https://www.instagram.com/p/BqM-AcQgQVj/

Väiksemad on teist nädalat tõbistena kodus ja eile oli teist päeva ka sõbranna tõbine laps siin, sest seltsis on segasem. Või siis seltsis on nad segased …

Ma parem ei näita, milline oli väikeste tuba pärast üleeilset päeva, aga võin öelda, et ma päriselt murdusin ja nutsin, kui koristamiseks läks, sest ma tundsin, et ma enam ei jaksa, lihtsalt ei jaksa. Aastaid olen rääkinud, kuidas igal asjal on oma koht või kuidas enne uut mängu mängima ei hakata, kui vana on koristatud, kuid ikka on päeva lõpuks absoluutselt kõik, isegi pesust tulnud riided, põrandal laiali ning koristades lükatakse see kõik läbisegi kuskile mööbli alla ja taha … aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Minnes tagasi kolme tõbise juurde, siis sõbranna laps pandi ka siin “Kes leiab esimesena?” lauamängu mängima ja kuna tema on Neljandast mõned tunnid noorem, siis tema alustas, kuna reeglid on sellised. Mina nendega koos ei mänginud, sest ma olin suure potitäie kartulite koorimisega liialt hõivatud (Fiskarsi koorija on suurepärane), nii et uuele mängijale tegid reeglid selgeks Kolmas ja Neljas ning nad said sellega väga hästi hakkama.

Mängimise endaga nii hästi ei läinud, sest nad kõik kordamööda solvusid, kuni keegi enam kellegagi mängida ei tahtnud, aga see ei olnud mängu süü, vaid rohkem omavahelise rivaalitsemise tulemus.

Siit jõuan edasi tujudeni, mida hakkasime koos lahkama, aga enne mainin, et “Kes leiab esimesena?” ei olnud ainus kingitus Loohvoog poolt ja tuletan meelde, et antud lauamängu näol teevad nad kingituse ka ühele lugejale ning loosis osalemiseks tuleb vaid Facebooki postitust kommenteerida. Lauamängu (mille väärtus on ligi 30 eurot) loosin välja juba esmaspäeval.“Kes leiab esimesena?” lauamänguga said lapsed kingituseks ka “Mapology Euroopa” pusle ja tujukaardid. Kõik kolm on tegelikult mu enda poolt välja valitud, oleksin võinud nende asemel ka “Tõde või tegu” pudelid või puuksu- ja junnimängud valida, aga eelistasin lisaks kauaigatsetud lauamängu kõrvale midagi harivamat ja abistavamat.

Rääkides nüüd nendest lahatud emotsioonidest, siis lasin kõigil kolmel valida tujukaartide hulgast näoilmed, millega nad antud hetkel kõige enam samastusid ja küsisin lastelt, mis tegi neid kurvaks või mis pani neid haavuma ning mis aitaks neil nendest tunnetest vabaneda ja nii edasi. See oli rohkem meelelahutuslik tunnetest rääkimine, sest kambavaimus ei läinud suureks psühholoogiliseks avastusretkeks, vaid naerdes uute emotsioonide otsimiseks, aga abiks oli seegi.

Väikeste laste suust kuuleb tegelikult väga häid pärleid, näiteks küsisin Neljandalt, kuidas armastus teda puudutab ja tema vastas, et siis puudutab, kui üks poiss tema rühmast talle vastu läheb. Kuna mul endiselt oli söögitegemine pooleli, siis võttis Kolmas järje üle ning luges tüdrukutele nende valitud emotsioone ette ja kõik olid jälle omavahel sõbrad. Ei saa öelda, et tujukaardid ei aita, eks.

Mul on poisteni jõudmisega mõnikord raskusi, sest nende emotsioonidega kaasneb sageli kinnine ja eemaletõukav käitumine – neil ei ole kunagi midagi, kui ma küsin, milles asi on, kuigi kogu nende olek reedab vastupidist. Tujukaartidega on asi mängulisem, mistõttu on neil kergem oma emotsioone väljendada ning minul lihtsam nende südamesoppi jõuda.Nii palju emotsioone.

Need kaardid ei ole loodud mängimiseks, kuigi näen väiksemate puhul, et nad oskavad väga hästi neid sellisel eesmärgil kasutada. Tujukaardid on loodud rohkem eneseabiks ja erialaseks abivahendiks Andrea Harrn`i poolt, kes on psühhoterapeut, hüpnoterapeut ning ärksameelsuse ja kognitiivse käitumisteraapia ekspert.

Loovhoog on omakorda loonud liikuva kaartide kasutusjuhendi, mida on Andrea Harrn isiklikult kiitnud sõnadega, et ta poleks osanud kaartide kasutamist paremini seletada. Kusjuures see (ega muu) siin ei ole mingi etteantud tekst või miski, millele Loovhoog oleks palunud tähelepanu juhtida, videoni jõudsin ise läbi Loovhoog Facebooki lehe.

