Nagu eelmises postituses lubasin, siis kirjutan nüüd pikemalt oma tööst. Okei, see kõlab nagu hakkaksin oma tööülesandeid kirja panema, aga nii ma seda ei mõelnud, keskendun ikka rohkem sellele, kuidas ma freespingi taha üldse jõudsin.
Kui alustada päris algusest, siis olen mitu aastat hoidnud Lääne-Virumaa töökuulutustel silma peal. Olen jälginud, millistele ametikohtadele inimesi kõige sagedamini otsitakse ja millised ettevõtted kõige enam kuulutavad. Selle põhjal olen oma peas statistikat teinud ning valinud välja erialad, mida õppida ja tööandjad, keda vältida. Ehk siis kui kümme ettevõtet otsivad keevitajat, siis seda eriala tasub õppida ja kui üks ettevõte otsib pidevalt töötajaid kümnele ametikohale, siis seda tööandjat tasub vältida.
Kuulutusi vaatasin ka selle pilguga, kas on üldse midagi, kuhu kandideerida hariduse ja kogemuseta. On küll, töö ei ole otsa saanud, ainult et enamasti on selline töö vahetustega ja kuna üks meie pere lapsevanematest on juba aastast poole eemal, siis ma ei saa endale õhtuseid vahetusi lubada. Nii ma ühel hetkel jõudsingi mõtteni, et õpin keevitajaks, isegi vestlusel käisin ära, kuid õppimise lükkasin siiski edasi, sest ma ei olnud vaimselt just kõige paremas vormis.
Mõni aeg hiljem üritasin end töötuna arvele võtta, aga kuna ma olin registreerinud blogi koostööde pärast maailma mõttetuima osaühingu, mille juhatuse liige ma olin, siis see ei õnnestunud. See tegi meele veidi mõruks küll, sest ettevõtte registreerimine maksis rohkem, kui ma läbi selle teeninud olen. Jep, mu motivatsioon kadus juba esimese arvega, mille esitasin, sest seda ei makstudki ära, ka meeldetuletuse peale mitte. Putru söön ikka… Teine arve tasuti meeldetuletuse peale. Kolmanda arvega läks kõik lihtsalt, ainult et see summa oli mingi 20 eurot. Neljandat arvet taas ei tasutud, ent meelde ma end enam tuletama ei hakanud. Viienda ja kuuenda arve jätsin ise esitamata, keegi neist puudust ka pole tundnud. Pärast seda olen koostöödele ära öelnud või teinud neid üksikutel kordadel ainult toodete eest, nii et mu osaühingul pole olnud mingit käivet. Aga ikkagi ettevõte! Ikkagi juhatuse liige, mitte mingi töötu, kellel oleks asja töötukassasse…
Paraku olin ma sel ajal endiselt vaimselt nii halvas kohas, et juhatuse liikme muutmise asemel mõtlesin rohkem sellele, et ma ei jaksa enam valesid otsuseid teha, ei jaksa ebaõnnestuda, ei jaksa elada. Õnneks oli sel ajal Silver kodus, üksinda oleks nendest mõtetest olnud raskem välja tulla.
Vähemalt oli töötukassast siis nii palju kasu, et nende poolt toetatavate õppekavade nimekirjas jäi mulle silma CNC metallilõikepingi operaatori eriala, mis meeldis mulle teoorias rohkem kui keevitaja elukutse. Praktikas polnud mul aimugi, mida üks või teine amet endast päriselt kujutab – kuigi küsisin metalliettevõttes töötavalt sõbrannalt ühe ja teise ameti kohta, siis päris õiget pilti ma silmade ette ei saanud. Lootust nende juurde praktikale ja tööle pääseda sain aga küll, nii et jäin oma CNC metallilõikepingi operaatori mõtet edasi mõlgutama.
Poole aasta pärast olin uuesti valmis end töötuna arvele võtma, enne lihtsalt pidin oma auväärse juhatuse liikme koha emale üle andma. Muuseas, selle poole aasta sisse jäi ka kaks tööle kandideerimist, mõlemal korral samasse ettevõttesse. Ma küll ei otsinud pingsalt tööd, aga oli üks ettevõtte, kelle juures töötamine mulle teoorias meeldis ja ma mõtlesin, et kui saan nende meeskonda, siis polegi CNC pink minu jaoks. Esimesel korral sain kirja, et koht on täidetud. Teisel korral kutsuti vestlusele, kust lahkusin kahetiste tunnetega. Ühest küljest olin väga meelitatud, et mind vestlusele kutsuti ja seal proovipäev paika pandi, teisest küljest ei tundunud see koht üldse mulle. Esiteks öeldi kohe, et lillelapsed nende kollektiivi ei sobi, vaja on paksu nahka – ma seda töövestlusel ei öelnud, aga ma olen lillelaps. Teiseks küsiti tervise kohta, sest külmas ruumis külma veega töötamine hakkab kiiresti liigestele – ma ei öelnud, et mul on psoriaatiline artriit. Rõõm oli lihtsalt nii suur sellest, et MINUL oli lootust saada tööle vaid teise kandideerimisega, mistõttu ma tegin näo, et mul on paks nahk ja tugev tervis.
