Hei!

Kes meid teavad ja tunnevad, need ilmselt aimavad, miks on blogil just selline nimi. Kes ei tea ega tunne või ei saa aru, siis Sidrunid oleme meie ise: mina, minu abikaasa ja meie neli last.

Tegelikult oleme küll Sidronid, aga ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kus meie perekonnanime on valesti öeldud. Kuna ma ei osanud blogile ühtegi head nime anda, siis mõtlesin, et siin võimegi olla Sidrunid, seda enam, et meie argielu nelja lapse ja Soomes töötava perepeaga on kohtati hapu nagu sidrun. Kõige raskem aeg on õnneks möödas, nii et viimasel ajal on me elu pigem magushapu.
Mina olen Liivi (36), olen Silveri (41) abikaasa ja me oleme Esimese (15), Teise (14), Kolmanda (12) ja Neljanda (10) vanemad.

Me ei ole päris tavaline pere, sest vaatamata sellele, et me oleme Silveriga koos alates aastast 2004, ei ole me ühtegi aastat igapäevaselt koos elanud. Tema töö iseloom on teda algusest peale kodust eemale viinud, seda ka siis, kui ta töötas kodumaal. Siis isegi rohkem, mistõttu on meil olnud naljakas kuulda arvamusi, et me pole õige perekond, sest perepea töötab teisel pool lahte… Meie pereelu võib olla küll ebatavaline, seda vaatamata sellele, kus Silver töötab, ent me moodustame päris kindlasti ühe õige ja tugeva perekonna.

Perekonna loomises ja selle hoidmises olemegi kõige paremini õnnestunud, sest teisest küljest oleme tavaline suurpere ehk just selline, kes vastab inimeste eelavamustele. Oleme Silveriga mõlemad põhiharidusega (mina enam ei ole), kasvasime maal, elame väikeses alevis, lapsed saime noorelt, mina olen peamiselt kodune olnud ja tema on Kalevipoeg… Puhtalt selle kirjelduse põhjal tahaksid paljud lisada siia juurde sotsiaalse toimetulematuse, toetustest elatumise, alkoholiprobleemid ja Kodutunde. Meie veebikodus tahangi näidata, et need kõik ei käi käsikäes – meil on olnud küll muresid ja probleeme, aga ei midagi sellist, mis õigesti elavaid inimesi kunagi ei taba. Kokkuvõttes on elu kõigi jaoks üks suur õnnemäng, kus mõnikord veab ja mõnikord mitte.

Ma siin küll meietan, aga blogi pean ikka üksi, Silver ja lapsed annavad selleks lihtsalt ainest. Lisaks neile või neist rohkemgi annab ainest elu ise koos oma rõõmude, murede ja tabudega. Seda kõike olen ma siin avameelselt jaganud, kuid ajaga olen hakanud seda tegema aina harvem ja aina vähem avatult, nii et laias laastus on see blogi olnud ka minu kasvamise ja muutumise lugu. See lugu veel läbi ei ole…

Ps! Ma elan ise ja lasen teistel ka elada, seda nii avalikult kui anonüümselt, vastu ootan siin sama. Aitäh!

*Pildi autor on Madli Allikas