Vau, pool aastat vaikust, võib vist öelda, et see blogi on surnud. Korraks tegelikult oligi, kui üritasin tasuta platvormile tagasi kolida. See ei õnnestunud, aga ma avastasin seda alles pärast virtuaalserveri sulgemist ja viimast tehes ma kinnitasin, et olen teadlik, kuidas selle sammuga kõik mu andmed kustutatakse, nii et ühel hetkel olingi olukorras, kus ma arvasin, et vana on igaveseks läinud ja uut teha ei saa. Mul oli sellest mõttest oodatust rohkem kahju, isegi paar pisarat valasin, kuid õnneks mu andmed nädalaga päris unustustehõlma ei vajunud ja sain virtuaalserveri uuesti avada. See tähendab, et otsustasin üheksa euro eest kuus anda blogile veel ühe aasta. Kui ma selle aja jooksul endiselt siia teed ei leia, siis tulen jätan kevadel viisakalt hüvasti, mitte ei kao vaikselt ära. Seda räägib siis inimene, kes just oli pool aastat kadunud.

Ma tegelikult hakkasin 23. veebruaril uut postitust kirjutama, pidin järgmisel päeval jätkama, aga teate ise, millised olid järgmise päeva uudised. Ma seedin seda siiani ja samal ajal hakkan harjuma mõttega, et inimkonda ei anna enam päästa. Maailmas on lihtsalt nii palju võimuiha ja ahnust, et Ukrainas toimuv jääbki korduma siin ja seal. Samal ajal lüpsame oma koduplaneeti edasi, kuni ühel hetkel ei sõdita enam võimu ja rikkuse, vaid joogivee ja toidu pärast. Selleks ajaks on ka koroonast jäänud vaid helge mälestus, sest emake Maa hävitab siis kahjureid juba palju tugevamate tõrjevahenditega. Ma tean, et ma ei kõla eriti optimistlikult, sest ma polegi eriti optimistlik, kui mõtlen elule, mida minu ja minu laste silmad veel näha võivad. Lapselapsed ehk pääsevad ja jäävad sündimata, praeguste põlvkondade järel ootaks neid nagunii vaid veeuputus…

Andestage mu morbiidsus, ma ei plaaninud nii pika pausi järel tulla siia maailmalõppu ennustama ja ma üldse ei kahtlegi, et te parema meelega loeksite midagi positiivsemat. Vähemalt enamus teist. Mõned üksikud tahaksid kindlasti pigem kahjurõõmu tunda ja mingil määral ma ehk saan seda täna pakkuda ka, nii et jätkame sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Mitte et eelmine kord oleks midagi pooleli jäänud, aga eeldan, et teile pakub huvi, kuidas meil uue kodu otsimine edeneb. Lühike vastus oleks, et üldse ei edene. Kui teemal veidi pikemalt peatuda, siis kuulutuse peale pakuti meile vaid üht kolme magamistoaga maja, kuhu ei andnud suure ümberehituseta kahte tuba juurde tekitada. Kui maja ei oleks olnud seest värskelt remonditud, siis võib-olla oleksime isegi kaalunud seda pakkumist, aga paraku ei tahtnud me seda värsket remonti kinni maksta, et siis kõik maha lammutada ja ümber teha. Tõenäoliselt ei oleks me kaalumisest kaugemale jõudnud ka siis, kui maja oleks seest sama vana kui väljast, sest kokkuvõttes ei vastanud see maja ühelegi meie soovile. Olgu, ühele vastas – maja asub Kadrinas.

Me oleme siin vaadanud ka Rakvere ja terve Lääne-Virumaa kinnisvara, aga miski pole päris see. Paar maja on küll sellised olnud, mille osas oleme mõelnud, et äkki läheme vaatame üle, aga siis oleme jõudnud ikka selleni, et kui tahame nii väga oma elu raskeks elada ja kuskilt kaugelt hakata Kadrinas tööl ja koolis käima, siis pigem olgu selleks kaugeks kohaks Nõmmiku. Ükskord ehk on meil piisavalt omafinantseeringut, et sinna maja ehitada, kui me just varem ei leia lähemalt sobivat kinnisvara. Korraks me juba arvasime, et oleme leidnud, elevus oli hetkeks isegi laes, aga igasuguseid agasid kogunes nii palju, et sinna see jäi.

