Ma ei hakka heietama sellest, kuidas ma ei ole siia kaheksa kuud sattunud, vaid asun kohe asja kallale. Ma nimeliselt ega varjunimeliselt ei hakka välja tooma, aga meie väike murelaps on muutunud päris suureks murelapseks, ent abi otsimine on osutunud tõeliseks kadalipuks.

Lühidalt tehes, siis möödunud aasta lõpus hakkasin saama koolist tagasisidet selle kohta, kuidas lapse sõbrad mõjuvad talle halvasti ja kuidas ta on hakanud kambavaimus tunde häirima. Loetud kuudega eskaleerus asi sinnani, et lapsele määrati individuaalõpe (eraldati teistest alguses täielikult ja hiljem osades ainetes kuni kooliaasta lõpuni) ehk temast oli saanud klassi kõige hullem õpilane, kes tundides kaasa ei teinud ja teistel ka õppida ei lasknud. Kodus nägin ma samal ajal last, kes oli õnnetu, kurnatud ja ükskõikne nii hariduse kui tuleviku osas, sest tema plaan oli minna noorelt sõtta ja seal surma saada.

Koolis tegelesid lapsega klassijuhataja, psühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ja nii edasi, aga sellest ei olnud erilist kasu. Vahepeal jäi isegi mulje, et mida rohkem last aidata ja suunata üritati, seda rohkem trotsi täis ta läks ning seda trotsi hakkasime nägema aina enam ka kodus. Üksikasjadesse laskumata võin öelda, et nii kooli kui ka meie mure lapse pärast oli ja on endiselt õigustatud, kuigi hetkel on kõige hullem möödas. Või on see alles sügisel tulemas…

Igatahes, üritasime siin saada kiiremas korras vaimse tervise abi. Perearst tegi Tartusse e-konsultatsiooni saatekirja lootusega, et nii saab kiiremini löögile, ent vastuseks tuli, et tegu on ealiste iseärasustega ja psühhiaatri juurde asja pole. Ei Tartusse, Tallinnasse ega Viljandisse saanud aega isegi vaimse tervise õe juurde, rääkimata psühhiaatrist. Aegu lihtsalt ei ole. Isegi tasulisi mitte. Digiregistratuuris vahepeal 200-euroseid aegu leidsin küll, aga mu käsi ei tõusnud seda summat maksma, nii et üritasime ikka kuidagi kuskile Tervisekassa kulul pääseda.

Mingi hetk sain Paidesse aja, ainult et kohale minnes saadeti meid sama targana koju tagasi, sest antud psühhiaater ei tegelenud lastega. See oli minu viga, ma võtsin digiregistratuuris lihtsalt ainsa psühhiaatri aja, mida otsingusüsteem valida lasi, sest lastepsühhiaatrit otsites ei tulnud ühtegi vaba aega ja minu jaoks olid ühed psühhiaatrid kõik, aga võta näpust, ei ole nii. See selleks, võtsin eesmärgiks küsida uus saatekiri kliinilise psühholoogi juurde, sest sinna oli aegu saada. Ei olnud küll kirjas, et tegu oleks laste kliinilise psühholoogiga, aga kodulehel oli tema teenuste all olemas lapsevanemate ja teismeliste omavaheliste suhteprobleemide lahendamine, nii et mina lugesin selle noortega tegelemiseks.

Kuna meie perearsti juurde on raske saada, siis alguses tegeles lapsega asendusarst, kuni perearst soovis meie juhtumit endale vaatamata sellele, et tema juurde on kahenädalased järjekorrad, seega kiiresti ei liikunud ükski asi, isegi mitte saatekirja saamine. Viimase soovi peale võttis minuga ühendust ka tervisekeskuse psühholoog, kes ärritunult küsis, miks me nõuame saatekirja, et nii need asjad ei käi, vaid me peame alustama Rajaleidjast. Samas kooli poolt oli meil info, et me peame käima spetsialistide juures ära, enne meid Rajaleidjas vastu ei võeta (mis on meie maakonnas õige info, mujal võib olla teisiti). Ühesõnaga, oli parajalt ootamist ja segadust ja erinevat infot ja erinevaid inimesi, kes asjaga tegelesid ning kohati oli seda kõike liiga palju. Vahepeal oli juba tunne, et lapsele vaimse tervise abi otsimine rikub ära minu vaimse tervise, aga õnneks tuli nüüd suvevaheaeg peale ja hetkel saame kõik vabamalt võtta.

Liigume nüüd selle juurde, miks ma seda postitust üldse kirjutan. See nädal jõudis kätte kauaoodatud päev, kus saime kliinilise psühholoogi juurde, kes ka tegelikult lastega ei tegele, kuid meid siiski välja ei saatnud. Selgitasin talle ära, miks tema juures oleme ning kuidas laps on oma tunnete ja enesekontrolliga hädas, kuid tema keskendus vaid sellele, et laps ei allu õpetajatele ehk talle ei meeldi kool. “Sa oled haruldane, just selline inimene, kes hakkab süsteemile vastu, sinusuguseid ongi rohkem vaja,” olid psühholoogi sõnad lapsele. Oodake, see on alles algus. Ta küsis lapselt, mis on tema lemmiktund ning kuuldes, et kehaline kasvatus, soovitas meile Audentese erakooli ja avaldas lootust, et seal on ehk õpilaskodu ka. Mingil põhjusel ma ei usu, et Audentese erakoolis käivad probleemsed õppimisest keelduvad lapsed, kelle lemmiktund on kehaline seetõttu, et kõiki teisi tunde vihkavad nad veel rohkem. Ilmselt ei usu seda ka psühholoog, sest pikemalt ta sellele ettepanekule ei keskendunud. Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd hea või halb, sest järgmine soovitus ei kõlanud kuidagi paremini.

