole eriti midagi vaadata, aga Pori ümbruses on.
Viie magamistoa jaoks on siiski veel veidi vara, sest lapsed ei taha eraldi olla. Neil on siin praegu kaks magamistuba, aga nad magavad neljakesi pisemas toas, sest avaramas ei taha keegi olla, isegi kahekesi mitte, olla liiga suur (15-20 m2) ja kõhe tuba. Nii seisavad tolles suuremas toas voodid tühjana ja pooled lapsed magavad väiksemas toas põrandal kattemadratsi peal, mõnikord mahutavad end sinna kolmekesigi ritta. Kui “Kodutundes” nutavad endale päris (oma) voodi saanud lapsed õnnest, siis meie omad kaklevad sellepärast, kes saavad seekord kõrvuti põrandal magada…
Kinnisvarakuulutusi vaadates kohtasin ka maja, milles me siin esimesel suvel elasime. Pilte oli nostalgiline vaadata, Neljas tegi seal ikkagi oma esimesed sammud ja Teine sai kolme mesilase käest nõelata (see oli 5 aastat tagasi, Teine oli siis 4aastane, ent ta mäletab seda nii hästi, et näitas pildil, kus ta puupulgaga vehkis, kui sutsata sai), aga kaalukausile see koht kindlasti ei jääks, kuigi vaatamata olematule krundile ja ümberringi asunud majadele oli seal üsna privaatne olla (me lihtsalt ei näinud kõrge tara ning puude ja põõsaste tagant naabreid).
Tegelikult ei olegi praegu midagi kaaluda, sest me ei hakka veel kuskile kolima, aga mängime siiski palju mõttega liikuda selles suunas, et võiksime aasta või kahe pärast Soomes elada. Naljakas, et just nüüd, kus kirjutatakse, kuidas eestlased hakkavad Soomest tagasi tulema, mõtleme meie tõsiselt sinna kolimise peale.
Aga, aga, aga… Minu vanemad… Minu ainus vanaema ja mu armas onu… Minu võlumaa… Silveri vanemad, kes vajavad juba kõrvalist abi ja kelle puhul on oht, et kui me mõneks aastaks Soome kolime, siis tagasi tulles neid enam ei ole… Meie õed ja vennad ning nende lapsed… Laste sõbrad ja neile tuttav ning turvaline keskkond… Minu sõbrad… Kadrina, kus meil ei oleks enam elukohta vaja, sest Eestis veedaksime kogu aja maal… Meie Mummu ja naabrionu, keda me enam ei kohtaks, sest aastaringseks elamiseks praegune pind ei sobi… Silveri vabad talved, mille ajal tahaksime kodumaal olla…
Neid põhjuseid on palju, miks me ei taha Soome kolida, aga hetkel tahan ma veel vähem siit ära sõita…
Praegu läheb kõik siiski vanaviisi edasi. Ma sõidan peagi Kadrinasse, veedan taas kõik nädalavahetused maal ja ootan kannatamatult detsembrit, sest siis tuleb Silver koju ning kurvastan aprillis, sest siis läheb ta ära ning mina jään ootama suve algust, et saaksime talle järele sõita. Mis aga sealt edasi saab ja kus Neljas 1. klassi läheb, seda me veel ei tea… Seda ma tean küll, et kodutu tunne jääb mingil määral ikkagi minuga, sest ma ei taha jätta ei Kadrinat, Pori ega lapsepõlve võlumaad. Äkki mul siis ikkagi on kolm kodu…
Tundub, et mul on ka kolm kodu 🙂 Üks on Haljalas…kus ma igapäevaselt elan oma kolme mehe ja koeraga. Teine kodu, kus elasin pool oma elust on Jõhvis ema juures. Ja kolmas kodu, kus elasin peaaegu teise poole oma elust on Palmses…ämma-äia juures. Seega…nagu oleks kolm kodu. Kõigis nendes kolmes kodus ( ühes igapäevaselt) me käime ja oleme ja elame.
