Tegelikult pole hambapesus midagi lihtsat, kui korraga pesevad neli last ja kõigiga tuleb samal ajal tegeleda.
Esmalt ei teinud Kolmas suud lahti, et saaksin tema hambad üle pesta, ühel ja samal ajal pidasin läbirääkimisi temaga ning edastasin juhiseid teistele. Läbirääkimised olid edukad, Kolmas sai hambad puhtaks. Edasi liikusin Teise hammaste juurde, samal ajal hakkas Neljas oma hambaharjaga põrandat pesema, jätsin oma tegevuse pooleli ja hakkasin Neljanda hambaharja kraani all pesema. Sama ajal hakkas Kolmas klaasiga vett võtma. Klaasiga, mida ma ei luba vannitoas kasutada, sest kaks sellist on seal juba miljoniks killuks kukutatud. Klaasiga, mis ei mahu korralikult kraanikaussi ja mis kilksub-kolksub iga liigutuse ajal. Kui ma seda sama vana juttu seletasin, siis Kolmas ei lõpetanud kolksutamist ära ja minu ihukarvad hakkasid juba püsti tõusma. Järgmisel hetkel oli Neljanda käsi vett täis klaasi sees, kuigi ka temale olen miljon korda seletanud, et klaasist juuakse, mitte ei sodita selle sees. Seda olukorda ei anna edastada, aga ma tundsin end justkui keset lastekeerist ning ma lihtsalt plahvatasin enda sees, võtsin Kolmanda käest klaasi ära ja kallasin sellest vee rahulikult Neljandale pähe.
Sellest tuli katastroof, Neljas ja Kolmas hakkasid nutma, sest mõlemad said märjaks, Teine läks koridori vihaselt karjuma ning ettejuhtuvaid asju loopima, Härra hakkas minu peale karjuma, mina saatsin nad kõik rahulikud vannitoast minema, et saaksin põranda puhtaks teha. Härra närv ei pidanud nutukooris vastu ning ta karjus ka laste peale. Mitte ainult nutu pärast, vaid rohkem seetõttu, et kolm last ei teinud enam mingit koostööd ega lasknud end ööune jaoks valmis sättida. Loomulikult mõjus kuri issi hoopis vastupidiselt loodetule, nutukoor läks valjemaks ning Esimene hakkas ka nutma, sest issi oli kuri ja kõik teised nutsid.
Mina olin rahulik. Tegin vannitoa korda ja rahustasin kõik lapsed maha. Mehe ka.
Tavaliselt olen mina see, kellel emotsioonid täiega üle keevad, eks see rahulik vee pähe kallamine seda tegelikult oli ka, aga edasine doominoefekt oli väga ootamatu. Kui sain olukorra kontrolli alla, siis küsisin endalt, mis just juhtus…
Issand, kuidas ma naersin!!! Aga jah, ma tean TÄPSELT noid olukordi. Noh, selle vahega, et sul on need ilmselt veel poole intentsiivsemad 🙂 Olen minagi selliste jamamiste peale plahvatanud ja midagi jaburat teinud, vallandanud sellega ülejäänud perekonna pahameele ja siis ise vana rahuna kõik ära klaarinud.
Noil kordadel ma alati soovin, et oleks hullult rahulik ja flegma… Lastega kuluks selline iseloom ära. Aga ma olen väga kannatamatu inimene ja just õhtuti plahvatan ma kõige kergemini. Kui ma olen väsinud ja tahaks lapsed kiirelt magama saada, aga nemad lollitavad… See on katastroofi eeldus 😛
Oledki siis ju hullult rahulik ja flegma, kui kõik rahulikuna ära klaarid. 😉
Ma olen ka muidu kannatamatu, aga Härra on seda samamoodi ja meie erinevus on selles, et kui mina plahvatan, siis tema plahvatab ka. Aga kui tema plahvatab, siis mina muutun vanaks rahuks, kes ohjad üle võtab ja kõik korda teeb. Ma tahaks ka endale emotsionaalset kollapsi lubada nii, et see mingit doominoefekti ei tekita. 😀
Sama siin, mõni lastest urgitseb hinge kallal senikaua, kuni minu kannatuse viimsedki raasud ammenduvad ja ma plahvatan. Hetk hiljem, kui ühe urgitseva lapse asemel on kolm hüsteeriliselt nutvat last, loomulikult kahetsen.