Läks nii, et mu tugev tervis ütles enne proovipäeva üles ja me lükkasime selle edasi. Ma lükkasin seda enda jaoks edasi ka siis, kui olin juba terve, sest mul oli vahepeal aega mõelda kõigele, mis töövestlusel hirmutavalt kõlas. “Ütlemisi tuleb ette, sellega peab arvestama. Kriitikat peab taluma, sest me räägime vigadest kõigi eest, et teised neist õpiks.” Kui üks nende töötaja kirjeldas kollektiivi tüüpilise naiskollektiivina, siis minu jaoks kõlas see veel hirmutavamalt, kuigi ma ei tea, milline on tüüpiline naiskollektiiv. Eelarvamused minus ütlesid, et see on ussitav.
Kuna mu tunne ei olnud õige, siis venitasin uue proovipäeva kokkuleppimisega nii kaua, kuni koht sai kellegi teise poolt täidetud. Tundsin pettumust ja kergendust samal ajal, aga tagantjärele saan nüüd öelda, et kõik läks nii nagu pidi. Pärast seda võtsingi end töötuna arvele eesmärgiga õppida läbi töötukassa CNC metallilõikepingi operaatoriks. Paraku tuli välja, et ma siiski ei kvalifitseerunud 33-aastaselt tasemeõppe toetusele, mis siis, et mul pole haridust ega mingit töökogemust. Miks? Sest ma olen viimase viie aasta jooksul katkestanud üldkeskhariduse omandamise. Mul ei olnud selle peale kahju, et ma viimaseid aineid pole ära teinud, vaid kahetsesin, et üldse üritasin kooli lõpetada. See üritamine oli minu jaoks nii raske, et see ei viinud mind sihile, vaid psühhiaatrile… Ja välistas minu jaoks töötukassa toetuse, mis on mõeldud inimestele, kellel on puuduliku hariduse ja oskuste tõttu raske tööd leida. Samuti oli minu puhul välistatud “Minu esimese töökoha” palgatoetus, millega motiveeritakse tööandjaid võtma tööle ja õpetama välja vähese kogemusega noori. Mina pole enam noor.
Mingil hetkel oli mul küll tunne, et ma olen isegi töötukassa silmis maha kantud, aga ma ei andnud alla ja plaanisin minna töötukassa toetuseta õppima. Samal ajal rääkis sõbranna peika mu mõtetest enda tööandjale, kes ütles, et olen sinna praktikale oodatud. See oli minu jaoks väga suur asi, sest ma lootsin sõbranna kaudu saada tema tööandja palgale ega isegi unistanud sellest, et võiksin saada jala Kadrina teise metalliettevõtte ukse vahele. See teine otsib nimelt väga harva uusi töötajaid ja mulle oli jäänud mulje, et kogemusteta meestel on sinna raske tööle saada. Mis siis veel naistest rääkida…
Õppimisega läks aga nii, et Rakveres eriala ei avatud, Tallinnas on ühes koolis õppekeeleks vene keel ja teises koolis on õpe keskhariduse baasil. Ida-Virumaal on samuti õppekeeleks vene keel ja kaugemad koolid on juba liiga kaugel. Tasulisi õppimisvõimalusi ei leidnud ma põhimõtteliselt üldse, vähemalt mitte selliseid, mis oleks alanud lähiajal kuskil lähedal. Nii palju siis õppimisest, toetusega või ilma.
Olin valmis minema mõtetes tagasi keevituse peale, kui sõbranna peika mu olukorrast oma tööandjale rääkis ja tema mind pingi taha tutvumispäevale kutsus. Seda ei osanud ma oodata. Olin sel hetkel Soomes, nii et jäi jutt, et lepime päeva kokku, kui tagasi jõuan. Nädal hiljem laevaga Eesti poole sõites sain sõnumi: “Hei! Võtan su hommikul peale või tuled ise? Igatahes sind oodatakse, oled siin juba põhimõtteliselt tööl.” Mul ei ole sõnu kirjeldamaks neid emotsioone, mida ma sõnumit uuesti ja uuesti ja uuesti lugedes tundsin. See oli siiras rõõm ja elevus. See oli tunne, mis ütles, et kõik on õige.
Järgmisel hommikul võttis sõbranna peika mul piltikult öeldes käest kinni ja viis tutvumispäevale, mistõttu oli mul palju julgem tunne siseneda võõrasse keskkonda võõrasse olukorda. Möödus paar tundi ja see keskkond tundus juba oma, samuti isa ja poeg, kellega ma kõrvuti töötan, nii et päeva lõpuks ei olnud mul mingit kahtlust, et ma olen õiges kohas. Et tööandja saaks selles samuti veenduda, siis leppisime kokku kuuajase tööpraktika, et kohanemine ja väljaõpe oleks survevabam nii mulle kui ettevõttele. Muide, omanikke nägin ma alles tutvumispäeva lõpus, kui maha istusime ning ootustest, võimalustest ja murekohtadest rääkisime. See vestlus toimus humoorikas ja vabas õhkkonnas ning huvi oli nii vastastikune, et nemad hakkasid juba arutama, kuhu mulle pesemisruum teha. Ma lahkusin tutvumispäevalt suure tänulikkuse, elevuse ja väga oodatud tundega. Ja koroonaga…
Mul tekkis déjà-vu tunne, kui päev enne tööpraktika algust helistasin ja ütlesin, et olen haige. Arvasin, et nüüd läheb see koht ka käest, aga ei, mulle sooviti head paranemist ja öeldi, et lepime uue algusaja kokku, kui terveks saan. Kaks ja pool nädalat hiljem algaski mu tööpraktika ja 1. oktoobrist – kolm kuud pärast töötuna arvelevõtmist – sai minust ametlikult CNC freespingi operaator. Miks on see märgiline? Töötuks registreerides pidin vastama enesehinnangu küsimustele ja valima perioodi, mille jooksul hindan töö leidmist tõenäoliseks. Ma valisin perioodiks kolm kuud. Tõsi, kirjutasin juurde, et seda juhul, kui ma ei ole valiv, aga läks nii, et olin kolme kuu pärast täpselt seal, kus alles aasta pärast olla soovisin. Või isegi paremas kohas.