Haljala on mulle alati meeldinud…selline väike vaikne alevik. Enamvähem nagu Kadrina 🙂 Siin on kõik käe-jala juures…lasteaed, kool, toidupood, bussid sõidavad igasse suunda.
Jõhvis või tegelikult on õigem öelda ikkagi Kohtla-Järvel elasin ja käisin koolis 18 eluaastani. 18 aastaselt tutvusin oma praeguse mehega Võsu rannas 😍😍 ja varsti juba kolisingi Palmse Metsanurga külla tema juurde. Siis juba sündisid lapsed ja 12 aastat elasime seal ning siis leidsimegi Haljalasse korteri.
Nii, et jah….mul ka kolm kodu 🙂
Kas sul ei ole tunnet, et tahaks neis kõigis samal ajal korraga elada? Või et Kohtla-Järve ja Palmse võiks ka Haljalas olla? 😀 😀
Kõige parem on ikka oma päriskodus Haljalas 🙂
Suvel on Palmses hea käia ja olla..saab õues toimetada ja poisid saavad basseinis möllata. Aga talvel ja muul pimedamal ajal pole seal eriti midagi teha.
Jõhvis saame käia koolivaheaegadel. Muul ajal ei jõua eriti…siis on töö ja kool.
Veel enne kui jõudsin mõtiskluseni, et te võiks Soome kolida, hakkasin mõtlema, “huvitav, miks nad Soome ei koli”, sest kirjeldus sealsetest kaljudest jm tundus nii ahvatlev, mina olen muidugi ka see, keda meri kutsub. Ja mis koolidesse puutub – siis ma arvan, lastel saab seal väga hea olema, Eesti koolidel pole midagi viga, aga Soome omad on siiski maailmaklass ja tekitavad lastele maailmas kõige vähem stressi. Ise olen kaua elanud mitme koduga ja ilmselt nii jääbki või jääb kuni pensionini. Üks on Eestis, kus käies ja olles (nagu praegu) mulle nagu alati uuesti meenub, kui mõnus siin on ja korraks mõtlen, et äkki jääkski … aga siis meeub jälle pime ja külm talv ja üldse, mis ma siin teeksin? Tõlgiksin raamatud ja rendiksin kortereid välja? Miks mitte, aga november PÄrnus… ei, veel mitte. Sõbrad Eestis on muidugi argument, sest uusi enam kogu aeg leida ei viitsi ja vanemad, kes minul on tõepoolest vanad. Aga ikkagi ma pole veel valmis pärispaikseks jääma. Ma muidugi käin palju Eestis (4-5 korda aastas) ja mul on siin oma koht on mis on ehitatud ja sisustatud täpselt minu nägu. Sel aastal lähebki osalt paremaks, sest kaob kodu Kölnis (kuigi seos linnaga jääb, sest poeg) ja hakkab olema täiesti minu kodu Brüsselis. Ka jälle minu nägu ja täitsa minu moodi … kus elan üle 21 aasta üksi, kahe kassiga. Olen täitsa põnevil. Elame-näeme, kas hakkan laste järele igatsema või sukeldun täiel rinnal viiekümneaastase taaselluastuja ellu 🙂
Mina igatsen igatahes vanemaid rohkem kui nemad mind, nii et lootust on, et igatsemise asemel naudid taaselluastuja elu. 🙂
Kui me ka kolime Soome, siis paikseks me ikkagi ei jääks, kõik vaheajad veedaksime Eestis ja mine tea, lõpuks veedame lastega suved hoopis seal. 😀 Nii et mida iganes me ei otsustaks, päris paikseks ei jääks me ikkagi. Ilmselt tuleks tegutseda selles suunas, et saaks endale helikopteri osta ja kergemalt pendeldada.
Ise loodan ka nii. Ma pole mingi väga hull emmetaja nagunii kunagi olnud. Ootasin juba natuke, et saaks nad oma asju ajama. KOhtumised aga peaksid olema seda rõõmsamad.