“Lõpeta kuidagi see seitsmes klass ära, pärast seda saad Rajaleidja kaudu minna täiskasvanute gümnaasiumisse kaheksandasse klassi, kus pead koolis käima ainult kaks päeva nädalas.” Sellele järgnes veel pikk jutt teemal, kui tore on täiskasvanute gümnaasium, kuidas õpetajad on seal teistsuguse suhtumisega, kui lihtne seal käia on ja nii edasi. Sinna sekka kõlas lause, kuidas laps on pärast põhikooli lõpetamist vaba, samas tõi ta välja, et koolikohustus tahetakse tõsta 18. eluaastani (mis on viga, sest tema meelest on III kooliastme laps piisavalt tark enda valikuid ise tegema), nii et me päris täpselt sellest vabaduse mõttest aru ei saanudki. Mingi hetk jõudis ta oma jutuga välja ka selleni, et äkki saab lapsest isegi keevitaja, aga igatahes jõuab temasugune laps elus kaugele ja muudab süsteemi. Ma ei tea nüüd, kas ta muudab tulevikus maailma oma üheksa klassi haridusega või keevitaja kutsetunnistusega, aga igatahes korralikku haridust lapsel vaja pole…

Kui ma julgesin öelda, et mulle see mõte ei meeldi, sest ma olen näinud täiskasvanute gümnaasiumi kaheksandikke, õpimotivatsioonist nende puhul rääkida ei saa ja isegi kui saaks, siis kahe koolipäevaga nädalas häid tulemusi ei saavuta. Selle peale tõstis psühholoog minu peale häält ja küsis, kumb on minu jaoks olulisem, kas tulemused või lapse vaimne tervis. Ilmselgelt olin ma tema juures seetõttu, et mulle on oluline lapse vaimne tervis, aga sellist abi ei osanud ma oodata.

Minnes pealkirjas oleva lause juurde, siis ma tõin talle näiteid olukordadest, kus laps on jõudnud ärritudes mingit sorti afektiseisundisse, millest välja tulles ei mäleta tema olukorda sellisena nagu kogesid seda teised tema ümber. Üheks selliseks näiteks oli olukord, kus laps pidi tulema vaheajal vanaema juurest koju, et minna ortodondi juurde, aga tema tahtis maal olla, mistõttu ta keeldus minemast “pedetondi” juurde ja käitus meie kõigiga äärmiselt inetult. Pärast ta öeldud asju loomulikult ei mäletanud. Mida tegi psühholoog selle näite peale? Küsis lapselt, kas talle meeldib vanaema juures rohkem kui kodus ning jaatava vastuse peale vaatas mulle otsa: “Kas tal ei oleks võimalik vanaema juurde elama minna?”

Kokkuvõttes jäi seis selline, et psühholoogi arvates pole probleemid mitte lapsel, vaid kõigil tema ümber, ent psühhiaatri juurde peame ikka minema, et laps saaks Rajaleidja kaudu minna täiskasvanute gümnaasiumisse kaheksandasse klassi. Vanaema juurest küll pikk maa käia, aga õnneks ainult kaks päeva nädalas peab selle tee ette võtma…

Nali naljaks, ma pean ütlema, et tegelikult oli sellest visiidist kasu, sest autosse istudes oli lapse esimene emotsioon: “Kas see psühholoog tõesti arvab, et ma tahan ainult üheksa aastat koolis käia?!” Mul oli seda väga kergendav kuulda ja ma olin uhke, et lapsel on rohkem kainet meelt kui psühholoogil. Sealt edasi astusime sammu teineteisele lähemale ja olime kuuldud soovituste osas 100% ühel lainel, nii et meil oli, mille üle koos imestada ja mille üle lõõpida. Kui tema sai pärast käia ja öelda kõigile, et ta on haruldane ja temasugust peab hoidma (psühholoogi sõnad), siis mina saan edaspidi öelda koolist tuleva tagasiside peale, et pole minu asi – nimelt soovitas psühholoog end mitte lasta häirida õpetajate kõnedest ja kirjadest, kuna kodus on laps minu probleem ja koolis kooli probleem. Lihtne.

Ka selle visiidi teises pooles hakkas laps oma iseloomu näitama: ta haigutas kogu aeg suure suuga, vaatas lihtsalt lakke, ei vastanud küsimustele või vastas küsimuste kordamise peale häält tõstes ning avaldas mitme ettepaneku kohta arvamust sõnadega “mõttetu pask”. Esimest korda ei kutsunud ma teda korrale, sest esiteks ma tahtsin, et psühholoog saaks natukese osa sellest lapsest, kellega peavad õpetajad koolis maid jagama ning teiseks oleks ma tahtnud ise samamoodi käituda, nii et ma mõistsin ta ärritunud olekut. Mul on tõesti hea meel, et mu trotsliku lapse kesta sees on tegelikult päris mõistlik noor inimene, sest vastasel juhul oleksid võinud psühholoogi sõnad ja soovitused probleemi ainult süvendada.

Õnneks on mul siia kõrvale tuua kohe välja ka positiivne kogemus Jõhvi Corrigo tervisekeskuse vaimse tervise õega, kes mõistis muret, oskas küsida õigeid küsimusi ja anda rahustavaid vastuseid ning suunas lapse edasi psühhiaatri juurde, nii et lõpuks ma tunnen, et abi on meie poole teel.

PS. Laps jääb ikka meiega, sest vanaema ei ole nõus teda endale võtma.