Majas mind magamistubade puhul kardinate puudumine ei häirinud, sest möödujad päevasel ajal nagunii akendest väga sisse ei näinud, aga nüüd korteris oli üks esimesi mõtteid, et meil on kardinaid vaja. Pole väga mugav otsida kapist pesuväel riideid, kui samal ajal pissitab keegi akna all oma koera.
Ma küll ei tea, kuidas ma varem seda teha sain, aga igatahes elasime enne umbes nii:
See pilt on küll värske, aga ruloo on sama, mis sai 8 aastat tagasi ette pandud. Nüüd jäi sellest väheks, ainuüksi juba hubasuse pärast, sest seda lihtsalt ei olnud.
Kardinaid oli üsna raske valida, sest esiteks puudub meil siin igasugune stiil ja minul polnud mingit nägemust peale selle, et tahtsin halli sisse tuua, sest mujal korteris on seda omajagu ning meie tuba ongi liiga tibukollane. Neljandast poest leidsin lõpuks sobivad linased väikese heegeldatud ribaga külgkardinad, aga vahele ei sobinud miski – küll ei sobinud pikkused või mustrid või värvid või hind. Olin juba loobumas, kui huvi pärast küsisin tibukollase kardina pikkust, mis sobis ideaalselt. Toas on küll juba niigi palju kollast, aga päris tühjade kätega ma koju tulla ei tahtnud ja nii saigi kollased ära võetud. Tulemus jäi täitsa hea, parem kui pildil.
Olemine on palju hubasem, aga päris ideaalne veel ei ole. Kuna korteris on me magamistuba oluliselt valgem, siis mööbli kulumisjäljed paistavad eriti hästi välja ehk minu silmis vajavad iluravi. Puudu on ka väike vaibake või isegi kaks, kui ma ei leia praegusele sobivat paarilist, pildid seintel või mõni küünal kapi peal ja kirjutuslauatool. Kui need ka linnukesed taha saanud, siis teen teen enne-pärast postituse.
Praegu polegi meil mitte ükski tuba päris valmis – kust on üks kardin puudu, sest kahest jäi väheks, kus seisavad raamaturiiulis kastid raamatutega, kus seisab suur kast jalanõudega, mis kuskile ei mahtunud ja mille jaoks Härra täna lisariiulid paigaldas, aga mis pole veel nende peale jõudnud, kus vedelevad asjad, millele pole kohta leidnud ja sellest ma üldse ei räägi, kuidas kõik koha leidnud asjad on üsna kaootiliselt kappidesse surutud, et need lihtsalt kiiresti eest ära saada.
Teravama silmaga lugeja ehk märkas meie uut pereliiget. Järgmisena kirjutangi temast ja Ruubist ka, sest need on lood on omavahel üsna seotud.
aga mis küülikutega sai? 😉
Küülikud läksid Härra vanemate juurde ja Lotte leidis endale seal 65-kilose sõbra koer Mona näol. 🙂
Meenutasid mulle minu kardinate igatsust. Remondiga alustades ei jõudnud ära oodata, millal saaks kardinate valimisega tegelema hakata. Nende 2-3 aasta jooksul olen korra või kaks poes uudistanud kardinaid ja seis on ikka sama – meil pole neid endiselt.
Aitäh, et tuletasid meelde, kui palju hubasust võivad kardinad juurde anda.
Kui ära teed, siis palun ka enne-pärast postitust. 😛
Kardan, et kardinate leidmisega läheb veel tükk aega, aga millalgi on nad kindlasti olemas.
Naised mõtlevad ikka esimesena kardinate, vaiba ja voodipesu värvuse üle, mis siis, et pole uude kohta sisse kolinudki 😀
Ma selle kolimise puhul nii varakult veel ei mõelnud, aga muidu peab minu puhul paika küll. 😀