Ma julgen nüüd öelda, et Neljanda potile saamise saaga on lõpusirgel ja mitte tänu minu ponnistustele, vaid lapsel käis endal see kauaoodatud klõps ära. Mitte küll päris üleöö nagu poistel, aga vendadega sarnaselt käis tal ära vaid märg klõps, haisev klõps on veel tulemata, aga küll see ka tuleb.

Kirjutasin rohkem kui kaks kuud tagasi, kuidas Neljas eelistas hädad mähkmesse teha  ja sel teemal minuga kenasti dialoogi pidas, mis tegi asja eriti tobedaks –  laps, kes on võimeline potitamisteemadel arutlema, ei käi potil, nagu mis mõttes?! Sain tookord Katilt väga pikad ja põhjalikud nõuanded ning ma loodan, et nendeni jõuavad ka teised emad, kes sarnase murega doktor Google poole pöörduvad.

Mina kahjuks ei saanud last isegi nii kaugele, et ta oleks poti peal mähkmesse pissinud, sest laps ise ka ei saanud aru, millal tal pissihäda oli. Ta küll üritas pissi punnitada, aga see näitas ainult, et tal ei ole oma keha üle nii suurt kontrolli, et oskaks teadlikult pissida. Ta tahtis, aga ei osanud ja see tekitas temas nii suurt stressi, et ta hakkas kogelema. Ma ei seostanud neid asju koheselt, alguses ma ei teinud kogelemisest isegi välja või väga suure veana lausa vastasin talle naljatades samamoodi kogeledes. Hirm tuli naha vahele siis, kui kogelemine kasvas nii hulluks, et tal sai vahepeal kopsumaht otsa ja tema sõnade lõpp kostus õrnsa sosinana sissehingamise ajal. Me keegi ei saanud temast enam aru ja tema kapseldus endasse, kui palusime tal end korrata. Kui me tegime teise suure vea ja ütlesime, et rääkigu korralikult, siis sealt tuli ka vastu ainult ärritunud “ma-ma-ma-ma-ma-ma ju räägin ko-ko-ko-ko-ko-korrrhaaaaalikhultt”.

Kui logopeedi käest nõu küsisin, siis ta uuris, kas midagi on viimasel ajal juhtunud või kas laps on tõsiselt ehmunud.. Mulle meenus vaid hiljutine veekeskuses kuklaga vastu kivipõrandat kukkumine ja hakkasingi juba kartma, et laps sai ajukahjustuse, mis nüüd endast märku hakkab andma. Kuna Neljanda enda jaoks oli ka kogelemine stressirohke, siis ma jätsin ära igasugused pissimise ja poti jutud, et vähendada stressi ja keskenduda rohkem kogelemisele. Talitasime edaspidi logopeedi soovituste järgi ehk ma ei lubanud poistel Neljandat ahvida, ma ei lubanud kellelgi teemat kommenteerida, ma ei lubanud lapsele öelda, et ta räägiks korralikult, ma ei palunud lapsel end korrata, kui ma tema jutust aru ei saanud ning me vaatasime palju pildiraamatuid ja korrutasime koos, mida piltidel näeme.

Edusammud tulid väga kiiresti ja siis ma taipasin, et pigem oligi põhjuseks potiteema, just see, et ta üritas, aga ei saanud hakkama. Korrutas ta punnitamise ajal kogu aeg, et ta ei oska, piss ei tule, ikka ei tule ning see teema ärritas teda. Kogelemisest muidugi lahti ei saanud, aga see sosistades kogelemine ja rääkimise ajal õhu sisse tõmbamine kadusid ära, jäigi vaid kerge ko-ko-ko-kogelemine.

Paar nädalat tagasi hakkasin uuesti teda potile meelitama, ilma mähkmeta, suvalistel hetkedel, kuni lõpuks läks õnneks ja ta pissis kogemata potti. Päev hiljem läks jälle õnneks ja siis loobusin päevasest mähkmest. Alguses oli nagu ikka, lasi nii vedela kui ka paksu kraami esikusse korteri ainsa vaipkatte peale, aga kuna ta hoidis pissi pikalt kinni, siis lasin tal endiselt suvalistel hetkedel potil istuda ja järsku hakkas toimina nipp “tasa, kuula, oot-oot, kuula, kas kuuled” ja piss tuli. Varsti hakkas juba ise pissihäda peale potile jooksma ja kuulas samal ajal kõrv kikkis sorinat. Muidugi käisid ja käivad siiani preemiad asjad juurde, eks see ka motiveerib.

Nüüd on ta paar päeva iseseisvalt poti peal pissil käinud ja kuigi täna panin talle igaks juhuks mähkme jalga, (sest käisin lasteaias arenguvestlusel ja tema mängis seni vennaga tolle rühmas) ei pissinud ta mähkmesse, vaid jooksis kodus kohe poti peale. Lühemate käikude ajal tal mähet all ei ole olnud ja õnnetusi pole juhtunud, peale koduste haisvate õnnetuste siis, aga küll need ka varsti ära jäävad.

Ja täna ma avastasin, et ta ei kogele enam, pole seda vist mitu päeva teinud. Tundub, et kui lapse aju potil käimise lüliti sisse lülitas, siis tekkinud lühis lõi kohe kogelemise kaitsme välja. See on nii suur kergendus, sest seda oli vahepeal tõesti hirmus kuulata, kuidas laps rääkis. Isegi Härra, kes pole pooltki nii suur paanitseja nagu mina, läks täitsa verest välja, kui Soomest tulles leidis eest lapse, kellest ta ei saanud mitte midagi aru. Nüüd leiab ta Soomest tulles eest lapse, kes enam üldse ei kogele. Või kui, siis nii vähe, et seda ei pane tähele.