Aasta viimane postitus… Samal ajal on see alles neljas, nii et kord kvartalis kirjutamise sagedusega ma ilmselgelt suurt midagi meie elust jaganud pole. Ega suurt midagi pole olnud jagada ka, seega terve aasta mahub kenasti sellesse postitusse ära.

Pere

Lapsi ega loomi sel aastal meile juurde ei tulnud ning Silveriga tähistasime just 16. pulma-aastapäeva. Suht napilt jõudsime selle numbrini, sest nädal varem olin ma oma mehes nii pettunud, et kahtlesin sügavalt tema armastuses minu vastu. Tahate kindlasti teada, mida ta tegi, eks? No ma räägin.

Oli reedene hommik, ma olin väga väsinuna tööl, sest olin terve nädala teinud pikemaid päevi ja lisaks ületundidele käinud koolis, ortodondi juures, lapsega loovteraapias ja nii edasi. Mul olid maas nii kett kui mott. Sel hetkel kirjutas Silver, et ta käib vanematega Tapal poodides ja ma palusin, et ta tooks mulle lihapoest kohupiimapirukat, mis on üks mu lemmikuid. Tema vastas “ok” ja edasi pidasin ma vastu ainult selle piruka nimel. Kella kolmese pausi ajal olin energiast nii tühi, et käisin tanklas Red Bulli järel ja mu neelud käisid täiega millegi magusa järele, aga ma ei ostnud midagi, sest ma teadsin, et mind ootab kodus kohupiimapirukas. Pidin vaid kaks tundi veel vastu pidama. Mul oli kindel nägemus, kuidas ma lähen töölt koju, vajun diivanisse, söön saiakest ja vaatan Netflixist “Sex Educationit” ning lähen vara magama, et elada üle ka laupäevane tööpäev.

Vara läksin magama küll, aga seda pigem suurest solvumisest, sest kohupiimapirukas mind kodus ei oodanud… Silver ütles, et seda ei olnud. Ma imestasin, et hommikul vara oli kõik juba otsas, tavaliselt ei ole pärast lõunat enam midagi osta, aga okei, äkki tõesti oli otsas. Küsisin siis, miks ta midagi muud ei võtnud ja selle peale tõmbas Silver kuumaõhufritüüri lahti, kus seisis Konsumi soojaleti hakklihavorm: “Ma alles jõudsin koju ega oleks jõudnud süüa teha, võtsin poest selle suurema nälja kustutamiseks.” Mul hakkas konkreetselt iiveldama, sest ma ei tahtnud soojaleti õlist hakklihavormi, vaid mahlast kohupiimapirukat. “Sa ei käinudki üldse lihapoes, jah?!” heitsin solvunult ette. Silver lasi õlad longu ja tunnistas, et ta ei viitsinud seal käia.

Mu maailm varises sel hetkel kokku, sest ma olin kümme tundi tööl olnud, et meie perekonda ülal pidada ja tema ei viitsinud koduse mehena kulutada oma päevast viit minutit, et mulle pirukat osta. Olgu, see on veidi dramaatiline, sest ka koduse mehena on tema sissetulek minu omast suurem, nii et ilmselgelt ei ole ma meie perekonna ülalpidaja, aga nii palju võiks ma ikka väärt olla, et mulle see pagana pirukas osta. Ja täpselt sedasi ma end tundsingi, väärtusetuna, sest mu mees ei viitsinud minu nimel nii palju pingutada, et möödaminnes lihapoest läbi astuda. Tema jaoks oli see muidugi kõigest pirukas ja ta ei saanud aru, miks ma sellise tühise asja pärast solvun. Aga ma solvusin ja solvusin veel selle peale ka, et tema ei saanud aru, miks ma solvusin.

Ma ei ole kindel, kas mul tänasekski see solvumine päriselt üle on läinud, aga igatahes abielus me veel oleme, seega sai ta andeks – ma lihtsalt ei ole veel unustanud. Silveri suhtes oleks ilmselt aus lisada juurde, et tal oli tegelikult plaanis sel õhtul mind välja sööma viia, sest ta teadis, kui väsinud ja tüdinud ma olen ning tahtis mulle vaheldust pakkuda (ja ennast kokkamisest säästa), aga ma tõesti olin nii väsinud, et soovisin ainult teleri ees diivanil lesides pirukat süüa, ei muud.

Oli see nüüd tühiasi või mitte, aga igatahes oli see meie selle aasta suurim ainus konflikt, nii et kokkuvõttes võib vist öelda, et meil on tegelikult päris hästi.

