Ma olen siin mitu korda lubanud oma kriipisid kogemusi jagada, aga pole jõudnud või olen unustanud. Praegu tuletas üks Perekooli teema ühe vana kogemuse meelde, mis on nii lühike, et selle jaksan veel vastu ööd kirja küll panna.

See juhtus aastaid tagasi siin korteris. Kui me siia kolisime, siis ma kuulsin sageli veidraid kolinaid või samme või lihtsalt tundsin kellegi kohalolu ja sellega kaasnevat kõhedust. Samas ei olnud midagi sellist, millest oleksin võinud järeldada, et meie külaline on pahatahtlik või kuidagi häiritud, nii et ma üritasin oma kõhedustundest üle olla. Enamasti õnnestus, kuid öösiti ma vetsus käia ei tahtnud, eriti ebamugav oli esikus suurest peeglist mööduda, vältisin täielikult selle poole vaatamist, kuigi see oli voodisse tagasi minnes mul otse ees. Nüüd on sama koha peal uus ja veel suurem peegel ning ma öösiti ringi konnates vaatan sinna julgelt sisse, mingeid emotsioone see ei tekita, nii et ma ei tea, mis tookord teisiti oli.

Tol ajal igatahes oli siin väiksemaid ja suuremaid veidrusi, näiteks keset koristamist lülitas tolmuimeja end välja või aegajalt lülitas televiisor end ise sisse ning igasugused lelud hakkasid ka iseenesest laulma. Kindlasti leiab sellistele asjadele loogilised seletused kõikuva voolu või kogemata peale pandud taimeri või tühjenevate patareide ja muu sarnase näol, kuid minu jaoks ei ole see loogiline, et sel ajal juhtus taolisi asju kogu aeg, aga majas või nüüd siia tagasi kolides pole mitte midagi sellist kordagi esinenud.

Need ei olnud väga kriipid kogemused, need olid asjad millega olin harjunud. Sellega ma siiski harjunud ei olnud, et keegi võiks meid siin nimepidi kutsuda ning see ongi see lugu, milleni jõuda tahtsin. Ühel varahommikul andsin lapsele rinda ja kui hakkasin uuesti magama jääma, siis kuulsin läbi une, kuidas noor naine mind selge ja kõlava häälega nimepidi kutsus. See muutis mind hetkeks erksaks, aga pidasin toda häält unesegaduses kuuldud luuluks, nii et rohkem selle peale ei mõelnud ja magasin edasi.

Järgmisel ööl magas Härra kodus ja ta hakkas hommikul enne tööle sõitmist rääkima, et teda kutsuti öösel. Mulle meenus kohe minu kogemus ja ma karjatasin, et ta rohkem ei räägiks, ma ei tahtnud teada, tahtsin rahus edasi magada. Päeval olin julgem ja helistasin Härrale, et kuulda lugu lõpuni. Tema kogemus oli samasugune, selge ja kõlava häälega noor naine kutsus teda nimepidi ning tegi seda kaks korda, esimese korra peale ärkas Härra üles ja teise kutsumise ajal oli ta täiesti ärkvel. Mina oma kogemusest talle rääkinud ei olnud, sest ma ei pidanud seda millekski, aga ilmselt see midagi siiski oli, sest kuidas seda loogiliselt seletada, et kahel ööl järjest sama hääl meid nimepidi kutsus?

Kuna naise hääl ei olnud absoluutselt kuri, siis need kogemused ei olnud iseenesest hirmsad, aga kaks kogemust kokku muutusid hirmutavaks ja tekkis küsimus, miks meie nimesid hüüti ja mida me peaks selle peale tegema. Me ei teinud igatahes midagi ja rohkem seda ei kordunud, küll nägi Härra ühe korra unes noort tumeda peaga naist, kes hõljus koha peal ja Härra teadis unenäos, et see on sama naine, kes meie nimesid hüüdis.

Kes ja miks tookord siin oli, seda ma ei tea. Küsisin kord ka vanalt omanikult, kas nende ajal toimus siin imelikke asju ja kas keegi on siin korteris surnud, aga nende ajal oli rahulik olnud ning seda ta ei osanud öelda, kas enne neid võis siin keegi surra, nii et me ei osanud olukorrast suurt midagi arvata. Sel ajal ei osanud ma veel taoliste küsimustega ühegi sensitiivi juurde ka minna.

Hetkel on korteris rahulikum kui kunagi varem, ei ole kolistamisi ega muid veidrusi ning kõhedustunnet ka mitte. Mõnikord tekib küll tunne, et ma ei ole üksi, aga see ei ole kõhe ja ma olen veendunud, et igapäevaselt ei ela siin keegi nähtamatu meiega koos, lihtsalt mõnikord käib keegi külas ja las ta käib, mahume koos ühte ruumi ära küll.

Kui aasta alguses siia tagasi kolisime, siis oli meil siin külaline, kes oli igapäevaselt kohal, aga kes tegelikult ei tahtnud siin olla. Tollest külalisest kirjutan järgmine kord ja see tuleb veidi kriipim lugu.