Väga huvitav arutelu 🙂
Ma olen juba ammu m6elnud, miks te Soome ei koli 😀
Kuna ma ise juba yle 14a siin, siis mulle tulnub kyll, et Soome on parem maa elamiseks. Aga mul pole ka midagi Eestis taga igatseda, sest p6letasin sillad, kui mehest kevadel lahku läksin.
Soome koolis su lastele kindlasti meeldiks 🙂 Siin ei anta nii palju kodus 6ppida, k6ik vahetunnid väljas jne.
Tasub asja m6elda, kuhu see syda siis k6ige rohkem kutsub.
Tublid olete 🙂
Jep, meid ongi see siiani takistanud, et Eestisse jääks nii palju maha. Eelkõige viimased aastad Silveri vanematega ja see on ka peamine “aga”, mis meid praegu mõtlema paneb.
Kooli pärast ma iseenesest ei muretse, kuid võõrkeelse keskkonna pärast küll. Ma ei kujuta ette, kuidas mõjub see lastele, kellest üks on saanud koolipikendust ja teine kogeleb, pärast teeme neile karuteene ning üks kaotab veel ühe aasta ja teise kõnehäire süveneb. Ilmselt ei saa ma ainult südant kuulata, seda enam, et see kisub nagunii kolme kohta korraga. 😀
Ei usu, et see lastele midagi halba teeb. Nad õpivad kiiresti ja Soome koolides pööratakse kindlasti tähelepanu kõnehäirele rohkem. Aasta kaotamine pole mu meelest mingi probleem. Mu poeg lõpetas Saksamaal gümnaasiumi 20-aastaselt ja oligi parem – mõistlikum ja vanem, teab rohkem, mida tahab :-). Nüüd läheb 21-aastaselt kõrgkooli ja ma usun, et erialavalik on hoopis läbimõeldun, kui 18-selt oleks olnud. Ära karda midagi. Vanemad on muidugi teine küsimus, nemad rnooremaks ei lähe ja muidugi tahaks nendega rohkem koos olla.
Ma elasin enda aasta kaotamist raskelt üle, kui pidin kolmandalt kursuselt 11. klassi minema ja seetõttu kardan, et lapse motivatsioon ka langeb, kui Soome kolides peab esmalt keeleõppe eesmärgil klassi kordama. Praegu ta küll vist ei peaks veel klassi kordama jääma, aga alates 6. või 7. klassist on see oht olemas. Kui kolida, siis tulebki seda ilmselt enne seda teha. 🙂
Tuttav teema, et kodu võib olla mitmes kohas. Mul on praegu kodu enamvähem seal, kus asjad lahti pakitud. Hetkel olen neljandat korda Uus-Meremaal, kuid oktoobris tagasi USAsse ja juunis (pärast väikest põiget Eestisse) jälle Uus-Meremaale.
Plaan on see, et järgmise aasta Uus-Meremaa käik jääb viimaseks (minu jaoks oleks see viies kord, abikaasale kümnes) ning jääme püsivalt USAsse. Samas… kui lapsed sünnivad, on plaan paar-kolm-neli aastat Eestis elada. Seejärel töö tõttu jälle tagasi USAsse ning sealt edasi saame loodetavasti vähemalt iga aasta kuu või kaks Eestis veeta. Eks näeb, kuidas plaanid siis ka realiseeruvad.
Seda lugedes tundub küll, et mis mul siin üldse muretseda, Pori ja Kadrina vahel on ainult ca 400 kilomeetrit (reisiaeg siiski tüütud 9 tundi) ja pole võimatu mitu korda kuus ühes või teises kohas käia. 🙂
Tean seda Soomes olemise valu ja võlu liigagi hästi. Olen nüüd juba kuuendat aastat Soomes tööl. Sellegi poolest arvan, et Eestis on kodu. Meil just vastupidi – mina naisena töötan Soomes ja mees töötab Eestis. Majanduslikult on nii kõige mõttekam. Enne olin tööl 8-4, nüüd teen pikki päevi ja iga kuu jupi, ülejäänud aja kodus. Oh, kuidas ma olen vihanud neid Soome päevi, nutnud, söönud kommi. Oh, seda vaeva.