Koht oli muidu väga ilus ja majja oleks andnud üsna kerge vaevaga luua viis magamistuba, aga kõige suuremaks agaks osutus see, et kohalik Uus Maa hindaja ütles juba kuulutuse põhjal, et küsitud summat hindamisakti kindlasti ei tule, pigem 40-50 tuhande võrra väiksem number. Paraku müüjad hinda alla ei lase, ent maakler lubas Tallinnas tegutseva kinnisvarabüroo hindajalt akti müügihinnaga, mis oleks lasknud meil soovi korrral asjaga edasi minna, aga meil ei olnud enam soovi. Seda enam, et küsitud hinna juures pidasid kõik pangad maja mittelikviidseks, mistõttu mõni ütles kohe kindla ei, mõni soovis omafinantseeringuks 50% ja mõni lisas tingimuseks, et pärast ostu peab vajalike tööde raha arvel olemas olema. Viimane oleks olnud võimalik vaid siis, kui omafinantseeringuks oleks sobinud 10%, aga sellist varianti ei pakkunud ükski pank. Vot selline see maal maja ostmine on, isegi Kredexi käendusest pole kasu.

Aga see hindamine ikka… Ma saaks aru, kui miljon eurot maksva maja puhul kõigub erinevate hindajate poolt määratud turuväärtus 40-50 tuhat siia sinna, aga kõnealuse maja puhul on see veerand maja hinnast… See ei tekita eriti usaldust ja see pole ka selline summa, mida oleks nõus tegelikule turuväärtusele otsa maksma. Eriti veel antud maja puhul, kuhu tuleks kiiremas korras investeerida teine 40-50 tuhat, sest selle juurde tuleb ehitada ca 700 meetrit teed, elektriküte tuleks millegi ökonoomsema vastu vahetada, väikese kogumismahuti asemele biopuhasti paigaldada ja nii edasi. Sellised kulutused oleks vastuvõetavad, kui maja müügihind oleks ca 150 000 eurot, aga kui me räägime juba koos kõigi vajalike töödega 250 000 kuni 300 000 eurost, siis see on juba selline raha, mille eest saaksime Nõmmikule unistuste maja ehitada. Teoorias siis, praktikas peaks meil selleks pool raha endal olemas olema, mida meil ei ole, aga asi on siiski põhimõttes.

Kusjuures me unistuste maja on üsna lihtne, maksimaalselt 150 m2 suur, mis oleks praeguse elamise kõrval ikka väga avar. Praegu on meil ruumi 80 m2 ja ma ütleksin, et puudu on ainult 20 m2 ehk kaks väikest magamistuba. See tähendab siis seda, et 100 m2 oleks meile igati piisav ja poole suuremas kodus elaksime juba kui kuninga kassid. Kas me kunagi nii kaugele jõuame ka, seda ma ei kujuta ette, sest pole midagi osta ja ehitamiseks ei pruugi meil kunagi vajalikku omafintseeringut tekkida, hinnad lihtsalt lähevad eest ära.

Üldse on aeg jälle nii kahtlane, et me oleme korduvalt otsustanud, et me ei mõtle praegu maja peale, ainult et me ikka mõtleme ja ma tean, et kui praegu siinkandis midagi sobivat müüki tuleks, siis me üritaksime seda osta. Ma muidugi tean ka seda, et siinkandis ei tule midagi sobivat müüki, hehee. Võib-olla siis tuleb, kui kordub viimane masu, aga kas me siis enam osta saame… Meil on praegu täielik déjà-vu tunne ja see veidi hirmutab. Eelmise masu surnud hobused alles said meil makstud, tollal tekkinud august välja ronimiseks kulus meil üle 10 aasta ja juba terendab uus ees. Üks asi on hinnatõus, teine asi on see, et Silveri sissetulek on sel hooajal nii palju langenud, et me ei teeni praegu kahepeale ka seda raha, mida tema teenis eelmine suvi üksi. Me saame küll veel kenasti hakkama, aga kui see on alles algus, siis ma kardan küll, et võime uuesti auku tagasi kukkuda ja siis me jäämegi siia korterisse elama. See poleks küll maailmalõpp, aga vahelduseks oleks tore elada ka kuninga kassi elu…

See selleks, muudame teemat. Järgnev osa on kirjutatud veebruaris, ei hakanud seda ära kustutama:

Muus osas on kõik endine, aga see ilmselt ei tule üllatusena, sest olete juba Instagramis näinud, et peale saunapäevade mu elus erilisi kõrghetki pole. Mulle endale muidugi tundub, et praegu on iga päev üks suur kõrghetk, sest töölt tulles ootab mind korras kodu, soe söök, jalutatud koer ja armastav mees, kes on selle kõige taga. Õigemini tuleb see armastav mees mulle tööle järele, et ma ei peaks pärast pikka jalgadel olemist ühtegi üleliigset sammu tegema, hehee. Jep, selline lill on mu elu. Vähemalt detsembrist maini, muul ajal on see mingit sorti kaktuseline, nii et naudin praegust aega nii palju kui saan. (Oh, ma nautisin seda ja nagu alati, sai see aeg ootamatult kiiresti otsa.)

Tööl läheb mul hästi, käed peavad vastu ja ütleksin, et pärast ligi neli nädalat tagasi saadud kaaniravi on käed vahelduseks isegi täitsa korras. Sellest peaksin äkki eraldi postituse tegema… Tõenäoliselt ma küll kunagi selleni ei jõua, aga täna ma ka pikalt oma kätest ei taha kirjutada. Tahtsin hoopis rääkida sellest, kuidas ma vaikselt hakkasin tööl mingit enesekindlust saavutama ja kuidas ma selle jaanuari keskel koos puuriga pilbasteks lasin. Tookord tahtsin vaid kuivalt kontrollida, kas puur läheb õige koha peale, aga olin kõrguse numbris midagi sassi ajanud, sest vaatamata sellele, et kontrollisin kõrguse kolm korda üle, sõitis puur ikkagi sedasi detaili sisse, et käis ainult üks kõva pauk ja tükke lendas. Ma seisin samal ajal pärani uste ees ning jäin tardunult katkist puuri vaatama ja ette kujutama, mis kõik oleks võinud halva õnne korral juhtuda. Puuri jupid lendasid ikkagi sellise jõuga laiali, et vastu pead lennates oleks need ilmselt kolju teises otsas pidama jäänud.

Pärast seda ei julgenud ma enam pingi seadistamise järel START-nuppu vajutada. Ma muidugi tegin seda, aga viivitades ja vastiku värinaga hinges. Ma tundsin end nii ebakindlalt, et ma oleksin tahtnud, et iga uue detaili puhul teeks esimese töötlemise keegi teine ära ja kui kõik õnnestub, siis edasi võin ise teha. Teate, kuidas ma sellest üle sain? Ma hakkasin endale ütlema, et midagi kiiremini ma START-nuppu vajutan, seda kiiremini ma saan teada, kui midagi on valesti ja seda kiiremini saan ma vea parandada. Lihtne eks, aga sinnani ma siiski venitasin nupu vajutamisega, sest äkki midagi on valesti… On olnud ka ja see on okei, ma ei karda seda enam. Väike muutus mõtlemises ja ma tunnen end tänaseks tööl veel enesekindlamalt, kui tundsin enne puuri pilbasteks laskmist. Selle looga tahan öelda, et mis tahes nupp teile ärevust tekitab, siis teadke, et mida kiiremini te sellele vajutate, seda kiiremini saate teada, kas kõik on õige või puhta pees ja vastavalt sellele saate edasi tegutseda.

Jõudes tagasi tänasesse päeva, siis viimane lause tundub praegu kuidagi irooniline… Loodan, et Putin samamoodi ei mõtle.

Igatahes, pärast suure enesekindluse leidmist sain ma teist korda koroona ja olin töölt nii palju eemal, et ma kaotasin selle uuesti. Asemele sain ajuudu, mistõttu tegin tööle naastes hullemaid vigu kui õppimise ajal. Midagi küll vist ära ei lõhkunud, aga neid hetki oli küll, kus pidin programmi viis korda parandama, sest laud sõitis kas vale koha peale või puur hakkas liiga kõrgelt tööle või ei läinud detailist läbi või tuli vale tööriist välja või ei tulnud üldse, sest mul jäi tööriistavahetuse ette M30, mis lõpetab programmi ja viib tagasi algusesse. Ühesõnaga oli omajagu neid hetki, kus ma ei saanud üldse aru, mida ma teen või tegema pean. Õnneks läks see üle ja tuttavate detailide puhul olen juba pikalt taas kui kala vees, mõne uue detaili või keerulisema programmiga siiski jään veel mõnikord hätta ja pean nõu küsima, aga suures plaanis tunnen end juba päris CNC-pingi operaatorina. Loodan, et augustis tunnen sama, sest sinnani olen ma puhkusel ja mine tea, mille ma selle kolme nädalaga jälle ära kaotan või üles korjan.