Jah, mu töö on kohati füüsiliselt raske, lisaks mürarikas ja must ning ma tassin koju peenikest torkivat metallipuru, aga mulle päriselt meeldib see. Olen siin kogu aeg rääkinud, et karjääri tegemise asemel ma pigem töötaksin karjääris ja ma olen seda tõsiselt mõelnud. Ma ei taha töötada kontoris, ma ei taha istuda arvuti taga, ma ei taha inimestega tööalastel teemadel tihedalt suhelda, ma ei taha vastata kirjadele ega kõnedele. Ma tahan end tööl liigutada, tahan tegutseda omaette ja mõelda oma mõtteid, tahan tööpäeva lõpus näha käega katsutavat tulemust. Täpselt seda mu töökoht mulle pakubki ja mida rohkem on liigutamist, seda kiiremini möödub päev. Enamasti kõlabki tööpäeva lõpetav sireen ootamatult kiiresti, aga siiani pole mul veel pärast seda tööriist käest kukkunud, vaid olen veel 15-45 minutit tööd teinud.
Tööajast rääkides, siis see on 8.00-16.30, selle sees on pooletunnine lõuna (mis on tööandja poolt) ja kaks veerandtunnist pausi, mis lähevad tööaja sisse. Mina saabun ja lahkun veidi hiljem, sest jagan veel meestega riietusruumi ning väldin sellist aega, kus paljaid mehi on seal palju. Õnneks neid ei tundu häirivat minu juuresolek, aga mul endal on veidi ebamugav olla alasti meestega samas ruumis. Mitte küll nii ebamugav kui alguses ja mul ei ole enam vaja, et sõbranna peika mind hommikul ära ootab ning ma ei lõpeta tööpäeva temaga samal ajal, et saaksin tema kannul riietusruumi siseneda, kuid endiselt ei oska ma paljaste tagumike peale oma silmi kuskile peita. Kauaks see nii ei jää, minu kabinet – nagu tööandja seda kutsub – on valmimisel. Jah, mulle kui tootmisosakonna ainsale naisele ehitatakse päris isiklik riietusruum. Lahe, eks! Ruumi saab seal olema veel mõnele naise, nii et loodetavasti tegin otsa lahti ja õrnemat sugu tuleb tootmisse juurde.
Ma ei ütleks, et see töö, mida ma teen, on nii-öelda meestetöö, aga füüsiline vastupidavus on oluline küll. Ja jõudu peab ka veidi olema, sest kui kruustangid pole piisavalt kõvasti kinni keeratud, siis võib detail puurimise või freesimise ajal paigast liikuda ja halvimal juhul kõik ära lõhkuda. Mul on seetõttu paar asja vanarauda läinud, mistõttu kinnitan nüüd teatud detaile oma keharaskusega, ronides selleks pingi servale. Sellise jõuga kruustangide kinni keeramine ja avamine on päris raske, aga kondid selle peale veel murdunud ei ole. Käed on vahepeal kehvas seisus küll, mistõttu on Deep Relief ja randmetoed mu uued sõbrad, kuid asi on juba parem võrreldes tööpraktika algusega ning lootust on, et mu käed harjuvad selle tööga ära.
Kõik päevad ei ole rasked, pigem on kergeid päevi isegi rohkem. Need on siis sellised päevad, kus töötan rohkem väikese pingi taga või kus suures pingis olevat detaili puurib ja freesib neli erinevat tööriista, mistõttu kestab tsükkel kaua. Polar Flow päevikut vaadates on väga hästi aru saada, millistel päevadel olen saanud masina töötamise ajal istuda ja millistel päevadel olen jooksnud sedasi kahe pingi vahet, et olen isegi puhkepausid maha maganud.
Oma igapäevase aktiivsuseesmärgi olen seadnud kolmandale taseme ehk 100% täitumiseks on mul vaja rohkem vaeva näha kui 10 000 sammu täis kõndida. Nagu tabelist näha, siis nädalavahetustel ma päevast aktiivsusnormi kuidagi täis ei saa ning reedesel vabal päeval täitus ka 102% vaid tänu sellele, et Silver saabus pärast keskkööd ja me jõudis 24 tunni sees kaks korda…ee…trenni teha.
Silverist rääkides, siis paljude esimeseks küsimuseks on olnud, kuidas tema sellesse suhtub, et ma ainult meeskollektiivis töötan. Ta ütleb, et teda see ei häiri, aga mulle tundub, et ta veidi ikkagi muretseb, sest viimasel ajal pöörab ta mulle rohkem tähelepanu. Selles asi pole, et ta vaataks mind tänu tööleminekule uue pilguga, pigem on ta veidi pettunud, et ma musta ja musklitkasvatavat tööd teen, tema nimelt eelistaks näha mind naiselikumal alal tegutsemas. Paraku on nii, et ta abiellus tüdrukuga, kelle ta leidis mõnikord õhtuti traktoriga põllult ja kes tahtis proovida ära iga tööriista- ja masina, alustades akutrellist lõpetades teerulliga. Ilmselgelt ei ole ma see naine, kes paneb kõrged kontsad jalga, värvib huuled punaseks ja läheb kontorisse tööle. Olen üsna kindel, et seda ei juhtu kunagi ja CNC pingi tagant näen end minemas edasi traktori rooli. Pealegi, Silveril oleks just siis põhjust muretseda, kui käiksin tööl üleslööduna, nii et tal on tegelikult vedanud, et ma tööl must ja kole olen, hehee.