Ja ma kavatsen jätkata. Praeguseks töötan 8 päeva kuus – see ei ole ju üldse palju. Siiski võimaldab saada kordades suuremat palka kui Eestis 8-5 tööl käies. Ja muidugi, peab olema suurem plaan. Minul on see ainuke, mis mu motivatsiooni üleval hoiab. Suurem plaan on mitte Soomes tööl käia. Olen leppinud endaga kokku, et igal aastal teen ühe päeva Soomes vähem. Just liikusin 8-päevase tsükli peale, järgmine aasta siis 7 päeva. Ja siis kunagi nii vähe, et polegi vahet.
See eeldab muidugi suurt säästmishuvi, ilma selleta ei õnnestuks. Aga mingi valguskiir peab seal tunneli lõpus ju olema!
Ja muidugi mõistan ka mina, et 250+ vaba päeva aastas on midagi, mille üle oleks patt kurta. Samas jälle – 8 päeva ajärjest 80+ tundi teha ei ole ka mitte meelakkumine.
Ja Soome ei taha kolida, sest lihtsalt ei meeldi nii väga. Kadestan Sind, et oled leidnud Soomega rahu. : )
Kas need 8 päeva märkamatult ei möödu? Kui ma olen lastega üksi Eestis, siis Silver ei võta endale töö juures üldse vabu päevi ja meil mõlemal on nii palju tegemist, et aeg läheb kuidagi märkamatult. Mitte et praegu ei läheks… Mõnikord on tunne, et nädalas ongi ainult kaks päeva, esmaspäev ja reede. 😀
Minu arvates on sul äge võimalus sedasi tööd teha ja loodan, et Soomes veedetud päevade ajal oled kommide abiga vähemalt natukesegi olukorraga rahu teinud. Soovitaksin Soome looduskaunites kohtades ringi liikuda, aga pikkade tööpäevade kõrvalt sa vaevalt selleks aega ja energiat leiad. Vähemalt on siht silme ees ja tead, et ühel hetkel enam minema ei pea. Mina pigem kardan seda, et ühel hetkel meil enam siia asja ei ole ja ma päris kindlasti jään siis Pori kanti igatsema.
Me oleme perega nüüdseks viis aastat Soomes elanud. Kui nüüd tagasi mõelda, siis need on olnud paljude emotsioonidega aastad ja on andnud palju võimalusi kasvamiseks. Asi, mis ma siin mõistnud olen on see, et minu inimesed elavad Eestis, kogu oma eripäradega. Hetkel on meil aga mõlemal siin meelepärane ning huvitav töö ja kooli alustanud laps, aga süda on Eestis. Samas pelgan, et ma ei tunne ennast peagi kummalegi maale kuuluvat, sest siin olen siiski võõras ning samas ei samastu enam ka paljude Eesti inimeste muredega ehk olen samuti üks kodutu.
Aga kui laste kohanemisest rääkida, siis see läks meil väga valutult (vähemalt lasteaiavanuselt). Keel sai kiirelt selgeks. Hetkel käib siin aga üsna kriitiline arutelu paar aastat tagasi tehtud haridussüsteemi muudatuste üle, mis soosib õppimises valikuvabadust ehk algkoolilapsed saavad ise juba üsna palju otsustada, mil viisil ja mida nad õpivad. Ise näen, et lastele on pandud väga vähe ootusi. Eks selles on oma positiivseid külgi ka, aga võtab paljudelt ära igasugu pingutusvajaduse. Tööl olen näiteks selgelt ülehinnanud kahekümnendate keskel olevate noorte töömoraali ning iseseisvust (ma ei saa muidugi üldistada) ja samas vähemalt väliselt ei võeta ühtegi tehtud viga isiklikult. Ma võiksin seda teemat siin pikalt jätkata 🙂
See on selge, et ega seda kolimise otsust pole kerge teha, sest mõlemat pidi tuleb millestki loobuda.