Suhted meie nelja (eel)teismelisega on ka see aasta päris head olnud. Ühel on küll koolis kaasõpilaste ja õpetajatega suhtlemisel probleeme, aga kodune elu on temaga olnud kergem kui kunagi varem ja ma näen, kui väga ta pingutab, et mitte kurvastada oma tegudega mind ja Silverit. Seda näevad ka osad õpetajad, ent osad mitte ja tema uus klassijuhataja leiab üldse, et me pole osanud last kasvatada, kuid tema ka ei suuda meie tegemata tööd üleöö ära teha. Mis siis, et me “töötame” selle lapsega rohkem kui teise kolmega kokku… Ja veidral kombel oleme osanud neid kolme selle vähese panusega õigesti kasvatada, sest neil koolis käitumisprobleeme ei ole. Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et teised on vähe tähelepanu saanud – mu ema pidi mulle vahepeal meelde tuletama, et Neljas käib juba neljandas klassis, ma arvasin hiljuti, et käib kolmandas. Aasta ema.

Suures plaanis võib siiski öelda, et kui mitte arvestada koolist tulnud tagasisidet, siis on see aasta olnud lastega kerge ja lõbus. Nendes avaldub aina rohkem musta huumorit ja oskust iseenda üle naerda, mis on minu arvates parim oskus üldse. Lisaks kerkivad aina enam teemaks igasugused tabuteemad ja mul on hea meel, et olen aastatega oma kinnise abikaasa nii avatuks muutnud, et ka tema annab oma panuse tabuteemade tavateemadeks muutmisel. Ühesõnaga, meil saab lastega palju nalja ja meil on palju põnevaid vestlusi, nii et kuigi suurte lastega kaasnevad suured mured (ja suured väljaminekud), siis ma eelistan praegust aega sellele, kus lapsed olid väikesed ja nunnud.

Aa, suuremad lapsed oskavad oma sõnadega juba korralikult haiget ka teha. Varem ei võtnud ma südamesse neid kordi, kus mulle öeldi, et ma olen halb ema, sest järgmisel hetkel olin ma jälle maailma parim, aga see haavas küll, kui kuulsin, et ma valmistan oma lapsele piinlikkust. Täpsemalt oli see nii, et laps tuli sõbra sünnipäevalt ja rääkis, kui tore seal oli ja kuidas “sõbra ema oli ka meiega, tal on nii lahe ema”, mille peale ma ütlesin, et nüüd on siis lahe ema, aga kui mina tema sünnipäeval tema sõpradega samas seltskonnas olin, siis see küll lahe polnud ja mind aeti minema. Selle peale vastati, et see polnudki lahe, sest ma valmistan talle piinlikkust. Võttis ikka pisara silma küll, kuigi ma olen suht kindel, et tema sõprade jaoks olen mina ka lahe ema, aga ikkagi…

Kodu

Kinnisvaraportaali vaatamine on meil endiselt igapäevane, seda ka siis, kui oleme otsustanud, et me ikka ei hakka maja ostma, vaid elame korteris edasi ja ehitame Nõmmikule suvekodu, sest äkki tuleb ideaalne majapakkumine, mida ei saa käest lasta. Pole tulnud. See eest põletasime Nõmmikul lootusetus seisus maja maha ning saime kinnituse, et uue aasta esimeses pooles algab meie kortermaja rekonstrueerimine, mis tähendab, et saame lõpuks korteris sees ka suuremad ümberehitused ära teha (oleme seda aastaid oodanud). See aasta siis otseselt midagi uut ei toonud, vaid vana kadus eest ja korteriga hakkasid asjad liikuma, nii et kuigi me vaatame ikka iga päev majakuulutusi, hakkame uuel aastal keskenduma sellele, et ehitada midagi Nõmmikule ja teha korteris täielik renoveerimine. Stress on juba praegu peal, sest me ei tea, kuhu ja kui kauaks me vahepeal kolime ja kuidas ma jõuan tegeleda töö, kooli, korteri ja Nõmmikuga samal ajal, aga see kõik on juba järgmise aasta teema.

Tervis

Ma võiksin siin kurta küll, kuidas mina ja lapsed oleme ka sel aastal palju igasuguseid viirushaiguseid põdenud, aga need on tühised asjad tõsiste tervisemurede korral, nii et ma ei tee seda. On olnud päevi, kus mu käed on olnud nii kehvas seisus, et olen tundud hirmu tuleviku ees. Hirmu, et kaotan lõpuks töövõime ja seda liiga vara. Olen aru saanud, et tervis on meie suurim vara, nii et kuni mu käed ja ülejäänud keha liigub, seni on kõik hästi.