Pean tõdema, et meeskollektiivi suhtes olid mul ka kerged eelarvamused – kujutasin ette onuheinolikke nalju ja küsimusi teemal, kuidas minusugune lillekene sinna ära on eksinud, aga mitte midagi sellist pole olnud. Ma pole üldse tundnud, et mind kuidagi teistmoodi seal vaadataks. Kui, siis ollakse leebemad ja abivalmivad ning jälgitakse rohkem oma keelekasutust, aga muus osas ma ei tunne, et ma üldse seal mingit tähelepanu ärataksin. Ütleksin, et meeskollektiivis on väga mõnus töötada ja mulle täitsa meeldib see seltskond, kellega ma igapäevaselt kokku puutun.
Mulle tõesti meeldib kõik nii väga, et pole veel möödunud päeva, kus ma ei vaataks tööl enda ümber ega täituks õnnetundega. Ma olen lihtsalt nii tänulik selle eest, et mulle – hariduse ja töökogemuseta 33aastasele naisele – anti võimalus liituda oskustöölistest koosneva meeskollektiiviga, kuigi see tähendab, et mulle tuleb eraldi riietumisruum ehitada. Ja ei, ei mina ega sõbranna peika pole seal kellegi lehma lellepoeg, et ma läbi tutvuste oleksin tööle saanud. Ma oleksin praegu samas kohas ka siis, kui sõbranna peikat poleks olnud ja oleksin ise ettevõtte ukse taha läinud. Sain tööle lihtsalt tänu sellele, et CNC pingi peale on raske leida inimest, nagu väga paljudele teistele ametikohtadele, kus tuleb end veidi rohkem liigutada ja mustaks teha, seetõttu oli tööandja jaoks suur asi, et ma ise tundsin freespingi vastu huvi. Tuleb välja, et kes musta tööd teha ei karda, sellele on uksed valla.
Kui tahate teada, mis tunne on pärast 14 aastat kestnud kodust perioodi tööle minna, siis võin öelda, et see ei olnud üldse raske. Vastupidi, ma oleks nagu alati tööl käinud. Võib-olla siis läheb raskemaks, kui Silver on talvel kodune, sest siiani oli väga mõnus talviti nädala sees lõunastel kinoseanssidel käia või pea iga päev Rakveres hommikusööki süüa, aga see lõbu jääb nüüd ära. Teisest küljest läheb muidugi kergemaks, sest kodune elu jääb siis rohkem tema õlgadele, praegu on õhtud ikka rasked või väga rasked. Saan nüüd väga hästi aru, miks Silver on alati rääkinud, et tööl on kergem käia kui lastega kodus olla…
Ma vist ei olegi kunagi küsinud, kellena teie töötate, aga praegu pakub see küll mulle huvi – rääkige kaasa, mis tööd teete ja kuidas selleni jõudsite. Meeldib see teile või tahaksite pigem midagi uut proovida?
Minu poolt on tänaseks kõik ja soovin teile ilusat algavat töönädalat!
PS. Üks asi veel, nähes nüüd kõrvalt keevitajate tööd, siis see ikka pole minu jaoks.
Kunagi peale gümnaasiumit õppisin eriala, mille lõpetamise järel pidi minust saama riigiametnik. Kuna ametnike palk oli toona nagu oli siis sattusin hoopis muusse valdkonda. Mind võeti tööle “inimesena tänavalt”, koolitati välja ning sain teatud valdkonna spetsialistiks. Samal erialal töötasin ka teises ettevõttes. Vahepeal omandasin veel teise eriala aga ka sellel tööle ei asunud, lihtsalt omandasin palju uusi kasulikke teadmisi väga erinevateks juhtudeks. Aga ametnikutöö mõte tiksus kuklas ikka edasi. Korra kahe töökoha vahel kandideerisin endale huvipakkuvale ametniku kohale aga ei osutunud valituks. Mõni aeg tagasi otsis mulle sümpaatne asutus jälle ametnikku, kandideerisin ja seekord skoorisin. Olen nüüdseks ametis olnud küll ülilühikest aega aga mulle näib, et olen sattunud enda jaoks õigesse kohta. Et siis avaliku sektori teenistuja 🙂
Nii salapärane. 😀
Hea tunne on kui tunne on õige, eks. Edu sulle uues ametis!
Mina olen lôpetanud TTÜ majandusteaduskonna ja töötan meelelahutusettevôtte pearaamatupidajana.
Raamatupidamine on ainus nii-öelda kontoritöö, mis mulle teoorias meeldib. Matemaatika mulle ei meeldi, aga täpsed (raha)numbrid ja ülevaade meeldib. 🙂
Mul on siiralt nii hea meel su üle, et oled leidnud oma koha!
Ma olen sarnaselt sulle otsinud oma kohta siin elus. Keskhariduse sain kuidagi kätte, ent ma ei nautinud kooliteed. Pärast keskkooli võtsin aasta vabaks, et pea selgeks mõelda, ent ei mõelnudki. Hiina meditsiini 2-aastane mingitpidi baasõpe jäi pooleli. Ülikooli pole läinud, sest pole tahtnud katsetada ja siis pettuda ning pooleli jätta.
