Ma ei ole levivasse blogiväljakutsesse süvenenud, aga saan aru, et tänaseks teemaks on kuulujutud ja selle teemaga meenub mulle alati see, kuidas mulle ära pandi. Selles kahemõttelises mõttes. Minu teadmata! See pole küll vist otseselt kuulujutt, sest kulutulena see ei levinud (ma arvan), kuid mingis ringkonnas siiski teemaks oli.

14 aastat tagasi käis Härraga paralleelselt üks teine ka mul külas. See teine oli enne Härrat vahelduva eduga umbes pool aastat külas käinud, vahepeal käis mõnel teisel tüdrukul külas või oli tal tema enda tüdruk külas, noh, selline tavaline koguja, kes eputas seltskonnas oma kollektsiooniga. Härra oli ka selles seltskonnas. Kusjuures too teine oli see, kes viis mind 14 aastat tagasi pärast enda lühikest külaskäiku esimest korda Härra juurde ja hõikas meile lahkudes, et me oleme kena paar. Hiljem ta vist sedasi ei arvanud, sest kui Härra hakkas pärast seda mul igapäevaselt külas käima, siis leidis ka tema pea sama sageli tee minu juurde, kuigi ma ütlesin talle juba ammu enne Härrat, et temaga on küll tore, aga ta ei saa minult kunagi seda, mida tema tahab. Tema jaoks oli see ilmselt väljakutse, aga lõpuks ta siiski tüdines üritamast ja sellest alates käis mul ainult Härra külas.

Ma ei mäleta, mismoodi Härraga jutt selleni läks, aga igatahes tuli mingi aeg välja, et too koguja oli talle ja teistele rääkinud, kuidas ta mulle ära pani. Mitte just väga tagasihoidlik sõnastus, eks, samuti polnud ta tagasihoidlik detailidest rääkides. Kokkuvõttes olin ma olnud alguses väga häbelik, aga lõpuks osutusin selliseks ****eideks, et ainult tema teatud ihuliikme otsas istusingi (taas tema sõnastus). Mõnda aega enne seda juttu oli ta seltskonnas rääkinud, kuidas õhtul mulle külla sõidab ja vedas kihla, et paneb sel päeval mulle lõpuks ära, nii et arusaadav, et sellise enesekindluse järel tuli võtta kasutusele plaan B.

Härra teda ei uskunud, mõni teine veel mitte, aga mõni siiski uskus ja tegi mulle arusaamatuid kahemõttelisi vihjeid, millest saingi alles siis aru, kui jutud minu tegudest mitmeid kuid hiljem minuni ka jõudsid. Ma olingi kõige rohkem selle peale solvunud, et keegi midagi sellist uskus, kuigi tegelikult too koguja väga palju ei eksinudki…Ma ainult ei sõnastaks seda nii labaselt, vaid mul on lihtsalt kõrge libiido, millega Härra on mõnikord päris hädas ja mille peale ta on naernud, et kuidas koguja küll teadis…Oh jah, olid ajad, olid mõistused, olid seebikad! See on ka ainus kuulujutt, mis mulle toredast teismeeast meenub, kuigi neid oli kindlasti igasuguseid, vist kahtlustati ka seda, et ma olen lesbi, aga ei ole, isegi bi mitte, kuigi mul ei oleks teoorias selle vastu midagi, praktikas siiski ei tõmba.

Hilisemast ajast on parimad kuulujutud olnud need, kus räägiti, et me oleme nii rikkad (see võiks küll tõsi olla), et maksime ETV-le, et nad meie registreerimist uudistes näitaks ja ostsime endale Tartusse maja (see oleks tore küll olnud, aga tegelikult üürisime kahetoalist korterit Tartu servas Märjal) ja abiellusime ka kiiresti (tegelikult oli ligi aasta teemaks olnud) ainult seetõttu, et juhtus laps (ei juhtunud, täitsa oodatult saime positiivse testi nädal enne armastusest abiellumist) ja sealt alates tulid kõik lapsed planeeritult raha pärast (ei tulnud ükski raha pärast, sest teame, et lapsed on kulu, mitte tulu, lisaks ei olnud viimased kaks nii kiiresti planeeritud ka) ning neid kasvatasid meie emad (ei oska kommenteeridagi), nüüd müüsime maja, mille ostsid meile mu vanemad (ametlikult tõesti, aga ise nad selleks sentigi välja ei käinud) ja kus meil oli lastehoid (jep, hoidsin oma lapsi) ja nii edasi. Igav igatahes ei ole, kui enda elu kohta selliseid huvitavaid lugusid kuuleme.