Härra oli kodus peaaegu 2 kuud, mille jooksul jõudsid lapsed harjuda sellega, et issi on iga päev olemas. Neljanda jaoks oli ta kõige rohkem olemas, sest preili meil lasteaias ei käi ning magab alates selle aasta algusest taas meie kaisus, nii et tema on saanud olla issi kõrval hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni.
Võib-olla tüdrukud ongi veidi issikamad või siis lihtsalt tundlikumad, aga esimest korda näeme, kuidas Soomes töötava isaga käib kaasas Eestis kurvastav laps. Neljas on issi ärasõidust alates nutune olnud ning oma emotsioonidega võidelnud. Ta nutab issit taga, aga telefonis temaga rääkida ei taha, vaid on pahane, et issi Soome läks. Täna õhtul ikkagi korra tegi suu lahti ja küsis Härralt, kas ta tuleb tunni aja pärast koju. Kahjuks ei tule ja see teeb preilile väga haiget.
Ka minul on valus kuulda, kui kurb võib üks laps olla. “Ma muretsen, sest issi läks Soome. Miks mina kaasa ei saanud? Ma tahan issit näha! Miks issi läks Soome ja mina ei saanud? Ma muretsen issi pärast. Ma igatsen issit.” See kõik tuleb läbi ahastava nutu…
Poistega pole kunagi nii olnud. Vaid ühe korra on Esimene oma solvumist välja näidanud, kui Härra oli nädal aega Eestis komandeeringus. Esimene oli siis poolteist aastat vana ja Härra oli olnud enne seda mitu kuud kodune, lapsel oli ilmselt ununenud, et issi pole alati temaga. Nädal issita läks kergelt, aga kui Härra tagasi tuli, siis lapse esimesele rõõmsale reaktsioonile järgnes südamest tulev nutt, millest võis välja lugeda etteheite üksi jätmise eest.
Seda on poisid küll öelnud, et nad igatsevad issit, nad räägivad temast omavahel ja issi on ka nende mängudes sees, aga nad ei ole olnud kunagi nii kurvad, et meil oleksid tekkinud sellise elukorralduse pärast süümepiinad. Praegu tekivad, aga jäädavalt koju tulla Härra veel ei saa. Kodumaale saaks küll, aga siis ta hakkaks lihtsalt üle Eesti komandeeringutes olema ning kodus me teda ikka ei näeks.
Pesamunale seda muidugi momendil selgeks ei tee, aga kallistan teda siis iga päev issi eest ka ning loodan, et tema mure issi pärast vaibub kiiresti. Härra on juba kahe nädala pärast kodus tagasi ja see aeg möödub linnutiivul, nii et Neljas ei pea pikalt ootama. Varsti läheme juba suveks Soome ja küll millalgi tuleb issi ka jäädavalt koju. Seni peame vastu ja katsume ikka naeratada.
Kuigi meil käib issi kodumaal tööl ja valdavalt saab hommikud ning õhtud preiliga veeta, siis eile, kui mees pidi õhtul veel linna sõitma asju ajama, murdus meie 2,5a preili nii totaalselt, et sellist asja pole ma veel näinud. Tavaliselt kuulub väike nutt emme lahkumise juurde aga issi saadetakse iga kord rõõmsalt ära. Ma loodan, et kurbus möödub teie pisikesel ruttu. 🙂
Küll ta möödub, kus ta pääseb. Täna juba seletas ise möödaminnes, et issi on Soomes, teeb töö ära ja siis tuleb. 🙂
Äkki see ongi mingi kahe ja pooleste preilide asi. 😀
See oli üks minu hirme seoses lapse ja mehe tööga. Õnneks pole midagi väga dramaatilist olnud, vähemalt ei meenu või olen unustanud. Aga kui lapse isa kodus on, siis on meil täielik issipoja ja mul oleks justkui pisike puhkus.
Mul on ka puhkus, kui mees on kodus. Nüüd on raske “tööeluga” jälle harjuda, sest enam ei saa pesamunaga alles kell 9 kohvilõhna peale ärgata. 😀
12a tagasi läks mu Abikaasa Soome kolmeks kuuks tööle. Nüüd on sellest saanud 12 aastat. Ma kolisin aasta hiljem ennem elu teist sünnitust talle järgi ja Soomes on me kodu nüüd.
Ma ausalt, ei kujutaks ettegi, et pere on lahus.