Igatahes nüüd olen vähemalt tööalaselt olnud juba 3 aastat arsti kabineti assistent ja arvestades mu muidu kärsitut loomust, siis võib öelda, et töö mulle iseenesest meeldib ja toona seda töökohta saades tundsin, et olen viimaks leidnud küllaltki sobiva koha endale.
Viimasel ajal olen hakanud jällegi tunnetama, et ma vajan oma ellu muutusi ja tööalaselt ei arene enam edasi, seega loodetavasti tuleb minugi ellu uus püsiv töökoht, kus ei pea päevagi enam “töötama”, vaid saan võtta seda mõnusa hobina.
Ma arvan, et on täitsa okei, kui õige asi muutub ajapikku igavaks. Ma üldse ei usu, et mu puurin ja freesin surmani, kindlasti ühel hetkel tundub miski muu põnevam. 🙂
Mina olen hariduselt lasteaiaõpetaja (baka), kuid töötan hetkel kodukohalähedases väikses koolis pikapäevarühmaõpetajana. Pool koormust, pärastlõunane tööaeg, meeldiv kollektiiv ja vahvad lapsed – minu jaoks jackpot 🙂
Ma ei teadnudki, et pikapäevarühmal võib eraldi õpetaja olnud, aga töö ise kõlab hästi – just see osa, et see sulle meeldib. 🙂
Üli-üli lahe, Liivi!
Sinu sõnad: “Ma tahan end tööl liigutada, tahan tegutseda omaette ja mõelda oma mõtteid, tahan tööpäeva lõpus näha käega katsutavat tulemust.” Täpselt see, mida ma viimased aastad mõelnud olen. Aga isegi nüüd, pärast kahte aastat mittetöötamist ma valisin ikka jälle arvuti taga töötamise. Vähe sellest, läksin uuesti ülikooli, sedasama arvuti taga töötamise eriala õppima. Aga ma olin juuksekarva kaugusel sellest, et kuhugi tisleriks või hoopis mõnda loomapidamisse abitööliseks minna… Kontakte-tuttavaid nendes valdkondades absoluutselt ei ole ja julgust jäi puudu. Võibolla kunagi ikkagi lähen 🙂
Ja noh, peale kontaktide ka vastavat haridust muidugi ei ole…
Ikka megalahe, et sul selline võimalus on 🙂
Tisleriks on vist raske niisama hakata, aga loomadega tegelemiseks eelnevat haridust/kogemust sageli vaja pole. Vasikatalitaja kuulutust olen isegi vaadanud väikese kurbusega, et see kaheksast viieni töö pole. 🙂
Aga ühel hetkel, kui tunned, et aeg on käes, võid ju otsida välja enda jaoks põnevamad tööandjad ja küsida, kas neil on pakkuda sulle kohta ja väljaõpet. 🙂
Ma töötan kontoripoolel phes tootmisettevõttes, kus koos minuga on 3 naist.
Naljakas, et ka mina olen kuulnud sarnast küsimust, et mis mu mees arvab, et ma seal meeste kollektiivis töötan. Mis ta siis arvama peab? Ma sinna tööle läksin, mitte …. ma ei teagi mida, mida selle küsimusega mõeldakse.
Nüüd kui ma juba mitu aastat seal töötand olen, siis hommikuti on küll vahest see nali, et ütlen ukselt: Ma lähen minema su juurest, lähen T juurde. T ootab mind juba. 😂
Hahaa, seda nalja hakkan ilmselt ise ka talvel Silverile tegema. 😀
Ma ei ole isegi mõelnud, miks sellist asja küsitakse, aga ilmselt eeldatakse, et selline olukord tekitab kaaslases ebakindlust. Antud olukorras ma selles põhjust ei näe. Ebakindluseks oleks siis palju rohkem põhjust, kui ma oleksin ainus naine kontoris, kus mehed ise on viisakalt riides ja mul kõrged kontsad all ja huuled punased. 🤷♀️
Palju õnne ja jaksu! Töötan riigiametis spetsialistina, põhitöö on nõustamine, telefoni ja kirjade teel. Enamuse ajast teen tööd kodukontoris. Igatsen tegelikult ikka vahetut suhtlust ka. Olen inimeste inimene, ma just naudin suhtlemist ja ootan, et saaks päriselt inimeste sekka.
Koroona pärast enamasti kodukontoris?
Töötan Soomes ehituskoristuse alal. Olenevalt objektist võib see töö olla raske või kerge 🙂
Jõudu tööle! Kujutan ette, et jõudu läheb sul seal vaja. 🙂
Fotograaf, täiesti enda isiklik ettevõte ja üks esimene kõige julgem ja tugevaim otsus mu elus (rääkimata parimast!) 🙂
Jaga oma lehte ka 🙂 Mine tea, kes sind fotograafiks vajada võib 🙂
https://www.facebook.com/kristhelfotograafia/
Ikka saab 🙂
Väga äge! Kunagi tahtsin ka fotograafiks saada, aga selgus, et mulle meeldib pilte ainult teha, mitte neid pärast sorteerida ja töödelda. 😀
Nii vahva uudis, Liivi! Seda enam, et ma ei tea Instagramist midagi (st tean, aga ei taha teada) ja juba vahepeal murega jälgisin, et ega pole mõni nooremapoolne naine koroonasurmastatistikasse sattunud…
See töö tundub karm ausalt öeldes, just see lärm ja metalliosakesed. Aga sa muidugi oledki selline tugev maatüdruk. Loodan, et sul läheb seal hästi ja meeldib jätkuvalt!