Töö

Tööalaselt ei ole mul midagi uut jagada – palgatõusu ei saanud, aga samas koondamisteadet ka mitte, nii et kõik on hästi. Töötan ikkagi töötlevas tööstuses, seega kõige kindlamalt end praeguses majandusolukorras ei tunne.

Silver ei tundnud end aasta alguses ka kuigi kindlalt. Teedeehitajana oli tal juba eelmine aasta väga kehv, lausa nii kehv, et me ei teeninud kahe peale kokku ka nii palju, kui tema üksi aasta varem. Sellel kevadel uuris ta maad nii siin kui ka seal pool lahte, sai mitu tööpakkumist, kuid kaalus ikka varianti jääda vanasse kohta vinduma, sest talle ei meeldi suured muutused. Õnneks vanas kohas polnud talle enam üldse tööd pakkuda, mistõttu ta oli sunnitud töökohta vahetama ja kuigi algus uues kohas oli tema jaoks äärmiselt raske (tahtis isegi asjad kokku panna ja ära tulla), osutus see vahetus parimaks otsuseks üldse. Ta on nüüd Helsingile nii palju lähemal, et kodus on lihtsam ja odavam käia ning ta palganumber kasvas kaks korda. Ta tunneb end esimest korda päriselt väärtustatuna ja kevade osas on olukord nii paljulubav, et tema tunneb end üsna kindlalt vaatamata praegusele majandusolukorrale.

Nii palju mul siiski on uut, et mul oli sel aastal kolmas ettevõtte jõulupidu ja seekord tuli Silver mu kaaslaseks, kuigi talle kohe üldse ei meeldi sellised üritused ega võõrad seltskonnad. Sain ta mõne oma lemmiku töökaaslasega tuttavaks teha ja õhtu lõpetasime ühe mu lemmiku endise töökaaslase juures, kuhu Silver samuti eriti minna ei tahtnud, aga pärast mida ta leidis, et mul on toredad kolleegid. Ainsa naisena tootmises pean ütlema, et mul tõesti on toredad töökaaslased ja ma tunnen end nende poolt hoituna.

Silveril jõulupidu ei olnud, nendel on hoopis hooajalõpureis Tenerifele, kuhu lendame järgmisel kuul. Seda me teadsime, et reisiplaane tehakse, aga kuhu ja millal, seda mitte, kuni Silver sai tööandjalt kõne sihtkoha, kuupäevade ja kaaslase umbkaudse hinna osas ning kolm minutit aega otsustada, sest ta oli juba reisikorraldaja juures. Me otsustasime minna.

Haridus

Ma olen kolmandat aastat 12. klassis, aga seekord kenasti järje peal, nii et keskharidus on lõpuks päris lähedal. Teha on veel vaid kaks kursust matemaatikat, üks kursus vene keelt, uurimistöö ning inglise keele ja matemaatika riigieksamid. Seekord käin koolis kohapeal matemaatikat õppimas, kevadel jäigi motivatsioon lõpetada selle taha, et ma ei saanud e-õppes matemaatikast mitte midagi aru ja siis polnud ka teiste asjadega enam kiiret.

Raha

Öeldakse küll, et raha ei tee õnnelikuks, aga meile tundub, et me oleme sellel aastal olnud õnnelikumad just seetõttu, et see on olnud rahaliselt kõige parem aasta. Kui ma tööle läksin, siis arvestasime minu sissetulekuga kui lisarahaga, mis elu kergemaks teeb, aga tegelikkuses see lihtsalt kompenseeris selle osa, mis Silveril teenimata jäi. See tekitas tunde, nagu ma oleks tasuta tööd teinud, sest mingit lisa meile ei tekkinud. Sellel aastal läks palju paremini ja minu sissetulek ei olnud mitte lisaraha, vaid ülejääv raha ehk see on kõik kõrvale läinud. Tegelikult see nii muidugi ei ole olnud, et ma oleks enda palga säästukontole kandnud ja Silveri omast elanud, aga me arvestame siiski sedasi, et meelerahufondis on minu panus, sest mu käte pärast on laual olnud ka variant, et jään uuesti koduseks, kuni omandan mingi erialase hariduse ja leian kergema töö.

Me alustasime seda aastat muidu kalamarja söömisega, sest öeldakse, et kuidas möödub aasta esimene päev, sedasi kulgeb ka ülejäänud aasta – võib öelda, et toimis. Igatahes on meil kalamari juba külmikus olemas, et 2024 tuleks sama hea või veel parem.