See vähene pingutamisvajadus ei ole ainult Soome probleem, siingi saab aegaajalt Delfist või mujalt lugeda, kuidas kahekümnendates noorte eest saadavad CV-sid nende emad ja mõned tulevad töövestlusele kaasagi, sagedamini aga ei ilmuta töövestlusele üldse kohale. Sama lugu tööga, käiakse kohal siis, kui aega on. 🙂
Minu jaoks on laste kasvatamine/koolitamine oma emakeelses keskkonnas ülioluline. Sest sa võid kodus nendega eesti keelt rääkida ja Eestis sugulastel külas käia, aga nende igapäevane keskkond saab olema teises keeles, sõbrad räägivad teises keeles ja lõpptulemusena kasvavadki nad teises kultuuriruumis ja see teine kultuuriruum muutubki nende koduks ja nende kodumaaks saab see teine maa. Sinna pole midagi teha, see lihtsalt on nii. Selge see, et tuleb vaadata, kuidas asjad pere jaoks paremini toimivad ja teha otsused vastavalt sellele.
Ma seda ei karda, et Soomest laste kodumaa saab. Koliksime siia ikkagi ajutiselt ja tõenäoliselt veedaksid nad kõik vaheajad Eestis, nii et kodumaaga jääks neil tugev side alles. Laste kasvamist emakeelses keskkonnas ma ülioluliseks ei pea, pigem mõtlen, et vahepealne teises keskkonnas/kultuuris elamine laiendaks nende silmaringi ja avaks neile tulevikus rohkem uksi.
Me oleme sellest ajast kodutud kui Prantsusmaale kolisime. Sealt edasi Filipiinid, siis Pärnu, Tallinn… Koguaeg on rahutus sees ja õiget tunnet pole nagu kusagil.
Hetkel sarnaste valikute ees nagu teiegi. Dementseks jääv 85a vanaema vajab hoolt ja peaksime kolima Pärnusse vanematekodu lähedale. Samas on meil kaks puudega last, kes Eestis mingit abi ei saa. Ema koos kasuisaga, üks vend ja õde on juba Soomes. Ema ostis sinna majagi. Teine vend mõtleb minna ja on käinud ka. Teine õde läheb maailma rändama st nagunii Eestist ära. Aga vanaema… Ta on mulle ema eest olnud ja kui tema pole nõus tulema, siis ostame ikkagi Pärnusse midagi esialgu ära. Oleks juba peaaegu ostnud, aga keegi tuli vahele ja lõi sularaha lauale. See andis mõtlemisaega ja nüüd on sellised mõtted…
Olen veendunud, et meil mõlemal annab aeg arutust. Eelnevalt on see koguaeg nii olnud. Me võtsimegi sel põhjusel aja maha täiesti korraks. Vahepeal hakkasime hullult rapsima, et ükskõik mis, aga homne päev peab kõik selge olema. Olid hullud mõtted kõik maha müüa ja minna mööda Euroopat autosuvila või vaniga jne. Õnneks rahunesime maha ja nüüd on suht zen. Tuleb mis tuleb 🙂
Soome koolisüsteem on hoopis teine ja toetavam, kuid keel võib saada probleemiks. Kõik lapsed ei omanda keelt kergelt ja nende võõrkeelsesse kooli sulandumine jääb probleemseks. Valdavalt muidugi omandavad lapsed keeled kenasti, kuid jah, seda teist harva esinevat varianti on ka.