Mina ise olen see, kes käib kontoris ja töötab arvutiga 🙂 Olen spetsialist ühes küberturbe-ettevõttes.
Hahaa, eks see kahtlane ole jah, kui koroona põdemisest kirjutamisele enam midagi ei järgne. 😀 Kuna sa Instagramist midagi teada ei taha, siis sa ilmselt ei tea, et meil oli jälle kodus koroona. Teine paraneb sellest praegu, peaaegu terve juba, teised kahjuks ei nakatunud… Ei tahaks, et paari kuu pärast toob järgmine koroona koju. 😒
Olen 34-aastane naisbussijuht! 90% töökaaslastest on mehed ja mulle sobib. Mehel vastuväiteid polnud, töökoht on töökoht. Pigem tekitas graafik (väga varane algus või väga hiline lõpp) hõõrdumisi. Erialavalik käis väga ekspromt, töötuna olles nägin firmapoolset tasuta kursuse kuulutust ja otsustasin proovida, kuigi ei uskunud et võiksin valituks osutuda. Olin samuti pikalt töötu olnud. Jõudsin seda tööd teha üle 3 aasta (eelmistel töökohtadel tuli väga ruttu tunne, et ma ei taha seda enam teha, aga hambad ristis edasi sai ikkagi mindud) ilma igasugu vastumeelsuseta ja olen nüüd esimese lapsega kodune.
Mõned naised ja suured masinas ja müra sobivadki kokku 🙂
Väga äge! Ma alati vaatan kerge kadedusega, kui suure bussi roolis on naine. Kas ma just ise seda tööd tahaksin teha, aga tahaksin teada, mis tunne on juhtida bussi. 🙂
Minu meelest on see väga äge, et töötad sellises kohas. Meeste keskel töötamine ei ole hull. Omamoodi hoidmine tekib. Töötasin mitmeid aastaid meeskonnas, kus oli paar naist nii 40 mehe kohta. Nende naistega oli mul läbisaamine keerulisem.
Aga et sa sellise ameti veel leidsin… See on küll vinge. Ja kätega midagi valmis teha on väga oluline.
Mul on kaks töökohta. Osalise tööajaga olen õpetaja ja see on amet, mis mulle hingerahu toob. Minu jaoks on eriliselt mõnus tunne peale intensiivset tundi pühkida tahvel puhtaks, panna toolid korda ja tuli ära kustutada klassis. On tunne, et midagi on ära tehtud ja korda saadetud.
Ega siis kontoris istudes ka tervem ei ole, kui seal sinu pingi taga. Igal pool oma haigused. Näiteks ühes eelmises töökohas oli minu koht konditsioneeri läheduses ja sain sealt sellised peavalud ja nohu. Lisaks valutab käsi aastatepikkusest hiirega klõksimisest.
Ma soovin sulle jõudu ametis!
Karpaalkanali sündroomi üks nimi ongi hiirekäsi, nii et äkki sul sama asi, mis mul. Olen nüüd mõnda aega maganud randmelahastega ja väga hästi aitavad. 🙂
Mul oli seda postitust lugedes tunne nagu oleks ise peale pikka tööotsimist lõpuks unistuste töö leidnud. Mitu korda võttis see siiras rõõm silma märjaks. Päriselt on kohe hea meel.
Mul endal on vedanud, et läbi juhuse leidsin kohe alguses mulle ideaalse töö ja tean, et igaühel seda ei juhtu.
Igatahes nii lahe. Väga tuus tšikk oled!
Mu unituste töö see kindlasti ei olnud, ei oleks osanud sellisest ametist unistadagi, aga meeldib see mulle küll – ka lihtsalt läbi juhuse leitud ideaalne töö. Õigemini peaaegu ideaalne. Töö ise on tore, aga mustaks saamine ja rakkus käed kõige toredamad pole. 😀
Onu muidu heitis küll nalja, kui kuulis mu tööpraktika kohta: “Jaa, ma mäletan, kuidas sa juba lapsena rääkisid, et tahad CNC pingi operaatoriks saada.” See oli siis puhas heatahtlik iroonia, sest talle tuli selline valik ootamatult. 😀
Olen õppinud ämmaemandaks/õeks, kuid praktilistel kaalutlustel läksin hoopis päevasele tööle teises meditsiiniharus. Nüüd olen lastega kodune juba 2,5 aastat ning mõte on pöörduda tagasi kunagi õpitud eriala juurde 🙂 kui ma ükskord valmis olen lapsi lasteaeda panema.
