Ma olen köha ja nohu osas pika kannatusega ega kibele nii tühiste asjadega perearsti juurde, kui need just elamist segama ei hakka. Tegelikult ei kippunud ma ka nüüd sinna, kui olin juba mitu nädalat köha pärast magamata, sest minu jaoks ei olnud veel viimane häda käes.Ma käisin küll vahepeal perearsti juures, aga vereanalüüside pärast ja kui juba seal olin, siis mainisin, et mul on kaks nädalat peamiselt öösiti häiriv kuiv köha olnud. Arst arvas, et see on refluks ja kirjutas selle leevendamiseks välja ravimid, mida ma võtma ei hakanud, sest kahtlesin diagnoosis kohe alguses ja välistasin selle täielikult, kui köha muutus kohati lahtisemaks.

Ravisin oma “kõrvetisi” köhasiirupite ja erinevate kurguärrituse leevendajatega edasi ega muretsenud, kui nendest mingit abi ei olnud, sest apteeki jäi veel palju erinevaid variante, mida proovida. Mainin ära, et erinevad teed koos meega, mesi üksi, hanerasv rinnal ja kookosrasv suus, kuum dušš ja inhalaator, palju sibulat ja küüslauku, jalavann sinepipulbriga ja muud leebemad vahendid olid proovitud või paralleelselt kasutuses, aga ka nendest polnud suurt tolku.

Mis seal ikka, elasin ja köhisin, aga siis tuli Silver koju ja ütles juba kolmandal ööl, et kui mina arsti juurde ei lähe, siis on tal endal arsti vaja – psühhiaatrit. Mu köha olevat olnud väga ärritav, mis on igati arusaadav, sest see oligi põhiliselt kuiv ärritusköha … Ja enam ei olnud selle pärast ainult mina magamata.

Paraku oli öö vastu pühapäeva ning ma ei saanud kuskile arsti juurde minna, aga säästsin Silverit ja magasin paar järgnevat ööd diivanil, kuigi ta ei tahtnud, et ma seda teeksin. Ma siiski ei näinud mõtet magamistuppa jääda, kui ma nagunii ei saanud magada ja käisin, nagu igal ööl, vannitoa ja köögi vahet leevendusi otsimas. Mul oli lihtsam teha seda avatud köögiga elutoas magades, kuigi ma ei nimetaks seda magamiseks, mida diivanil tegin.

Kõik ööd olid mul väga katkendlikud ja halvimatel öödel magasin kokku ainult kaks-kolm tundi, parematel heal juhul viis. Räägiksin nagu see kõik oleks ammu möödas, aga päris nii see veel ei ole, alles kaks võrdlemisi rahulikku ööd on seljataga.

Igatahes, käisin esmaspäeval perearsti juures ära, seekord kahtlustas ta kõrvetiste asemel mükoplasmat või kopsuklamüüdiat (vist), mis kauakestvat köha põhjustavad ning lasi anda vereanalüüsi nende välistamiseks või tuvastamiseks. Mina tulin koju, guugeldasin mükoplasma kohta ja julgesin arvata, et just see mul ongi, sest kõik kattus (ja hirmutas).

Vereanalüüsi vastus kinnitas seda, kõik mükoplasma vastased antikehad, eriti IgA, olid üle normi, nii et mu hingamisteedes võimutsevad vastikud bakterid.

Miks loetu mind hirmutas? Sest teistel on kogemusi, kus köha on kestnud isegi pool aastat, mükoplasmad on nimelt visad sellid, kes ei taha ravile alluda. Kuna perearst oli juba visiidi ajal mükoplasmas veendunud, siis sain esmaspäeval neile rakuseinata bakteritele sobivad antibiootikumid peale ja pärast vereanalüüside vastust lisas arst, et vajadusel teeme teise kuuri otsa … Ei üllatanud loetud kogemuste peale, aga loodan siiski ühekordse kuuriga terveks saada.

Paranemismärke on näha, ravi kolmandal ööl sain juba paremini magada ja neljandal ööl oleksin maganud nagu beebi Silver, kui ma poleks hilja magama läinud ja kassid poleks hommikul viiest trenni tegema hakanud. Köha osas oli öö päris rahulik ja kurk ei ole enam nii kuiv, et peaksin lakkamatu köhimise vältimiseks päeval ja öösel imemistablette või pastille suus hoidma. Ehk ei kaotagi ma nüüd kõiki hambaid.

Viies öö ootab mind kohe ees, kellaaja poolest on tegelikult peal ja köha, mis päeval väga vähe endast märku andis, on taas kohal, aga seda palju kergemal kujul, mistõttu on lootust, et mükoplasma laseb mul (ja Silveril) täna magada.

Positiivne on see, et köha on ainult minul, lapsed ei ole nakatunud, Silver esimese koduse nädalaga ka mitte ja nii võiks see nüüd jäädagi. Siis on kõik korras.