Kas see toetavam oli mõeldud puuetega lastele? Vastasid justkui minu kommentaari alla. Kui nii, siis meil on üks lastest nagunii võõrkeelne Eestis ka. Pole eesti keelt ära õppinudki. Teine räägib samuti rohkem inglise kui eesti keeles. Soome keel õnneks pole raske ka.
Kahju lugeda, et teil nii keeruline olukord. Isegi kui kolite Soome, siis maailmaränduri rahutus jääb teil ilmselt ikka sisse, aga eks seda saab siis aegaajalt mööda ilma vaigistamas käia. 🙂
Me oleme ka mõelnud variandile, et võtaks Silveri vanemad kaasa, aga teame juba eos, et nad ei tuleks. Isegi kui tahaksid tulla, siis nad ei saaks. Oluliselt kergemaks see midagi ei muudaks ka, sest minu pere jääks ikkagi maha ja meie neid igatsema.
Ma mäletan seda tunnet nii selgelt – kui elasin Londonis, igatsesin Eesti järele, Eestis elades aga UK järele. Olen nüüdseks nii kaua tagasi olnud, et igatsus on pisut tuhmunud, aga mitte kunagi päriselt kadunud…
Mul on alati olnud mõte/soov/kinnisidee, et KUNAGI elan veel UK-s. Näiteks siis, kui lapsed suured ja oma elu peal. Aga noh, nüüd on Brexit, kui kerge see tulevikus on? Kas ma üldse viitsin vanana kolida? Kas ma saan äkki hoopis veel lapsi ja kogu see jant hakkab otsast peale? 😀 Eks aeg annab arutust. Londonisse enam ei tahaks, aga kuskile mujale väiksemasse kohta ja kindlasti lõuna pool, kus on soojem…
Aga kodutuna ma ennast kusjuuresei tundnud, pigem just niipidi, et kodu on mõlemal pool ja tahaks korraga olla mõlemas kohas. Ja sestap ongi minu unistus on olnud kogu aeg see, et mul ongi mitu kodu, kus ma saan täpselt tahtmist mööda elada.
Eestis võiks olla väike ökomajake maal kaunis looduses ja siin elaks ma eelkõige suveperioodil, mõnusa ilmaga. No ja jõulude ajal käiks ka perel külas ja lund nautimas, kui seda juhtub olema.
Kevad ja sügis meeldivad mulle Inglismaal – kevadel läheb vara soojaks ja kõik lilled hakkavad õitsema, sügisel on hilissügiseni mõnusalt soe ja kuldsed lehed…
Talveilma puhul ma tolereerin UK nulli ümber kliimat paremini kui Eesti külmemat – värskel valgel lumel on oma võlu, aga see meie kliima pimeda aja löga, uhh, UK on iga kell parem. Ja samas ka UK hall talv hakkab pinda käima, nii et võiks olla veel kuskil soojal maal ka üks majake, kus saaks käia akusid laadimas, kui kohaliku kliima talv üle viskab 😀
See kõik eeldab esiteks palju raha, et need kolm kodu osta ja neid edaspidi üleval pidada 😀 Teiseks paindlikku tööd ja elukorraldust – kuna koduõppele ma lapsi võtta ei soovi, siis nende kool seab paratamatult piirid. Kolmandaks võimalikult mugavat paiknemist – UK on Eestile piisavalt lähedal ja see soe koht võiks ka olla mugava otsereisi kaugusel. Kui oleks raha, töö, mida saab teha elukohast sõltumata (või veel parem – passiivne sissetulek) ja kas eelkooliealine laps või lapsed juba suured ja oma elu peal, siis vabalt saaks.
Ja kindlasti peaks kõik need kolm kodu olema sisustatud nii, et midagi kolima ei pea 😛 Nõud, tarbeasjad, hügieenitarbed jne – osalt ilmselt isegi riided. Aga ma minimalist, polegi palju vaja. Raamatud on lugeris, filmid-sarjad arvutis… Füüsilisi asju jääb järjest vähemaks. Kui saaks nende kodude vahel “kolida” käsipagasiga, kaks kätt taskus, siis miks mitte?
