Kui Härra kuu alguses Soome läks, siis arvestasime, et ta tuleb Teise sünnipäevaks tagasi, aga kuna ühel hommikul oli Voyageri all nii suur õliloik, et see voolas juba auto alt välja, siis plaanid muutusid ja ta tuli pea nädal aega varem koju.

Ma lootsin, et sellest pole midagi ja ta saab lihtsalt kauem kodus olla, sest Härra tööandja jaoks on igasugused peresündmused ja usupühad alati olulised olnud. Kuid kuna Härra viimasel tööpäeval oli tema ülemusel halb tuju, siis too jõudis enne head aega jätmist nähvata, et mingit Eestis passimist ei ole ja esimesel võimalusel tuleb olla tagasi tööl. Härra ei lasknud endale seda kaks korda öelda, sest tema tööandja võib teatud olukordades pehmelt öeldes väga ebameeldiv olla. Ma küll mitu korda soovitasin tööandjale helistada ja mainida lapse sünnipäeva või küsida pühade ajal töötamise kohta, sest viimane oleneb ka sellest, kuidas ülemusel tuju on.

Härra arvas oma tööandjat paremini tundvat ega helistanud, vaid läkski esimesel võimalusel tööle tagasi. Isegi autot ei saanud korda, sest õli ei lekkinud õlivannist, vaid väntvõlli otsatihend oli hakanud kolinal läbi laskma ja selle vahetamine oli vanemate juures lageda taeva all nokitsemiseks liiga suur töö. Küll saime uue tihendi ja aja tänaseks remonditöökotta ning Härra sai nüüd ikkagi ise auto viimise ja toomisega tegeleda. Minul olekski see nelja tõbise lapse kõrvalt päris keeruliseks ülesandeks osutunud.

Igatahes oli neljapäevane päev, Teise sünnipäev, Härra teine tööpäev, kui tema ülemus teatas talle toreda uudise, et reedel, pühapäeval ja esmaspäeval tööd ei tee. Kui ma seda kuulsin, siis ma hakkasin lihtsalt nutma, sest tekkis küsimus, kas ta nende kahe tööpäeva pärast pidigi esimesel võimalusel Soome tagasi minema?! Kõige rohkem oli kahju sellest, et teda ei olnud lapse sünnipäeval ja seda lihtsalt seetõttu, et ühel oli linnaluba andes halb tuju ja teine ei söandanud teemat hiljem uuesti üles võtta.

Kuna laupäevase pooliku tööpäeva pärast ei olnud ka mõtet kolm päeva niisama teleri ees lamatiste tekkimiseni vedeleda, siis otsustas Härra ülemuse lahkel loal pärast tööpäeva lõppu koju sõita. See aga polnudki nii lihtne, sest pühade eel olid kõik samade mõtetega ning autokohad olid otsas. Vaatasin üle kolme laevafirma ajad, kohad ja hinnad, kaalusime erinevaid laevu, aegu ja võimalusi ning lõpuks jäi sõelale ikka neljapäevane hiliseim laev. Härra pidi lihtsalt auto 80 € eest sadama parklasse jätma ning mina pidin öösel poole üheks talle Tallinnasse vastu minema.

Selle mõtlemise, otsimise, teineteisele helistamise ja kerge närvivapustuse vahepeal jõudis ema mulle mänguasjapoest helistada, et ma uuriksin välja, millise koodiga Lego Bionicle Härra ema Teisele ostis, siis on kindel, et neid ei saa topelt. Ma uurisin selle välja, panin koodi kirja ja siis helistas Härra ning ma unustasin ema täielikult. Ta meenus alles siis, kui ta mulle paarkümmend minutit hiljem ise tagasi helistas. Ups!

Tahaksin öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga see vahejuhtum teeb siiani tuska. Lapse sünnipäeval Härrat ei olnud, tema hoopis töötas kaks päeva põhimõtteliselt niisama, sest teenitud raha kulub praeguse koduvisiidi peale (parkimine, laevapiletid ja kütus 900 km läbimiseks). Sama hästi oleks ta võinud need päevad meiega kodus olla. Kahju, et nii läks.

Samas hea, et sai vähemalt tagasi tulla, pühad meiega veeta, jagada minuga lapse kõhulahtisuse tagamaade likvideerimistööd ning auto remonti viia ja sealt tagasi tuua. Sain tagasi muretu liikumisvabaduse, sest Voyageril pole enam õlirida järel, kahjuks esimene pikem muretu sõit tulebki juba homme, kui Härra tuleb laeva peale viia. Või noh, mitte päris muretu, sest laatsaret tuleb kaasa võtta…