Oled pereinimene, aga siiski nagu üksikvanem :S
Ma pole su blogi läbi lugenud (loen ka alles paar kuud), võib olla on sellest kuskil juttu olnud, aga miks kogu pere Soomes ei ela?
Väike kurb laps on kindlast paha olla 🙁
Kuna Härral oli töö enne mind, siis oleme tema töö iseloomust tulenevate lahusolekutega harjunud ja tema Soome minek ei keeranud elu pea peale.
Oleme küll kaalunud perega Soome kolimist, aga see pole jäänud kaalukausile. Põhjuseid on palju – Härra vanemad on vanad ja mõlemal on raske haigus, me ei taha võtta neilt võimalust veeta aega lastelastega ja muidugi tahame ise ka nendega tihedamini kui paar korda aastas kohtuda; Esimene on keskmisest aeglasema arenguga ja kergete kõnehäiretega (vajab logopeedilist abi), sai koolipikendust, võõrkeelses koolis haridustee alustamine pärsiks tema arengut veelgi; Härra töö iseloomu tõttu on tal talved üsna vabad ja siis me ei tahaks olla Soomes kinni, sest lastel on kool.
Selge 🙂 Mulle tundub, et sa oled yks ääretult tubli naine 🙂
Kui teile see sobib, siis miks mitte 🙂
Soomes on head logopeedid, aga ma ei kujutaks hetkel nt ettegi, et see v6iks tegeleda lapsega, kes eriti hästi keelt ei valda 😛
Mu suurem laps (kohe 21) elab Eestis ja 2 väiksemat (veel 10 ja kohe 8) on syndinud Soomes.
Eestis käisime me viimati 1,5a tagasi, kuigi ka vanad vanemad jne. Lihtsalt raha, puhkust, maja, aiamaad ja k6ike muud vaja klapitada, ma lihtsalt ei viitsi 😛 Ma olen parem kodus, ei reisi 🙂
Talvel minna ei saa, siis kylmub maja ära ja suvel minna ei saa, siis vaja kasta ja saaki koristada, kevadel ja sygisel on aga k6ik tööl ja koolis 😛
Keeruline see elu 😉
Sedasi on tõesti keeruline leida aega Eestis käia.
Meil oli suvel lihtne, mehe vennatütar askeldas ise majas ja aias ning me saime terve suve Soomes olla. Nüüd veel lihtsam, sest korteris pole meil isegi ühtegi taime, mis võiks kastmist vajada.
Mina jälle ei kujuta ette Eestist ja teistest pereliikmetest nii pikalt eemal olemist. Teil küll pisemad ilmselt harjunud, sest sünnist alates nii elanud, aga meil on lapsed harjunud vähemalt korra nädalas vanavanematel külas käima ja kui me Soomes olime, siis nad ikka väga igatsesid oma vanaemasid, kuigi me käisime selle kolme kuu jooksul 2 korda Eestis. Viimase Soome mineku ajal hakkasid juba protestima, ei tahtnud minna ning Soomes igatsesid koju. Nende jaoks oli isegi 3 kuud liiast.
Aga teil oli suurem laps siis ikkagi veel laps, kuidas tema kohanes? Või ei kohanenudki, kuna kolis Eestisse tagasi?
Ja selle tubliduse osas samad sõnad sulle. Võõrale maale kolimine, lapsed, töö, aiamaa nõuab ikka suurt visadust. 🙂
Suurem laps oli 10 ja jäi Eestisse mu vanemate juurde elama. Ta pole kunagi Soomes elanud, ainult kylas käinud 😉
Kuna ta keelt ei osanud, ma ka mitte, siis tundus see tema siia toomine sellises vanuses eriti keeruline. Elame veel sellises kohas, kus ei saa laps 6ppida eesti keeles. Eks oleks ehk hakkama saanud, aga siis tundus keeruline.
Nyyd kyll kahetsen, et ta sinna jätsin. Loodan, et annab andeks. 6nbeks ta tubli poiss, saab elus hakkama, käib tööl.
Isa suri mul, kui ta oli 14, see oli k6ige hillem aeg, kui mehine tugi k6rvalt kadus ja näägutav vanaema alles jäi 😛
Elu läheb edasi…
Seda on küll kurb lugeda. Kokkuvõttes oli perekond ikkagi lahus ja kahjuks on selliseid olukordi palju. 🙁 Lapsed armastavad tingimusteta, aga siin jääb vist lapse andestusest väheks, ka iseendale tuleb andestada.
Iseendale andeks ei anna ma kunagi…