Lapsevanemana hindan ma tujukaarte kõrgelt ja usun, et need tõesti sobivad ka erialaseks kasutamiseks, näiteks rühmatööks lasteaias või koolis.

Samuti hindan ma vahtmaterjalist Euroopa kaarti, sest see on palju põnevam kui tavaline pusle või riigikujuliste juppidega papist pusle, mis on meil samuti olemas, aga mille vastu huvi ei tunta. Seda ilmselt seetõttu, et erikujuliste osadega papist puslesid on meil kümneid (olnud), vahtmaterjal on aga midagi uut, isegi kassile meeldib ja Bulgaaria võib seda kinnitada.Kui lapsed samas vaimus jätkavad, siis Euroopa kaardi õppimise ajaks on kaart neil juba peas. 32-osaline pusle on mõeldud neljastele ja vanematele, nii et teoorias kerge, aga praktikas, kui kaarti ei tunne ja spikrit pole ees, meie kuuene sellega hakkama ei saanud, viiesest rääkimata, kuigi 104-osaline Frozeni pusle on mõlemale minutite töö.

Kas teadsite, et Rumeenia meenutab pead nagu Itaalia meenutab saabast? Ma ei olnud seda kunagi täheldanud, aga Kolmas märkas seda ja näitas mullegi, kus on nina ja kus kael – täitsa olemas on. Lisaks nägi ta oma avatud pilguga Serbias kuuske ja Tšehhis vaala, nii et igati arendav pusle.Loovhoog tootevalikust on meil kodus veel korduvalt kiidetud “7 ühe hoobiga”, mis on tänaseks end veidi ammendanud, aga küll see ükspäev jälle uus ja huvitav tundub. Ma näiteks üldse ei kahtlegi, et lõpuks saab neil “Kes leiab esimesena?” mängust ka isu täis ja siis on aeg avastada jälle vanu lemmikuid.Pildi laenasin Loovhoog Facebooki albumist.

Selle mängu teevad heaks juba parimate loodusfotograafide poolt tehtud pildid, lisaks harivad andmed nende piltide juures (kaal, eluiga, järglaste arv) ja mänguspikker, kus on info selle kohta, kes mida või keda sööb ja kelle söögiks ise langeb.

Mängu nimi tuleb sellest, et kaartidega saab mängida seitset erinevat mängu ja nende mängude reeglitega saab tutvuda Apollo lehel, mis on väga tore, sest meil on reeglid kadunud ja ma ei ole kindel, et lapsed neid mänge veel peast mängida oskavad.

Muide, see mäng jõudis meieni tänu sellele, et Esimene sai sellega koolis mängida ja igatses endale koju samasugust. Esimese, teise ega ilmselt kolmanda ütlemise peale ma veel lauamängu ostma ei tormanud, aga kui ta sellest pidevalt rääkima hakkas, siis sain aru, et talle päriselt väga meeldib see mäng ja meeldis ka, sest see oli mitmeid kuid number üks lauamäng.

Harivate kaartidena on silma jäänud ka terve Taskutarga sari, kus on 12 erinevat küsimuste ja faktidega kaardipakki. Ma ei ole raatsinud neid osta, sest ma ei ole kindel, kas keegi hariks end nende kaartidega rohkem kui korra, kui just viktoriiniküsimusi ei otsita või muud sellist. Samas on Esimene nii suur universumihuviline, et talle kindlasti meeldiksid Taskutarga universumi kaardid, koos Kolmandaga on nad tegelikult üldse teadmistehuvilised, nii et neile meeldiksid kindlasti kõik kaardid, eelkõige ilma, inimese, putukate ja spordi omad.

Viis kaardipakki raatsiksin ma veel osta, aga sellega kaasneks lõpuks ikkagi kiusatus varuda koju terve sari, sest tegelikult on kõik variandid huvitavad. Esialgu jääksid “seks ja tervis” kaardid siiski koos “Baila Date” kaartide ja vanamehe-eri mõistatustega meie sahtlisse, pole vaja, et lapsed liiga targaks saavad.

“Head Eesti …” sari on samuti huvitav ja hariv (välja arvatud need vanamehe mõistatused), olen sellestki valikust korduvalt tahtnud midagi soetada, aga põhjaga rahakoti tõttu on alati tulnud valik teha ja olen valinud midagi muud või üldse mitte midagi. Kui mitte enamat, siis “Head Eesti liitsõnamängud” kaardipakk tuleb küll kord koju.

Mõlemad väljatoodud sarjad on loodud koostöös oma ala asjatundjatega, mistõttu ma ei usu, et need on hooga loodud, pigem tasa ja targu, kuid valikuvõimalusi vaadates on Loovhool hea hoog sees olnud. Ma ei pea siin silmas ainult mainitud sarju, vaid üleüldse kogu valikut, mis on nii kirju, et oma lemmiku leiavad nii peerunaljade fännid kui ka folkloori austajad.

Mainin ära, et mulle lähevad nii peerunaljad kui ka rahvaluule peale, nii et ma ei liigita siin praegu kedagi ei halvemaks ega paremaks.