Just see pidev kolimine ja eluks vajalike asjade ühest kohast teise solgutamine tekitab mitme kodu olemasolul stressi, mu meelest. Pluss üldised elutingimused, kui peab nt teises riigis külas käies pead-jalad koos magama…
Kaaslane käis just UK-s tööreisil ja kui ma küsisin, kas ta tahaks seal kunagi elada, siis ta arvas, et miks mitte. Nii et unistan edasi! Tuttav keel, mõnus kliima, sõbralikud inimesed ja meeletud valikuvõimalused – ükskõik, mida vaja osta, kui soov kuskile reisida jne. Nö põhielukohana on UK minu eelistus number üks. Tingimusel, et jäävad regulaarsed ja piisavalt pikad suvised olemised Eestis 🙂
Me oleme mõelnud lihtsalt kogemuse pärast tulevikus aasta-paar inglisekeelses keskkonnas elada, umbes siis, kui lapsed on siin endale mingi keelepõhja alla saanud ja on samuti sellisest võimalusest huvitatud. Soome kolimise mõte meeldib neile muidu küll, aga ainult siis, kui nad ei pea siin kooli minema. 😀
Mina ei suuda üldse mõelda, et lõhuksin laste turvalise maailma ja sisseharjunud eluviisi, tekitaksin olukorra, kus nad üldse juurtetunde kaotavad. Kui praegu ise arutled, kus on kodu, siis kümnekonna aasta pärast seisavad lapsed küsimuse ees, kus üldse on kodumaa. Mina oma lastele sellist saatust ei tahaks – aga see olen mina.
Naljakas kokkusattumus, et alles mõne päeva eest jäi kv.ee-s ette üks maja Kadrina külje all, väga äge osalt maakivimaja, kuhu võiks ruume juurde ehitada veel kui palju, aga kuhu meie pere näiteks võiks kaks kätt taskus sisse kolida. Meil just see takistuseks, et siis peaksime harjumuspärasest keskkonnast eemale kolima ja seda ei taha lastele teha. Samuti tahaks korterist majja kolida, aga otsime ikka oma senise kodu lähedusse – ja samuti pereisa töötab oma kodu soetamise nimel suure osa aastast mujal. Oleme otsustanud, et see on ajutine, elame üle, sest eesmärk on selline, mille nimel tasub seda teha. Mulle on oluline, et mu lastel on kindel teadmine, kes nad on ja kuhu kuuluvad, olgu siis mujal päike soojem ja rohi rohelisem – meil on siin meie oma kodu, meile tähtis ja oluline.
Ma enda mätta otsast jälle mõtlen, et võib-olla teeb keskkonnavahetus lastele just head, nemad ei pea tundma täiskasvanuna, kuidas nad ei harju alevis/linnas elamisega, naabritega, pideva müraga, muutustega, uute inimestega… Nemad ehk tunnevad end täiskasvanuna igal pool ja igas seltskonnas hästi. 🙂
Me elame hetkel Itaalias (mees itaallane) aga nüüd Eestis puhkusel olles otsustasime, et 2-3 aasta pärast kolime Eestisse. Meil said otsustavaks paremad õppe-ja töövõimalused, sobivam elukeskond ning suurem igasuguste teenuste kättesaadavus. Mina olen muidugi väga rahul, mehel natukene keerulisem, sest perekond ning sõbrad jäävad maha ja muidugi tuttav keskkond. Samas mehe vanemad on mõlemad pensionil ja seega neil on palju rohkem võimalusi Eestis külas käia või laps vaheaegadel enda juurde võtta kui minu vanematel, kes mõlemad töötavad.
Juurte pärast ei muretse, sest see kui tugevad need on, otsustab ikkagi inimene ise ja selles mängib süda palju suuremat rolli kui asukoht (isiklik arvamus).