Elamused

Aasta suurim elamus on minu jaoks olnud mootorrattaga sõitmine, aga suures plaanis on meelelahutust siiski vähe olnud. Koroonapiirangute ajal harjusime koduse eluga ära ja me enam isegi ei igatse igakuiseid väljasõite. Kinos oleme mõned korrad käinud, aga ma ei tea, kas me Silveriga oleme vanaks jäänud või on filmid ja kombed kehvaks jäänud, aga elamusi me enam kogenud ei ole, pigem on rahast kahju hakanud. Esiteks on meile huvipakkuvad filmid olnud veidi liiga pikaks venitatud ja teiseks on peaaegu alati keegi meie kõrval natšosid söönud, mis on olnud väga häiriv.

Eriti õudne elamus oli meil Rakvere kinos, kus meie taga istunud tüüp surus kogu aeg põlvedega Silveri tooli ja sõi väga lärmakalt popkorni, aga see oli alles algus. Kui karp sai tühjaks, siis võeti kuskil kotist välja poest ostetud natšod või midagi muud taolist, valati see suure krõbistamise saatel popkornikarpi ja hakati edasi veel valjemalt krõmpsutama. Iroonilisel kombel me vaatasimegi tol päeval õudusfilmi ja see oli nii vaikne, et ilmselt häiris tolle tüübi söömine poolt saali. Ma lõpuks plahvatasin ja küsisin ta käest, kas ta kavatseb veel kaua süüa. Tüüp vastas rahulikult “mhmh” ja sõi edasi…

Kurb, aga kino mind enam väga ei tõmba, see-eest teater tõmbab endiselt või isegi veel rohkem ja sel aastal on mul olnud ka mitmeid väga häid teatrielamusi, näiteks “Ohtlik meetod” Rakvere Teatris, “Üksildane lääs” Metsiku Piisoni Saloonis, “Hingest ja südamest” Tapa raudteejaamas.

Et te nüüd ei arvaks, et minust päris haritlane on saanud, siis elamusena tooksin välja ka “Salajuttude” podcasti – te ei kujuta, kui palju ma olen Mallukat ja Kristinat kuulates tööl üksinda kõva häälega naernud. Ma olen proovinud kuulata ka teisi meelelahutuslikke podcaste, näiteks Andrei ja Robini oma, mille puhul alustasin sellest, kus olid külas Robert Rool ja Jüri Butšakov (soovitan soojalt, kaks tundi puhast naeruteraapiat) ning mulle täitsa meeldis, aga hiljem sain aru, et mulle meeldis see Roberti ja Jüri pärast, sest teisi osasid ei ole ma viitsinud lõpuni kuulata.

“Salajuttude” kõrval tooksin välja teise lõbusa podcastina “Kinnisvarajutud”, kus räägitakse küll asjalikke jutte, aga seda vürtsitab sageli väga hea huumor, hästi on meelde jäänud osa, kus külaliseks oli “poemyyja” (see on ta Instagrami konto ka), puhas kuld. Aga pean tõdema, et rohkem kuulan ma siiski harivaid podcaste ja erinevaid saateid Kuku raadio, Vikerraadio ja Raadio 2 valikust, nii et veidi vist siiski haritlane. Või on lihtsalt vanus juba selline.

Muu

Mõtlesin veel, mida sellest aastast jagada ja meenus, et ma istusin sel aastal esimest korda elus politseiautos. Seda küll vaid selleks, et tunnistajana ütlusi anda, kuna andsime teada väga kahtlase sõidustiiliga autost, mille ebaadekvaatset juhti ei lasknud me pärast tema poetiiru rooli tagasi. Meile läks see lugu ajaliselt maksma poolteist tundi, sellest pool tundi istusin ma Grossi ees politseiautos, kus salongituled põlesid. Roolijoodik oli selleks ajaks teise politseiautoga ammu ära viidud, nii et action oli läbi ja kõik möödujad võisid oletada, et ma istusin autos poevarguse pärast või muud sarnast. Kes nägi mind seal istumas, siis nüüd teate, et ma ei teinud midagi halba. Samas, kellegi jaoks ilmselt tegin…

Minu poolt on selleks aastaks kõik ja soovin, et meil kõigil tuleks järgmine aasta (veel) parem, kus iga muutus, ükskõik kui hirmus see alguses tundub, osutuks lõpuks millekski väga heaks. Ja palju kalamarja teile kõigile!