Tööl on muidu päris tore, eriti tänu ühele tööjobule (jobust töökaaslane), kelle pärast olen ma jäänud mitu aastat vanemaks. Kes ei tea, siis naermine tekitab kortse ja temaga kõrvuti töötades ma ainult naerangi. Muide, ta on 23-aastane, nii et üks asi on juba meie vanusevahe, mille kulul me pidevalt nalja teeme ja teineteisele puid alla paneme. Selles osas on meil sarnane huumor, et oskame iseenda üle naerda ja meile meeldib teiste kulul nalja teha. Heh, see kõlab nii, et koos naerame teiste üle, aga ma pean silmas ikka vastastikust teineteise kulul lõõpimist, mida iga inimesega teha ei saa.

Selline must huumor on muidu õpitav, kuna Silveri kulul ma alguses nalja teha ei saanud. Või noh, sain, sest ma tegin seda, mille peale ta sageli solvus… Õnneks ta sai üsna kiiresti mu huumorile pihta ja pärast seda kadusid kõik piirid, me saame mõlemad teineteise puhul isegi kõige valusamate asjade üle nalja heita ja see teeb kõik vähem valusaks.

Silverist rääkides, siis ta saab ka minu puhkuse ajal ühe vaba nädala, mis on keset hooaega puhas õnnistus. Ehk jääb selle üheksa päeva sisse, mis ta kodus on, mõni ilus ilm ka ja saame lastega paar väljasõitu teha. Mõne asja jaoks sobib muidugi kole ilm paremini, näiteks Kiviõli seikluspark on halli ilmaga väga mõnus koht ja sinna me tahame kindlasti jõuda. Minul on plaanis selle aja sees jõuda ka surfilaagrisse, mis on mitu aastat olnud mu unistus ja Silveri vaba nädal lahendab selles osas koera hoidmise mure.

Ärge saage valesti aru, ma väga armastan Dingot, aga natuke kurb on mõelda, et lõpuks on lapsed nii suured, et ma saaksin nad isegi ööseks üksi jätta, aga mul on nüüd koer, keda ei saa lastega üksi koju jätta. Ta on lihtsalt nii kõva iseloomuga, et lastel ta end kamandada ei lase, vaid kamandab neid ja ta on nii tugev, et lapsed ei jaksa teda õues kinni hoida, kui ta teise koera peale leili läheb. Võib-olla kui poisid on juba päris mehe mõõtu, siis on meil vabadust veidi rohkem, aga praegu on Dingo meie viies beebi, kelle järgi peame oma plaane tegema. Elu temata ma siiski enam ette ei kujuta ja ära teda ei annaks, kuigi eelmise postituse peale huvilisi oli. Mingil põhjusel neile aga ei sobinud, et me koeraga kaasa tuleme. Imelik.

Lõpetuseks jagan vist meie kõige värskemat perepilti, mis siis, et see on juba kena kolm kuud vana.

Kui natuke selle pildi taustalugu ka rääkida, siis lapsed teadsid, et ühel reedesel päeval lähevad nad kõik Tallinnasse hambaarsti juurde. Väike-Maarjas oli lihtsalt nii pikk järjekord. Tegelikult ka oli, aga mitte nii hull, et oleksime pidanud Tallinnasse kontrolli minema, tahtsime lastele lihtsalt ühe mõnusa üllatuse teha. Nad ei saanud isegi Laulasmaale jõudes aru, kuhu me päriselt tulime ja kui nemad hakkasid “polikliiniku” poole jalutama, siis me küsisime, kas nad pakiruumist oma seljakotte ei võtagi. Seljakotte, milles oli kõik vajalik kaheöiseks spaapuhkuseks. Kui nad seda teada said, siis nende näoilmed olid lihtsalt hindamatud. See üllatus läks täiega korda ja me puhkasime ka täie raha eest, pildil olemegi teel heaoluspaasse, kus meid kõiki ootas mõnus massaaž.