Töötasin kokana ja nautisin oma tööd väga, kuigi kohati raske ja väsitav töö. Olen ka see tüüp, kes tahab oma kätega midagi valmistada ja tulemust koheselt näha. Köögis saigi seda kõike: maitsavaid/ilusaid asju valmistada, taldrikule sättida, pinget ja “trammi” ja alati tõi hea tunde sisse kui saalis inimestele maitses. Arvan, et ülikool ja kontori/arvutitöö ei peagi kõigile olema, kuigi vahel tulvad need mõtted pähe, et teen lihttööd ja olen harju keskmine 🙂
Kokk ei ole lihttööline, mitte et lihttöö ja harju keskmine oleks halb – ei ole. Mul on ka sarnased mõtted peast läbi käinud, aga siis olen endale meenutanud, et harju keskmisest enamaks pürgimine ei ole see, mida ma ise tahan. Ma tahan vanaduses tunda, et olen südame järgi elades õigesti elanud ja oma pere jaoks harju keskmisest rohkem olemas olnud. 🙂
Ma olen majandusharidusega baka ning töötanud olen nii riigiametis kui KOV-s. Nende ametite kõrval on mul alati olnud üks väike raamatupidamistöö (mehe isa firmas). Aga see väike raamatupidamisots hakkas kasvama nii suureks, et otsustasin peale väiksema lapse sündi 2014 tulla mujalt töölt ära ja tegeleda ainult raamatupidamisega. Saan olla ise oma aja peremees, kuigi sel koroonaajastul kui eelmine aasta lapsed olid pmst 8 kuud jutti kodus, oli üsna raske oma tähelepanu koondada. Praeguseks olen raamatupidajast kasvanud põhimõtteliselt ettevõtta juhiks ja eks siin oma stressiallikad.
Sinu üle on aga väga hea meel!
P.S. muide, käisin septembris Kadrinas oma autokesel järel ja jalutasin seekord rongijaamast sinna Hõbenoolde. Kadrina on väga armas kohakene.
Jaa, Kadrina on suvega väga palju arenenud ja eriti armsaks aleviks muutunud.
Soovin sulle edu oma ettevõtte juhtimises ja loodan, et stressiallikad muutuvad aina väiksemaks. 🙂
Liivi, sa ei oleks pidanud end juhatuse liikme kohalt eemaldama. Pidid lihtsalt EMTA lehelt võtma tõendi (seda saab teha ise), et sa ei ole saanud juhatuse liikme tasu. Seda muidugi tingimusel, et sa endale tõesti juhatuse liikme tasu ei ole maksnud.
Aga mina neid arveid nii ei jätaks, vaid väljastaks ikkagi ja saadaks uuesti meeldetuletuse ka esimese, maksmata arve kohta. Ning seda mitmele ettevõtte meiliaadressile. Tahad, hakkan su “inkassoks”? 😀
Pidin ikka, selle teemaga on lisaklausel, millele ma ei vastanud. Lõik otsusest: “Vastavalt äriregistri andmetele on taotleja Kuus Sidrunit OÜ juhatuse liige ning ta ei vasta TTTS-i § 6 lg 5 p-s 4 sätestatud tingimustele, sest taotlejal ei ole TKindlS-i § 6 lg 1 p 2 alusel töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvele võtmise avalduse esitamisele eelnenud 36 kuu jooksul.”
Eks ma mingil hetkel osade arvetega tegelen edasi, nende saajatega mingid koostööd veel poolikud, nii et kui need ära teen, siis meenutan ka esimesi, aga reklaamiagentuurile, kes mulle esimese arve jättis maksmata, ma end enam meenutama ei hakka. Kui nad oleksid tahtnud raha ära maksta, siis oleksid seda teinud. Mul on kergem jätta see asi sinnapaika, kui hakata hea ja halvaga oma raha taga ajama – see summa ei olnud nii suur, et ära tasuks. 🙂
Su uus amet on hinnas, sellaga juba naljalt nälga ei jää.
Muide – selles masinas panevad terasid ja detaile paika ka tugevamad mehed jalgupidi kapis sees olles. Ju see nii mõeldud ongi.
Pooliku haridusega loomaarst olen, aga viimased aastakümned olen töötanud masinaehituses, ameteid on kui kirjuid koeri, iga järgmine eelmisest samm edasi. Nooremana oleks end katki naernud, kui keegi sellist tulevikku oleks ennustanud.
Aga ei kahetse!
Väike tähelepanek: turvasaapad, turvaprilllid – väga tubli! Aga kasuta kõrvaklappe ka, mul on siin paar neljakümne ringis meest, kellega peab kõnelema nagu mõne vanataadiga – kõva häälega ja näkku, et nad suud näeksid, ometi on nad viimased kümmekond aastat siiski kõrvaklappe kasutanud. Viga tekkis juba ammu… Kurb tegelikult, me ei tea ette, kui õrn on keha.
Eks ma vahetan ka puure ja osasid detaile pinki ronides, aga need detailid, mida ma keharaskusega kinnitan, saavad mehed kahe jalaga maa peal seistes tugevalt kinni. Mu pikkus räägib ka siin mu kahjuks, pikemad mehed saavad oma keharaskust niisamagi kasutada, ei pea selleks kõrgemale ronima. 😀
Jah, kõrvaklapid on mul veel puudu, aga juba mõtlen nendele. Siiani tahtsin kuulda kõike teravalt, sest ma ei teinud vahet, milline on puurimisel või freesimisel hea ja milline halb hääl. Nüüd vast eristan neid juba ka läbi summutavate klappide. 🙂
Mina, kunagine koolipõlgur ning istuma jäänu, õppisin õpetajaks, töötasin õpetajana 7 aastat. Kevadel tegi aga koolidirektor mulle ettepaneku õppejuhiks hakata. Mõtlesin ja kaalusin pikalt, sest ma olen küll väga suhtleja ja organiseerija, kuid mitte paberitöö armastaja. Kui töökuulutus ametlikult üles läks (riigiamet, eks), kirjutasid mulle kolm kolleegi, et kandideeri kindlasti. Seda tegin ja sügisest olen uues ametis. Hetkel, isegi praeguses kaootilises koolielus, mulle mu töö meeldib ja olen väga rahul. Meil on küll peamiselt naiskollektiiv ja kolleege ligi 40, kuid mingit ussitamist meil pole. Suur ja sõbralik pere, mille liige on puhas rõõm olla 🙂
Olen Sinu uue ameti üle rõõmus! Head asjad lasevad end mõnikord pikalt oodata 🙂
Kui su tööülesannete hulka kuulub ka raskustes õpilaste jaoks olemas olemine, siis loodan, et oled sama hea õppejuht kui oli minu oma Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis. Soovin sulle palju edu ja pealehakkamist uues ametis! 🙂
Hei,
oled küll hiiglama tubli, palju õnne sulle ka:)
ise ma vastutan soomes portsu surnuaedade suveilu eest. muidugi ei ole ma üksi, mul on kümmekond alluvat, see arv kõigub ka, suve alguses on rohkem, sügise poole vähem. naudin iga minutit ja sekundit, tagantjärele ka neid, mis esialgu väga kenad ei tundunud. ainuke miinus on see, et see töö kestab vaid kuus kuud, talveperioodil olen töötu. kui veel aastaringse töö saaks…
See tundub päris huvitav töö – kas ainsat miinust plussiks ei anna muuta? Silver on ka talviti olnud kas töötu või sundpuhkusel, aga saab YTK-st päevaraha, millega saavad arved makstud ja jõuab leiva peale vorstigi osta. Talle ka ta töö meeldib, aga kui ta peaks seda aasta läbi tegema, siis otsiks ilmselt teise töö. Pikk talvepuhkus arvestatava sissetulekuga ongi üks suur pluss tema ameti juures. 🙂
Ma töötan samalaadses ettevõttes kui sinagi, aga tootmisplaneerijana. Muide, ma soovitan, et kui sul tahtmist, võimalust ja aega on, siis keevitajaks tasub tõesti õppida, häid keevitajaid on alati vaja ja nad teenivad hästi (meie ettevõttes keevitaja teenib rohkem kui pingi operaator).
Õppinud muidu olen Tallinna Ülikoolis infoteadust ja natukene olen raamatukogus töötanud ka, aga viimased peaaegu 20 aastat juba töötlevas tööstuses. Juhuse läbi, sest läksin tööle esimesse firmasse, kes mu tööle võttis (ja olen seal siiamaani). Erialasele tööle ilmselt enam iialgi tööle ei lähe, ehkki never say never.
Meil ka teenivad keevitajad vähemalt kaks korda rohkem, paremad mehed isegi kolm korda, aga nähes nende tööd, siis miski ei tõmba mind seda tegema. Pigem olen ka 20 aasta pärast siin tootmisplaneerija. 😀 Äge, et sul nii on läinud ja tundub, et kollektiiv on tore, et nii kaua oled ühes kohas olnud.
Mina olen klassikaline kontoritibi koroonavälistel aegadel. Hetkel olen täiskohaga emme ja enne olin diivani ja läpaka tibi. Õppisin ajakirjandust ja suhtekorraldust. Lõpetasin masu ajal ja siis kutsuti mind hoopis sõimerühma õpetajaks. See oli väga tore kuigi väsitav ja kaalusin tõsiselt karjääripööret, aga siis sain turunduspraktikale Indiasse ja sealt edasi tuli juba erialane algtaseme töö ka Eestis. Ka täielikus meestekollektiivis, kus oli peale minu vaid üks naine veel. Mõne aasta pärast vajasin muutust ning võtsin vastu garantiideta väljakutse sama firma peakontorisse Rootsi aastaks tööle asuda. Aastast on nüüd saanud seitse ja vahepeal olen turunduskommunikatsiooni valdkonnas töötanud ka UK ja Iirimaa heaks ning viimastel aastatel juba uues ettevõttes digiturundajana. Niimoodi kirja panduna mulle täitsa meeldib, kuidas mu karjäär on arenenud, aga ma ei ole kaugeltki seal, kus ma olla tahaksin ja enam ei tea, kas sinna kunagi jõuangi. Sinu üle aga on väga hea meel.
mina töötan digitaalse tootejuhina (st korraldan tarkvara ja äppide tegemist, ülikoolis õppisin infotehnoloogiat), aga praegu teen seda tööstusettevõttes ja ütlen ka nagu Klari: keevitajaks tasub õppida, nad on väga hinnas. meil kestab keevitaja väljaõpe töökohal vist midagi 9 kuu kanti, ei tundu olevat mingi liht(ne)töö. aga muidugi endal peab soovi olema, vastu tahtmist ei ole mõtet midagi teha.
Kusjuures keevitamine pole üldse mingi lihtne asi. Ütleme siis nii, et keevitajaid veel leiab, aga et need ka midagi teha oskaks, pole sugugi iseenesestmõistetav. Tundub suht keeruline tegevus.
Õppisin õeks ja töötan õena, hetkel perearstikeskuses pereõena ja natukene ühes teises firmas koduõena.
Õeks õppimine juhtus kuidagi kogemata. Millegi tõttu oli esimene mõte füsioterapeut, aga õnneks (absuluutselt ei mäleta, miks seda õppida tahtsin) jäin täpselt joone alla ja mu teine valik oli õe põhiõpe, kuhu siis läksin.
Tegelikult oli võimalus ka bioloogiat või eesti keelt ja kirjandust õppima minna ja Maaülikoolis olin ka miskit valinud.
kas ma näen, et töötan nüüd pensionini õena? Ei.
Mida ma teha tahan? Koduperenaine olla 🙂